Mis õigupoolest juhtuks, kui siinsamas, kohe ja praegu end Ära koristaksin? Veenid läbi, ehk vannis, siis ei pea pärast mind nii palju koristama vaibalt või põrandalt või diivanilt plekke kraapides.. ja endal on pisut meeldivam soojas vees surra.
Laip hakkaks hulga aja pärast haisema, see avastatakse. Asjaajamised, matused, natuke kurbust ja üllatust tuttavate poolt, ja ei lähegi eriti aega kui olen unustatud. Korter saab uue omaniku, samuti mu muud asjad või ehk visatakse osa neist ära. Üks plats surnuaial jääb hooldatuks kuni mul on omakseid, kes platsi korras hoiavad.
Vara mul praktiliselt ei ole, õnnelikumaks ja rikkamaks mu surm eriti kedagi ei tee. Ehk on keegi vaid õnnelik seda korterit saades.
Muidu… ei muutu tegelikult mitte midagi. Ma ei ole mingi oluline inimene, kelle kadumisest auk tekiks ühis- või mõnda muude -konda. Mind pole juba praegu peaaegu olemas. Asotsiaal juba niikuinii – makse ei maksa, ei suhtle ega ole ühiskonnakasulik element. Riigi jaoks ei tähenda mu kadumine ka midagi, ei kasu ega kahju.
Nii et tegelikult võiksin minna küll kohe täna, ei ole ju vahet. Jääks ära elu teise poole pikk agoonia. Vaadates, milliseks olen oma elu praeguseks elanud, ei tõota elu teine pool midagi head. Nii et kas sel enesepiinamisel on mõtet… kahtlen sügavalt.
Ainus asi, mis mind hetkel minemast hoiab, on teadmine pangalaenudest, mida mu surma korral peavad mu käendajad maksma hakkama. Loomulikult on käendajaiks mulle armsad inimesed, laenud parasjagu kopsakad, ja ma tõesti ei taha oma võlgu kallitele maksta jätta… see oleks puhas sigadus mu poolt. Kui mul tekiks ohtralt raha, maksaksin kohe need võlad ära, ostaks enesele võlavaba inimese staatuse… siis oleks sellega korras, aga hetkel see ongi vaid üks “oleks”, ei muud. Mõne käendaja jaoks polekski need summad eriti midagi maksta, kuid mõne jaoks oleks ikka vägagi… ja nii või teisiti ma ei taha kellelegi neist selliseid jamasid, see oleks minu poolt juba tõeliselt isekas.
Aga muu… ma ei näe midagi, mis oluliselt muutuks või erineks, kui lahkuksin. Ei ühtegi argumenti jäämise kasuks.
Kõik eelnev ei ole mingi tundepurse, see on kainelt kaalutlev arutelu. Asjad tuleb ju selgeks mõelda…

60 comments
Comments feed for this article
22. märts 2009 kell 11:28
an00mia
Kainelt tuleb mõelda völgu võttes, mitte ennnast tappes.
Praegusele heietusele su pandud pealkiri ei sobi.
22. märts 2009 kell 11:37
xquendabiguidi
Vaevalt, et Sind nii väga kiiresti unustataks…Inimesed, kes hoolivad, ei unustaks. Mina ei unustaks… Võlgadest, mis maha võiksid jääda, kahjustaks lähedasi palju rohkem Sinu lahkumine. Inimesed, kelle lähedane on end tapnud, kannatavad tihti terve elu psüühikahäirete all- post-traumaatiline stressihäire, depressioon, ärevushäired jne. Sa ei näe miskit mõtet siia jäämises, aga mis mõte oleks enesetapul? Mida see annaks?
Aga hästi tugevad kallistused Sulle ja suur pai ka!
22. märts 2009 kell 12:04
Nirti
Kui jäämiseks pole ainsatki põhjust, siis mitu sa minemiseks oskad nimetada?
22. märts 2009 kell 12:58
soileen
An00mia,
minu jaoks sobib pealkiri küll. Tegu ei ole emotsioonitsemisega, vaid aruteluga – kas ja mis muutuks lahkumise korral. Aga jäägu igale omad sobimised.
Võlgu võttes mitmeid aastaid tagasi ei mõelnud ju, et oleks vaja säilitada vabadus võlgadeta surra.
xquendabiguidi,
kõik unustatakse lõpuks, miski ega keegi ei ole igavene.
Ja kas sätime oma terve elu lähedaste järgi? Kui ei, miks peaksime siis surma sättima… kui nüüd päris aus olla. Igal on ikka oma tee ja omad valikud. Lahkumine annab vabaduse katkestada siinoleku mõttetuse.
Nirti,
minekupõhjused:
1. milleks raisata Maa ressursse ühe sisutühja inimelu käigushoidmiseks? Inimesi on niigi liiga palju.
2. kui mu siinolek või äraolek on võrdse kaaluga, siis ei ole ju vahet. Ja kuna ma ei näe siinoleku vegeteerimisel erilist mõtet, siis ei olegi ju mõtet siin konutada ja endale kinnitada, et olen ikka jube mõttekas küll. *#¤%, valetamisel on ka piirid..
3. ma olen ebavajalik, mul ei ole tööd juba mõnda aega ja ei paista ka. Kas peaksin ootama täielikku allakäiku?
jne
Njah, muidugi võiks argumente veel kirjutada, kuid nad on tegelikult kõik sealt lahtrist, et “miks mu jaoks ei ole põhjust siin olla” – ja see täidab omakorda lahtri “põhjus lahkumiseks”.
22. märts 2009 kell 13:25
Eleegia
Kas selline põhjus ei sobiks, et nii palju olulisi asju jääks tegemata, mida just Sina saaksid teha?
22. märts 2009 kell 14:17
Ingrid
On sul depressioon või arutled arutlemise pärast?
Kui sulle tundub, et sinu olemasolu pole vajalik, siis rajaneb see siiski tundele.
Pole olemas ühtki “kogemata inimest”, ebaolulist inimest. Vahel löövad aga lained nii võimsalt üle pea kokku, et sa ei märka (või väldid märkamast) neid, kellele sa oled oluline või vajalik.
Hullumoodi oluliseks teeb sinu olemasolemise see kui seod või osutud seotuks kellelegi teisele toeks olemisega. Olgu see tugi siis vaimne või füüsiline (nt. puudega inimese hooldamine).
22. märts 2009 kell 14:37
soileen
Eleegia,
ma ei näe ühtegi sellist olulist asja…
Ingrid,
arutlen võimaluste ja tagajärgede üle, ka depressioonis inimene arutleb..
Kuidas otsustada inimese vajalikkuse üle? Mis on siin mõõdupuuks? Kas enda enesetunne ei ole piisavaks mõõdupuuks? Kui käin ringi ja pressin inimestelt välja vastusi stiilis “jah oled vajalik” (kes ikka ütleb teisele, et tegelikult on üsna ükskõik, kas oled olemas või mitte, nii lihtsalt ei öelda, kuigi võib-olla mõeldakse), siis kas need vastused peaksid üles kaaluma mu enda sisehääle ja enesetunde? Enda üle otsustame ju ikka enda järgi…
Ma ei ole muide kellelegi toeks, ei nii või teisiti, olen seosteta.
22. märts 2009 kell 14:40
xquendabiguidi
Oma elu ei säti me muidugi lähedaste järgi…ja elamise kasuks peaks otsustama ka ikka eelkõige enda, mitte teiste pärast. Vastasel juhul oleks enda elu teistest sõltuv.
…elu ei pea ju agoonia olema, saab ka teistmoodi.
Kohe kindlasti pole olemas mõttetut ja ebavajalikku inimest. Sa oled vajalik. Sa oled meeltult tore, kena ja andekas inimene ja maailm oleks Sinuta vaesem, kahju, et Sa seda ise ei näe.
Kallis Soileen, palun otsi abi
22. märts 2009 kell 14:47
xquendabiguidi
Inimese vajalikkuseks ei saakski olla mõõdupuud…iga inimene on vajalik. Ja ei pea sellepärast ka kellegile toeks olema minu arust. Alati pole me võimelised teistele toeks olema, vahel vajame ise tuge…
Enesetunnet on võimalik muuta…Kõik inimesed tunnevad ennast vahel mõttetuna ja ebavajalikuna, aga sellepärast nad veel seda pole.
22. märts 2009 kell 14:58
Ingrid
Enda enesetunne on kõige halvem mõõdupuu, sest enesetunne kõigub reeglina masendusest eufooriani ja kõik muud vahepealsed tunded.
/Enda üle otsustame ju ikka enda järgi/… Jah, kuid see on otsus vaid enda mätta otsast. Just sinu isiku suhtes võib veel väga palju ja väga erinevaid otsuseid olla teiste inimeste poolt.
Muidugi on jõulisi inimesi, kelle elu ja karjäär käivad üle teiste laipade.
Kas nemad määravad meie olulisuse?
Või äkki on keegi hall hiireke ühel oma raskel eluhetkel avastanud, et just sina olid see, kes oma tagasihoidliku kohalolekuga andsid talle uue elumõtte?
Ütled, et sul pole teistega seoseid.
Sul on su blogi!
Ja sellega seosed teiste inimestega.
Sa võid oma sissekannetega paljudele head teha, kõneldes oma võitlustest ja uhkeldades oma võitudega, lohutada lohutamatuid ja rõõmustada rõõmsatega. OK?
22. märts 2009 kell 15:17
soileen
xquendabiguidi,
Kas mõtlemine ja tegeliku olukorra nentimine on tõesti nii hull tegevus? 
ma arvan tõesti, et ühe kaine arutelu ja asjade järelemõtlemise pärast ei pea veel abi otsima hakkama
Nii sageli öeldakse – iga inimene on vajalik, aga milleks siis? Mille jaoks on iga viimne kui inimene siin Maa peal vajalik? Muudkui aga kasutame energiat üleliigselt, maavarad, Maa varad vähenevad, saastame õhku, vett ja maad, tapame üksteist erinevatel viisidel, sõdime, vägivallatseme… aga ikka on iga inimene vajalik… Mille jaoks küll?
Ingrid,
jah, selles on Sul õigus – enda enesetunne ei ole alati adekvaatne. Kuid kelle tunnetus on adekvaatne otsustamaks teise vajalikkuse või mittevajalikkuse üle? Ühe jaoks on keegi vajalik, teise jaoks ei ole… Kelle järgi otsustada? Milline on see tegelik konkreetse inimese vajalikkuse mõõdupuu?
Blogisid on sadu, tuhandeid… Mu blogi ei ole küll midagi erilist, et siit mingit abi leida.. hoopiski mitte selleks, et siin uhkeldada millegagi… See ei ole ilus või vinge või eriline koht, see on lihtsalt üks eneseväljendamise paik, ei muud.
Nii või teisiti, see arutelu võib jätkuda lõpmatuseni, ometi üksteisest mööda rääkides, sest me seisu- ja lähtekohad on erinevad. Sellest pole midagi, igal on õigus oma teele, kuid hetkel on minu jaoks nii ja ma tõesti ei näe tõelist põhjust näha teistmoodi. Minu jaoks lihtsalt ongi nii.
22. märts 2009 kell 15:21
soileen
xquendabiguidi,
mis on tegelikult selles nii hirmsat ja halba, et inimene valib ise oma elu lõpu aja? Miks peab siis kohe abi otsima?
Ma ei saa sellest tegelikult aru… Kas elamine on igal juhul hea ja normaalne, ning oma elu lõpetamine igal juhul ebanormaalne, haigus, mis tuleb välja ravida?
Kui iga kord abi otsida, siis ei oskagi ise endaga lõpuks hakkama saada…
22. märts 2009 kell 15:28
Ingrid
/Nii või teisiti, see arutelu võib jätkuda lõpmatuseni, ometi üksteisest mööda rääkides, sest me seisu- ja lähtekohad on erinevad/
Vist tõesti!
Sekkusin teemasse teadmata, et sul on pikk blogikogemus ja lihtsalt vajadus mõtisklusteks. Sirvisin su blogi ja blogi kommentaare.
Jõudu edaspidiseks!
22. märts 2009 kell 15:45
tulilind
Enda “oksatõmbamine” ei lahenda midagi, pigem vastupidi. See on vägivaldne õppetunni, milleks me siia oleme sel korral sündinud, katkestamine. Kordamistund tuleb veelgi karmim.
Tänane loeng oli väga kasulik… aga selle asemel kirjutad sa siin nii lootusetut analüüsi.
22. märts 2009 kell 15:46
xquendabiguidi
Selle loogika järgi poleks ju kellelgi mõtet elada…kas Sa tõesti arvad nii?
Kui inimene väidab, et tema enesetunne ütleb, et tal pole mõtet elada, vot siis minu arust inimene vajab abi…Aga vabanda kui millestki valesti aru saan ja väga mööda räägin…Nt. kui see lause oli hüpoteetiline või miskit ja ma väga otseselt võtsin…
Alati iga asjaga ei pea jah abi otsima…aga vahel tuleb abi otsida.
Vahel jah elu ei tundu miskit väärt elamist, aga mida surm Sulle annab…jah, saad lahti sellest elust, millega Sa rahul polnud, aga kuhu edasi? Nii palju kui ma tean ja aru saanud olen, usud Sa ju ümebrsündi? Miks peaks järgmine elu parem olema? Miks mitte siin elus asju lahendada?
Ma ei tea, kas elu lõpetamine on igal juhul halb (kes olen mina, et seda öelda…ei kavatse ma hakata nende inimeste üle kohut mõistma, kes seda teinud või teevad)…kuigi ma isiklikult väga ei usu küll, et see oleks õige asi, mida teha. Jah, mul on endal ka selliseid mõtteid olnud…kunagi päris palju. Aga ma uskusin alati, et mu siinolekul on mingi eesmärk, muidu ma lihtsalt poleks siia sündinud…
Aga lõpmatuseni võib jätkuda iga arutelu, sest sõnad on sellised kavalad asjad, et nendega võib alati, kui piisavalt osav olla, musta valgeks või valge mustaks rääkida…
22. märts 2009 kell 16:03
Allar
Täitsa naerma ajab su jutt, nagu sa elaks igavesti, et nüüd kibekiire minekuga.
Elu lõpeb sul niikuinii ükskord, sa pole veel sellest aru saanud?
Sa võid teha mida iganes siin maapeal, sa sead endale nii ranged piirid, et ainuke viis neid piire murda on enesetapp?
Mõtle rohkem võimalustele elus, sinu elu pole tõesti seotud sinu lähedastega, ainult sinu endaga ja mõtle vähem enesetapule. Säästad närve
22. märts 2009 kell 16:15
soileen
tulilind,
võib-olla on see analüüs mu jaoks olulisem kui tänane loeng? Kes teab… Ja võib-olla ma ei suudagi teisiti asjadest aru saada ja õpitavat omandada kui veel karmima õppetunni kaudu?
xquendabiguidi,
ma ei vasta teiste eest, räägin ainult enda eest. Ja ma ei võta kunagi endale vastutust väita kellegi teise elu mõttekaks või mõttetuks, see ei ole minu hinnata. Küll aga võtan endale julguse otsustada enda elu üle.
Aga miks inimene vajab abi kui ta ei taha iga hinna eest elada? Miks?
Väike parandus – ma ei usu ümbersündi, ma tean ja mäletan. Nii et kui valin enesetapu ja uue elu, siis väga teadlikult, samuti olen väga teadlik, et kergemaks ei lähe sel juhul midagi.
Sellised isiklikel alustel põhinevad arutelud on alati rasked, sest ei ole nö väliseid fakte, millele toetuda ja mida hinnangutes kasutada. On erinevad sisetunded. Ühe jaoks on ta elu ja üldse elu mõttekas, teise jaoks ei ole. Ning vaidlevad mis nad vaidlevad, see vaidlus ei vii kuhugi seni, kuni põhjus ehk sisetunne ei muutu. Kuna mu sisetunne, arvamus enda elu ja enda kohta on hoopis teistsugune kui Sul, siis jäämegi eri seisukohtadele. Selles ei ole midagi halba, lihtsalt nii on. Mina käin oma teed, Sina oma teed, see on loomulik.
22. märts 2009 kell 16:20
soileen
Allar,
tore kui naerda saad
Kas tingimata peab elu viimase ettenähtud sekundini välja pigistama?
Võimalused ei ole samuti igavesed, saab end ja oma elu nii p…sse keerata, et ei ole eriti enam midagi teha.
Võimalustest haarab inimene kinni siis, kui tal on elusoov, elujanu, soov elu kogeda.. kui aga seda ei ole, siis on nendest võimalustest ka kama kaks.
Närvid kaovad ükskord koos elu lõpuga niikuinii, mis neist ikka säästa
22. märts 2009 kell 16:43
muinasjutuhaldjas
Aga kui sind enam ei ole, kes kirjutab siis kõik need ilusad sinu muinasjutud, millest ma nii väga raamatut ootan, sest usun, et see on sinu kingitus maailmale?
22. märts 2009 kell 18:51
lynx
Tere
Juhtusin huvist seda teemat ja kommentaare lugema. Uurisin osaliselt ka muid sinu blogi postitusi.
Kui ma õieti arusaan, siis pole sa usklik ning ei arva, et peale surma midagi uut on tulemas?
Kas sellisel juhul pole hirmu oma isiksuse, mälestuste, arvamuste ja mõistuse hävimise pärast? Sinu mina ei eksisteeriks enam.
Üks ja sama sündmus mõjutab erinevalt seda kogevaid inimesi. Tekitades neis mälestusi, arvamusi ja tundeid, mis pole üks-ühele sarnased.
Seega on iga inimene rohkem või vähem ainulaadne.
Ainulaadsete olendite hävimise juures on probleemiks, et kes saab kohe otsusta on see negatiivse või positiivse või neutraalse tagajärjega?
22. märts 2009 kell 19:46
soileen
Ei, usklik ma ei ole. Aga see ei tähenda, et surm tegelikult lõpp on.. eks see ole omaette teema.
Kuid hirmu hävimise ees küll ei ole… ei ole ju midagi väärtuslikku, mille pärast karta
Kas ise ei tohi oma elu üle otsustada?
22. märts 2009 kell 20:13
Kaamos
Katoliiklikus kultuuris on enesetapp roim, sest oma elu ei ole sa ise enesele andnud ja seega ei ole ka sul õigust seda lõpetada. (Huvitav, kui enesetapp vussi läheb, kas siis on olemas võimalus, et ebaõnnestuja mõistetakse mõrvakatse eest surma?
)
Muidugi pole enda elu lõpetamine mingi probleem, aga seda vaid siis, kui inimene tunneb, et tal pole siin maailmas vaja kellegi jaoks elada. Kui mõelda sellele, et neid, kes maha jävad tabab reeglina sootsiumi põlgus ja hukkamõist – ah, nad ei hoolinud, jätsid inimese üksi! – siis võib aru saada idamaise ülima kättemaksu mõttest: tappa end oma suurima vaenlase lävel.
(Ka see on lihtsalt teoreetiline lähenemine asjale. Ma pole praktiline inimene, seega on arutelu puhtemotsionaalne.)
22. märts 2009 kell 20:39
Ramloff
Enesetapu teema on alati üsna keeruline. Ühelt poolt, tahaks väga, et iga inimese elus oleks midagi sellist, mida teda elu elamisväärsena näha laseb. Teiselt poolt, tõesti, kui inimesel on vaba tahe, siis kes oleme meie, et teist noomida?
Ma ise olen küll seisukohal, et ega me sellega ka endale kasu ei too, sest ilmselt satume järgmises elus samasse dilemmasse, kujutan isegi ette, et võib tekkida lausa surnud ring: inimene teeb enesetapu ja siis jõuab järgmise eluga samasse olukorda ja sama valiku ette. Sellest võimalusest piisab, et ma ise enesetapu võimalust kaalun pigem teoreetilise võimalusena.
Samas, sellest mõtlemine annab meile mingi vaimse vabaduse. Just selle vaimse vabaduse tõttu ma näiteks ei talu kristlikku lähenemist, mille kohaselt inimesel pole õigust oma elu üle otsustada.
Et ma kaldun ise ka rasketele mõtetele, siis olen muidugi ära tabanud, et mõtted: “ah, kes see nii väga ikka minu surma järel kurvastaks” on pigem sellised negatiivsed mõttevormelid, mis nagu viirused meie meeltes ringi käivad … tegelikult on neid kurvastajaid ikka päris palju ja ka puudust tuntakse päris palju. Lihtsalt mõnel hetkel on päikesel sünged pilved ees ja nii ei suuda inimene näha neid, kes teda tõeliselt kalliks peavad.
22. märts 2009 kell 20:49
lynx
Vähimatki hirmu ei ole hävimise ees?
Oma elu üle võib inimene tänapäeval üldjuhul ise otsustada.
Samas pisut mõtiskledes ja lugedes uuesti teemat tekkis järgmine mõttekäik.
Kas pole mitte rohkem niimoodi, et sa ei taha mitte surra vaid sa ei taha edasielada niimoodi nagu sa praegu elad? Teisisõnu kui oleks võimalus elada kuidagi teistmoodi või midagi muutes, siis elaksid rahumeeli või rõõmsalt.
22. märts 2009 kell 20:52
Maasikas
Enesetapumõtted on hetkelised. Need on mööduvad ja inimene suudab vastu võidelda. Me oleme siia ikkagi loodud võitlemiseks. Nii et inimesed, kes arvavad et nad ei ole midagi väärt, neil on tegelikult tohutult suur väärtus. Nad on iseenda jaoks tegelikult üldse kõige tähtsamad inimesed. Kuigi nad ei pruugi sellest teadlikud olla.
Kõik negatiivsed mõtted tahavad alati positiivsetest võitu saada. Seega on veel karmim olla, kui pole ühtegi positiivset mõtet, sest siis pole ühtegi mõtet, mis võitleks nende negatiivsete mõtetega ja muidugi on siis negatiivsed mõtted ülekaalus.
Tähtis on aru saada, et need kes kaaluvad enesetappu ja sageli sellest mõtlevad, tõmbavad seda ka endale ligi. Aga need, kes küll kardavad, et on võimelised enesetapuks, aga suudavad endale ikkagi sisestada väite “Ma ei taha surra, ma ei taha surra ei täna ega homme ega üldse”. Need ka tõukavad enesetapu endast eemale. See on minu teooria. Seega, võitlemine pole ainult tugevate jaoks vaid võidelda saame kõik ja seda ei pea ravimite ja relvadega tegema, piisab võitlemisest oma enda mõtetega.
23. märts 2009 kell 02:04
caitir
Jah, mõistan su arutleu täiesti. Olen ka ise sedasi arutlenud, olgugi, et 21 aastaselt ehk ei peaks, aga kui ma mõtlen ülimalt pikale ja mõttetuna tunduvale tulevikule, siis….. Aga selles just asi on. See tundub mõttetu, aga kas ka tegelikult on, seda ei tea me keegi enne kui see käes on! Tegelikult ei ole siin midagi ette ennustada, elu teeb keerdkäike, mida loogikasse, mida praktikas pöörata, ei oska keegi sisse panna. Seega, enesetapp, olgugi, et teemana paeluv, ei ole kunagi läbimõeldud kaine otsus! Seda teeb vaid inimene, kes on liiga sügaval emotsionaalses madalseisus, et kainelt arutleda….ning sellise seisundi vastu on võimalik leida abi (olgugi, et siinkohal peaksin seda enne ise tegema kui sellest kirjutama:D).
Tõesti, enesetapp ei ole kellegi õige otsus, kuid oma mõtete ja tunnete väljendamine küll.
Jaksu sulle!:)
23. märts 2009 kell 07:18
soileen
Kaamos,
huvitav, seda ma ei ole märganud, et enesetapu sooritanu lähedasi tabaks põlgus ja hukkamõist.. Võib-olla ma ei ole lihtsalt kokku puutunud, aga tõesti ei ole märganud.
Ramloff,
jah, see on tõsi, mida ütled – “inimene teeb enesetapu ja siis jõuab järgmise eluga samasse olukorda ja sama valiku ette.” Tean omast käest… ilma et see kuidagi lihtsustaks asja.
Jah, on lähedaste kaotus ja kurbus, kuid kas ei ole need samamoodi iga lahkumise puhul? Muidugi ei ole enesetapp päris samasugune nagu teised minekud, kuid põhimõtteliselt on inimene läinud nii või teisiti..
lynx,
jah, võib ka nii öelda. Samas näen, et ma ei ole muutusteks võimeline, olen surnud ringis.
Maasikas,
hea, kui võitlemine Sulle sobib, kuid mina ausalt öeldes keeldun oma elust pidevat võitlusvälja tegemast. Seal, kus on võitlus, seal on ka sõda. Võitlus kutsub sõja esile, mitte vastupidi. Tõeline rahu ja tasakaal ei ole võitluse tagajärjeks, nad on võitluse puudumise tagajärjeks.
Caitir,
kas kõik meie otsused elus on kained ja mõistuspärased? Ja kas kainus-mõistuspärasus tagab tingimata ka otsuse õigsuse? Mu jaoks ei ole mõistus sugugi parim otsustusvahend…
23. märts 2009 kell 07:35
soileen
Üks üldine kommentaar…
Tänan kõiki, kes on siin sõna võtnud.
Veidi eneseirooniliselt pean mainima, et see konkreetne postitus on ületanud igasugused senised lugemuse näitajad. See siis tekitab huvi… kuigi miks nii palju, seda ma ei tea. Kas kannavad ehk paljud enda meeles samasuguseid mõtteid, tahtmata seda küll endale tunnistada? Või lihtsalt loomulik huvi surma suhtes? Või hirm surma ees…
Mu jutt oli tõepoolest vaid arutelu, mis juhtuks kui… Nõnda arutleme sageli ju erinevate asjade ja situatsioonide üle. Mis juhtuks kui vahetaksin tööd/ abielluksin/ virutaksin ülemusele vastu kõrvu/ koliksin mujale/ jnejnejne
Väidetakse vahel, et inimene planeerib enne sündi oma elu üldjoontes ette. Miks ei võiks siis surma planeerida? Ja kes teab, võib-olla ongi enesetapp planeeritud mõne elu osaks? Tegelikult me ju ei tea.
Kõigil on aeg-ajalt musti mõtteid (kui soovitakse mu postitust just sedasi hinnata), iseasi, kas iga kord tuleb kohe abi järgi joosta, nagu siin soovitati. Kui üks mõtteseisund on valdavaks muutunud, ehk siis, kuid pidevate meeleolu- ja mõtteliikumiste eest ei ole peaaegu keegi kaitstud. Ja see ei ole midagi hullu, vaid see on osa looduse loomulikest rütmidest – kord tõus, siis mõõn.
Ikkagi ei ole ma leidnud vastust nii levinud klišeele “Iga inimene on vajalik”. Mille jaoks?
Nii et rahu – ma ei hakka midagi kohe tegema, nagu öeldud, ma ei jäta oma võlgu teiste maksta, küll saan ka siis otsustada, kui need makstud.
Kuid mul on õigus arutleda ja vaadata asja nii nagu see on.
Parem järgi mõelda kui pead hirmunult liiva alla peita.
Ja ka see küsimus, mida Ramloff on samuti oma blogis küsinud – miks peab iga hinna eest elu külge klammerduma? Miks peab tingimata elama ja miks peetakse lausa haiguslikuks surmale mõelda, rääkimata ise valitud lahkumisest?
Edaspidi püüan selliseid postitusi blogis vältida (lubadusi ei anna, kuid püüan siiski). Las olla mu blogi edasi seniselt vaikne ja igav..
23. märts 2009 kell 09:48
Ametyst
Olin ka kunagi noorem ja paljude komplekside küüsis vaevlev. Komplekside poolt põhjustatud valikud ja valikutest loobumine põhjustas kannatusi nii et oli ka vahel nii mõttetuse tunne. Tollal tundus, et see jätkub nii elu lõpuni. Nüüd tagantjärele vaadates võib öelda ,et maailmas pole asi ja ka minus pole asi vaid mõttes, et maailmas ja minus on asi
On mõtted mis on hävitavad aga nad on mugavad. On mõtted mis on loovad aga nad on ebamugavad, sest tuleb selle loovuse nimel loobuda oma senisest mõnusast soojast “porilombist”.
Porilombist välja tulles on kõik teistmoodi ja algab tõeline loomiseaeg – praktika. Kõige raskem on välja tulla inertsist… Inertsis olev mõtlemine keelab väga peene sõnamõttemänguga endale kõike mis hing ihaldab, vajab. Inerts suudab tõelise põhjalikkusega ära tõestada näiteks armastuse mõttetuse, tunnete tundmise ja abi vastuvõtmise mittevajalikkuse jne.
Tunded on külmunud, sest on suur vajadus aga keelatakse endale kõike.
Nendele kes heietavad elu mõttetuse mõtteid – uskuge – tuleb aeg, kus leiate sellise elujanu ja te naudite igat päeva mil saate kogeda armastust, sõprust, mängu ja loomist. Lihtsalt kannatlikust sel teel.
23. märts 2009 kell 12:23
an
Sul polegi praegu valikuvõimalust – et pärast ei peaks mõni teine hakkama heietama enesemõrvamise mõtteid, pead sa otsima võimalusi võlgade tasumiseks. On suht lihtne, aga ei ole aus põgeneda jättes sind usaldanud inimesed hätta.
Terminoloogiliselt:
Kainusest on sul ka kummalisevõitu arusaam, igatahes väga erinev sellest, mida arukaks peetakse.
Kui inimene arutleb puhtpragmaatiliselt , kas elusolend on kasulik, vajalik ja miilekski tarvilik, siis on see tundetu asisus, mitte kaine e. mõistlik
Samas -
suitsiidiihaluseni viivad inimese kahtlemata just nimelt emotsioonid. enesetapp pole ratsionaalne tegevus.
23. märts 2009 kell 14:55
soileen
an,
leia mulle üles see koht, kus väitsin, et kavatsen võlausaldajad hätta jätta.. Rääkisin pikalt-laialt just vastupidisest. Nii et süüdistada mind mitteausates plaanides, kui olen just muud rääkinud… on üsna kummaline.
Sinu terminoloogilisest loogikast ei saa ma eriti aru.
“Kui inimene arutleb puhtpragmaatiliselt , kas elusolend on kasulik, vajalik ja millekski tarvilik, siis on see tundetu asisus, mitte kaine e. mõistlik”
Siit tuleb välja, et mõistlik e. kaine on tundeline? Viimases kommentaari lõigus jälle väidad, et emotsioonid ja mõistus e. aru on kaks eri asja.
Sinu käsitlusest loen välja, et on olemas teatud kindel kaine ellusuhtumine, mida peetakse arukaks, ja mis nõuab inimeselt elamist iga hinna eest. Inimesel ei olegi õigust ise valida, vaid ta peab alluma üldsuse nõudele olla igal juhul elus, pole tähtis, millise kvaliteediga. Pole tähtis, kuidas inimene ise ennast tunneb, tähtis, et ühiskonnal oleks hea olla… Kas nii?
Ja see… “..erinev sellest, mida arukaks peetakse.” Minu arust saab igaüks vastutada vaid enda moraali ja arukuse eest. Mulle tundub, et väga raske on leida mingeid üldkehtivaid moraalireegleid, eriti kui vaadata tänases maailmas toimuvat. Millised reeglid õigustavad igapäevast vägivalda, sõda, kuritegevust, õelust, viha, jne? Inimestel on vägavägaväga erinevad arusaamad asjadest, väga raske on leida mingeid ühiseid tegelikke reegleid. Piisab kui lugeda kommentaare mõnele artiklile, ükskõik kus. Selle kõige kõrval ei kõla mu jaoks eriti usutavalt üldise arukuse kehtiva definitsiooni väljakuulutamine.
Kõik võib olla ratsionaalne tegevus. Ratsionaalselt võib abielluda, last saada, tööle minna, sõda alustada, jne.
Emotsioonid ei välista mõtlemist. Mõtlemine ei välista emotsioone, tavaliselt käivad nad nö käsikäes.
23. märts 2009 kell 14:57
caitir
Ega ei peagi olema mõistus parim otsustusvahend, ma lihtsalt arutlesin. Kuid, kui sa väidad, et mõistus ei ole su jaoks sugugi parim otsustusvahend, kas siis on tunded? Kuid tunded on, siis nagu sa vist oled ka ise juba aru saanud, on need üsna lihtsasti mõjutatavad (mis põhustavad neid tundeid). Kui tunded väidavd, et sul oleks parem end ära tappa, kas siis ei ole võimalik, et tegelikult need tunded mööduksid mõne aja pärast (siis kui olukord, mis sind negativismile viinud on, paraneb) ning sinu enne seda sooritatud enesetapp kaotaks oma mõtte?
Mis puutub aga lähedastesse, siis kuigi ma aeg-ajalt ajan sama juttu, kusagil südames peaksid sinagi teadma, et sind igatsetaks taga. Mind isiklikult on just see väga suure põhjusena kõige drastilisemast sammust tagasi hoidnud. Kui on juba inimesi, kes on nõus sind käendama….. Ei, seda olen ma jõudnud õppida, et olukord ei ole enamasti nii hull kui pealtnäha paistab ning tunded, kuigi vajalikud ning teevad inimesest inimese, tuleb tasakaalustada mõistusega. Või sa leiad, et tunded ainuüksi peaksid aitama inimesel keerukaid otsuseid teha?
Kui sa ei oleks sellises seisus, et tunneksid, et enesetapp on mingit moodi lahendus, kas sa siis ka oleksid huvitatud selle sisust ning limnaalsusest? Kui oled huvitatud, siis on võimalik, et asja ajaloo ja psühholoogia uurimine aitaksid praktikamõtetest kaugeneda – umbes nagu enamik teolooge võtab peale õpinguid kristlust teise vinkli alt.
Põhimõtteliselt, päikest sulle (ja seda täiesti siiralt!)!:)
23. märts 2009 kell 15:18
Kaamos
Halvakspanu enesetapjate omaste suhtes on paraku liigagi tavaline.
Maakohas, kus kõik teavad kõiki, võib mõni heidik olla elu jooksul
saavutanud oma eluviiside ja kommetega kasvõi paaria staatuse, kellel
(sõnades) ollakse valmis ka ise taburet alt ära lööma. Pruugib sellisel
inimesel viia ellu otsus ise oma elu lõpetada kui pilkselt hakatakse
otsuses süüdistama tema mahajäänud lähedasi: kuidas nad ikka ei näinud, miks nad ei hoolinud – samas selgelt teades, milline põrgu tolle
otsustanuga koos elamine oli.
Süüdistajad justkui otsiksid vabandust, miks nemad ei teinud midagi, et
sündmust ära hoida, loobivad süütunnet kui kuuma kartulit, mõtlemata, et
ehk toimunu oligi ainus võimalik lahendus ja süüdi pole keegi.
Ma olen seda kõrvalt näinud ja see pole mahajäänute suhtes sugugi aus.
Muide, imestad, miks su seekordne postitus sellist furoori tekitas.
Inimesed loevad, kuidas keegi arutleb enesetapuga kaasneva üle ning
hakkavad alateadlikult kartma, et kui nad nüüd midagi ei vasta ning
tõepoolest midagi lõplikku toimub, siis jäävad nad seda teadmist endas
kandma: su kirjutist võeti kui abipalvet. Hirm olla võimetud aitama on
suur hirm, usu!
Ma ei erine teistest.
23. märts 2009 kell 15:43
xquendabiguidi
Selle abi asjaga on nii, et Sa vastasid lynxi küsimusele, et kas mitte pole nii, et Sa ei taha tegelikult surra, vaid ei taha elada edasi nii nagu praegu, jaatavalt. Tegelikult on nii, et kindlasti oleks Sa muutusteks võimeline (ei väida, et need kiired ja hõlpsad oleks), aga kui endal on hetkel tunne, et pole, siis olekski hea mõte abi palumist kaaluda.
Ja kui Sa tead, et järgmises elus nagunii asjad kergemaks ei lähe, miks siis mitte selles elus proovida nendega tegeleda?
Aga jah, mõõnu ja musti mõtteid on meil kõigil muidugi…Kui Sa tõesti arvad, et see on ajutine ja oled kindel, et see üle läheb, siis võib-olla ei pea jah abi otsima.
Ja meil kõigil on erinevad sisetunded, erinevad arusaamad jne., kuid see ei muuda ju suhtlemist veel mõttetuks…Vahel võib just näiteks kasulik olla arutada asju inimesega, kes asju väga teistmoodi näeb, muidugi juhul, kui ollakse avatud.
Ja vaielda ma Sinuga ei tahtnud ka, lihtsalt arutada ja rääkida mõtteid…ja keegi ei käsi ju sel neid omaks võtta, kui need Sulle ei sobi.
Soovin Sulle kõike kaunist!
23. märts 2009 kell 15:52
soileen
Caitir,
väljendasin end veidi halvasti, oleksin pidanud kirjutama – “Mu arvates ei ole mõistus sugugi parim otsustusvahend”. Hetkel jäi mulje, nagu oleksin endast rääkinud, aga nii ei kavatsenud, tahtsin üldiselt öelda, mitte enda kohta. Vabandust, minu viga.
Uurida asja lähemalt? Mida Sa täpsemalt silmas pead?
Kaamos,
jah, seda kogemust mul ei ole.. see on siis tõesti kehv lugu, süüdistada mahajääjaid.. Ehk ei ole see igal pool ühtmoodi.. aga eks Eesti on igal pool väike..
Kuid see, et abi tormatakse andma… ma väga ei usu. Vabandan, aga ikkagi ei usu. Mõned jah kindlasti, kuid üldiselt… pigem arvan, et enesetapp on nö müüv artikkel müüvate teemade surm-vägivald-seks-raha seas. Sellistel teemadel lugemine tekitab veidi adrenaliinitulva, lisaks saab oma arvamust avaldada, sest nendest teemadest teavad ju kõik kõike. Lisaks saab enesetapu üle mõtlejat peedistada, sest kõik teavad ju, et enesetapp on lollide tegevus, juba sellele mõtlemine näitab, et inimese peas pole kõik korras. Kuigi.. kui see nii on, siis miks Eesti on juhtival kohal enesetapunäitajate poolest – ja mitte heas mõttes…
See eelnev jutt ei olnud Sulle isiklikult, eks, lihtsalt arutlesin. Minu arust ei ole see teema sugugi üldiselt lahti räägitud ja mõistetud, kuid eks see ole ka raske teema arutlemiseks.
Mitmete arvamuseavaldajate juures tekib tunne, et paaniliselt eitatakse ja kardetakse kellegi teise enesetappu mitte suitsiidiku enda pärast, vaid arvaja pärast. Sest ta tahab end hea inimesena tunda, kuid suitsiidik ohustab tema eneseusku ja usku enda headusesse. See on kohe tunda, kui arvamusega pähe lajatatakse dialoogi asemel.
Ka üldise arutelu mõttes, eks
23. märts 2009 kell 16:05
soileen
xquendabiguidi,
las ma otsustan ikka ise, kas mul on abi vaja või ei…
Asjade rahulikuks arutamiseks olen alati valmis, kuid jah, eks see nõuab jah vastastikust avatust ning oskust üksteisele vaba ruumi anda, ka siis kui teise arvamus täitsa vale tundub..
Üks asi on arutada, teine asi oma mõtteid ja kavatsusi peale suruda (“pead abi otsima”, näiteks). Isegi kui kavatsused on parimate kavatsustega, on see siiski pealesurumine.
Ka siinses pikas arutelus on küllaga mõlemaid näiteid, nii ruumiandvaid kui pealepressivaid. Mu jaoks viimastega dialoogi arendada on praktiliselt võimatu.
23. märts 2009 kell 16:16
Kaamos
Su kommentaariarutelu viimane lõik haakub täpselt mu arvamusega: “päästma” tormatakse isikliku (ja ainuõige
) arvamusega veheldes, eelkõige mõeldes omaenese hingerahu peale. Päästetav on teisejärguline ning kui aktsioon ebaõnnestub, võib ju südamerahus käed hõlma sisse puhtaks pühkida ja lahkudes üle õla kähvata: “Ma tegin ju kõik mis võimalik, mina pole süüdi!”
Natuke samamoodi “aidatakse” inimesi, kes upuvad depressiooni: “No mis depressioon, selg kohe sirgeks ja naerunägu pähe!”
Samas on ka siiraid käesirutajaid ja aidatasoovijaid, kelle saamatus ja oskamatus teemaga ringi käia ei ole nende süü vaid nende mure.
Nende inimeste meeleheide kellegi huku pärast on siiras. Sama siiras on nende rõõm, kui nad arvavad olevat kellegi päästnud.
Ka kassikullased aitajad on oma arust siirad, vähe, kes enese kohta täpset tõde teab või söandab tunnistada.
23. märts 2009 kell 16:29
soileen
Jaah…
Omaette probleemiks on see, et kui hädasolijale läheneb päästearmee tulvil karvaseid ja sulelisi, siis on vahel raske teri sõkaldest eraldada (irw… no küll tuli lausemonstrum välja.. aga vähemalt naljakas..).
Ja eriti on see äratundmine raske, kui endal mõtlemine ja arusaamine ähmastatud tugevatest tunnetest, depressioonist. Vahel ei olegi jõudu mitte millegi jaoks, rääkimata nö väliste inimeste tajumiseks.
Ja vahel tekib situatsioon, kus neid “abistajaid” on nii palju olnud, et muutud hellaks igasuguse abi suhtes, ja oled umbusklik ka siiralt murelike suhtes…
Ja vahel on jällegi nii, et siiralt murelik ei oska ikkagi abi anda nii, et hädasolijale jääks ruumi olemas olla – eeskätt vaimses mõttes. Vahel virutab siiras abistaja teisele suures abistamissoovis oma tõekspidamiste ja arvamuste ja soovitustega nii, et teine vajub veel sügavamalt mutta.
Hästi tundlik teema tegelikult.
Abistada inimest tolle vaimses hädas on väga keeruline, kuid enamasti aetakse asja labidameetodil – kuigi siiralt abistada püüdes. Tegelikult piisab isegi respektist teise suhtes, peenetundelisusest, mulle tundub, ja kannatlikkusest. Ehk.
Kui saaks neid oskusi üldiselt me rahvale juurde, siis ehk oleks ka suitsiide vähem.
23. märts 2009 kell 16:53
caitir
Pean silmas kirjandust. Enesetapul on pikk ajalugu alustades vanast Mesopotaamiast ning Kreekast (tõenäoliselt oleks põnev alustada mütoloogiaga, mis omamoodi peegeldab kreeklaste maailmapilti ning samas on enesetapp ja surm üldse läbiv teema; müüdist arusaamiseks on hea raamat näiteks Karen Armstrongi kirjutatud “Lühike müüdi ajalugu”, eesti keeles ilmunud 2006) ja lõpetades tänapäevaga. Suitsiidi puudutavat psühholoogiakirjandust leidub samuti. Ja mine tea, võid niimoodi veel endale uue huvialagi leida:D Ning nagu me sinuga teame, muretsemisest ja masetsemisest ei ole kasu (asi paremaks ei muutu, ainult enda närvid kannatavad)! Seega miks mitte keskenduda teisele maailmale kirjanduses, mis ühtlasi tõstab teadlikkust:P
Olen ise enesetapu teemast suhteliselt sisse võetud (eks emotsionaalse põrgu kogemus ole juhatanud) ning nii võtsin ühendust ühe meesterahvaga, kes postimees online`is kommenteeris enesetapu teemat. Lihtsalt selleks, et äkki tal on mingeid mõtteid. Edgar Pugi kirjutas mulle: “Kui seda enesetapu üritamist on märgata, siis on juba pöördumatult hilja. Siis on õigem jätta, rahule jätta ja tõesti tegeleda hiljem iseendaga. Mitte lahkunuga. Aidata saab vaid inimese esimeste ebaadekvaatsete sammude ilmnedes”. Pean mainima, et kuigi ma austan tema arusaama, pean seda vägagi isekaks ja hoolimatuks arusaamaks. Ma usun veendunult, et väga vähesed tõepoolest sooritavad enesetappu selleks, et surra, enamus teeb seda selleks, et pääseda valust, mis on elus. Valu on aga tugev emotsionaalne seisund ning emotsioone on võimalik õppida suunama (mitte alla suruma!), kuigi mul ei tule pähegi väita, et see kerge on!
Ehk ongi vaja rohkem nn suitsiidivaatlejaid – uurijaid, et siis oma teadmised kokku panna ning edaspidi kedagi raskel hetkel toetada:P (idealist olen?:D). Inimene, kes pole kunagi olnud omadega nii rabas, et enesetapust mõelda, ei ole aga võimeline ka mõistma…
Aa, kusagil mainisid küsimust, et kas inimesel ei olegi õigus oma elu üle otsustada. Mina olen veendunud, et on! Kuid selleks, et otsustada, tuleb ka vastutada. Selleks, et vastutada, tuleb olla teadlik. Ning elu on näidanud, et teadlikkus mistahes teemas muudab arusaama sellest sageli lausa tundmatuseni. Ja sellepärast soovitan ka sulle hankida seda teadlikkust (internet tundub sul käepärast olevat ning raamatukogudest laenutamine on tasuta:)). Ja kui midagi põnevat leiad, siis teavita mindki:D
Head!:)
23. märts 2009 kell 17:14
xquendabiguidi
Loomulikult Soileen, jääb otsustamine Sulle…pole mul mingit taotlust ega soovi Sinu eest otsuseid teha. See nüüd küll hea idee poleks…
Seda ma ise muidugi ei tahaks uskuda, et enesetapp lihtsalt müüv teema ja inimesed sellepärast seda lugema tulevad, kuigi jah, minu uskumised kahjuks muidugi ei tähenda kohe, et see nii pole. Ja eks ikka on erinevad inimesed ja erinevad põhjused.
Ise ma ei kipu üldse muidugi lugema neid müüvaid teemasid (kindlasti vahel juhtub ka), vaid seda, mis tundub oluline või puudutab kuidagi vms. Ja ise ma kujutaks ka ette, et inimesed tulevad lugema, sest nad tahavad aidata…aga jah, kui tulevadki seetõttu, siis see aitamine iseenesest on ka selline keeruline teema küll.
23. märts 2009 kell 17:34
soileen
Caitir,
), et kas teadlikkus suitsiidi ajaloost tähendab ka ühtlasi teadlikkust iseendast? Kui teame igasugu fakte ja lugusid, kas siis oleme endast teadlikumad kui mitte teades?
igati asjalik jutt Sul.
Üks mõte siiski tekkis (oh õnne
Arvan, et suitsiidist hoidumiseks óleks eelkõige vaja teadlikkust iseendast, emotsioonide valitsemisest, ehk ei ole suitsiidi ajalugu nii oluline.. see muidugi ei tule kahjuks.. kuid ütlen, üsna isekalt küll, kuid siiski, et hetkel kui olen endaga puntras, ei köida mind kellegi teise näide mitte muhvigi. See on võõras elu ja kõik. Mind huvitab, kuidas endaga hakkama saada, aga mitte kellegi teise elu.
Aga eks igal omamoodi.
Aga neid nn suitsiidivaatlejaid oleks Eestisse küll vaja. Mõista toimuvat võimalikult selgelt, sealt edasi võiks välja mõelda, mil moel on võimalik mõistmist praktiliselt edasi anda… jne… Tegelikult on Eluliinid ja usaldustelefonid vist sama asja peal..
Võib-olla on asi nii hädasolijate aitamises kui neid ümbritsevate aitamises, õigemini – suhtumise muutmises.
Mingi üldine põhjus peab olema, et Eestis nii palju suitsiide toime pannakse. Põhjus inimestes, suhtumistes. Ükskõik kui halvad ei oleks asjad majanduses või kui halb poleks ilm, kui inimesed üksteist targalt toetavad, saab kõigest koos läbi. Mul on tunne, et just seda üldist nö inmlikku toetusvõrgustikku on vähe. Aga see on vist suhteliselt ulmeline eesmärk.
Parajad idealistid me Sinuga
Ma vist esialgu enesetapu ajalugu uurima ikka ei hakka… pigem huvitaks see seestoimuv, aga see on ka nii… haruline teema.. Eks näis. Hetkel üritan eluga toime tulla.
23. märts 2009 kell 17:57
teadust ka
http://www.suicidology.ee/
Uurib täiesti põhjalikult, vt näiteks dr Airi Värniku tööd.
23. märts 2009 kell 18:44
xquendabiguidi
Ma loodan ka, et selle inimliku toetusvõrgustikuga paremaks läheb ja loodan, et suudan oma elus ise midagigi selle heaks teha…
23. märts 2009 kell 19:05
trincik
/Ükskõik kui halvad ei oleks asjad majanduses või kui halb poleks ilm, kui inimesed üksteist targalt toetavad, saab kõigest koos läbi. Mul on tunne, et just seda üldist nö inmlikku toetusvõrgustikku on vähe./
see on olemas. ja tegutseb vaikselt ning aktiivselt. internetifoorum http://www.saeioleyksi.pri.ee – see on inimestele, kellel on masenduse või ärevusega tegemist. foorum on kinnine ja modereeritud. me oleme aasta aega olemas olnud ning hetkel on foorumis üle 800 inimese ning endiselt väga mõnus õhkkond. foorum saigi loodud nö laiendatud toetusvõrgustikuna.
24. märts 2009 kell 11:44
tulilind
Tegelikult on iga inimese jaoks teatud toetusvõrgustik ju igati olemas. On neid, kellelt on võimalik tuge saada. Küsimus on aga sageli toetuse otsijas endas. Tuleb julgeda otsida, astuda ka ise sammuke teistele vastu. Mitte karta, et äkki need toetajad on mingite omakasu-eesmärkidega või tahtega manipuleerida. Loomulikult on ka nende taotlustega manipuleerivaid rühmitusi ja kooslusi, ja on loomulik, et kui nendega on kord elus kokku puututud või neid lähedalt nähtud, siis on inimeses kartus sees küll. Tihti on raske ennast sundida ka kellegi poole abi saamiseks pöörduma, eriti kui meeleolud just mitte kõige paremaid radu ei kulge. Tekib trots, jonn, mida iganes – ka nende vastu, kes oleksid võimelised siirast abi pakkuma ennekõike just sellelt pinnalt, et on ka ise neist “põrguringidest” läbi käinud.
Me sõltume kõik üksteisest, tahame seda või mitte. Ja mõjutame oma olemusega ka kõiki neid, kellega meil mingil kombel tegemist oli, on ja tuleb. Inimene pole loodud sellel eesmägil, et alati igalt poolt üksi läbi püüda trügida. See pole lihtsalt jõukohane.
24. märts 2009 kell 17:34
YksikHunt
Annaks ka su küsimusele ” miks nii kõrge loetavus?” omapoolse vastuse .
Veidi enne kui mina oma blogi alustasin ,see oli selle aasta jaanuari keskpaigas . Oli meedias kajastamisel üks kurb lugu .
16 aastane rase tütarlaps otsis abi , seekord siis perekooli portaalist . Kahjuks ei olnud seal selliseid inimesi kui sinu blogi puhul , enamus soovib siiralt aidata . Sellel õnnetul tütarlapsel ei olnud muud soovi kui ,et keegi annaks talle natuke nõu ja hooliks tema murest , selle asemel soovitati juba minna nööri ostma ka oli selliseid kes olid nõus talle selle nööri ka sisse seebitama . ja nii ta siis tegigi . Lõpetas oma elu .
Inimesed mäletavad ja ei taha sattuda samasse olukorda . siinkohal ei ütle ,et keegi siinkirjutanutest oleks seal sõna võtnuid . Vaid ka ilma sellise õhutamisetta jääb sellise loo puhul hing haigeks . Aga mis oleks olnud kui ta oleks saanud sama südamliku vastuvõtu kui Sinu kaine arutlus .
Me ei tea kunagi mis meie kõrval elavate inimeste peades toimub ,tihti meid ei huvitagi , seega kui juba selline mõtteavaldus , tuleks tõesti natuke reageerida mitte õhutada edasi enesetappu sooritama .
Taskaalu ja Päikest ning soovide täitumist ( seda viimast siis eelkõige tööotsingul )
26. märts 2009 kell 18:09
soileen
trincik,
see on tore koht ja foorumitegijad tublid, olen seal paar korda uidanud. Hea, et selline koht on olemas.
Ise mõtlesin veidi teistsugust asja. Mõtlesin mingis mõttes üldsuse avalikku koolitamist. Teavitada ja koolitada neid, kes oma hoolimatu suhtumisega võivad ajada niigi kehvas seisus olija praktiliselt hauda – nagu YksikuHundi toodud näites. Ja kes ei tule ilmselt ise selle pealegi, et nende käitumisel võivad olla nii pöördumatud tagajärjed.
Kas selline mõte üldse teostatav mingilgi kombel on, ma ei tea, kuid selline mõte. Sest kuskil on siiski väga suured mõrad, et Eestis nii palju inimesi niimoodi lahkub..
Jah, tulilind,
ka Sul on õigus.
Muidugi võiks hädasolija ise samme astuda ja nö… kuid… kui ikka tõeliselt hädas oled, siis võib juhtuda, et sõna otseses mõttes pole jõudu ühegi sammu jaoks, ja et ei olegi võimalik hetkel näha abipakkujaid adekvaatselt. Võib juhtuda, et ei tule selle pealegi, et keegi üldse on huvitatud abistama. Näiteks väga madala enesehinnangu puhul ja depressioonis lihtsalt ei tundugi võimalik abi paluda ja ainus võimalus tundub lahkuda.
Selleks, et suuta ise midagi teha, on vaja juba jõudu. On ka hetki, kus ei ole üldse jõudu. Vahel on need hekted kuude pikkused…
Tahtsin lihtsalt öelda, et alati ei ole avatus, usk ja lootus ning endapoolne panus võimalikud… ka parima tahtmise juures.
27. märts 2009 kell 07:18
tulilind
Jah, aga siis on ikkagi võimalus usaldada kedagi teist, kes selle hingelise kaose ära tunnetab, ja tema abi vastu võtta. Abi on mingis vormis alati kõrval, aga see tuleb vaid ära tunda.
27. märts 2009 kell 15:21
rajaleidja
Arvan ,et potentsiaalsele “enesetapjale” oleks vaja kõrvale õpetajat ,kes näitaks ja selgitaks talle , “kes on see,kes hakkab end tapma”.
Ehk teisiti öelduna aitaks leida vastuse küsimusele :”kes ma olen?”
See teadmine “kes ma olen” – on igale inimesele sama tähtis kui on igale majale vundament.Kui majal puudub vundament ,siis on vaid aja küsimus ,millal kogu kupatus vajuma hakkab või lausa kokku kukub.
Seega oleks vaja uurimise alla võtta ka sellised küsimused ,et kes on see kes tapma hakkab ja kes või mis on see ,keda tapetakse…ning mida pole võimalik tappa ?
27. märts 2009 kell 19:02
soileen
Tulilind,
jah, on hea, kui on selline inimene olemas. Kuid neid on väga vähe, keda sellisel hetkel usaldada, sest sel hetkel on vaja tõesti inimest, keda rohkem kui täielikult usaldad. Kui aga endas ei ole enam usaldamisvõimet, siis võivad kuitahes toredad inimesed kõrval olla, aga ei tule asjast midagi välja.
Rajaleidja,
ma ei tea, kas Sa oled kunagi olnud sellises seisundis, et ongi konkreetne valmisolek tegu ära teha, või isegi teedki seda…. Vabanda, aga sel hetkel ei jõua mitte ükski tore targutus lihtsalt kohale, olgu see nii õige kui tahes, see on täiesti vale asi sel hetkel, pigem ajab asja veel hullemaks. Kui kohtud mõne enesetappu kavatsejaga, palun ära talle selliseid asju rääkima hakka.
Mitte sellised jutud ei päästnud mind, kui minekul olin.
Ja kas kõikidel inimestel, kel ei ole suitsidaalseid kalduvusi, kas neil on selline eneseteadvuslik vundament olemas? Kahtlen väääga sügavalt. Või siis ilmselt midagi ikka on, aga kindlasti on väga palju tõekspidamisi, mis ei ole näiteks suurte õpetajate meelest õiged, aga näe, inimesed elavad, ja üldse mitte halvasti… on rõõmsad ja tunnevad elust mõnu. Et miks nad siis hakkama saavad, kui teoreetiliselt on vundament vale?
Ja kes ütleb, milline vundament on sobiv ja milline ebasobiv? Võib-olla ongi mõne maja vundamendiks teadmine – olen enesetapja…. Mille järgi seda vundamendi sobivust konkreetsele inimesele määratakse?
27. märts 2009 kell 19:28
rajaleidja
Jah ,vahetult kavatsetava enesetapu hetke lähedal ei ole filosofeerimisest ja targutamisest abi ,inimene on siis arusaamisele suletud…aga kui inimesel on nn vundament all juba varasemast ajast ,siis ta ehk ei hakkagi sellist enesatapu varianti kaaluma. Lollused tehakse ikkagi rumalusest ,teadmatusest ,seega vähendades teadmatust vähendame ka vigu (halba karmat jne.)
….
“Et miks nad siis hakkama saavad, kui teoreetiliselt on vundament vale?”
..Jah ,teatud aja saavad hakkama aga tuleb aeg kui enam ei saa (sest ükski seisund ei ole igavene ,kõik muutub,keegi ei ole kaitstud haiguste ,vananemise ,kaotuste eest jne) ning siis ollakse ikkagi abitud ,meeleheites.
….
“Mille järgi seda vundamendi sobivust konkreetsele inimesele määratakse?” – Alustada võiks mittesobiva hülgamisest oma elust ,küll siis järele jäävat sobivat ka ära tuntakse /märgatakse.
27. märts 2009 kell 19:44
soileen
Ohjah… kõik nagu peaks ju siis selge olema… ruudukujuline ja viirgudes…
aga ei ole ju. Maailm ei ole mustvalge ja ei saa ka selleks kunagi.
Mis asi on ikkagi see müstiline vundament, millest räägid?
Minu arust on küllalt inimesi, kes saavad oma elu lõpuni väga hästi hakkama, ja ma ei usu, et neil kõigil on see .. vundament nii surmkindlalt paigas. Ja ma ei usu, et nad kõik tegelevad sellega hoolsalt.
Kui ei tehta enesetappu, siis tehakse muid lollusi, keegi ei ole teadmatusest vaba. See, kui enesetappu ei ole plaanitud, ei tähenda, et vundament oleks paigas.
Miks on enesetapp lollus?
28. märts 2009 kell 05:31
rajaleidja
Teadmiste vundamendiks ma nimetan kõige olulisemaid ehk baasteadmisi…ja kui need on inimeses olemas ,kindlalt paigas ,siis jäävad paljud lollused ning probleemid ära.Mul on õnn olnud kokku puutuda budistliku õpetusega ja võin kinnitada ,et pärast baasteadmiste omandamist ja nende ellu rakendamist on minu elus vähem kannatust.Kui mõistad “nelja üllast tõde” ,”kaheksaosalist teed kannatusest vabanemiseks” ning asud enda kallal õpitut rakendama ,siis on võimalik järk-järgult kannatust vähendada.Kogu budistlik praktika on töö teadmatuse ning kannatuse vähendamise kallal. Vajalik on vaid usaldus õpetajate ning õpetuse vastu.
Jah, kui ringi vaadata ,siis võib küll jääda mulje ,et väga palju (rumalaid)inimesi elab ära suurepäraselt ,ei vaeva nad oma pead eksistentsiaalsete probleemidega ,neil on piisavalt kõike ,et elu nautida(põletada).Jah nii see on ..aga seda kõike ühe konkreetse inimelu piires. See valitud käesolev ,mõnus puhkuse-elu saab ükskord otsa ja siis järgmises kehastuses ei pruugi asjad sugugi nii lahedalt minna.
….
Miks on enesetapp lollus?
Miks me nimetame lolliks inimest ,kes pähklikoore purustamiseks kasutab granaati ?
Vastan :sellepärast ,et rumal inimene ei tea ,et on hoopis tõhusamaid ja vähem kahju tekitavaid tööriistu pähkli kättesaamiseks koore seest.
28. märts 2009 kell 06:37
trincik
/Ise mõtlesin veidi teistsugust asja. Mõtlesin mingis mõttes üldsuse avalikku koolitamist. Teavitada ja koolitada neid, kes oma hoolimatu suhtumisega võivad ajada niigi kehvas seisus olija praktiliselt hauda – nagu YksikuHundi toodud näites. Ja kes ei tule ilmselt ise selle pealegi, et nende käitumisel võivad olla nii pöördumatud tagajärjed.
Kas selline mõte üldse teostatav mingilgi kombel on, ma ei tea, kuid selline mõte. Sest kuskil on siiski väga suured mõrad, et Eestis nii palju inimesi niimoodi lahkub.. /
ka sellega me tegeleme avituses aktiivselt. http://www.avitus.ee on täpsemalt infot. aga jah, avalikkuse teavitamine on meie tööst üks osa – seda teeme nii läbi foorumi, kui ka läbi meedia. ja meie rühmatööd depressioonis inimestele sisaldavad võimalust kaasata psühhokoolitusse ka pere. ma olen nõus, et inimeste teadmised depressiooni kohta ja selle kohta, kuidas depressioonis inimesi aidata, võiks olla hoopis paremad. eks me anname siis oma tööga nii palju, kui suudame. ja meie pundiga võib alati ka liituda, kellel on huvi vabatahtliku tööd teha
28. märts 2009 kell 06:47
trincik
aga üks mõte tuli veel…
teiste koolitamine võib küll anda mingeid tulemusi, kuid tegelikult on ikkagi depressioonis inimene see, kes peaks endaga tegelema. teised kõrval võivad käia kasvõi kõrvade peal ja aidata nii palju kui vähegi suudavad, kuid see ei muuda depressiivse inimese maailmataju ja sisemist valu. see väheneb siiski ainult enda tööga. teised võivad selles arenemisprotsessis siis lihtsalt toeks olla.
28. märts 2009 kell 08:39
soileen
Rajaleidja,
sellest ma ei saa aru:
“Miks on enesetapp lollus?
Miks me nimetame lolliks inimest ,kes pähklikoore purustamiseks kasutab granaati ?
Vastan :sellepärast ,et rumal inimene ei tea ,et on hoopis tõhusamaid ja vähem kahju tekitavaid tööriistu pähkli kättesaamiseks koore seest.”
..mida Sa sellega mõtled?
Mul tekkisid esimese hooga nii jaburad seosed (seosed ikka teemaga, millest selles postituses rääkisin), et otsustasin, et ma parem küsin järgi, mida Sa tegelikult oma sõnadega mõtlesid
See Tee, mida kirjeldad, see on ehk Sulle sobiv Tee. Saad Sa kindlalt väita, et see on ainsana sobiv Tee ka kõikide teiste jaoks? Ja et kõik, kes seda Teed ei järgi, on rumalad ja eksiteel?
Ja seda, mis toimub nende järgmises elus, kes selles elus elavad rahus ja õnnes… me ju tegelikult ei tea. Me ei tea eriti midagi nende vundamendist – võib-olla see, mis paistab meile puudulikuna, on tegelikult õige ja neile sobiv… me ei saa enda seisukohalt otsustada teiste üle.
Trincik,
nojah, põhimõtteliselt olen Sinuga nõus…
ainult… ütlen sama, mida eelnevalt tulilinnule ütlesin… depressioonis olles lihtsalt on väga raske endaga tegeleda. Ei ole midagi, millele toetuda – ei jõudu, ei elutahet, see on täiesti halvav, igas mõttes. See, kes sellisel ajal suudab endaga tegelema hakata, on väga tugev… ja neid ei ole siiski palju, olgem ausad. Enamasti on vaja kõrvalolija abi, et üldse vee peal püsida ja ellu jääda. Pisimgi hoolimisraas võib osutuda sõna otseses mõttes elupäästjaks. Tõsiselt endaga hädas olija ei pruugi lihtsalt endaga ise hakkama saada. Sama asi oleks nõuda imikult, et ta vastutaks enda eest ise – ta ei ole sel perioodil lihtsalt võimeline selleks.
28. märts 2009 kell 08:51
tulilind
Rajaleidja vundamendi-näide on väga hea.
Loomulikult võime me kõik teooriad ja “targutused” tühiseks kuulutada ja kõrvale heita. Hakata siis ise oma vundamenti kokku plätserdama. Püüame ilusaid sileaid kive toota, et neist siis kindel alus laduda. Aga paraku ei tea me ju iga kord, milliseid materjale kasutada, milline on õige tehnoloogia, ja kivid kukuvad esialgu välja kipakad. Kui püüame neist vundamenti laduda, siis… nojah, eks pikapeale läheb ehk korda ka, kui kasutame igasugust täitematarjali ja mida kõike veel… see tee on vaevarikas ja käänuline. Kunagi tuleb meisterlikkus kindlasti ka seda teed käies.
Aga kui mul on kivide valmistamise õpik, kui mind juhendab inimene, kel kivide valmistamine ja alusmüüri ladumine juba selge – kuidas läheb mu töö siis? Oleneb minust, kui kiiresti ma vajalikud võtted omandan ja oma müüri laduma hakkan. On vaja endale teadvustada, et õpetaja on pädev, et tema õpetus on pädev ja sobiv, nign siis hakata oma “kive” valmistama ja neist “vundamenti” laduma.
Neli Õilsat Tõde on tõepoolest hea õpik, ja selles leiduvad “harjutused” tuleb lihtsalt oma igapävasesse ellu tuua.
Või kui see tee ei sobi, siis… mäkke läeheb mitmeid radu, tipp on ikka üks ja seesama.
28. märts 2009 kell 10:18
soileen
Jah
see on kõik ilus ja hea, ei vaidle vastu.
Meil on natuke erinevad rõhuasetused hetkel vaid.
Rääkisin enesetapust ja sellele väga lähedal olemisest. Teie räägite pikast protsessist, nö vaimse vundamendi loomisest. See on ka tore, aga see ei ole see, mis sobiks nö tulekahju kustutamiseks. Kaks eri asja – vundamendi ehitamine ja tulekahju kustutamine… Kui on vaja tulekahjust eluga välja pääseda, siis ei ole vundamendi ehitama hakkamine hetkel parim lahendus – ilmselt maja põlebki siis ära. Vundamendile saab pühenduda pärast tulekahju kustutamist.
Vundamendi enda loomise vajalikkuses ma ei kahtle, asi ei olegi selles, kuid ma räägin hetkel tulekahju kustutamisest. Ja kui inimene on hetkel hõivatud tulekahjuga, siis samal ajal jutt vundamendist võib pigem tekitada tunde, et no asi on täitsa lootusetu ja parem on üldse alla anda.
Jah, see on tõsi, et mäkke läheb mitmeid radu. Ja igal on oma rada ja oma viis minekuks. Ja et ei saa otsustada mitte kellegi teise raja ja ronimisviisi üle, saab hinnata vaid enda valikute sobivust-ebasobivust. Ka tulekahju võib olla üks mäkkeronimise viise – me ei tea tegelikult ju – ning seetõttu ei ole õigust seda lolluseks nimetada.
28. märts 2009 kell 10:31
soileen
tulilind
Targutus on see, milles ei ole enda jaoks jõudu. Valida tuleb see, mis enda jaoks töötab. Kui mingi asi osutub jõuetuks ja targutuseks, siis ei tähenda see, et kõik räägitu on tühine ja et ükski õpetus ei kõlba üldse kuhugi. Kui on soov leida sobiv, siis see ka leitakse, kuid valik tehakse ikka mingite näitajate alusel. Kui minu jaoks milleski puudub jõud, siis pole ju mul mõtet sellega tegeleda. Mis aga ei välista, et selles on jõud mõne teise inimese jaoks. Oskus ära tunda enda jaoks sobivat ei tähenda kõige sobimatuks kuulutamist
Jajah… kellele sobib käia oma teed nii, kellele naa… oma asi lõpuks, kas usaldada õpetajaid või käia päris oma teed. Nii, kuidas endale sobib ja ongi kõik. Me oleme kõik erinevad ja meile ei sobi samad rajad. Oma raja käimine ei tähenda ilmtingimata konarlikkust ja õpetaja järgimine ei tähenda kindlasti siledat teed – mõlemal teel on omad head ja vead, veatus ei ole tagatud kummalgi teel.
28. märts 2009 kell 14:01
rajaleidja
Eelpool enesetapu ärahoidmisest kirjutades ei mõelnud ma nö. tulekahju kustutamisest ehk meetoditest ,mis peaks vaest enesetapjat nö.kahetestkümnendal tunnil veel päästma. Mõtlesin ikka ennetavat tegevust.
Kui pea valutab siis ei ole heaks tavaks seda giljotiiniga ravida ning kui hing on haige ,siis ei ole seda ka otstarbekas enesetapuga ravida.
Enesetappude erandjuhtudeks loeks igasugu samuraide aukoodeksist lähtuvad enesetapud,igasugu eutanaasia juhtumid ,mille kohta ma ei hakka sõna võtma ,sest ei tunne seda valdkonda ning praeguses teemas me ilmselt neid juhtumeid ei ole mõelnud.
Seega kui hing on haige ,saab meister anda vaid juhised lähtuvalt õpilasest aga töö enda kallal on vaja ikkagi õpilasel endal ära teha.
See ,et minu puhul oli budism sobivaks õpetuseks ei tähenda ,et see kõigile peaks sobima.Tõin vaid näite oma elust. Olin teismelise eas üsna depressiivne ja ka enesele lõpu tegemine käis mitmel korral peast läbi. Nüüd tagasi vaadates on hästi näha ,et see kõik oli tingitud teadmatusest.
Seepärast ka rõhutasin nn. vundamendi ehk õigete baasteadmiste olemasolu tähtsust. Ja ma ei saa kuidagi baasteadmisi nimetada tühjaks filosoofiaks ning targutamiseks. Ei ole mulle ka meeldinud pikad ja keerulised teooriad.Pigem eelistan praktilist poolt ,mida saaks otstarbekalt ja tegusalt rakendada.
“Kes ma olen” – on üks olulisemaid “asju” selles teadmiste vundamendis ,ma ütleks ,et lausa nurgakivi!
Kui tead sellele küsimusele vastust ,siis tead sa juba väga palju. Kui sa ei tea selle küsimuse vastust ,ei tea sa õieti mitte midagi.Seda on rõhutanud mitmed valgustunud õpetajad. Ja ma usaldan neid valgustunud õpetajaid.Rõhutan just valgustunud õpetajate tähtsust ,sest mittevalgustunud õpetajad kui nad just ei vahenda valgustunud õpetajate õpetust ,on nagu pimedad ,kes juhivad teisi pimedaid(nagu Peter Bruegheli kuulsal maalil: http://www.kalipedia.com/kalipediamedia/lenguayliteratura/media/200804/13/literaturauniversal/20080413klplylliu_7_Ies_SCO.jpg ).