Aga mina ei saa aru,

23. juuli 2009, 12:25 | Posted in Kirjad koopaseinal | 19 kommentaari

miks väga palju inimesi peavad ametlikku abielu igasugustest muudest variantidest igal juhul paremaks. Ausalt, ei saa. Sest elu on elu ja kõike tuleb ette. Kes on õnnelikult abielus, väga tore, aga see ei tähenda, et abielu ongi ainus võimalus õnneks 😛 On õnnelikke paare abielus ja õnnelikke vabaabielus, on õnnelikke üksikuid ja õnnelikke kolmikuid 😛 Igas olukorras on võimalus olla nii õnnelik kui õnnetu, ja ükski ametlik dokustaat ei määra inimese õnnemäära.

Võib olla näiteks nii, et kõik välised tingimused on õnneks olemas, ei olegi midagi tahta enam – on abielu ja valge aed ümber eramaja ja igal auto (võib vastavalt soovile muid Parima Elu näitajaid siia mõelda muidugi, igal omad mõõdupuud)  – aga õnnelik näe ikka ei ole. See selleks.

Miks peetakse ametlikult vormistatud abielu nii tihti parimaks ja nimetatakse abielus inimesi tublideks ja vastutusvõimelisteks, jne? Mis tõestab, et mitteabielukad ei ole tublid ja vastutusvõimelised? Lihtsalt üks ametlik paber ja ehk mõni tseremoonia ei muuda inimest. Kui on tegu tõpraga, siis jääb ta tõpraks ka abielus ja samamoodi ka vabaelus ja samamoodi üksikuna. Inimene ei ole automaatselt õilsam või ägedam riigi kodanik, sest ta on abielus. Ja kui on tegu vastutustundelise inimesega, siis on ta vastutustundlik igas suhtes, olgu see siis dokumenteeritud või mitte.

Mida teeb paremaks abielus selle ametlikkus – peale varade jagamise? Mida see tegelikult muudab? Kas paari suhe oleks teistsugune kui nad ei oleks ametlikult abielus? Abielu võib lahutada, kui on siiber saanud, seega ei ole ka abieludokument ka mingiks püsivuse tõendiks..

Huvitav, miks riigi poolt dokumenteeritud suhet peetakse tihti automaatselt parimaks võimaluseks? Kas riik ja seadus on mingid võlunipid, mis muudavad inimlikult loomuliku suhte kuidagi eriliselt tugevaks? Aga ei muuda ju… Tundub, et vahel kipub ununema, et kõige aluseks on inimlik suhe, inimlikkust ja head suhtesolemise ja -kasvamise võimet ei taga/anna ükski seadus ega paber. Esmalt olid suhted ja hiljem tuli abielu – ametliku suhtevormina. Nii et abielu võib olla suhte tagajärg, kuid mitte vastupidi – abielu ei ole suhte põhjuseks, ehk abielu ei loo tegelikult suhet ega armastust ja hoolimist. Armastav suhe on olemas ka ilma abieluta, ning kahjuks võib ka abielu ilma armastava suhteta olla. Igatpidi võib olla ja minu arust ei taga miski, et ametlikus abielus oleks kõik kõige paremas korras. Nii et veel kord – miks abielu.. mis sellest paremaks muutub? Kui keegi väidab, et ilma abielus olemata oleks nende suhe hoopis kehvem, siis küsiks, et mis nende suhte baasiks on.. paber? Tegelikult on ju tegu puhtinimlike kategooriatega..

Minu poolest elagu inimesed, kuidas soovivad. On tore, kui suhted on õnnelikud, olgu need siis ametlikud või mitte. Ja ühtlasi arvan, et kellelgi pole õigust enda suhtevormi teiste jaoks ainusobivaks nimetada. Jäägu igale valiku ja omale sobivaima leidmise vabadus.

19 kommentaari »

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

  1. Ma ei ole sellest ka kunagi aru saanud…ja arvatavasti ei hakkagi sellistest väidetest aru saama. Tegelikult mul blogis mustendi kujul natuke sama teemat puudutav sissekanne ootamas…No mina ei taha üldse sellises mõttes suhet, ei abielu, vabaabielu, kooselu ega lihtsalt romantilist suhet (muidugi ma 100% ei tea, et see kunagi ei muutu), aga sellist asja kiputakse veel eriti vähe aksepteerima…

  2. […] pealkirja olin panemata jätnud…ei hakkanud nii teine silma. Aga kui täna soileeni blogist seda sissekannet lugesin, tuli meelde, et ma ju millalgi alustasin sellist […]

  3. Noh, mõnes riigis ei saa abielus olemata koomas inimese kohta öelda (õigemini allkirja anda), et tõmmake see juhe juba ükskord seinast välja.

    Paljudes riikides, sh ka meil, on näiteks sihuke asi, nagu lahutatud abikaasa ülalpidamiskohustus, mis võib kasuks tulla väikelaste (kuni 3a) vanematele, kel on mõnda aega tervise või muid probleeme, mis ei võimalda neil endil elatist teenida.

  4. […] – kas homoabielud legaliseeritakse . Teisalt on asi aga hoopis laiema kõlapinnaga . Soileeni ja Liblika juures sain kirjutamiseks piisavalt innustust ,et ka sõna sekka öelda […]

  5. Abielu ei olegi tehing kahe inimese vahel. Abielu on tehing kahe inimese ja riigi või kahe inimese ja kiriku vahel. Põhiseadus ütleb, et perekond on riigi erilise kaitse all ja abielu on see tehing, mis demonstreerib, mis ühik see on, mis on erilise kaitse all. Võib luua ka teisi lepinguid, mis seda perekonda märgistavad, kuna sõnal abielu võib olla kiriklik tähendus, mis on kitsamalt määratletud, kui riiklik.

  6. Oudekki,
    jah, eks ma üritasin asja vaadata puhtsisulise külje pealt. Mu jaoks muutub tehniline külg ilma sisulise osata puhtformaalsuseks.

    Mõte liigub veel sinnapoole, et… miks on perekond siis ainus tunnustatud kooselu vorm, neid on ju veel mitmeid. Huvitav, et piisab nö perekonnaks registreerimisest, et olla riigi eri kaitse all. Seejuures ei ole perekond mõistena märgistatud muuga kui abieluga – see, mis seal tegelikult toimub, ei mängi rolli. Piisab vaid abielu registreerimisest…
    Riik nagu ostaks perekonda teenusena sisse.

  7. W,
    jah, abielupaber annab õiguse teha ühtteist – ja seal on üht-teist vajalikku kindlasti.
    Kuid abielu sisu paber siiski ei määra. Ning mis teevad teistsugust kooselu elavad inimesed… neil ei ole neid õigusi, mis on abiellunutel, ometi ei pruugi sisuliselt mingit vahet kooselus olla.

  8. Soileen, oleks ju päris hullu, kui riik hakkaks omatahtsi perekondi looma 🙂 Või saatma inspektoreid kontrollima, kas perekond ikka on reaalne perekond… Lihtsalt, ühiskonnana me usaldame seda, kui kaks inimest ütlevad, et “meie hakkame nüüd perekonnaks” ja ma ei näe põhjust, miks neid ei peaks ette usaldama ning usaldama nende sõna selle kohta, et nad on reaalne perekond.

    Riigi asi on sekkuda siis, kui moodustatust loobuda tahetakse (ja riigi asi on ka tagada, et kedagi hirmuga perekonnas ei hoita). Ja loomulikult on riigi asi toetada perekondi nii nagu meile kõigile ühiselt vajalik tundub.

    Teistmoodi kooselu… teistmoodi kui perekond? Nagu kaaslased, kes lihtsalt korterit jagavad?

    See, et reaalne kooselu võrdsustataks seaduslikuga, ka seda võib mõelda, lihtsalt siis peab inimene kuidagi tõestama, et see on reaalselt toimunud, kui tal on riigi toetust vaja. See, et kaks samasoolist isikut võiksid moodustada perekonna, oleks ju ka ometigi õiglane.

  9. Ee… ma vist ei kuulu selle “meie” hulka, kes me “ühiskonnana usaldame”… kas pole see liiga lai üldistus? Ma ei mõtle ühiskondlikult, mõtlen täiesti individuaalselt, sest see on mu ainus tegelik olemisbaas. Ja teistesse suhtun ka isiklikult. Ühiskond koosneb inimestest ja usaldus on inimlik.. ühiskondlikust usaldusest ma ei tea vist eriti midagi. Ja mis on see, mis “meile kõigile ühiselt vajalik tundub”? Kuidas saab kindel olla, et on midagi, mis kõigile ühtmoodi vajalik tundub? Ma kahtlen küll sügavalt… Meil ei ole ju mingit loomulikku ühist ühiskondlikku teadvust..

    Perekond ei ole ainus kooselu vorm ju. Vabaabielu, ema lapsega, isa lapsega, kaks omasoolist… ja kust algab perekond? Kaks inimest abielluvad ja ongi perekond? Kooselu mõistena tegelikult ei näita selgelt sisulist poolt, selle mõiste taga võib olla sisuliselt väga erinevaid kooselamisi. Sama asi on perekonnaga…

  10. Väga paljus on registreeritud abielu kui fakti vaja riigi jaoks just vara jagamisel. Kui on registreeritud abielu, siis on sel n.ö tõeväärtuslik fakt. Abielulahutuse teenus on paraku vägagi nõutud:)… ja kuidas siis riik peaks teadma, et inimesed ka de jure olid/on abielus…

  11. Metsapiiga, aga vabaabielu? Kuidas seda tõestada? Kas see ei olegi siis tõeline?
    Ja siiski ei peaks hilisem vara jagamise võimalus abielu põhjuseks olema..

  12. Vabielu on kahtlemata juriidiliselt raskem tõestada nii nagu vabaabielu käigus soetud vara… Kõik kipub jah väga vara ümber tiirlema, ent – kui lahku kolitakse, siis hakkavad sellised “maised nüansid” oma elu elama…

    Loomulikult ei peaks hilisem vara jagamise võimalus abielu põhjuseks olema, ent nagu Sa kindlasti tead – seda juhtub ja mitte vähe.

    Ühiskond on keeruline koostoime mehhanism ja pelgalt usaldusele ei ole võimalik kõike rajada. Hea, kui usaldus tekib kahe inimese vahele, ent “majandada” 1,5 milj. – peaksid ju olema mingi reeglid või mis Sa arvad?

  13. Miks taandub arutlus eelkõige varadele ja ühiskonnale, kui kirjutasin abielu sisulisest olemusest… ehk – see, mida ühiskond või seadus või valitsus teeb, on nende asi. Miks inimesed abielluvad, on inimeste puhtinimlik ja -isiklik asi.
    Kas ametlik abielu on tõesti vaid selleks, et oleks ühiskondlikult mugavam inimesi majandada ja valitseda? Abielu kui inimeste kontrollimise vorm?

    Abielluvad ja abielus elavad ikkagi inimesed. Ühiskond ei abiellu ega sünnita. Inimesed on ühiskonna aluseks. Inimesed on abielu aluseks.

    Kas tõesti ongi vara abielu põhjuseks?

    Miks sel juhul jauratakse kommentaariumides ja mujalgi pidevalt teemal – abielu kui püha lehm, õige inimene on abielus, kes ei ole, sel on ikka midagi viga… Siin ei räägi miskipärast eriti keegi enam varade jagamisest ja ühiskonnast, abielu on kuidagi automaatselt ainsaks vastuvõetavaks inimeksistentsi vormiks kuulutatud…

    See ei ole muidugi kõigi arvamus, kuid seda arvamust on väga palju. Selle peale hakkasingi küsima abielu sisulise olemuse kohta.

  14. Abielu või vabaabielu on loomulikult igaühe enda asi, ent millegipärast saab sellest koheselt riigi ja ühiskonna asi, kui ei suudet/taheta enam omavahel kokkuleppele jõuda.

    Abielu ja vabaabielu vahel ei ole ju mittemingisugust muud vahet kui vormistamine ja n.ö riigile teada andmine.
    Loomulikult ei sunni selleks keegi kunagi ja olekski erakordselt väär abielludes mõelda vaid võimalikule lahutusele…

    Ühteheitnud hingi on sajandite vältel ülestähendatud. Mitte vaid mugavuse pärast, vaid sel on õige mitmeid põhjusi, mille üleslugemine siinkohal pikale veniks. Vast niipalju, et demograafidele, analüütikutele, linnaplaneerijatele jne jne on sellised sisendandmed vajalikud. Vabaabieluvormi on oluliselt keerukam “üles leida”.

    Teadus ja tehnika ei ole veel sedavõrd arenenud (ja hoidku taolise tehisintellekti eest!:), et suudaks kuidagi järeldada, et need 2 inimest on vabaabielus, need 2 samasoolist inimest moodustavad perekonna jne. Samas saabub hetk kui need 2 inimest soovivad riigi kodanikena teenust, kas siis varajagamise, laste hooldusõiguse vms näol. Elu on kohati praktiline ja mitte alati emotsionaalne. Loomulikult on riigil lihtsam ametlikus abielus olevate kodanikega asju ajada…

  15. …ja lihtsalt puhtisiklikust seisukohast (mitte riiklikust:)…et registreerimine ja pulmad on mu meelest igavesti ilus traditsioon.
    Kuigi… oma olemuselt ju lihtsalt üks teavitamine – sõpradele, sugulastele – et meie oleme nüüd koos niikaua kui x meid lahutab:)

  16. Jah. Nii et Abielu ja abielu võivad kaks täiesti eri asja olla. Ja lõpuks – on nagu on ja elus tuleb niikuinii kõike ette. Peaasi, et endale oskaks sobivat luua.

    Mul on vist lihtsalt kerge allergia igasuguse ametlikuks ajamise, ühiskondlikkuse ja riiklikkuse suhtes 🙂 Samas muidugi saan aru, et on vaja ka riigi kooshoidmise võimalust ja selleks on vaja karja nummerdada.. või umbes nii.

    Aga… see koht on ikkagi lahtine, et vabaabielu on nagu õigusteta vaeslaps, kuigi kvaliteedilt ei pruugi midagi vahet olla. Aga see on juba omaette teema.

    Mul on pulmadega seoses väga erinevaid kogemusi… ja näiteks sellised rahvalikud viinerimängud ja purjus ringikakerdamine ajavad küll judinad peale 😀 Aga see muidugi on vaid üks võimalus, on veel sadu erinevaid võimalusi.
    Ja saab ka lihtsalt üksteisele otsa vaadata, ilma igasugu kära-müra ja ülespuhutud talituseta, ja öelda..

    Saab igatmoodi 🙂 Ja abielus või mitteabielus olla saab ka igatmoodi 🙂 Peaasi, et paber abielu sisu määrama ei hakkaks..

  17. Absoluutselt nõus Sinuga vabaabielu/abielu suhtes- inimsuhte kvaliteeti see ei mõjuta ei kuidagi. Lihtsalt see “registreerimise/nummerdamise” vajadus on puhtalt ühiskondlik.

    Paber ei tohiks olla usalduse aluseks. Selle tekkimine niigi pikk ja keeruline protsess… Ja kuidas (pulma)laulusõnad ütlevadki?:) – “… sõrmus pole see, mis hoiaks kinni meest…” Naist samuti, muidugi.

  18. hii, see “ringikakerdamine” on jah kole. aga eks sõltub natuurist ja kes tahab rohkem ennast ilmarahvale näidata.

    minu meelest kõige ilusam abiellumise viis on nii, et on Inimene ja Inimene ja see kokkulepe, mis nad teevad, on nende kahe asi. Traditsioon ja rituaal annavad muidugi asjale väge juurde, aga yleliigseid tunnistajaid sellele (rohkem kui hädapärast vaja) pole mu meelest kyll tarvis.

    Vanasti muidugi oli abielul ka natuke teised tähendused. Näiteks pruudi kaitsmine igasuguste jõudude eest; ja kui syndiv perekond – ja syndivad lapsed – neid pidi ka kaitsma (ja ema). Selleks oli tanutamine. Tanutamine näiteks on olnud vana pulmatava, mida mõnel pool järgitud ka 20. saj., ainult parasjagu ymberolevad inimesed (kes enamuses ringikakerdamisega tegelevad) ei ole asja olemusele pihta saanud 🙂 Samas tanutamine ei ole tingimata pulmadega seotud, võib ka eraldi, see on mõeldud naise ja tema laste kaitseks eelkõige.

    Rautamine see-eest on pulmakomme. Ja abielu kui teistele ette mängitud rituaali ylesandeks on ka ju teha teatavaks teistele inimestele, et “me oleme nyyd koos”. Muidugi tänapäeval mõnigi mees või naine ei pea millekski teiste suhtele vahele segada, olgu abielu või vabaabielu; aga mina olen kyll soovinud vahest, et mul oleks sõrmus sõrmes või otsaette kirjutatud… lihtsalt et inimestel oleks respekt selle suhtes, et ma ei ole parasjagu vabajooksul viibiv emane või midagi. Pagan, väga ebameeldivaid olukordi on ette tulnud 🙂 Lihtsalt isiklikult ebameeldivaid, sest kui ma pean juba TEIST korda inimesele ytlema, et “mul on mees olemas”, siis on olukord juba enam kui piinlik mu jaoks 😛

    Ega mullegi paberiga jändamised ei meeldi. Aga samas selle toimingu rituaalsus ja riigipoolne aktsepteeritus avaldab muljet. Ja on yhtlasi ka nagu vaimne kaitse igasuguse maailmas leiduva nõmeduse eest.

  19. heh, Haldjas, on ju neidki, kellele sõrmus just nimelt.. khm.. hoogu lisab 😀 Et jah, päris kaitstud ei ole vist kunagi, aga kas ongi vaja 😉

    Eks iga valib oma sidumise viisi.. oleneb vist, millist osa tahetakse endast teisega seostada. Kui ühendatakse varalist-kehalist osa, siis piisab ka vaid nö materiaalsest paberist ehk lepingust. Kui tahetakse emotsionaalset ühendust, siis tehakse rituaal hingelise ühenduse loomiseks. Ehk siis iga tasandi seostamiseks on omad rituaalid.


Lisa kommentaar

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.