Eelmine postitus “olen jälle kuri” pälvis rekordarvu klikke… Kas on väga huvitav, kui keegi on kuri? 
On see mu huvitavaim külg? Nüüd siis tean, milles mu originaalsus seisneb
Vaat kui hakkan ainult igavatest headest asjadest kirjutama… kust siis verd ja raevu saate
 | soileen on Aeg tappa Unistus |
 | Eleegia on Aeg tappa Unistus |
 | tuli on Aeg tappa Unistus |
 | xquendabiguidi on Hetk valgust |
| soileen on Aeg tappa Unistus |
| Eleegia on Aeg tappa Unistus |
| soileen on Jälle üks filmikogemus |
 | haldjas on Jälle üks filmikogemus |
| soileen on “Kui vaid 20-ne taas oll… |
6 comments
Comments feed for this article
5. nov 2009 kell 10:52
sesamy
minu rekordarv klikke sai postitus “otse ja omadelt”. ilmselt arvati, et sain kolakat.
5. nov 2009 kell 13:47
soileen
Justjust
Noh, tegelikult sai üks mu teine postitus märksa rohkem kui see eilne… aga ka see postitus oli sarjast “jubejube”, st enesetapust
Sellest on kirjutanud mitmed blogijad, et taolised postitused tõmbavad rahvast kohale… Ise tahaks küll pigem vältida sellist olukorda
5. nov 2009 kell 21:16
YksikHunt
Kuid oled sa tähele pannud, et millegi pärast otsivad inimesed just negatiivseid emotsioone ja seda just teiste eludest. Vaadata või meie ajakirjandust – suurimad pealkirjad on ikka, et keegi läks lahku, keegi sai arstide läbi surma, halb halb ja veelkord halb. Justkui head teated ei ületaks uudiste künnist.
Võõra pesu pesemine pidi ikka huvitavam olema kui oma isiklike asjade korrastamine.
Samas võib seda seletada ka sellega, et otsitakse üha hullemaid olukordi teiste eludest, et oma olukord ei tunduks siis enam nii jube.
6. nov 2009 kell 10:10
soileen
Jah, see on teada-tuntud asi.
Ühest küljest saab nii oma adrenaliinilaksu kätte (hea asjaga on ju seda puhtfüüsiliselt raskem saada, organism reageerib ikka hädaolukorrale), teisalt saab energiadoosi ohutult kätte – ei ole ise otseselt ohus siiski. Nii et saab ühekorraga mõnusalt hirmu tunda ja samaaegselt ohutult asja põnevusega pealt vaadata. Nagu lõbustuspargis. Või siis – vaatad teise siplemist jamas, tunned mõnuga kõiki kaasnevaid emotsioone ja samal ajal saad nautida seda, et ise ei siple.
Samas on need ohtlikud mängud, sest küll see hunt ehk jama(ei mingit vihjet, Hunt!
) tuleb, kui teda kogu aeg hüütakse, st mõtete ja tunnetega ligi tõmmatakse.
6. nov 2009 kell 12:36
Eleegia
Võib-olla on see sellepärast nii, et head asjad tunduvad kõrvalt vaadates kuidagi loomulikud, mistõttu neile ei pöörata tähelepanu. Igasugune kurjus ja jõhkrus tundub aga ebaloomulik ja tõmbab seetõttu ka tähelepanu.
Samas inimestena me jällegi väljendame negatiivseid emotsioone palju tugevamini ja loomulikumalt kui positiivseid. Mulle meeldib hirmsasti, kuidas Sri Sri Ravi Shankar selle kohta ütleb. Nimelt, kui me tahame teha häid või õigeid asju, siis me lükkame neid edasi… päeva, kuu, aasta. Me mõtleme, et me ei ole selleks veel valmis. Kui me tahame aga näiteks vihastada, siis me teeme seda kohe. Haarame kas või telefoni ja helistame, et kedagi sõimata. Siis me ei mõtle, et ootaks päeva, kuu. Naljakas, kas pole?
6. nov 2009 kell 16:15
soileen
Ei tea… ma mõtlen ikka pikalt enne kui kedagi sõimama hakkan, niisama kohe ei küll hakka… peab ikka väga tugev põhjus siis olema… telefoni haarata, et kedagi sõimata – täiesti võõras teguviis… pean tunnistama, et ma ei teagi sellist inimest, kes niimoodi käituks… Kui näiteks tuleb kasvõi mõni kiri või vastus internetis, mis vihastab või ärritab, siis võtan meelega aega, et maha rahuneda ja alles siis vastata (kuigi olen vahel ka selle reegli suhtes eksinud) ja tean teisigi, kes nii teevad.
Ma ei ole ka päris kindel, et väljendame negatiivseid emotsioone tugevamalt ja loomulikumalt kui positiivseid. Kes on emotsioonide koha pealt lukus, on iga tunde suhtes lukus. Ja neid kergeltrõõmustajaid on mu arust ka üsna palju liikvel
Spontaansed rõõmurullid 
Kui mõelda järgi, kas ümbruskonnas on rohkem liikvel positiivseid või negatiivseid tundeavaldusi, siis enda elupaiga ja -kogemuse järgi ei ütleks, et negatiivseid rohkem oleks. Mitte et positiivsus murraks, aga kõige rohkem ongi hoopis pigem sellist… mitteväljendamist, välist passiivsust ja vaoshoitust (või on see lihtsalt tuimus?). Ja selle taga vaikne igatsus taas ellu ärgata, tunda end elavana.
Ehk ongi üks võimalus selleks teiste emotsioonipuhangute kaudu? Sealt saab ju ohtralt energiat, elujõudu või lihtsalt teravaid tundeid, mida ise võib-olla ei ole ammu tundnud…
Ehk on nii, ehk on teisiti…