Hiljuti sai käidud “Estonias” üle pika aja, “Toscat” siis seekord kuulamas. Etendus oli kena, mitte küll jalustrabavalt hea, kuid kena tugev tervik. Pean tunnistama, et üldiselt mul ei ole “Estoniast” eriti häid ooperikogemusi ja ma pigem olen vältinud sealseid etendusi. Liiga nõudlik vist olen. Kuid seekord olin meeldivalt üllatunud. Rauno Elp tegi etenduse parima osatäitmise (Scarpia) nii näitleja kui lauljana, intensiivne ja terav, selgelt väljajoonistunud karakter. Kahju, et ta kõige lõpus kummardama ei tulnud, kuid samas arusaadav – kui saad juba II vaatuses surma, siis tahaks ju koju minna, mitte tervet III vaatust veel seal passida… Omast käest tean, kui tüütu on oodata lava taga etenduse lõppu, lihtsalt selleks, et kummardama minna.. Nii et mõistame, aga Raunole komplimendid ikkagi.

Heli Veskus kandis oma rolli (Tosca) auga välja, eriti vokaalselt (kiitus!! ilus!), puhtnäitlejameisterlikkuselt jäi osa veidi ebamääraseks.. kuid üldiselt kena. Samamoodi üldiselt kenasti said ka teised laval hakkama, välja arvatud… jah, siin tuleb nüüd küll üks väga matsakas tõrvatilk  – Urmas Põldma Cavaradossina. Mitte mingist otsast ei saanud ta sellega hakkama, piinlik ja paha oli teda nii kuulata kui vaadata. Küllap ta on tore inimene, aga … ärge palun laske tal enam seda osa laulda… liig mis liig. Ilmselgelt üle jõu käiv roll tema jaoks, ta lihtsalt ei tulnud toime hoolimata ohtrast higistamisest, värisemisest kõrgete nootide ajal, veejoomisest laval (!!! Kui ei ole etendusesiseselt autori poolt veejoomist ette nähtud, siis ei peaks seda otse laval ja tegevuse ajal siiski tegema… peites veeklaasi maali taha ja lootes, et keegi ei näe… veejoomine ei paranda halba vokaaltehnikat..), kätega kaasadirigeerimisest laulmise ajal… üldiselt jäi igati õnnetu mulje sest vaesest tenorist, ei olnud nagu ühtegi head külge kogu asjas, millega ta oleks veidi muud puudujäävat varjata suutnud. Ma ei saa midagi parata, see tõrvatilk oli vääga häiriv, Cavaradossi on ju ooperi üks peategelasi. Ja see ülituntud Cavaradossi aaria “E lucevan le stelle”… üks mu lemmikaariaid… loodan, et suudan sel õhtul kuuldud esituse varsti unustada. Ohkasin õhtul koju minnes – oh kuidas tahaks nüüd seda aariat heas esituses kuulata, et unustada äsjakuuldu… ja mu palvetele vastati   Samal või järgmisel õhtul lausa kuulsime sama aariat Pavarotti esituses… ohjah. Nii et palunpalun, andke Cavaradossi laulda mõnele tenorile, kes asjaga kenasti hakkama saab, keda ei ole vähemalt nii piinlik ja raske kuulata, ja see etendus on igati hea.

Mu kaaslane märkis, et kõik lauljad nö aitavad ennast kätega laulmise ajal, kätega kaasa dirigeerides. Ühest küljest teevad seda väga paljud lauljad ka väljaspool “Estoniat” muidugi, kuid teisalt - jah, seda oli pisut liiga palju. Üks asi on olla kogu kehaga muusikas, tunda end vabalt, teine asi on kätega kaasa dirigeerida. Andres Köster luges näpuga lööke vahepeal, see oli juba väga tobe ausalt öeldes.

Ahjaa… see õnnetu näitlemine… nii kahju kui ka ei ole, üldiselt võttes jättis näitlemise osa mulje kooliteatri tasemest. Püüdlikud, kuid kohmakad õpilased annavad oma parima.. Elp oli ainus, kes koolitasemelt väljaspool oli. Samas ei taha ma sel teemal pikalt kobiseda, teades väga hästi, KUI  napp on eesti lauljate näitlemisalane haridus – kui nad on omamaised koolid lõpetanud. Nii et ses mõttes tuleb kiita piskugi eest ja rahul olla sellega, mis on. Samas teisest küljest… on enamus “Estonia” soliste ennast täiendanud ka väljaspool Eestit, näinud ka mujal ooperitegemist ja näitlemist… Aga jah…

Publikut oli saalis vähe… loodetavasti ikka rohkem kui laval, kuigi ma ei ole väga kindel. Ehk oli see erandlik. Midagi pole parata, silme ette tulid täissaalid Viinis, kus hiljuti käisin… ka seisukohad täis.. Aga ooper Viinis ja ooper Eestis on erinevad asjad, mitte lavalolijate, vaid kuulajate jaoks. Eestimaalaste jaoks on ooper vist ikka midagi eliitset, väikese huvigrupi jaoks, Viinis arutatakse valitsuseski teatrite, k.a. ooperiteatrite repertuaari, see on üldrahvalikult oluline. Erinevad suhtumised, mis muud.

Annan au neile, kes armastusega oma ametit peavad ja laval endast parima annavad, olgu siis saalis kaks või kakstuhat inimest.

I vaatuses istus meie taga sahistaja, kes väga osavalt kasutas nii oma kehaosi kui riideid müra tekitamiseks. Ilmselt on ta professionaal sel alal. Päris paha oli ta ees istuda. Enne II vaatust vahetasime lootusrikkalt kohta, et pidevatest lisadetsibellidest pääseda, ning sattusime .. rääkijate ette. Orkestri avamäng oli nende jaoks taustamuusika, mille ajal pidi täiesti kõva häälega rääkima.. isegi laul ei häirinud neid.. uhh… Sellest on mul küll tõesti raske aru saada. Kui ooperimuusika, etendus ikka ei paku pinget, ei paelu, milleks siis üldse tulla etendusele? Kui muusika ei köida tähelepanu, siis ei ole ju mõtet ennast ja teisi piinata, ei pea ju tulema etendusele, kui ei ole selle ala fännaja.

Pisikeseks meepotiks panen siia mõned “E lucevan le stelle” mu jaoks suurepärased esitused. Pavarotti, Domingo, Villazon.