ja tulen tagasi novembri lõpus.
Ilusat olemist teile, olge hoitud ja armastatud 
Mõned lood minevikust võivad olla sellised, mis jäävadki häirima. Ebaõnnestumised, kehvad hetked.. Kui uurida end veidi lähemalt, võib selguda, et nii mõnigi vana lugu nagu kestaks ikka veel – ta ei ole saanud lahendust ja tema toime kestab. Avastasin ühel õhtul, et mul on neid lugusid päris palju kogunenud ja nad elavad kõik oma elu edasi, mõjutades mind jätkuvalt, nagu lahtised haavad, mis ei olegi kinni kasvanud.
Kui karikas saab täis, tuleb midagi muuta. Ning ma läksin tagasi minevikku ja muutsin neid situatsioone, eeskätt sisemiselt, st muutsin oma mõtteid ja tundeid. Olin nagu endale kaitseingliks Läksin ühte konkreetsesse ajahetke, ühte raskesse olukorda, võtsin sellel pisikesel lapsel enne halva hetke tekkimist ümbert kinni, vaatasin talle otsa ja ütlesin – sa oled alati armastatud ja hoitud, just sellisena nagu oled. Sa oled julge ja tugev, ja saad suurepäraselt hakkama. Kallistasin teda ja andsin talle sisemist jõudu juurde. Laps muutus sisemiselt säravaks ja tugevaks, nagu helendavaks. Nagu iseenesest muutusid selle tagajärjel ka teiste inimeste reaktsioonid, see oli üks hoopis teine lugu kui alguses. Ning see lugu sai otsa, haav sulgus ja hakkas paranema (väga üksikasjaliselt ei ole vast mõtet tehtut kirjeldada, aga nii ta umbes oli).
Sellised tervendamised mõjutavad muidugi ka tänapäeva ja pean ütlema, et tundsin end pärast seda õhtut oluliselt paremini. Ükskõik, mis kunagi toimus, ükskõik, kas saime vanematelt piisavalt armastust ja toetust või mitte – seda kõike saab tagantjärgi muuta, õigemini – saab muuta enda suhtumist ja tundeid, ja see ongi kõige olulisem. Ning vanad kehvad haavad võivad lõpuks ometi paranema hakata, ühtlasi saab peatada energia kao mineviku lahtistesse haavadesse (see energia äravool võib olla päris tugev).
Mu arust on täiesti ükskõik, kas tegu on pelgalt fantaseerimise või millegi muuga – peaasi, et toimib. Ja minul toimis väga hästi, kavatsen seda veel teha
Oleme nagu planeedid – kuigi tiirleme näiliselt ühises ilmaruumis, ometi oleme igaüks omaette ja eraldatud. Igaüks on isemoodi, oma iseärasustega ja liikumiskiirusega. Mõni planeet on imepisike, mõni hirmsuur, aga olemisõigus on mõlemal sama. Mõni on sõbralik enamusele universumielanikele, mõni nii karm, et seal ei elagi peaaegu keegi. Sinised, rohelised, punased…
Ja nii me tiirleme-pöörleme, vahepeal teineteist küll nähes, kuid ometi üksi oma teel, üksi oma valikute eest vastutamas, oma elu läbi elamas. Vähe on seda, mille kohta saab iseenesestmõistetavalt noogutada – jah, see on meil ühine, me oleme ühesugused, kuna oleme ühest liigist, siis järelikult ka mõtleme ja tunneme ühtmoodi. Ei, me siseilmad on nii uskumatult erinevad, et teinekord teise mõttemaastikule sattudes võib end ehtsa tulnukana tunda. Ning nagu võõras kodus ikka, tuleb seal viisakas olla ja lävepakul jalad pühkida, et mitte enda mustust kaasa tuua. Me kõik vajame armastust ja austust, olenemata välistest maskidest.
Süda õitseb vaikuses.
Aeg kohiseb verena kehas… kõik möödub, kõik möödub…. kõik sünnib ja sureb.. Kogu oleva sisse- ja väljahingamised mühisevad ilmamerena igavikus, tõustes ja langedes, üha ja üha… meri me soontes, igavik me kehas.
Taevas su silmades.
Käisin hiljuti ühe kaasaegse ooperi esietendusel. Üks peategelastest on 9-aastane poiss. Hiljem loen kavast tema kohta – lisaks klaveriõpingutele õpib ka balletti, judot ja capoeirat. Lisaks loomulikult kool, eksole.
huh. Kas seda palju pole? Tundub, et tal peaks ajaplaan ikka väga tihe olema. Mu arust on juba kool ise piisav väljakutse lapsele, kodune töö võtab oma aja ja 9-sel võiks ju olla ikka veel aega puhata ja mängida… lihtsalt laps olla. Neli lisategevust? Karm..
Vanemad tahavad lapsele kindlasti head, kuid kas on vaja ikka last üleküpsetada omaenda soovide ja ambitsioonidega?
Eelmine postitus “olen jälle kuri” pälvis rekordarvu klikke… Kas on väga huvitav, kui keegi on kuri? 
On see mu huvitavaim külg? Nüüd siis tean, milles mu originaalsus seisneb
Vaat kui hakkan ainult igavatest headest asjadest kirjutama… kust siis verd ja raevu saate
Laupäeval sõidan ära, novembri viimaseks nädalalõpuks jõuan tagasi. Tuleb pikk ja väsitav reis, mõned kohtumised, mida parema meelega lükkaks määramatusse tulevikku, aga ei sobi enam vastu punnida… tuleb kuidagi üle elada.
Kui teile satub ette film “Diving bell and the butterfly”, siis soovitan vaadata. Parimas eas meesterahvas jääb äkki täielikult halvatuks (locked-in-syndrome), ta kuuleb ja mõistab kõike, kuid liigutada, rääkida ei saa. Ainus, mida ta tahtlikult teha saab, on pilgutada ühte silma. Omapärane ja südantpuudutav, põhineb tõelisel lool (tutvustus Wikipediast):
*****
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Diving_Bell_and_the_Butterfly
The Diving Bell and the Butterfly is a translation of the French memoir Le scaphandre et le papillon by journalist Jean-Dominique Bauby. It describes what his life is like after suffering a massive stroke that left him with a condition called locked-in syndrome. It also details what his life was like before the stroke.
On December 8, 1995, Bauby, the editor-in-chief of Elle magazine, suffered a stroke and lapsed into a coma. He awoke 20 days later, mentally aware of his surroundings but physically paralyzed with the exception of some movement in his head and eyes (one of which had to be sewn up due to an irrigation problem). The entire book was written by Bauby blinking his left eyelid, which took ten months (four hours a day). A transcriber repeatedly recited a French language frequency-ordered alphabet (E, S, A, R, I, N, T, U, L, etc.), until Bauby blinked to choose the next letter. The book took about 200,000 blinks to write and an average word took approximately two minutes. The book also chronicles everyday events for a person with locked-in syndrome. These events include playing at the beach with his family, getting a bath, and meeting visitors.
The French edition of the book was published in March 1997. It received excellent reviews, sold 150,000 copies in the first week, and went on to become a number one bestseller across Europe. Bauby died of pneumonia two days after the book was published in French.
*******
Siit lisainfot filmi kohta:
http://en.wikipedia.org/wiki/The_Diving_Bell_and_the_Butterfly_(film)
Tänuväärne ja ilus võimalus vaadata seestpoolt sellist elu, mida enamus meist ilmselt kunagi ei koge. Ei ole nutukas, on hoopis film elu imest, võimalustest.. Mees, kes kirjutas silmapilgutamisega raamatu, selle asemel, et murduda ja alla anda.
Eh, täna on mul väljendussuutlikkus kuidagi kehvapoolne, parem hetkel lõpetan. Filmi vaadake ikka
Ilusat päeva!
nagu on vist juba siin aru saada.. 
Hästi kummaline on leida blogi, kus on mind kehvalt arvustatud, aga nii, et ei ole võimalik välja lugeda, millise konkreetse patu eest… Ütlen veelkord – kui on soov mind sõimata, maha teha, peaga vastu seina taguda, siis tehtagu seda avalikult. Mingid seljatagused susimised, nii et ei ole võimalik ennast kaitsta või kasvõi lihtsalt asja täpsustada, on üsna mõttetud. Kui midagi ei meeldi, ütle välja või hoia enda teada, kui otse näkku öelda ei julge, aga selja taga mulle mingeid süüdistusi esitada? Ausus on igal juhul austatavam mu arust.
Aga kuri olen muude asjade pärast ka… ja üldse olengi loomu poolest kuri. Igaks juhuks ütlen, et mõistlik suhtlemine minuga ei ole hetkel kuigi lihtne (huvitav, on see kunagi üldse lihtne olnud? Järjest rohkem tuleb märke, et mitte), kipun kohe kaklema, rusikad on püsti… Hoiatus on nüüd edastatud.
Kõik kipub kuidagi sõlme minema ja ei saa enam aru, kust otsast tuleb harutamist alustada. Ja tundub, et õppetunnid ei lõppegi, kogu aeg tuleb midagi uut välja. Tõsi, mu kaartki näitab, et ses elus on kogu aeg tegemist alateadvusest esile kerkivate probleemidega, aga… see on väsitav… vahepeal tahaks puhata ja mängida või lihtsalt ennast normaalsena tunda (seda muidugi ei keela keegi peale mu enda ). See on tõesti nagu mingi… puhastuselu, kõige väsitavamaks on seejuures, et tööl pole näha lõppu ja et ma ei saa aru, kas tegelikult läheb ka midagi paremaks või ei. Tunne on küll selline, et sõtkun üht ja sama rada 
Võib-olla on väljastpoolt teistsugune pilt, ma ei tea. Väsimus on suur.
Üsna tihti tekib tunne, et järgmine elu läheb ilmselt samamoodi, sest – ma ei ole suutnud midagi eriti muuta endas. Ei, ma ei hakka nüüd halama, vaid nendin lihtsalt olukorda. Aga – on nagu on. Ise olen teinud, ise vastutan. Ise halan ja ise peksan ennast selle halisemise eest :P
Nii nagu eluke on elatud, nii ta ka praegu on, mis siin ikka kurta. Aga samas – olukorrale otsa vaatamine ei ole halisemine siiski. Parem endale tõde tunnistada. Muidugi, kui asi piirdubki vaid olukorra tunnistamisega, siis on ka veidi kehvasti… tundub, et ma olen sellele teele libisenud.
Tegelikult võtan vaikselt hoogu, et suudaks midagi enda jaoks välja valida – mõni meditatsioon või harjutus või midagi taolist, mida suudaks järjepidevalt tegema hakata. Mingid suuremad ettevõtmised ei tule hetkel kõne alla, kuid midagi pisemat, kasvõi üksainus asi… no vaatame…
nii, olgu, kurjuse allikas lõpetab nüüd selle postituse ja kaob kriisates mustade räbalate lehvides pimedasse öhe Sest temagi peab ju magama
Et ei tekiks eksiarvamusi, siis selgitaks üht-teist.
Ma ei ole hea inimene, pole vaja oodata mult headust või lahkust, nood ei ela minus. Aeg-ajalt osutan teeneid, kuid see on ka kõik. Ligimesearmastus on mulle üsna võõras mõiste.
Ma ei ole tark inimene, pole vaja oodata mult teadmisi ja taipamisi.
Ma ei ole tajuja, selgeltnägija või -teadja, pole vaja oodata mult midagi taolist.
Üldse – pole vaja mult midagi oodata, pole vaja mind koormata mingite uskumuste, arvamuste või tõekspidamistega.
Ja pole vaja mind abistada, kui ma pole seda palunud. Palun mitte solvuda, aga palun mitte mind abistada enne mu enda soovi…
Ma ei tea, kelleks mind peetakse. Üldiselt – mis parata, me kõik loome endale teistest pilte ja pettekujutlusi ning tavaliselt – mida rohkem isik meeldib, seda rohkem maalime pildile teisest neid omadusi, mida endas väga näha tahaks, ja vastupidi – kui isik ei meeldi, siis eneselegi teinekord märkamatult poogime talle külge mingeid üldisi “ebameeldiva inimese omadusi”, mida enda juures kindlasti näha ei tahaks ( ja mis meid siiski tihti kaunistavad) . Sellest tulenevalt üritame teinekord sokutada teisele kaela tegelikult enda omadusi, nii et tegemist on ainult meie pildiga teisest, mitte teisega tegelikult sellisena nagu ta on.
Muidugi on internet eriti trikialdis kohake, siin ei näe teist näost näkku ja seda kergem on igasugu pookimisi korraldada, endale märkamatult. Aga tegelikult ei tea me teineteisest eriti suurt midagi kuni pole reaalelus mõnedki korrad kohtunud…. mis ei välista muidugi pookimiste lõppemist.
Ja veel – palun ärge eeldage, et soovin samu asju, mida teie. Igal on omad soovid ja omad heakspidamised ning teinekord on keeruline märgata, et eeldame, et teine tahab ju loomulikult sama asja, mida mina…
Ah, need on keerulised lood, kõik need enesemärkamised, ja mul on endal sellega ka kõvasti tegemist..
Teinekord on vaja lihtsalt mõned asjad selgelt kõva häälega välja öelda.
Panin eelmise postituse tagantjärgi parooli alla, sain aru, et ma ei ole siiski nii isiklike teemade arutamiseks valmis. Parem üldse vältida selliseid kirjutisi, alati see kahjuks ei õnnestu, kuid eks õpin tasapisi.
Aitäh kõikide kommentaaride eest!
Kaasamängijate liisusalmid