You are currently browsing the category archive for the 'Kirjad koopaseinal' category.
On unistusi, mis annavad energiat, mis annavad elule suuna ja mõtte, täidavad inimese otsekui säraga. Kõik tundub võimalik, sest unistus valgustab heleda tähena teed.
Kõik unistused on alguses teevalgustajad. Kui aga mõnda unistust liiga kaua oma eluenergiaga toita, saab tast lõpuks vampiirunistus. Ning selle asemel, et inimest toetada, hakkab ta hoopis inimese arvelt elama. Ta paneb inimesele silmaklapid pähe, võtab kogu energia endale, tõmbab inimese nö tühjaks, pimestab võimaliku võidujoovastusega või tapab meeleheitega. Enam ei ole elus midagi olulist peale unistuse ja kõik inimese elus peab olema selle unistuse teenistuses, kaasa arvatud inimene ise. Unistus kosub, inimene hakkab tasapisi kängu jääma…
Muidugi loob inimene ise selle koletise, klammerdudes ühte soovi ning andes sellele liiga suure tähenduse. Kõik, milles puudub vabadus, muutub lõpuks needuseks. Ikka peab jääma mänguruumi, vabadust lennata ja teha just nii nagu hetkel tundub vajalik ning sobiv, või jätta hoopis tegemata. Kui aga unistuse järgimises pole enam vabadust, kuna unistuse täitmine/täitumine tundub ainuvõimaliku elumõttena ning seetõttu on sõna otseses mõttes eluliselt vajalik järgida oma unistussunnitööd, siis tulebki seni rügada, kuni surnult maha kukud – olgu siis vaimses või füüsilises mõttes.
Pimesi unistuse nimel rabades ei suuda inime enam reaalsust märgata, õigemini ta painutab kõike vastavalt oma unistusele allutatud maailmapildile. Pole ime, et pärast unistuspõrgust ärkamist tundub senine ilmavaade kõverpeeglik. Võib aga ka juhtuda, et ei ärgatagi, hoopis muututakse üha jäigemaks ning uhkemaks – sest kes “õigetest” ei oleks sisimas uhke oma õigsuse üle… ükskõik, mis vallas… Unistusi võib olla igasuguseid ning on lihtsamast lihtsam mõnest alguses kenast unistusest endale vangla luua. “Maailm ongi ju triibuline,” ütleb trellide taga istuja üliveendunult ning asub õigena teisigi õigele teele vägistama pöörama.
Kui inime üritab unistusest endale identiteeti luua, kaotades ühenduse oma tõelise igavikulise olemusega, tekibki väärarusaam, et vaid see unistus annab elu. Kui unistuse täitumine tundub võimalik, tundub ka elu tore ja võimalik, kui aga unistus on hävimas, tundub kogu elumaailm hävivat samuti. See, et unistus ei ole mina, ei tule enam meelde, sest igasugune samastumine, nii ka unistusega samastumine ei võimalda end rahus kõrvalt vaadata.
Kuid varem või hiljem tuleb ärkamine (kui just ennast näiteks enne surnuks ei tööta) ja see on sõna otses mõttes kui põrgust väljatulek. Kus ma küll olin, kus mu aru oli, kas ma siis ei näinud-mõistnud, mis tegelikult toimub, mõtleb inimene ja hõõrub silmi, et selgemalt näha ja end taas ära tunda.
Unistused on ilusad, kuni nendega mängida saab – kui täitub, on tore, kui ei täitu, ei kuku ka ilm kokku, elu läheb edasi… Kui aga tundub, et ainult unistuse täitudes on võimalik elada, on unistus hakanud inimesega mängima – mine sinna, eiteakuhu, too seda, eiteamida…. Ning inimene muutub varsti äraaetud pimedaks orjaks.
Ehei, ega nii sünged variandid pole muidugi ainuvõimalikud 
Võib minna nii ja võib ka naa… Mäng läheb igal juhul edasi, iseasi, kes mänguväljakul kapten on 
On õnn, et päevad hakkavad taas tiibu sirutama. Kuid õnn on ka mahe ööpimedus, rahuaeg.
On õnn kuulda noore kevade rõõmsaid ennustusi. Kuid õnn on ka talve tarkusest koguda.
On õnn mäletada. Kuid õnn on ka alata algusest.
On õnn olla õnnelik. On õnn olla õnnetu.
On õnn olla.
Soovin teile kõigile õnnelikku olemist. Olge hoitud ja armastatud.
mis meenus eile seoses nii tihti kasutatavate mõistetega “tava- ja massiinimesed”. Alati kui loen taolisi mõisteid, mõtlen – mida see siis tegelikult tähendab.. tavainimene… massi-inimene.
Kui massi vaadata lähemalt, siis selgub, et mass koosneb isiksustest, igaüks ise värvi ja kujuga, oma tee ja saatusega, oma mõtteilmaga. Mida lähemalt vaadata, seda selgemalt joonistub välja erinevate olemismustrite ilu.
Kui aga vaadata kaugemalt, siis sulab igasugune kogus massiks. Ka tuhat geeniust moodustavad eemalt vaadates massi. Kes on siis massi-inimene?
Või mida tähendab tavainimene… see mõiste eeldaks nagu, et on olemas mingi tavaline üldine inimolemine, valdav.. aga ei ole ju. Ei ole inimmasstoodangut, oleme kõik veidi erinevad.
Või on tavainimene lihtsalt mugav nimetus, kui on vaja osutada neile, kellele tahaks ennast vastandada, kellest tahaks üle olla ja erineda? Tavaliselt ennast tavainimeseks ei tituleerita, ka mitte endale sümpaatseid lähikodanikke
Mis on üldse tavaline, kas see sõltub kvaliteedist või kvantiteedist?
Siit saaks pikalt edasi harutada, aga hetkel ei tunne vajadust selleks.
Olen neid mõtteid ammu mõelnud, eks tuli aeg kirja panna
Jah, vist ongi nii, et Maal asub nö parandusasutus puupeade jaoks.
Kunagi arvasin oma lõpmatus naiivsuses, et ikka areneme, inimkond muutub paremaks ja targemaks.. enam ei arva. Inimkond sõdib, mõrvab, vägivallatseb, piinab, põletab maatasa ja hävitab – see on nii, on alati olnud ja jääb ka nii olema. Siin ei muutu midagi.
Õpetajaid, õpetusi on meil alati olnud, kuid sellest ei ole kasu, kui õppida ei taheta. Muidugi, igaüks õpib omamoodi ja on palju ka neid, kes käivad päris oma rada, kuid see pole oluline… leian, et pole oluline hakata kohut mõistma õpetuste üle, sest Tarkus on neis kõigis olemas. Kes on pime, ei leia Tarkust ka siis, kui seda talle taevamannana kaela sajab. Kes on nägija või tahab nägijaks saada, see leiab võimalusi Tarkuse õppimiseks kõikjalt. Kel on tahet leida, see otsib ja leiab. Aga ei ole ju vajadust… mõisa köis, las lohiseb…
Ikka käitume Maal nagu orjad – kurname Maad, nõrgemaid enda kõrval.. kuid me oleme kõik siin Koos. Kõik, mida teeme teistele, teeme endale. Kõik tuleb tagasi – mõttemõrvad, viha, vägivald, manipuleerimine, isekus, hoolimatus. Mõttena loodud vägivald ilmneb sõnana ja siis teona. Maa on juba kord selline koht, kus eetertasandil ilmnev materialiseerub tasapisi üha füüsilisemaks. Nii et sisemuses keevast vihast saab ükskord haigus ning paljude inimeste varjatud raevust saab ükskord sõda. Planeedi reostatus räägib selget keelt inimeste sisemisest reostatusest. Väline peegeldab sisemist. Vaadakem endi ümber – see kõik on meis mõtete, tunnete ja soovidena. Talitsematu meel loob vägivaldset maailma.
Aga sellest kõigest on ju räägitud… miljoneid kordi…ja kirjutatud ja loetud. Ja ikka on nii nagu on.
Ma ei kavatsegi hakata positiivselt mõtlema, et illusiooniloori tugevdada. Ma ei kavatse ka musti kontaktläätsi silma suruda, et põgenemist meeleheitega välja vabandada. Ma tahan näha seda, mis tegelikult toimub. Ja ma vaatan, ja ma näen.
Ja ma olen väga kurb toimuva pärast. Tunnen, et olen vastutav kogu maailmas toimuva eest, kuid ei suuda midagi oluliselt muuta. Palun ärme hakka hetkel rääkima tööst iseendaga (“see on see, mida sa teha saad!”). Sellest on räägitud, seda tehakse – aga ikka on nagu on. Sellest pole mõtet rääkida, sest kui nö kriitilist arvu ei ole ületatud, siis võib ennast budaks pungestada, kuid see ei muuda ikka midagi. St kui on piisavalt palju inimesi, kes on olemuselt vabad ja vastutavad Inimesed – kui neid on piisavalt palju, üle poole vähemalt, siis ehk hakkab midagi muutuma. Pakun, et praegu on see arv heal juhul 10%, kuigi ausalt öeldes arvan, et vähem. Tubli tulemus … meie aastatuhandete kohta.. Kainist kaugemale jõudnud ei ole..
Võib-olla ongi nii, et Inimesed lähevad siit edasi ja siin ongi karm algkool väänikutele. Kuid mul Maast kahju. See on imeilus koht ja ta ei vääri sellist kohtlemist. Inimkond vägistab Maad nagu ahne sulane, mitte nagu peremees, kes hoolib maast, mis talle valitseda antud.
Jah, muidugi on neid, kes tõeliselt hoolivad. Kuid veelkord – me oleme siin Koos. Kõik on kõigis. Seesama mõttetasand, mis paneb üht inimest tapma, on ka teises olemas. Oleme nagu ühendatud anumad ning senikaua kuni toidame tapjat endas (ka mõttega tapetakse ja sõnaga.. kui ei ole füüsiliselt tapnud, ei tähenda see “puhtust”), toidame tapjat kogu inimkonnas.
Vastutus on tohutu. Kas on ka soovi vastutust kanda, kas on selleks vajadust?
Vahel võib oma mugavusmullist varba väljapistmine ootamatu šoki kaasa tuua. Võib näiteks avastada teema, millest, jah, teadlik on muidugi oldud, aga see on ju kuskil kaugel, ega see meid ju ei puuduta. Kellegi teisega, kuskil mujal, kuskil teises kohas.. kuid sellist eraldatust ei ole ju tegelikult olemas, me oleme Koos.
Koos maailmas, kus lapsi väärkoheldakse, ahistatakse, vägistatakse, tapetakse.
Kuidas on see võimalik? Kuidas on võimalik, et täiskasvanu – teadlikult – peksab lapse surnuks? Olgu, võib juhtuda napakaid õnnetusi, näiteks surnuks raputatud imikud – kuid last enam ellu ei ärata. Ning omaette küsimus on, kas tite surnuks raputamine on ikka õnnetus.. Kuid veel kurvem on sihilik kuritegevus.. mis paneb ühte täiskasvanut last vägistama ja/või tapma? Mis toimub ühe suure inimese peas, kes näiteks aastaid kuritarvitab oma last?
Need on väga karmid teemad.
Seni, kuni inimkond on võimeline oma lastega nõnda käituma, ei näe ma küll mingit põhjust raporteerida “üldisest vaimsuse arengust”. Pullikaka. Vägivald vohab ja lokkab, kuid meie räägime “uuest ajastust”. Pigem võib juhtuda, et vaimsuse ülipüüdes suletakse end ühte roosasse mulli, kust enam välja ei näe.
Aga see selleks. Laste vastu suunatud vägivald – ma ei kirjuta sest teemast, et halada, vaid selleks, et näha ja mõista. Kuigi.. ma ei ole kindel, et suudan tõeliselt mõista..
Ma imestan ja mõtlen…
Kui jätta üheks hetkeks kõrvale kõik religioonid ja nende aseained, kõik allutamisele ja allumisele põhinevad suhted, kõik manipuleerivad mängud ja mõttemõrvad… kui loobuda alandamisest ja ülendamisest… milline oleks maailm, milline oleks inimene?
Milline oleks inimene, kes ei pea sõltuma kellestki-millestki, kes ei pea müüma ei oma hinge, meelt ega keha millegi väljateenimiseks, kes ei pea kaksikmoralistina näoli porri viskuma, et teda ülendataks, kes ei pea karmakartlikuna häid tegusid sooritama… inimene, kes on teadlik endast ja oma võimalustest, kes suudab kasutada oma Jõudu ja kelle maailmavaade ei põhine hirmul?
Siin ei ole midagi pistmist ülbusega. Ülbus on vaid hirmu teine nägu.
Usun, et inimene võib olla eneseväärikas ilma teisi jalge alla tallamata, sest – selleks lihtsalt puudub vajadus. Puudub vajadus olla alluv ja puudub vajadus olla ülem, kui on endas avastatud Jõud, on loodud teadlikkus Jõust ja puhas eetika – teadmine Olemisest ja enda kuulumisest Tervikusse.
Eneseväärikus ei tähenda enda ülimaks pidamist. Võib rahumeeli tunnistada-tunnustada kõrge-, targe-, teadlikumaid, kuid seejuures ennast kaotamata. Tarkus ja Armastus ei ole isikupõhised niiehknii.
Ja nõnda kaob vajadus orjastada ja ohverda(u)da.. . kuid tee Vaimse Täiskasvanueani on veel pikk minna..
Mõned päevad tagasi küsis keegi õnne järele – ta õnn olevat kadunud. Mida teha, ta küsis, mida ometi teha?
Tjah… mida kellegi jaoks õnnetunne tähendab, on see terava adrenaliiniplahvatuse kogemine või vaikne rahulolu või nn kehvade emotsioonide puudumine.. Igal omad “õnnemäärad” ja ühe õnn ei pruugi teist sugugi õnnelikuks teha. Ja kõik muutub ajas – see, mis oleks ehk mõni aeg tagasi õnnelikuks teinud, see on tänaseks saavutanud ja ei tule enam meeldegi selle üle õnnelik olla.. mis nende iseendasmõistetavate asjade üle ikka rõõmustada?
Siiski – mida rohkem elu jagab ilmajäämise-kogemusi, seda rohkem vist areneb oskus olemasoleva eest tänulik olla ja meeles pidada – kõik, mis meil on, on vaid laenuks antud, ka keha, lapsed, kallimad, vara, aeg, mälu…. ja kõik võetakse ükskord tagasi.
Vahel, kui pahuralt köögis nõusid pesen, tuleb meelde – on palju, väga palju inimesi, kes oleksid väga õnnelikud puhta vee ja sooja ruumi eest, toidu eest… tjah…
Aga õnne kohta veel nii palju, et oskus olla õnnelik on omandatav, õpitav ja treenitav, oskus meelt valitseda ja suunata. Oskus olla õnnelik ei ole sama, mis oskus teenida palju raha, omada palju, jne… Võib olla õnnelik igas olukorras – ja siin ei ole müstika ega hullusega (eriti 
) midagi pistmist. Kuid ikka jälle väidetakse – kui mul oleks see või teine asi/olukord/omadus, siis oleksin õnnelik. Ei – kui ei suuda olla õnnelik praeguses olukorras, siis ei suuda ka järgmises etapis püsivamalt õnnelik olla. Muidugi saab korraks emotsioonid tõstetud, kui midagi on saavutatud, kuid see on vaid üks tundepursk, ei muud, teadliku oskusega olla õnnelik ei ole siin pea midagi ühist.
Ma ise kaklen ka selle kõigega veel 
Kui ma vaid suudaks olla õnnelik, küll ma siis oleks õnnelik Kuid ma vähemalt tean, kuidas end kohe siinsamas õnnelikuna tunda Esialgu piisab sellestki…
Niisiis – palju õnne teile
Miskipärast ärritun alati veidi, kui loen kuskilt sõnavõtte, kus räägitakse kellegi teise vaimsest arengutasemest, vihjatakse vaimse tasandi madalusele või küündimatusele või lihtsalt tehakse märkus, mis annab otseselt mõista kirjutaja enda kõrgest arengutasemest.
Tjah, eks ärritus annab märku mu enda arenematusest Ja samas võin küll tunnistada, et tasandimääramine mu enda kohta on ükskõik – ma ise tean, mis on, mida pole… Kuigi samas on siiski pisut kummaline, kui mulle mu arengust rääkima tullakse, selline… katsejänese tunne tekib… ja millest üldse räägitakse, st kas rääkija suudab enda peegeldustest väljapoole ka tegelikult näha, jne..
Mis on aga mu jaoks alati arusaamatu, et kui keegi võtab arvustada laias laastus inimeste arengutaset, seda määrata ja inimesi väga kindlalt paika panna – mu arust on nii, et teise nö arengutaset saab määrata see, kes on ise vägaväga kaugele jõudnud – ja nii kaugele… on vägaväga vähesed mu arust jõudnud (samas tekib kohe küsimus, et kuidas mina, väiksearenguline, oskan hinnata neid, kes on kaugele jõudnud? …hmm.. jälle pundar..) ja need, kes on tõesti tõelistes vaimsetes kõrgustes-kaugustes, ei kipu enam inimesi vaimsesse kastisüsteemi suruma.
On vahe, kes ja kuidas teiste kohta arvab. Üks arvaja lahterdab kõik teised ära kindla “mina-tean-kõike-kõige-paremini-joonega”, ja muidugi on ta ise väga kõrgelt arenenud, unustamata seda mainida nagu muuseas, peale tema on vaid mõned pisut targemad, ülejäänud on loll ja hall mass, kellega pole mõtet vaevudagi rääkima. Miskipärast on ainult väga kitsas ta maailmapildis..
Teine arvaja jätab kõigile ruumi olla just sellised nagu nad on ja näeb igat inimest Kulgejana omal teel, vastutavana oma valikute eest, ning tunnustab igaühe õigust teha oma valikuid just sellistena nagu hetkel vaja on. Ning sildistusi kõrgest või madalast arengutasemest ta ei loobi ja endale aupärga ka ümber pea ei aseta.
Ma ei tea, miks, aga need esimesed arvajad ajavad mind närvi. Kui mind ennast arvustatakse, kehitan õlgu – tean isegi, et ma ei ole eriti arenenud, aga mul on sellest ükskõik ausalt öeldes Kuid miskipärast ärritun, kui samamoodi kedagi teist arvustatakse.
Vaimne ülbus, kõrkus…. on asjad, millest ma ka ise vaba ei ole. Eks töö jätkub…
…sugulastel külas olles filmi RAF-ist (lühidalt Wikipedia sõnutsi: “..aastatel 1970–1998 tegutsenud Lääne-Saksamaa vasakäärmuslik terroriorganisatsioon. /—/Nad pidasid sõda Lääne-Saksamaa riigi vastu, mida nad pidasid fašistlikuks.1970–1997 tapeti terrorirünnakutes 34 inimest /—/”).
Ja mõtlesin. Kuidas lõpetada terrorismi? Sest ausalt öeldes on mu arust süütud ohvrid üks tõeliselt kehv nähtus. Filmi vaadates ärritusin mõneks ajaks niivõrd, et olin valmis terroristidele nende oma vahenditega vastama Õnneks rahunesin maha ja püüdsin veidi mõelda (alati ei õnnestu ju ka ).
Terrorismile terrorismiga vastamine tekitab uut terrorismi – no ei ole mõtet sel ju. Kas on üldse võimalik terrorismi päriselt lõpetada? Terrorism laiemas mõistes (ja ka olemuslikult mu arust) on vägivald, ja ausalt öeldes tundub mulle, et ükskõik, milliste õilsate eesmärkide nimel ka tegutsetaks, see ei muuda midagi eriti – vägivald jääb vägivallaks.
Kas on võimalik lõpetada vägivalda? Minu arust praegustes oludes mitte. Seni kuni inimmeeles on ideed võimust, üleolekuvajadusest (alaväärsustunde tõttu), ahnusest ja sallimatusest, seni elame vägivaldses maailmas. Ja ei olegi väga tähtis, kui suureks või väikeseks vägivallateoks midagi peame – idee on sama. Kui vägivallavajadus on juba olemas, ilmneb ta igal kujul – mõttes, sõnas, füüsilises teos. Ja vägivalla tulemuseks on vägivald.
Mõttetu ahel. Sobib ainult seni, kuni tahame kannatuste kaudu õppida. Aga on ju ka teisiti võimalik, kuid tundub, et me ei ole selleks valmis.
Muidugi võib ka selle lookese lõppu kirjutada nagu igale poole – teisi muuta ei saa, saab vaid ennast arendada, st enda loodavat vägivalda vähendada.. ja eks ma üritan ka… aga see on ju pisku, sellega sõdu ei lõpeta…
Millised on üldse pisiinimesel vahendid Maal toimuva mõjutamiseks? Saan vaid õige pisikesi virvendusekesi tekitada, mis peaaegu ei mõjutagi midagi, ja see on kõik. Ning see jutt, et kõik mõjutab kõike, see tundub nii abitu maailmas toimuvaga võrreldes. Kuidas on tegelikult võimalik muuta olukorda Maal tunduvalt paremaks? Ideid?
Eile poest koju jalutades tekkis mõte – kuidas oleks, kui saaks olla jumal? Kõikvõimas jumal üheks päevaks?
Muidugi tulid kohe ideed kõikide sõdade lõpetamisest, haiguste ja vägivalla peatamisest, kurjuse peatamisest, küllusest ja rahust…. Ja siis mõtlesin - aga kuidas? Kuidas näiteks lõpetada sõjad Maal? Muudan olematuks kõik relvad? See lükkab vaid sõdu mõneks ajaks edasi, kuni uued leiutatakse. Sõjakus ise ju ei kao inimmeelest.
Võiks kaotada kõik haigused, st surrakse kas vanadusse või õnnetustesse, kuid see tähendab omakorda ka seda, et inimene võib kalgimaks muutuda – kui ei ole teadmist kannatusest, puudub mõõdupuu hea jaoks. Võib-olla see ei ole nii, päris kindel ei ole, kuid ehk on. Ehk tekib haiguste kaotamisest ainult hunnik kurje ja rahulolematuid vanainimesi?
Aga peamine on mu jaoks, et tegelikult ei saa midagi eriti teha, kui on soov jätta inimesed inimesteks – st jätta inimestele vaba tahe. Vaba tahe tähendab valikuvabadust, ka hea ja kurja vahel, vabadust olla vägivaldne, sõdida. Kui tahaksin, et maailmas valitseks ainult headus, siis peaksin inimestelt võtma valikuvabaduse – nad saavad valida ainult head, kurjus eemaldatakse. See tähendab, et programmeerin nad oma tahtele vastavalt ümber headeks robotiteks, inimesed nad ju enam ei ole, inimested teeb inimesteks vaba tahte võimalus.
Nii et valik on – inimesed vaba tahtega ja koos kõige sellest tulenevaga või head robotid. Või halvad robotid
Polegi nii kerge, või mis?
Võib muidugi lihtsalt selle ühe päeva jooksul igasugu pisiasjakesi teha – toitu, raha jagada, imesid korda saata, kuid suurt, tõelist muudatust…. mina küll ei tea, kuidas seda teha. Sest ma hindan vaba tahet ja vaimuvabadust väga kõrgelt….
…. kuid samas on mu jaoks kohutav kurjus, mida valitakse nii tihti…
Kuidas on? Kuidas oleksite teie jumalad?
Kaasamängijate liisusalmid