Jälle üks filmikogemus

Eilne filmiõhtu – Stephen King`i romaanil “The Mist” (“Udu”) põhinev film…. päris jõuline kogemus mu jaoks. Siin on veidi lisainfot, lühidalt omalt poolt sisust – pärast väikelinna tabanud äikesetormi tõttavad elanikud kohalikku supermarketisse tööriistu, toitu jmt ostma ning siis saabub udu, kus, nagu varsti selgub, liiguvad inimtoidulised koletised. Ostjad on sunnitud supermarketisse jääma ning end kaitsma. Peagi tuleb ka välja, et tegemist on tulnukatega – nimelt õnnestus sõjaväel luua aken teise dimensiooni, aknast aga  voorisid sisse ootamatud külalised… No tulnukad tulnukateks, eksole, aga tõeliselt huvitav on jälgida, mis toimub inimestega – lõksujäänud, ootamatu ja täiesti uskumatu ohuga silmitsi, surmaga silmitsi… kõige argipäevasemast ostlemissituatsioonist saab äkki painav õudus. Ja igaüks reageerib oma tõelisele loomusele vastavalt. Üheks värvikamaks tegelaseks on usufanaatik, kes kõhklematult ja valjuhäälselt asub jutlustama jumala kättemaksust – viha päev on kätte jõudnud. Alguses üksi, võidab ta üldise hirmu kasvades enda poolele enamuse poodijäänutest ning sellega koos ka tugevama kohtumõistmisõiguse, millele poolhullunud rahvahulgake loovutab raevunud rõõmuga ka esimese ohvri… et rahuldada verejanulist kõigekõrgemat. Peab tunnistama, et see tundus… liigagi reaalne nendes tingimustes… Surmahirm toob inimestest palju tumedat päevavalgele.

Või mis tunne oleks olla isa, kellel on valida – kas oma väike poeg maha lasta või oodata, kuni teda mõni koletis sööma hakkab.. filmi lõpp oli üsna terav, aga jäägu see teile avastamiseks.

Mina jäin küll mõtlema, et taolised “aknad” ei ole varsti enam ilmselt mingi ulme. Võib-olla juba enam pole, kes teab, neist asjust ju avalikult ei räägita..  Kas oleme külaliste vastuvõtuks valmis? Karvased ja sulelised….

Varsti jälle ära.. /ühest ilusast filmist

Laupäeval sõidan ära, novembri viimaseks nädalalõpuks jõuan tagasi. Tuleb pikk ja väsitav reis, mõned kohtumised, mida parema meelega lükkaks määramatusse tulevikku, aga ei sobi enam vastu punnida… tuleb kuidagi üle elada.

Kui teile satub ette film “Diving bell and the butterfly”, siis soovitan vaadata. Parimas eas meesterahvas jääb äkki täielikult halvatuks (locked-in-syndrome), ta kuuleb ja mõistab kõike, kuid liigutada, rääkida ei saa. Ainus, mida ta tahtlikult teha saab, on pilgutada ühte silma. Omapärane ja südantpuudutav, põhineb tõelisel lool (tutvustus Wikipediast):

*****

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Diving_Bell_and_the_Butterfly 

The Diving Bell and the Butterfly is a translation of the French memoir Le scaphandre et le papillon by journalist Jean-Dominique Bauby. It describes what his life is like after suffering a massive stroke that left him with a condition called locked-in syndrome. It also details what his life was like before the stroke.

On December 8, 1995, Bauby, the editor-in-chief of Elle magazine, suffered a stroke and lapsed into a coma. He awoke 20 days later, mentally aware of his surroundings but physically paralyzed with the exception of some movement in his head and eyes (one of which had to be sewn up due to an irrigation problem). The entire book was written by Bauby blinking his left eyelid, which took ten months (four hours a day). A transcriber repeatedly recited a French language frequency-ordered alphabet (E, S, A, R, I, N, T, U, L, etc.), until Bauby blinked to choose the next letter. The book took about 200,000 blinks to write and an average word took approximately two minutes. The book also chronicles everyday events for a person with locked-in syndrome. These events include playing at the beach with his family, getting a bath, and meeting visitors.

The French edition of the book was published in March 1997. It received excellent reviews, sold 150,000 copies in the first week, and went on to become a number one bestseller across Europe. Bauby died of pneumonia two days after the book was published in French.

^*******

Siit lisainfot filmi kohta:

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Diving_Bell_and_the_Butterfly_(film)

Tänuväärne ja ilus võimalus vaadata seestpoolt sellist elu, mida enamus meist ilmselt kunagi ei koge. Ei ole nutukas, on hoopis film elu imest, võimalustest.. Mees, kes kirjutas silmapilgutamisega raamatu, selle asemel, et murduda ja alla anda.

Eh, täna on mul väljendussuutlikkus kuidagi kehvapoolne, parem hetkel lõpetan. Filmi vaadake ikka

Ilusat päeva!