Täna helistas mulle tuttav, kes soovis minuga kokku saada veel enne lahkumist. Nagu talle omane, ei väljendanud ta peamist sõnade, vaid emotsioonide kaudu. Sõnad olid napid, arusaamatud, otsekui takistatud. Emotsioonid aga kõnelesid sõnadest hoopis teist keelt. Sõnades öeldi – kas saame kokku, mis kell, ja veel üht-teist, emotsioonid, mis hääles ja muus sõnadetaguses väljendusid, ütlesid aga – mul on nii kehv olla, ma olen masendunud, vihane, kärsitu, kurb ja pahur.

Kuna üks mu vanematest on ohtralt harrastanud emotsionaalset manipuleerimist, siis olen selle koha pealt liigagi tundlikuks muutunud. Ning muidugi lõppes kõik tundega, et ma olengi kõiges ja alati süüdi. Väga ränk oli ausalt öeldes ja võitlen sellega tänini. Mida rohkem edasi suudan liikuda, seda enam tunnen, et ma lihtsalt ei ole rohkem nõus olema manipuleeritav, ma ei ole nõus olema süüdi teiste isiklikes probleemides. Väga lihtne on oma olemise-, olme- või muus valus teha süüdlaseks kedagi, kes tunnebki end kõiges süüdi – ta on otsekui käsn, mis kõik vastu võtab ja endasse imeb, ja lõpuks jääbki süüdlaseks, on nõus süüdlane olema. Teisel ka kergem ju.

Kuid tunnen, et mu mõõt on täis, mulle aitab. Ja ma ei taha enam kaasa teha väiksemateski manipuleerimismängudes. Ma ei võta lihtsalt enam endasse taolisi sõnumeid. Kuulen ja taipan küll, kuid ei reageeri. Võimalik, et võin mõne aja pärast tundetu tiitli välja teenida, kuid hetkel see mind ei huvita. Tundlikkus ei tähenda ohvriksolemist. Empaatia ei tähenda vältimatut ärakasutamist. Kaasatundmine ei tähenda manipuleerimist.

Ning üha enam väärtustan ausust. Kui oled vihane mu peale, ütle see palun välja. See küll ei tähenda, et annaksin sulle automaatselt õiguse ja võtaksin süü endale, kuid ma austan su õigust väljendada oma tundeid. Sina oled sina, mina olen mina, meil on mõlemal õigus tunda ja mõelda just nii nagu hetkel meile sobib, ja väljendada oma tundeid. Ning samas on õigus ausale ja avatud suhtlemisele. Kuna enamus meist ei ole mõttelugejad, siis  – mida ei ole selgelt välja öeldud, seda tegelikult ei ole olemas. Kõik väljaütlemata tunded ja mõtted on olemas ainult mõtleja-tundja enda jaoks, kuid teiste jaoks mitte. Suruda teisele oma halbu tundeid süüdistavalt peale, sõnades end selgelt väljendamata, on teise suhtes ebaaus ja ärakasutav. Ma ei räägi lihtsalt kehvast enesetundest ja kaeblemisest, ma räägin teistega suhtlemisest, kus välditakse enda selget väljendamist ning selle asemel asutakse emotsionaalselt manipuleerima.

Mäletan, kuidas mu õde hoidis süles oma väikelast, kes oli mingis hädas ja nuttis ning ei rääkinud murest. Õde aga ei jätnud jonni, ei hakanud last nunnutama, vaid kordas rahulikult – räägi, mis sul on, räägi.. ütle, mis viga on… Ja läbi nutu sai laps ka räägitud ning end väljendatud. Mõtlen tihti, et vajame täiskasvanutena samasugust oskust – rääkida, väljendada ennast ja mitte arvata, et piisab vaid pisaratest või lihtsalt hapust näoilmest  ja valulisest hääletoonist ja kannatajalikest grimassidest – nad peavad ju mõistma, kui väga kannatan ja süütu ohver olen, nad on lausa kohustatud mind aitama… Kui on soov olla täiskasvanu täiskasvanute maailmas, siis on siiski sobiv end selgelt väljendada, ka pisarates ja valus, kuid ometi rääkida, ja rääkida asjast nii nagu on. Ütle mulle, mis sa mõtled, ja meie vahele saab tekkida sild.