Keldri koristamisest :P

Täna hommikul ärkasin unest, mis tõi pisarad silma, kurbusest seekord, mitte rõõmust. Võtsin endale aega ja mõtlesin nähtu üle (tegu ühe ammuse väga isikliku teemaga), meenutasin oma valikuid, läbikäidud teed ning mõistsin, et nüüd lihtsalt ongi nagu on – mõnda asja enam ei muuda, selleks pole enam võimalust, olgu see oluline või mitte. Enam ei ole muud valikut, kui leppida olemasoleva ja eesootavaga.

Tõtt-öelda on mu kelder, st alateadvus hulgaliselt sarnaseid teemasid täis – kõik see, mida ma ei ole suutnud rahuldavalt lahendada, täide viia või millest täielikult loobuda. Pole ime, et näen tihti unes mingeid keldrilaadseid suletud ruume, mis on täis jubedaid ja võikaid üllatusi..

Kuid mida teha sellise koristamata keldriga, kuidas korrastada alateadvust, nii et see tõesti korras oleks? Olen õppinud peaaegu edukalt ebasoovitut tumedasse kastikesse sulgema, kastikese omakorda keldrisse viies. Rahuliku elu ja tugeva naha puhul võib neid kastikesi üsna kaua koguda. Kuid kui kaste koguneb juba palju ning kelder kipub kitsaks jääma, või on keldri seinad nõrgad või kahjustab torm maja väljaspoolt või on kastikesed ise nõrgad, siis võib ühel hetkel maavärin toimuda. Võib ka nii, et kogu aeg on väike krooniline maavärin, kuid majaomanik on sellega lihtsalt harjunud – kuni suure katastroofi toimumiseni.

Nii või teisiti ei ole mul kogemusi enda ega teiste pealt eduka kastikogumise näol, näen selliseid püüdeid järjest luhtumas.

Kuid milline oleks tõeliselt edukas alateadvuse korrastamise moodus? Midagi taolist, millega inimene ise hakkama saab, mitte mingi ühekordne nädalalõpp vaimsel seminaril

Küsimus on vist eelkõige emotsioonide tegeliku lahendamise ja tõelise loobumise oskustes; mul on tunne, et kui need kaks on olemas, siis ongi tasakaalu loomine käpas. St osata läbida oma emotsioone nii, et need ei muutu kinnisideeks ja ei hakkaks inimest valitsema, et suudab vihastuda ja siis vihast täielikult väljuda.. st et suudab tunda ja väljendada oma emotsiooni, olla emotsioonist teadlik ja ühtaegu lubada endal toimuvat täielikult tunda ning siis sellest lahti lasta. Kuid vahel on lahtilaskmine keerukas, ehk on selleks vaja siiski mingit taipamist situatsiooni kaudu. Ning samas osata loobuda nii, et see ei oleks allaandmine, vaid täies rahus lahtilaskmine sellest, millel ei ole hetkel elus olulist tähendust.

Rita Streich

Ilus “vana” avastus mu jaoks – hõbedane lüüriline koloratuur

Diana Damrau

Kõigepealt video Damraust tema karjääri alguses. Eriti armas on kõige esimene lõik – nii nooruke.. kes oleks võinud arvata, et sellest tüdrukust Diana Damrau saab

Ja siit üks video praegusest võrratust lauljannast. Ta on üks väheseid, kelle hääl probleemitult ka Staatsopera viimase rõdu viimastesse seisuridadesse jõudis, lisaks intelligentne, väga musikaalne, väga professionaalse suhtumisega oma töösse, oma rollidesse. Ahjah, video on siin, üks Öökuningannadest, koloratuursopranite kuldroll

Lutikakuninganna? Kes teab?

Strugatskite “Inetud luiged” on üks mu lemmikraamatuid, kuid kahjuks ei tea ma siiski, kes on lutikakuninganna. Temast on juttu 12.peatüki alguses (1997 a. eestikeelses väljaandes lk. 175-176). St, Norat on nimetatud lutikakuningannaks, kuid mida see tähendab?

Seni olen oletanud, et tegu on mingi suguhaigusega, mille porutšik B. Noralt sai, aga see on vaid mu oletus. Kas keegi ehk teab täpselt?

Ja muide, kui kellelgi on kodus Strugatskite “Suur ilmutus”, mida ta ise ei loe ega igatse, siis .. khm, ma ostaksin selle ära küll…

Tagasi

Jõudsime täna jälle tagasi, kontserdiga kenasti ühel pool. Hääl taastus õnneks peaaegu, ka kuulmine (on ikka jabur laulda küll, kui kõrvad on täiesti või pooleldi lukus, laulad ja mõistatad, kas kõlab orkestriga kokku või ei ) ning seekord läks kokkuvõttes kõik üsna kenasti. Nii hullu põdemise peale oli tulemus siiski üllatavalt hea, olin valmis hoopis hullemateks tagajärgedeks

Karm elukutse küll -  kui tuleb kogu aeg väriseda, kas kaks ribakest kurgus ikka on töökorras, mitte langeda külmetuse, päevitamise, liigse söömise, vähese söömise, viiruse, bakteri, veepuuduse, hilise ärkamise, sauna, autos rääkimise, liigvürtsika toidu, jne, jne, jne ohvriks Neid salakarisid ja karikesi on nii palju, mis muudkui vee all pihku itsitades ootavad, et veidi mäkra mängida. Ning muidugi võib pea iga köha, nohu või kurguhäda häälepaeltesse lüüa.. nohuga laulda ei tohi, aga mismoodi sa nohu väldid ses talvises kliimas?  Muidugi on iga laulja immuunsüsteem ja vastupidavus erinev, mõni on iga ilmaga terve ja häälekas, teisele piisab nohu hankimiseks konditsioneerist lennukis, ja ei aita ei karastamine ega afirmeerimine

Mul on kahjuks see teine variant, kui on ikka võimalik endale midagi häältkahjustavat (mida vahetumalt enne laulmist, seda parem) külge hankida, siis see mul ka õnnestub. Aga see selleks, mis siin ikka teha..

Hetkel olen õnnelik, et selle põdemisega siiski lõpuks rõõmsalt lõppes ( paar õ-tähte võiks muidugi veel selles õõvastavalt õnnelikus lauses olla ) ja eriti vahva on ka, et täna saab ometi ehk magada – paar viimast ööd jäid mingi vastiku unehäire tõttu peaaegu vahele.

Huvitav küll, tavaliselt ma ei tegele (loodetavasti..vist) blogis selliste tervisekirjeldustega Tea, kas vanadus läheneb? Aga hetkel ma ei viitsi end vaos hoida, uimasus tekitab tunde, et kõik on lubatud, ning olgu nagu on. Teisel korral teistmoodi

Kallis lõbu, see arstivisiit…

Kuna haigus sindrinahk ei taha sugugi taganeda, aga nädalalõpus juba laulda vaja, soovitatavalt siiski kaunilt meeldiva häälega, mitte sellise kähiseva ja poollämbuva tõrrepõhjaga, mida praegu ainsana eksponeerida suudan, siis seadsime eile sammud lähima kurguarsti juurde. Noorem naisterahvas vaatas väga põgusalt kurku, uuris natuke häälepaelu, viskas kärmelt pilgu kõrva ja ninna ning teatas, et pole mingit põhjust muretseda, tegu on vaid gripiga, joogu ma teed ja võtku valuvaigistit. Oligi kõik. Ahei, nii lahked olid nad siiski, et sain 5 minutit seal inhaleerida, st natuke niisket õhku sisse hingata. Siis maksime visiiditasu 100 eurot ( tegu ei ole kirjaveaga, ka teie silmad on korras) ja lahkusime.

Tänaseks on mu tervislik seis hullemaks läinud, paksust nohust on saamas midagi põskkoopapõletiku taolist, hääl on üha kehvem, tekkinud on köha ning kohin kõrvades jätkub. Teejoomine ju ravib teadupärast kõigest hullust…

Võttis ikka sõnatuks küll see arstilkäik. Üldiselt peaksin selle raha tagasi saama kindlustuselt, kuid see on siiski röövimine. Muidugi öeldi visiidi lõpuks veel lahkelt, et kui ei parane mõne päeva pärast, siis peaksin veelkord tagasi tulema. Irw kuubis – ja veelkord 100 eurot maksma eimillegi eest?

Ma ei oleks üldse arsti juurde läinud, kui poleks tõesti vajadust olnud. Niisama kodus paraneda oskan ma ise ka, aga kui on tuli takus ning töötähtaeg lähenemas ja mina hääletu, siis on hädaolukord. Seda üritasin arstile seletada ka, et ei ole lihtsalt niisama külastus, aga ta soovitas mul vähem muretseda. Väga kena temast. See tegi mul kohe tervise korda muidugi

Asjatundlik kurguarst, kes on lauljate eluga veidigi kursis, suudab siiski abiks olla,  midagi välja mõelda, ravimit anda, jne, ka siis, kui keskpärasel arstil nõu ja viitsimine otsas, eriti kui aeg on ülinapp ning etenduseks-kontserdiks vaja laulmisvõimeline olla. Kui hääl on olulisim töövahend, siis hääletule lauljale teesoovitus mõned päevad enne esinemist on küll üks jama soovitus. Ja veel jamam on selle eest sellist pappi köhida.

Olmeliselt

Tean, et üks meem ja üks kommentaar ootavad vastust, kuid nendega läheb aega… lihtsalt ei jaksa hetkel. Sisemine pea on välisest peast suurem, olen kuulnud öeldavat sellises olukorras Ja üldse olen praegu haige ja vihane ning muule energiat eriti ei piisa.

Vaatan vahepeal ETV arhiivi kullafondist mõnda vana etendust, täna näiteks rõõmustas mind “Harilik kontsert” – peaks igale nö suure kunsti tegijale mõnikord väikseks meeldetuletuseks selle nina alla torkama, nii eneseiroonia kui -kontrolli mõttes, ka mandumise kontrolliks, kui tekib vajadus. Vist kunstiviljelejad ise teavad kõige paremini, kui lihtsalt langus võib tekkida.. aga sellest ehk teine kord. Muide, samast rubriigist on ka “Püha Susanna ehk Meistrite kool”.

Lisaks sain eile aru, et oma isiklikku kodusõtta (mina versus mina versus kõik need teised minad) ei ole mõtet teisi tõmmata… kuid see nõuab väga selget pilku.

urrrrr….. nii vihane olen… hetkel maandaks heameelega viha suhtlemisse, kuid targu ei võta ühendust (vaata eelmist lõiku). Nii et karjun siin enda peale. mhm, tean jah, et ei ole ju mõtet ja pole üldse vaimne nii , aga ega see näpuga viibutamine emotsiooni hetkel mõjuta küll. Ja mis see tarkus üldse minusse puutub

Eile taipasin ka, et ma ei taha enam ei suurlinnas inimeste ja kivide keskel elada ning ma ei taha enam oma tööd teha. Kõige parema meelega maksaksin ära kõik laenud, lisaks maksaksin kinni ja tagasi kõik teened ja kingitused, mida mulle on kunagi antud, oleksin täiesti sõltumatu ja kohustustest vaba, eikeegi, ning elaksin üksi metsas oma majas, kaugel igasugu asundustest ja inimhulkadest ning peaaegu mitte midagi tehes. Inimkonna kogupildis ei muudaks see midagi, küll aga minu elus.

Igasugustest varjumängudest, hämast ja manipulatsioonidest selle kõikvõimalikel kujudel on täiesti kõrini. Ka suhtes iseendaga. Kas aga aususe hind võib osutuda liiga kõrgeks?

***

Ma olen kuuekäeline tantsiv jumalanna,

loov ja hävitav.

Ma hingan välja universumi

ja ma hingan sisse universumi.

Ma olen

kuuekäeline tantsiv jumalanna,

Loomise algus ja Lõpp.

Ma olen Armastus,

mis loob

ja Armastus,

mis hävitab.

Ma sünnitan end oma tantsus,

kuuekäeline tantsiv jumalanna.

Kojuigatsusest ja kodutusest

Täna jäin mõtlikult vaatama reisilt kaasaantud meepurki, millel suur silt uhkelt teatamas, et tegu ehtsa saksa meega. Eks me isegi ju -  päris oma peaks ikka midagi head olema, lihtsalt iseenesest, ehtne eesti toode ju Ning nõnda võib iga maa oma toote kohta öelda – ikkagi oma, järelikult parim. Vahel võib küll juhtuda, et kvaliteedil tegelikult polegi vahet, kui “omi ja seetõttu parimaid” võrdlema hakata, kuid oma tundub ikkagi miskipärast parim. Nii et võin küll ehtsat eesti mett sakslasele pakkuda, kuid tema jaoks on tegu võõra maitsega ning ta pakub mulle lahkelt tema jaoks parimat, st ehtsat saksa mett vastu

Tihti polegi “oma” kvaliteedi määrajaks muu kui see, et tegu on kaua, ehk lausa lapsepõlvest alates tarbituga. Ning see on saanud omaseks ning muutub tihti tagantjärgi selleks “kõige magusamaks suhkruks ja kõige sinisemaks taevaks”

Alles sel nädalal piisas vaid ühest värskest, pisut eriliselt kevadisest tuuleiilist, et viia mind tagasi ühte hetke lapsepõlves – Vivaldi “Aastaajad” LP-l, ülipuhas ja intensiivne viiulikõla läbi vana plaadimängija krabina, varakevad pärast lume sulamist ja enne roheluse tärkamist, kulunud rohi, väga puhas taevas, ootus.. istusin aknal ja nutsin, see kõik kokku oli ülimalt kirgas, selge ja igavikuline, kõik oleks olnud otsekui siinsamas ja ometi see ei olnud nõnda, olin vaid sammu kaugusel oma tõelisest Kodust ja ometi ma ei pääsenud sinna… need Kojuigatsuse hetked… Ning toonase hetke tõi tuul mulle nüüd kaasa.. ja koos sellega paljud teised üksi istutud ja igatsetud hetked.

Tahtmata hoopiski tundeliseks muutuda, keeran nüüd pea kõrvale ja ütlen, et vahel võib vana omaseimaks pidades ka lihtsalt vanasse kinni jääda, ilma seda ise märkamata. Muidugi tundub kodune kartulinina armsaim ja uued maitsed-kõlad-jne võõralt vastuvõetamatud, kuid jah, oleks hea, kui suudaks kvaliteeti hinnata “omasusest” mõjutamata, st kvaliteedist endast lähtudes. Sama mõtlesin ka täna, kui lugesin kriitikat meie noorte lauljate kohta “Estonias” – ikka vana laul, et kui olid ikka need vanad head ajad… ei ole see mu meelest õiglane. Meil on praegugi suurepäraseid ja väga häid ja üsna tublisid lauljaid, kuid kuulutada neid kehvaks ainult seetõttu, et nad ei ole need “vanad head”? Kaasaegseid on ikka kõige kergem kritiseerida, kas aga alati õiglane, kahtlen…

Ja siis veel jälle natuke teisele rajale – võib-olla on kodutus tänasel lääneinimesel sügavalt olemuses sees? Oleme üsna juurtetud siiski, võõrdunud ühtsusest iseenda ja Igavesega, pidevas võitluses ellujäämise ja energia nimel, ometi tihti püsitud ja asutud, hingelt kodutuna igavesse Koduigatsusse määratud.

Võib-olla pole Kodu midagi muud kui Valgus hinges ja kõik muu on väline enesepett turvatunde ostmiseks?

Mis on Kodu teie jaoks?

Reisilt tagasi

Seekord läks küll omapäraselt – reisile minnes olin haige, vahepeal suutsin terveks saada ning reisi eelviimasel päeval jäin jälle haigeks, koju põdema tulles   Eestist sain kogemata lahkumiskingituseks mingi kõhugripi moodi asja kaasa, mis täielikult nullis mu ettelaulmise ja kontserdi  – tõeliselt kehv lugu. Nüüd on mul viis päeva aega tervenemiseks, sest laupäeva hommikul tuleb jälle minna.

Ei ole üldse hästi, et nii kergesti igasugu jama külge korjan, nagu mingi viirusmagnet. Laulja jaoks on aga keha korrasolek hädavajalik, laulja keha on tema instrument ja töövahend. Hetkel on mul viirus sujuvalt kõhust kurku kolinud ja mängib seal okastraadiga… kui ainult häälepaeltesse ei läheks, kõik muu võib välja kannatada…

Kuna lisaks kõigele muule on pea praegu umbes ja kontaktivõimetu, siis läheb veidi aega elluärkamiseks. Eks näis…