interneti kaudu otseülekannet vaadates. Mõned uitmõtted…

Rahvatraditsiooni hoidmist ei saa ainult tantsu- ja laulupeolt oodata – see vastutus on märksa laiem nii ajaliselt kui kohaliselt. Üks suur pidu ei ole piisav. Ses mõttes ei ole ju rahvakultuuri säilitamine tegelikult ju tantsupeo ainueesmärk..? Üritan rihtida sinnapoole, et tantsupidu võiks hõlmata rahvast tervikuna. Praegune tantsupidu ei ole meie tänapäev … praktikas mitte… Kas ei võiks tantsupidu kajastada meie igapäevaelu? Kas poleks lahe panna rahvas tantsima just sellistena nagu nad on – kontoritöötajate jooksupolka, parlamentääride jenka, kodutute oige ja vasemba, riigitöötajate ristpulkade tants, poliitikute polka, puuetega inimeste ringtants, murdeealiste protestimarss, ja nii edasi, eksju. Et oleksime sellised nagu tegelikult oleme ja esindaks tõesti kogu rahvast.

Hetkel tantsitakse ilusat muinasjuttu ilusal päeval – aga ehk vajataksegi just seda? Võimalik. Ja pärast muinasjuttu mindakse tegelikku ellu. Millal saavad muinasjutt ja elu üheks.. millal loome oma elust muinasjutu? Ja kas saavad tantsupeol tantsida vaid need, kel õigus ja võimalus rahvariie selga tõmmata ja rahvatantse tantsida? Või oleme rahvana enam kui rahvus?

Alguses vaatasin rõõmuga, ilus, armas ja kena pidu ju, aga  – piinlik tunnistada, kuid tõde – pikapeale kippus igavaks minema. Väga traditsiooniline. Peaaegu seda kõike ja sarnast on juba korduvalt nähtud ja kuuldud, neid samme, neid suuri ja väikseid kujundeid, seda muusikat… Tasapisi tatsates, vaoshoitult (meenub, mida üks mustanahaline olevat eesti rahvatantsu vaadates küsinud – kas selle eesmärgiks on võimalikult vähe liikuda?). Aga me ei ole ju päriselt nii vaoshoitud.. vaadates me igapäevaelu, seal on märksa rohkem temperamenti Viimane noorte tantsupidu oli ses mõttes märksa vaheldusrikkam ja elavam mu jaoks. Vanusevahe ei loe seejuures –  elusolemine, elusus ei sõltu east, ka peo elusus ei sõltu osalejate east.

Nojah… on nagu on. Kena, et on, ja mu arvamus on vaid mu arvamus ja mõtteuidud, ei muud

Tänud kõigile osalejaile ja kaasaaitajaile, tegijaile ja vedajaile. Ka sel peol on oma tähendus ja olemisvajadus – just sellisena nagu ta on.