Et ei tekiks eksiarvamusi, siis selgitaks üht-teist.
Ma ei ole hea inimene, pole vaja oodata mult headust või lahkust, nood ei ela minus. Aeg-ajalt osutan teeneid, kuid see on ka kõik. Ligimesearmastus on mulle üsna võõras mõiste.
Ma ei ole tark inimene, pole vaja oodata mult teadmisi ja taipamisi.
Ma ei ole tajuja, selgeltnägija või -teadja, pole vaja oodata mult midagi taolist.
Üldse – pole vaja mult midagi oodata, pole vaja mind koormata mingite uskumuste, arvamuste või tõekspidamistega.
Ja pole vaja mind abistada, kui ma pole seda palunud. Palun mitte solvuda, aga palun mitte mind abistada enne mu enda soovi…
Ma ei tea, kelleks mind peetakse. Üldiselt – mis parata, me kõik loome endale teistest pilte ja pettekujutlusi ning tavaliselt – mida rohkem isik meeldib, seda rohkem maalime pildile teisest neid omadusi, mida endas väga näha tahaks, ja vastupidi – kui isik ei meeldi, siis eneselegi teinekord märkamatult poogime talle külge mingeid üldisi “ebameeldiva inimese omadusi”, mida enda juures kindlasti näha ei tahaks ( ja mis meid siiski tihti kaunistavad) . Sellest tulenevalt üritame teinekord sokutada teisele kaela tegelikult enda omadusi, nii et tegemist on ainult meie pildiga teisest, mitte teisega tegelikult sellisena nagu ta on.
Muidugi on internet eriti trikialdis kohake, siin ei näe teist näost näkku ja seda kergem on igasugu pookimisi korraldada, endale märkamatult. Aga tegelikult ei tea me teineteisest eriti suurt midagi kuni pole reaalelus mõnedki korrad kohtunud…. mis ei välista muidugi pookimiste lõppemist.
Ja veel – palun ärge eeldage, et soovin samu asju, mida teie. Igal on omad soovid ja omad heakspidamised ning teinekord on keeruline märgata, et eeldame, et teine tahab ju loomulikult sama asja, mida mina…
Ah, need on keerulised lood, kõik need enesemärkamised, ja mul on endal sellega ka kõvasti tegemist..
Teinekord on vaja lihtsalt mõned asjad selgelt kõva häälega välja öelda.
7 comments
Comments feed for this article
4. nov 2009 kell 14:30
sesamy
Mõtlemapanev.
Hakkasin siin enese kohta nuputama- kuivõrd läheb pilt kokku sellest, mis ise endast arvan selle pildiga, mida teised minust näevad? Kui vaid saaks need kaks kõrvuti panna
4. nov 2009 kell 16:03
soileen
Jaah, mul on vahel tekkinud see võimalus, et mingigi pildinurga või pooliku pildi saab kelleltki vaatamiseks (teise pilt minust siis) ja on ikka huvitavaid variante küll…
Samas tekib ka küsimus, et kumb pilt siis tegelikult õige on? Kust ma tean või saan kindel olla, et mu enda pilt minust hoopis ebareaalne ei ole? Ja kuidas üldse näha, milline tegelikult olen… sest nagu teada, vaatame ju kõike väga subjektiivselt, ennast sealhulgas. Nii et tegelikult ei teagi…
Vahel ma lihtsalt väsin ära igasugu ootustest ja eksiarvamustest enda suhtes. Seejuures olen ladunud ja laon neid kindlasti teiste õlule…
4. nov 2009 kell 19:03
YksikHunt
Meie eneste reaalsus on just see, mis me enese jaoks kujundame.
Seega ei ole reaalset või ebareaalset pilti iseenesest. Teiste reaalsus on juba nende eneste asi. Sealhulgas ka nende nägemus meist, me ei saa seda nende jaoks muuta.
Ei ole vaja end teiste jaoks meeldima muuta, tähtis on, et ISEENDAGA kooskõlas oled.
No sai aga segane jutt.
Ehk saad ikkagi mu mõttele pihta, kuidagi ei saa paremaks sõnastust
4. nov 2009 kell 20:26
Eleegia
Lugesin siin seda sinu juttu ja jäin mõttesse. Aga inimesed ongi ju erinevad ja seetõttu näevad ka teisi inimesi tõenäoliselt natuke erinevalt. Selles ei ole ju midagi halba ja selle suhtes ei anna ka midagi ette võtta. Just seetõttu, et teised arvavad niikuinii nii, nagu nad arvavad, ei ole mõtet ennast nende arvamustest ka koormata lasta.
Ma ei tea, mulle tundub küll, et selleks ei pea olema näost näkku kohtunud, et üksteist mõista.
5. nov 2009 kell 13:54
soileen
Oleneb vist, kui tugev keegi on.
Kui mult kasvõi mingit kindlat reaktsiooni oodatakse, lähen krampi.
Mu jaoks on alati raske olnud teiste ootusi kanda. Kui üks lapsevanematest pidevalt arvab, et võiksin ikka rohkem selle või tolle moodi olla, siis tekib kuidagi… kramp ses suhtes, pole sest üle saanud vist
Ja samas on ka ehk praegu see koht, et no Hunt arvab nii ja Eleegia jälle nii ja Sesamy nii, aga mina arvan hoopis nii, ja meil kõigil on õigus arvata, kuidas soovime. Ja polegi midagi hullu.
Ainult – kui siiski arvamused ja ootused on aktiivselt kellegi teisega seotud, siis võivad need omamoodi mantrateks kujuneda, reaalsusmuutmistaotlusteks. Kui nendel arvamustel on selline jõud taga, siis ei ole enam tegu lihtsalt eri arvamustega. Need on need teise-väänamise-katsed, millest jõulisemad avalduvad peretülide ja vägivallana. Tahaks nii väga, et teine oleks teistsugune. Ja alguse saab kõik mõtlemisest, süütutena tunduvatest mõtetest.
Seetõttu tundub mulle vahel vajalik õhku selgitada, st oma seisukoht selgelt välja öelda, et mitte lasta teatud asjadel kuhjuda ja energiatel toimima hakata.
5. nov 2009 kell 13:55
soileen
Eleegia, ma arvasin ka varem nii, aga mõned kogemused on õpetanud, et sügavamaks mõistmiseks on vaja kohtuda siiski. Muidugi – mõistmist võib olla igasugusel tasandil ja kõik on teretulnud
5. nov 2009 kell 17:56
Eleegia
Ma arvan, et see on isikuti erinev: mõni inimene lihtsalt tunnetab teiste mõtteid tugevamini ja siis ilmselt võib tunda ka tugevamat survet teiste poolt. Ja see surve tekitab jälle vastupanu. Ja kõik see, mille vastu olla, hakkab kasvama.
Aga selles suhtes on sul ilmselt õigus, et kuigi me teadlikult sellele ei mõtle, põhineb igasugune arvamuste vahetamine ju tegelikult sellel, et panna vastaspool oma arvamusi omaks võtma. Sellel põhineb ju igasugune argumentatsioon ja suhtlus. Ma siiski loodan, et kui oma mõtteid väga intensiivselt peale ei suru, siis see otseselt ei häiri. Muidu ju ei saakski üldse suhelda.