nagu on vist juba siin aru saada..

Hästi kummaline on leida blogi, kus on mind kehvalt arvustatud, aga nii, et ei ole võimalik välja lugeda, millise konkreetse patu eest… Ütlen veelkord – kui on soov mind sõimata, maha teha, peaga vastu seina taguda, siis tehtagu seda avalikult. Mingid seljatagused susimised, nii et ei ole võimalik ennast kaitsta või kasvõi lihtsalt asja täpsustada, on üsna mõttetud. Kui midagi ei meeldi, ütle välja või hoia enda teada, kui otse näkku öelda ei julge, aga selja taga mulle mingeid süüdistusi esitada? Ausus on igal juhul austatavam mu arust.

Aga kuri olen muude asjade pärast ka… ja üldse olengi loomu poolest kuri. Igaks juhuks ütlen, et mõistlik suhtlemine minuga ei ole hetkel kuigi lihtne (huvitav, on see kunagi üldse lihtne olnud? Järjest rohkem tuleb märke, et mitte), kipun kohe kaklema, rusikad on püsti… Hoiatus on nüüd edastatud.

Kõik kipub kuidagi sõlme minema ja ei saa enam aru, kust otsast tuleb harutamist alustada. Ja tundub, et õppetunnid ei lõppegi, kogu aeg tuleb midagi uut välja. Tõsi, mu kaartki näitab, et ses elus on kogu aeg tegemist alateadvusest esile kerkivate probleemidega, aga… see on väsitav… vahepeal tahaks puhata ja mängida või lihtsalt ennast normaalsena tunda (seda muidugi ei keela keegi peale mu enda ). See on tõesti nagu mingi… puhastuselu, kõige väsitavamaks on seejuures, et tööl pole näha lõppu ja et ma ei saa aru, kas tegelikult läheb ka midagi paremaks või ei. Tunne on küll selline, et sõtkun üht ja sama rada Võib-olla on väljastpoolt teistsugune pilt, ma ei tea. Väsimus on suur.

Üsna tihti tekib tunne, et järgmine elu läheb ilmselt samamoodi, sest – ma ei ole suutnud midagi eriti muuta endas. Ei, ma ei hakka nüüd halama, vaid nendin lihtsalt olukorda. Aga – on nagu on. Ise olen teinud, ise vastutan. Ise halan ja ise peksan ennast selle halisemise eest :P 

Nii nagu eluke on elatud, nii ta ka praegu on, mis siin ikka kurta. Aga samas – olukorrale otsa vaatamine ei ole halisemine siiski. Parem endale tõde tunnistada. Muidugi, kui asi piirdubki vaid olukorra tunnistamisega, siis on ka veidi kehvasti… tundub, et ma olen sellele teele libisenud.

Tegelikult võtan vaikselt hoogu, et suudaks midagi enda jaoks välja valida – mõni meditatsioon või harjutus või midagi taolist, mida suudaks järjepidevalt tegema hakata. Mingid suuremad ettevõtmised ei tule hetkel kõne alla, kuid midagi pisemat, kasvõi üksainus asi… no vaatame…

nii, olgu, kurjuse allikas lõpetab nüüd selle postituse ja kaob kriisates mustade räbalate lehvides pimedasse öhe   Sest temagi peab ju magama