Nii palju võimalusi

25. dets. 2019, 16:48 | Posted in Kõiksuguvärki | Lisa kommentaar

Igal hetkel toimub midagi. Igas sekundis kusagil maailmas sünnitakse, surrakse, tullakse, minnakse. Meil on nii palju erinevaid tegutsemisvõimalusi, tihti kipume valima ikka ja jälle neid tavapäraseimaid. Ja siis imestame, et miks miski ei parane, miks miski ei muutu.

Mõnikord on hirm uue ees suurem kui soov parema järgi. Vahel vajutab mugavus küüned sügavale käsivarde, vahel istub laiskus pähe…. ja mõnikord pole muutust üldse vajagi, sest niigi on hästi. Alati pole muutus automaatselt parem.

Võib ka juhtuda, et igatsus hea järgi on nii suur, et ei märka enam käesoleva hetke head. Et tegelikult on juba nii palju head olemas ja kasutamisootel, aga peas on hoopis teised ettekujutused, sestap ei mahu reaalsuse märkamine ja tunnustamine enam nende kujutluspiltide kõrvale. Ja siis ei jää muud üle kui rahutult väherdada ja pingutada…. mõnikord saab mõne idee teostada, mõnikord mitte.

Vahel isegi ei märka, et mõni lausa lapsepõlvest pärit ideaal teeb elu kibedaks – ta tundub nii omase, nii loomulikuna, et ei taipagi kahelda – ehk polegi nii? Ehk võib ka teisiti? Nii lihtne on enda kinnismõtteid mitte märgata, see – eest aga teiste omad tunduvad nii silmatorkavad…. no kuidas ta küll ei näe 😛 Ja jälle on enda palgid kahe silma vahele jäänud 🙂

Tegelikult… no mis seal ikka, kui ei märka…. Igal oma tempo, omad eesmärgid elus ja endas. Ela ja lase teistel elada, inimesed oleme me kõik, ükskõik kus või millal või kuidas.

Nii et kõike head teile 🙂

 

 

sõnatult

13. juuli 2018, 19:00 | Posted in Kõiksuguvärki, Ma olen, taju | Lisa kommentaar

Mul on tunne, nagu oleksin unustanud kõik sõnad, sest mu praegune keel on tegelikult võõrkeel, minu Maa keel on võõrkeel, mida ma pole kunagi päriselt omandanud, ikka on see suus toores ja kobav, kohmakalt ebalev. Kui tahan väljendada Olulisimat, jääb minus päris vaikseks ning taban end kuulatamas, mõttelaineid püüdmas ühe hoopis teise keele, energia, väljendusviisina. Aga isegi kui oma päriskodu keelt kuulen, ei suuda ma seda tõlkida inimkeelde ja kahetsen seda kibedalt. Olen siin vaid võõrkeelne üürnik, vaikiv ja oma vaikust kahetsev.

Vahel

5. märts 2018, 15:52 | Posted in Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

oled sa tuhandenäoline, igal näol oma elulugu ja olemus, igal näol omad soovid ja tungid. Ning nad nääklevad, ei, lausa kisklevad sageli omavahel – puhas olelusvõitlus, kes võidab, see suunab, kes kaotab, sel tuleb madalaks vajuda. Võitja aga käsutab sind – ole nii, mõtle naa ja tatsa sedapsi. Sina tatsad kuulekalt ning mõlgutad seejuures salaja – kes ma olen? Olen ma tänane Kohtunik või eilne Ohver? Mõnikord vahetuvad näod endalegi märkamatult ja lõpuks valitseb ainult üks suur segadus. Sest viimne kui üks neist tuhandest on veendunud, et tema ongi see Tõeline Mina.

Sina aga tatsad kangekaelselt edasi – kõik teised ju samamoodi….kuigi hingepõhi on segaduses ja korrastamata, elu läheb ikkagi edasi ja asjad vajavad ajamist, inimesed karjatamist.

Ja võib-olla polegi ühtainsat õiget nägu. Nad kõik on vaid erinevad värvid sinu vikerkaaresinas.

Elu on väärt hoidmist

21. juuni 2017, 22:01 | Posted in depressioonist välja, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Kui sul on tunne, et sa enam ei taha, et sa enam ei jaksa mitte sammuvõrdki enam… kui sul on tunne, et kõik on valesti läinud ja sul pole jõudu jälle uuesti alustada… kui sul on tunne, nagu vajuks maailm sulle Tohutu Hallina peale ja sul ei ole kuskile varjuda, sest sinus endas on teine Tohutu Hall, ja see lõpmatu Hall purustab sind täielikult…sul pole varjupaika…. Kui sul on tunne, et see Hall on sind võitnud ja sinust pole midagi peale tühjuse järgi jäänud, otsekui oleks sinust sõna otseses mõttes eimiski saanud…Kui sul on tunne, nagu oleksid vaid veel tühi kest, et sa ei ela, vaid ainult reageerid välisele….Kui sul on tunne, et sa ei taha enam mõtelda ega tunda, sest see, mida sa tegelikult endas kannad, on liiga valus, talumatu, lõppematu…. Kui sul on tunne, et sa oled täiesti üksi kogu oma tõelise koormaga ja et sa oled murdumas….

….siis palun tea, et ma mõtlen sinu peale armastusega. Ma ei saa ega tahagi sulle midagi öelda, mis su koormat veelgi suurendab…ma tean, iga väiksemgi sõna võib viimseks piisaks osutuda, eriti need eriti hästi mõeldud sõnad….Aga ma lihtsalt mõtlen sinu peale armastuse ja soojusega. Ma ulatan käe ja hoolin sinust. Hingan koos sinuga, armastuses. Continue Reading Elu on väärt hoidmist…

Tänavakunstnik

26. mai 2017, 16:39 | Posted in kribamisi, Muinasjutud | Lisa kommentaar

Pärast lõputuna tunduvat märtsilund ning aprillikuu tujukust üllatas mai pehme soojusega. Talvest kahvatuna naeratati igale lunastavale päikesekiirele, linn ärkas jälle ellu, tänulikult koguneti väljas väikesteks sõbralikeks jutuajamiseks või paariks mõnusaks kohvitunniks. Kevad oleks otsekui loa andnud elurõõmuks ja armastuseks.

Endiselt sagisid tänavatel kärmed tööst ja olmest vaevatud, kuid nüüd ilmusid nende vahele turistid, luuslonkijad ja päevanautijad, majesteetlikus rahus omi radu seilates. Need õndsad kevadekummardajad päevitasid parkides, tinistasid mahedas õhtus õllekest ja näppisid kõnniteedel hajameelselt kitarrikeeli, muutes nende ümber ja üle siblivate asjalike meele häirivalt äraolevaks.

Peatänava kõnnitee otsale sättis end teiste hulka üks kõhetu noor mees. Kulunud ketsidest kuni paremaid päevi näinud kaabuni nägi ta välja tõelise tänavaelanikuna, isegi liiga tõelisena, otsekui üritaks ta end püüdlikult maskeerida ja tänava kaitsva halliga ühte sulada. Paar pilti, söed ja pliiatsid välja, joonistusmapp kätte, mingi kastike istumise alla – ja tänavakunstnik on teenistuseks valmis. Pildid on tal aga ilusad, lausa lummavad, portreed kütkestavad sügavamõttelise silmavaate ja imeliste näojoontega, joonistatud tunduvad ebatavaliste ja täiuslike õilishingedena. Pole ime, et möödujate pilk tihtilugu pooleldi hüpnotiseeritult piltidele pidama jääb, jalgeesist märkamata kergelt komistades, kuid ikka edasi vaadates, lootusetult ja igatsevalt salaja end nähtus ära tunda soovides. Continue Reading Tänavakunstnik…

10. märts 2017, 20:26 | Posted in Kõiksuguvärki | Lisa kommentaar

Ühel hetkel kogunevad paljude hetkede äratundmised taipamiseks ning sellest algab valikuvabadus. Näiteks mina otsustasin valida vabatahtliku lähisuhtlemise nendega, kes minusse positiivselt suhtuvad ning ülejäänutega minimaalselt kontakteeruda. Kõlab iseenesestmõistetavalt, kuid minul kulus selle taipamiseks miskipärast kaua aega. Aga küllap on minusuguseid aeglasi veel..kuid parem hilja taibata, kui lõputult enda loodud lõksus kurvastada 🙂

Nii et lõpp jamade suhetega 🙂 Soovin kõigile kõike head, aga enda ohverdamisega kehvade suhete elushoidmiseks on nüüd ühel pool 🙂

..

10. märts 2017, 19:21 | Posted in hetked, Kõiksuguvärki | Lisa kommentaar

Jumala sõrmejälg taevas

külmetab kõhetuid pilvi

Hulkuringel

kössis pargipingil

Kehitan salli silmini

end südameni lukku

¤¤¤

28. veebr. 2017, 20:43 | Posted in Elumosaiik, Ma olen | 2 kommentaari

Kui sul on tunne, et elu voolab sinust mööda või et sina voolad elust mööda, sellest lakkamatust hüppa-kõrgemale-et-sind-märgataks-naerata-et-sind-armastataks-mängust, ja sul on hirm, mahajääja pelgus üksilduse, tõrjutuse ees, ja sa annad endast kõik, et vähegi sammu pidada, jätta endast kergestiseeditavat, probleemivaba-sõbralikku muljet –  mind on lihtne hooldada, mind on lihtne sallida, ma olen kõigega nõus ja teen kõik kaasa, võtke mind kaasa, võtke mind ainult kaasa!! – kuid su süda taob kurgus, käed higistavad, keha väriseb pingelistest sümpaatiaharjutustest ja hing on kinni, siis on aeg küsida, mida nimetad eluks, milline on sulle sobiv eluviis ja kui tähtsat rolli mängid sa enda jaoks. Vasta oma sõnadega, valmis vastuseid Eluõpikus ei ole, on vaid küsimused ning vaikne arupidamine. Vali ja otsusta nii nagu sulle sobib, sinu elu elad vaid sina, sestap on sul ainuõigus ta üle otsustada.

Ole nagu oled. Ole nii nagu sulle sobib olla. Olgu teised nii nagu neile sobib olla. Ja kui teie olemised omavahel ei sobi, siis lase jalga. Või kõrvad longu. Sinu mõtted jäävad sinu sisemise vabaduse võimaluseks, kui sa füüsiliselt lahkuda ei saa. Kasvata endale mõtteis tiivad ja lenda minema, oma päris koju. Sinna, kus oled armastatud ja austatud nii nagu oled. Kus sind ei sunnita lakkamatuteks võitlusteks. Kus sa ei pea end pidevalt tõestama. Võib-olla ei olegi sellist kohta veel olemas. Võib-olla tuleb see koht alles luua. Sul on see võimalus. Alusta oma südamest.

***

3. dets. 2016, 16:24 | Posted in 1989, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Peegel näitab vaid su rõõmsat tyhjust,

muretust ja lusti olla lihtsalt noor,

ent juba aeg ja tulevik saatuseks sääl yhtund,

kus hetke möödumist ei peata ükski soov.

Ja taas nii ränk on Sisyphose koorem,

et võlupeegel on vaid halli värvi,

sa jätad mängud lastele liig tooreks

ning endast mälestuseks puhta valge särgi.

 

 

5. nov. 2016, 20:31 | Posted in Elumosaiik, Kurb | Lisa kommentaar

Abitu ja üdini kurb tunne, kui kahest miljonist heast ning toetavast sõnast-naeratusest ning ühest halvast-kriitilisest sõnast jääb meelde just nimelt ja ainult see halb. Mis sest, et kriitika oli tegelikult õigustatud, kuigi jah, sõna ei olnud ilus…samas ka mitte jõuliselt ropp või ebaviisakas. Ei, ma ei õigusta end, ütlesin täna pahameeles kolleegidele kriitilise sõna, just nimelt üheainsa…jah, see oli mu eksimus, see sõna, kuid – põhimõtteliselt jään arvamuse juurde, et tegu oli siiski tõeliselt idiootse veaga.

See oli esimene kehv sõna mu suust kogu selle ülimalt närvesööva projekti jooksul. Seni, see on kaks kuud, olen minu vastusel ja juhendamisel olevat gruppi teadlikult viisakalt ja sõbralikult kohelnud. Tõsi, ühel korral tõstsin häält ja ütlesin väga valjult  – ja sina kuulad nüüd ka! Ütlesin seda inimesele,  kes kuulub sellesse osasse grupist, kes projekti algusest peale mind järjekindlalt ignoreerivad. Sest ma olen naine ning lisaks nende endine kolleeg…. ning nad ei suuda sellest ilmselt üle saada. Ma teen oma tööd hästi, aga suhtlemine on osutunud nii keerukaks, et kaalun tõsiselt oma tööst loobumist.

Absoluutselt ja täiesti ausalt  – üks hääletõstmine ja üks halb sõna, kas see on liiga palju kahe kuu jooksul? Ma ei tea…tean aga mitut grupijuhti, kes oma kollektiivi jõuliselt ja väsimatult sõimavad pea iga eksimuse korral. Ja keegi ei karga karjudes püsti, et ruumist välja joosta. Kannatatakse ära, sest nad on ülemused. Minul ei ole nende positsiooni, kuigi töö ise on täpselt sama. Sestap võib ju mind teisiti kohelda…?

Ma tõesti ei tea….ja mul on väga kurb, et mu senine viisakas ning sõbralik suhtlemine unustatakse otsekohe….see kõik ei maksa selle ühe neetud sõna kõrval midagi, see üks halb on miljon korda tähtsamad kui eelnevad kaks miljonit head sõna. Kas nii ongi õige ja ma olen millestki valesti aru saanud? Ilmselt… Kas mul ei ole õigust kritiseerida tõesti  halvasti tehtut? See-eest muide on mind mitu korda mõne grupiliikme poolt teiste ees kritiseeritud..Kas mul oleks ka õigus selle peale karjudes välja joosta? Miskipärast ma hoopis jäin ja vastasin kriitikale viisakalt.

Millest olen ma valesti aru saanud….ma ei saa aru….ja väga kurvaks teeb mind kogu see lugu. Tahtsin, et tegu oleks toreda ja vahva projektiga me kõigi jaoks, aga läks hoopis teisiti..mu pingutustest hoolimata. Selge märk, et pole see töö mu jaoks…

Järgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.