Aga mina ei saa aru,

23. juuli 2009, 12:25 | Posted in Kirjad koopaseinal | 19 kommentaari

miks väga palju inimesi peavad ametlikku abielu igasugustest muudest variantidest igal juhul paremaks. Ausalt, ei saa. Sest elu on elu ja kõike tuleb ette. Kes on õnnelikult abielus, väga tore, aga see ei tähenda, et abielu ongi ainus võimalus õnneks 😛 On õnnelikke paare abielus ja õnnelikke vabaabielus, on õnnelikke üksikuid ja õnnelikke kolmikuid 😛 Igas olukorras on võimalus olla nii õnnelik kui õnnetu, ja ükski ametlik dokustaat ei määra inimese õnnemäära.

Võib olla näiteks nii, et kõik välised tingimused on õnneks olemas, ei olegi midagi tahta enam – on abielu ja valge aed ümber eramaja ja igal auto (võib vastavalt soovile muid Parima Elu näitajaid siia mõelda muidugi, igal omad mõõdupuud)  – aga õnnelik näe ikka ei ole. See selleks.

Miks peetakse ametlikult vormistatud abielu nii tihti parimaks ja nimetatakse abielus inimesi tublideks ja vastutusvõimelisteks, jne? Mis tõestab, et mitteabielukad ei ole tublid ja vastutusvõimelised? Lihtsalt üks ametlik paber ja ehk mõni tseremoonia ei muuda inimest. Kui on tegu tõpraga, siis jääb ta tõpraks ka abielus ja samamoodi ka vabaelus ja samamoodi üksikuna. Inimene ei ole automaatselt õilsam või ägedam riigi kodanik, sest ta on abielus. Ja kui on tegu vastutustundelise inimesega, siis on ta vastutustundlik igas suhtes, olgu see siis dokumenteeritud või mitte.

Mida teeb paremaks abielus selle ametlikkus – peale varade jagamise? Mida see tegelikult muudab? Kas paari suhe oleks teistsugune kui nad ei oleks ametlikult abielus? Abielu võib lahutada, kui on siiber saanud, seega ei ole ka abieludokument ka mingiks püsivuse tõendiks..

Huvitav, miks riigi poolt dokumenteeritud suhet peetakse tihti automaatselt parimaks võimaluseks? Kas riik ja seadus on mingid võlunipid, mis muudavad inimlikult loomuliku suhte kuidagi eriliselt tugevaks? Aga ei muuda ju… Tundub, et vahel kipub ununema, et kõige aluseks on inimlik suhe, inimlikkust ja head suhtesolemise ja -kasvamise võimet ei taga/anna ükski seadus ega paber. Esmalt olid suhted ja hiljem tuli abielu – ametliku suhtevormina. Nii et abielu võib olla suhte tagajärg, kuid mitte vastupidi – abielu ei ole suhte põhjuseks, ehk abielu ei loo tegelikult suhet ega armastust ja hoolimist. Armastav suhe on olemas ka ilma abieluta, ning kahjuks võib ka abielu ilma armastava suhteta olla. Igatpidi võib olla ja minu arust ei taga miski, et ametlikus abielus oleks kõik kõige paremas korras. Nii et veel kord – miks abielu.. mis sellest paremaks muutub? Kui keegi väidab, et ilma abielus olemata oleks nende suhe hoopis kehvem, siis küsiks, et mis nende suhte baasiks on.. paber? Tegelikult on ju tegu puhtinimlike kategooriatega..

Minu poolest elagu inimesed, kuidas soovivad. On tore, kui suhted on õnnelikud, olgu need siis ametlikud või mitte. Ja ühtlasi arvan, et kellelgi pole õigust enda suhtevormi teiste jaoks ainusobivaks nimetada. Jäägu igale valiku ja omale sobivaima leidmise vabadus.