You are currently browsing the category archive for the 'Klaasikillumäng' category.
Hiigelsuured tumelillad liblikad laperdavad vastu nägu – valvur, kas ju möödas päev? Öö on tõusnud ja aeg on ärgata, musta vikerkaare alla kogunevad nõiaõpilased, surra, et elada, kordavad nad tumedas kooris, surra, et elada.
Aga mis mul sest… keeran oma nähtamatut sõrmust ja liuglen vaikselt läbi aegade, kitsal heledal rajal vaevu tasakaalu hoides. Keegi hoiab mu südant valge lipuna käes,oodates niiskel kivil igavikku tagasi.
Tähed avanevad – ma sulle kirjutan..
Kui varem tundus elu kuristiku kohal köiel turnimisena, hirmunud ja paanikas, siis nüüd on raske aru saada, miks mul seda köit üldse vaja on – miks peaksin sundima end mingi nöörijupi külge klammerduma, miks peaksin sundima end hirmu külge klammerduma, miks peaksin üldse kuristikku kartma ja miks peaksin üldse kuristikku kuristikuks nimetama? 
Kõik võib olla nii ja samas ka teisiti ning ühe hingetõmbega kukerpallitades saab taevast kuristik ja kuristikust taevas.. ja ei olegi vahet, kus, kuidas ja kes olen, sest kõiges on kõike.. ilm on mus ja mu ümber kui plastiliinikarp, tahan, voolin seda või hoopis teist või ei vooli midagi, ja päike paistab endiselt 
Kas tõesti suudame õppida vaid kannatades ja peame seetõttu silmad hirmudest pimestama ja keha krampis, kartlikult ja kaitseseisundis oma teed käima? Kas poleks lihtsam loobuda kartmast? Kuid miskipärast on see nii raske, otsekui oleksid hirmud üheks olulisemaks enesemääratlus- ja äratundmisvõimaluseks.. kas on nii? Kas suudaks elada kaelarihma ja piitsata?
Paljud asjad kaotavad oma tähtsust.. nad lihtsalt ei ole olulised. Küsin endalt hämmastusega – miks ma neisse üldse kiindusin? Kuid samas vaatan tagasi rahulikult, kõigel oleval on põhjus, kõik on nö tellitud
Tegelikult on see kõik nii lihtne.. Korraga sees ja väljas, olles ometi väljas, sest ei kiindu, korraga siin ja seal, korraga igas ajahetkes, sest aeg on avatud, ja piiridega saab keksu mängida Keda te mind kohates näete, ma küll ei tea .. ja polegi oluline
Kollane liblikas tahtis võilillelapseks
Nüüd sirutab koltunud pärjas tiibu
närtsib koos teistega
Aga ikkagi – pärg! See auväärne pärg!
***
Mu pruunide silmade taga on sinised silmad
unistusväravad
omaette
ära
hõbevaiksed
***
Elu hangub kullakamakaks
nii kallis nii väärtuslik
ja nii mõttetu
kui pole õhku
end hingata tiibadeks üle taeva
***
Kuldkollane kala
taeva sinises vees
taevasinises taevassinises
tumetaevasinine
lõhnab tähiselt
***
hing paelaga kaelas
poon end oma hinge otsa üles
kus selle hinge ots?
teise hinge otsas?
kollased juuksed rohekas kleidike
ära minu akna all
end oma hinge otsa poo
leks tõmba
eimiski pitsitab kingas
ole nagu mina
siis saad ka õudõndsaks
Eile Vaatasin jälle üle pika aja puule otsa ja ütlesin tere. Kuigi olen seda ennegi kogenud, hämmastun pisut iga kord, kui ühe puu kaudu tunnevad sind järsku ka kõik teised Inimgrupis tuleb igaühega eraldi juttu teha ja tuttavaks saada, kui aga üht puud tunned, siis tunnevad sind kohe ka teised puud. Neil on vist tõesti ühisteadvus, kuigi juttu saab ikka eraldi ka rääkida. Ja kui palju lihtsam on nendega rääkida… Kui saaksin, hakkaksin kohe puuks. Või PuuInimeseks
Päev tõmbas kuldliblikana tiivad kokku ja kiirustas päikesele järele – koju, ikka koju. Õhtune kristallselge jahedus vaigistab otsija kuuma lauba, käed vajuvad leppinult alla rahusse. Siin on vaikus, mu meri, siia ma sukeldun.
Pääsud joonistavad sinikõrgustele helisevaid küsimärke. Kas oled muinasjuttudest tulvil vana kuu? Või oled noorkuu, idamaiselt leplik hõbenaeratus täheõite keskel?
Või täiskuu, mu lunaraha igavikku?
Kirsipuudelt langeb pimedus..
******************
vastu und
lind laotab tiivad
silmad sulen
tumesügavaks
Kuldne pael ümber kõri
sõnad kasvavad kurku kinni
hingaks kui saaks
väljaväljavälja
Ütle, kui oled surnud
Sinisalaja
võta kinni mu sõrmedest
Uus päev varjab hulluse
uue ööni
Vaikus põletab hääletuks küsija suu
Ma alustan nüüd uuesti.
Põletan päevikud, viin eemale fotod ja kõik, kõik asjad, mida ma tegelikult ei vaja, kuid mida olen enda ümber hoidnud enda äratundmiseks ja endaga rahujalal olemiseks. Tasakaal tuttavate asjade turvalisusest.
Surma ei võta ma midagi kaasa, sinna saan minna vaid tühjade kätega. Kas poleks hea harjuda juba praegu teadmisega, et tões saan vaid olla ma ise, mu tõeline sisemine loomus – ja ei ühtegi identifitseerivat ja armsat vidinat kaasas. Vaid ma ise. Kas ei oleks hea õppida juba praegu endaga silmitsi olemist? Vaimus alasti iseenda ees. Kas olen piisavalt tugev, et ennast näha? Kas tahangi end tegelikult taibata? Ometi ei ole hirmuks põhjust – mis on igavene, jääb püsima, muu kaob niikuinii. End paisata hirmu ja enesesüüdistamisse ei ole lihtsalt mõtet, kui vaadata toimuvast läbi, otse põhja… lihtsalt ei ole mõtet, sest hirmu tõelises ei eksisteeri.. seegi on vaid katteloor.
Nõndap siis võin harjutada suremist, alustades uuesti, teisal ja teisena.
Kollased puupärlid esiku vaikses hämaruses õitsevad roosideks õlgkübaral.
Ma alustan nüüd uuesti.
Kes ma olen?
Või peaksin enne küsima - kas ma olen? Ja kas üldse?
Kes teab mu nime?
Kummardan kuulama oma südant… sosinad, pehme pimedus ja udu, sosinad, sosinad… palju saladusi ja valusaid vaikimisi… Kuid ometi tõuseb sealt üks nimi.
Kas on mul julgust olla see, kes ma tõeliselt olen? On mul julgust kanda oma tõelist nime?
Ma alustan nüüd uuesti.
Kaasamängijate liisusalmid