Oleme nagu planeedid  – kuigi tiirleme näiliselt ühises ilmaruumis, ometi oleme igaüks omaette ja eraldatud. Igaüks on isemoodi, oma iseärasustega ja liikumiskiirusega. Mõni planeet on imepisike, mõni hirmsuur, aga olemisõigus on mõlemal sama. Mõni on sõbralik enamusele universumielanikele, mõni nii karm, et seal ei elagi peaaegu keegi. Sinised, rohelised, punased…

Ja nii me tiirleme-pöörleme, vahepeal teineteist küll nähes, kuid ometi üksi oma teel, üksi oma valikute eest vastutamas, oma elu läbi elamas. Vähe on seda, mille kohta saab iseenesestmõistetavalt noogutada – jah, see on meil ühine, me oleme ühesugused, kuna oleme ühest liigist, siis järelikult ka mõtleme ja tunneme ühtmoodi. Ei, me siseilmad on nii uskumatult erinevad, et teinekord teise mõttemaastikule sattudes võib end ehtsa tulnukana tunda. Ning nagu võõras kodus ikka, tuleb seal viisakas olla ja lävepakul jalad pühkida, et mitte enda mustust kaasa tuua. Me kõik vajame armastust ja austust, olenemata välistest maskidest.

Süda õitseb vaikuses.