You are currently browsing the category archive for the 'Laeemotsioonid' category.
Eile käisin Staatsoperas Šoštakovitši ooperi “Lady Macbeth`i” peaproovi kuulamas.. see raputas hingepõhjani läbi. Tavaliselt, pean tunnistama, on ooperi kuulamine mu jaoks nagu killukeste korjamine – sel lauljal on hea hääl, lavakujundus ei ole üldiselt suurem asi, tolle laulja diktsioon on olematu, lavastajatöö on hea, jne… Tervikut ei teki, sest kuskil on ikka nõrgad lülid või on lihtsalt tegu, olgem ausad, tavaooperietendusega, täis stampe ja klišeesid, abitut näitlemist ja ükskõikset musitseerimist.
Siin ei olnud midagi sellist. Kõik moodustas jõulise, intensiivse ja veenva terviku. Olin veendunud, et lavastaja või/ja dirigent lihtsalt peavad vene rahvusest olema (siiski mitte – mõlemad on sakslased), ei ole võimalik muidu nii hästi tabada sellel ajastule ja rahvusele omast, see ei olnud mingi steriiline lääne-euroopalik lavastus, ei, see oli … just nii nagu ongi… tõeline… Ja kuidas lauljad liikusid, näitlesid – ei mingeid tavapoose kangete käte ja tardunud pilguga, igaüks väljendas kehakeele kaudu oma rolli olemust, koorgi, see enamasti tardunud ja tüdinud mass ooperilaval, oli elav, liikuv, reageeriv, asjas sees ja loov. Ohh…
Isegi aktsent oli üsna vähe märgatav, laulmisel nii mõnelgi solistil peaaegu mitte, alles kõne reetis.
Ning muusika, see muusika… nii jõuline ja valus. Tuli mõte ja tunne, et Šoštakovitši muusika kaevab üles kollektiivseid tundeid – viha, valu, traagikat. Sellele võib üksikisik alla jääda, kui ei ole ise tugevam või kui ei ole mõnda kaitset peale. Šoštakovitš on kui üldise valu väljendaja ja kanal. Isiklikust valust sai üldine – see valu, mis on sellest muusikast kuulda, ei ole ainult isiklik. Esmakordselt keeras muusika mul sisikonda sõna otseses mõttes pahupidi. See oleks nagu filtriteta, alasti muusika, filtriteta valu, kaitsmeid pole peal. Kui endal ka pole kaitsmeid peal, võib kehvasti minna.
Kas pole nii, et enamasti käime muusikat, sh ooperit nautimas? Muusika on meele lahutamiseks, nautimiseks, nagu hea konjak või šokolaad.. ometi ei ole tõeliselt hea muusika meelelahutuseks mõeldud, mõnusa äraoleku tekitamiseks. Tõeliselt hea muusika äratab mugavlemisest üles, virutab valusalt, kui vaja, avab silmi ja südant – ärka, ole elus.. Vaat selline oligi just ooper, mida kuulamas käisin.. olen siiani üllatunud, et ka nii on võimalik 
Tänud kõigile tegijatele!
.. murdis täna maha.. tuli täitsa ette hoiatamata.
Möne aja pärast sain aru, et ei olegi muud vöimalust, kui panna see kurbus kuldsesse kasti, kasti lukku ja vöti sügavale südamesse peitu. Kui on aeg ja vöimalus, siis saab ehk kaane avada, kuid mitte praegu. Ja üldse – köik, mis segab igapäevaelu ja normaalset käitumist-suhtlemist, tuleb panna kuldsesse kirstukesse, sulgeda kövasti, ja vöti endasse peita. Kui saab avada ükskord, on hästi, aga tuleb sobiv aeg ja koht valida. Midagi pole teha, ei saa teist inimest traumeerida oma isiklike probleemidega, eriti kuna tal nendes mingit süüd pole. Tuleb öppida ennast ohjama ja lukustama, varjama ebasobivat.
Eile märkasin jälle endas möningaid käitumismustreid ühelt oma vanemalt… kahjuks on need just need jooned, mida ma kohe kindlasti ei tahaks endas näha… ja muidugi just selle osa valisin endas kandmiseks 
Ja siis mötlesin – ongi hea, et mul lapsi ei ole ja ilmselt ka ei tule, mitte ükski inimene ei peaks olema selline nagu mina, ma ei tahaks ühtegi last teha önnetuks inimeseks, andes talle edasi oma kehvi omadusi ja elu- ja maailmavaateharjumusi.
Käisime eile 1800 meetri körgusel mäel… ilus ja vöimas ja vägev… Selline mäevägi, mis sirutab su korraga Maa südamest Taevasse välja, oled kui elav ühendus nende vahel. Ei ole ammu sellist väge kogenud. Ja midagi tömbas sees spiraalselt käima, mitte füüsiliselt, aga muus möttes. Puhastav ja väestav paik, püha ja iseolev. Mägi otsustas meid nii sisemiselt kui väliselt puhastada ja kostitas vihmasahmakaga. Päris huvitav oli söna otseses möttes pilves olla 
Homme vöiks sünnipäeva tähistada, kuid mul ei ole selleks mitte mingit tuju ega soovi. Mötlen hoopis, et miks ma küll ikka veel siin tolknen.. ja miks ei vöiks nö minu arvelt hoopis kauem elada need inimesed, kellel on töesti midagi öelda, kes on kordumatud ja olulised.. Annaksin näiteks kohe enda järelejäänud eluaastad Georg Traklile, kes elas vaid 27-seks.. vöi kellelegi teisele..
Eikunagi eikuskil eikeegi
See, mida ma tegelikult tunnen, ei ole kenadele inimestele kohane, ja kedagi ei huvita see tegelikult ja ei peagi huvitama. Ma panen end lukku kuldsesse kirstukesse ja vötme peidan sügavale südame taha. Las mu suhtekeha toimetab, kuni kokku kukub.. naeratab ja käitub korralikult, tekitades rahulolu höredaid sillakesi. Aga mina laman lootekägarikuna sügavas vaikuses ja pimeduses, nähtamatu ja nägematu.
Eilne ooperietendus Salzburgi festivalilt (Salzburger Festspiele – kuidas seda täpselt tölkida?) kinkis suurepärase elamuse. Georg Friedrich Händel “Theodora”, dirigent Ivor Bolton, lavastaja Christof Loy, esitajaiks Freiburgi Barokkorkester, Salzburgi Bachchor, solistid – Christine Schäfer, Bejun Mehta, Johannes Martin Kränzle, Joseph Kaiser, Bernanda Fink, Ryland Davies.
Kuigi ooperina lavastatud, on tegu ometi oratooriumiga. Neli tundi kestev (vaheaegadega, kuid siiski), kolmeosaline oratoorium lavateoseks vormida – väga julge ettevötmine ausalt öeldes, eriti kuna tegu on barokk-oratooriumiga, tulvil pikki aariaid (mis on omakorda ABA-vormis ehk tundub, nagu vöiks juba löpp olla, aga siis esitatakse A osa veelkord ), peaaegu ainsaks vahelduseks aariatele on koorinumbrid (kogu ooperi vältel vaid kaks duetti, muid solisti-ansambleid mitte). Ja vöin röömuga öelda – julgus tasus end mitmekümnekordselt, sest tulemus oli väga hea. Olemata barokifänn, vaimustusin töeliselt.
Enim nautisin orkestri esitust, avamäng esitati lihtsalt kirjeldamatult kauni, nötke ja dünaamilise musitseerimisega. Fraseerimine tundus neil muusikutel söna otseses möttes veres olevat. Dirigent on üks neist vähestest, kes barokkmuusikat töesti juhatada suudavad, kuivörd tegu on üsna keerukalt dirigeeritava muusikaga 
Äärmiselt önnestunud valik nii orkestri kui dirigendi suhtes.
Kiidusönad ka lavastajale. Ma vist ei olegi näinud ühtegi ooperietendust seni, mis saavutaks nii minimaalsega nii maksimaalse. Lavastust loodi eelköige sisemiste vahenditega, väline – lavakujundus, kostüümid oli äärmiselt vaoshoitud. Vöiks ju möelda vastupidi, kuna tegu on niigi teosega, kus väline efekt peaaegu puudub, vöiks ju tahta lavastust nö elustada köikvöimalike uhkete dekoratsioonidega ja muu tränaga, eriti hea, kui saaks seksi ja vägivalda publikule pakkuda, kuid ei – see köik puudus ja ometi vöi just nimelt sellepärast oli tegu lummava etendusega. Lavastuse sisemine kulgemine oli aeglane, kuid pingeline.. minu arvates on see üks raskemini saavutatavaid kvaliteete. Seda etendust kandsid lauljad, neis elas toimuv, nemad hingestasid toimuva, nemad löid toimuva. Ma ei suuda seda öigesti seletada ja mul on sellest väga kahju. Nende lauljate näitlejameisterlikkus oli imeteldav. Tohutu keskendumisvöime, selgus, teadlikkus… ja just see tempo, see aeglane ja ometi nii väljapeetud lavastuse tempo. Kas suudate ette kujutada löputult pikka aeglast aariat peaaegu tühjal laval, lisaks solistile on sääl vaid veel üks inimene, liigutused on aeglased vöi puuduvad sootuks, kuid ometi – ei mingeid stampvötteid, stamppoose, ei ole tühjust ega möttetust, ei ole igav ei laval ega saalis, sest – kuigi nähtavalt ei toimu peaaegu midagi, toimub nähtamatult nii palju, et saalisolijad ei suuda silmi pöörata. Küll oleks hea, kui keegi sönaosav kirjeldaks siin mu asemel… Ooperi löpp oli eriti völuvalt lahendatud. Surma kohaloluks piisas toolide ümberpööramisest, löpuks istusid nad köik laval, selg publikusse, vaadates teispoolsusesse.. Lavastus köneles läbi sümbolite – valge kleit, punane kleit, riiete vahetamised, kuid see ei olnud peamine. Peamine oli Elav Ruum, mis loodi.
ohjah. Ja solistid – kui hea oli neid kuulata.. ja vaadata… ei ühtegi piinlikkust tekitavat momenti, puhas rööm.. Koor – pehme kauni ühtlase kölaga, elavalt väljendusrikas (ja ei mingit proffkooride stamptüdimust! milline värskendav vaheldus!).
Ja publik … ma ei ole ammu näinud ooperipublikut, kes on toimuvast niivörd siiralt huvitunud… uskumatu. Väikse körvalepöikena – tegu oli enamasti väga, väga rikaste inimestega (Eesti rikkad kuuluksid siin ilmselt keskklassi hulka), olin ausalt öeldes alguses eelarvamuse küüsis, oodates teatavat ülbet vöhiklikkust, kuid vastupidi – tuldi töepoolest ooperi pärast, mitte tualette näitama (seda ka, aga see oli lihtsalt asja juurde kuuluv, mitte peamine eesmärk). Ning kogu see tohutu saal kuulas peaaegu hääletult, ei mingeid krabistamisi vöi köva häälega rääkimist, vaid üksikud köhatused.. Sain publikust ka elamuse
Ilmselt etendusi ma rohkem siin kuulata-vaadata ei saa, sest piletid on hirmkallid, kuid – eksnäis. Kui saab mönda proovigi vaadata, on hästi
Lugesin rõõmu ja kaasaelamisega Nirti koolisissesaanulugu .. satun iga kord vaimustusse, kui keegi nõnda oma unistusi tõepoolest reaalseks loob. Õnnitlused kõigile, kes nõnda suudavad!
Ja paraku-paraku, pean tunnistama, et olen veidi kade. Rõõmuga kade 
Sest endal on kuidagi.. teisiti läinud.
Eile hakkasin arvutama, mitu korda olen ülikooli sisse astunud, piinlikult palju sai – kaks eriala, mõlemas nii bakid kui magid tehtud, lisaks üks aasta hoopis üht teist eriala ja kooli, kuid see jäi lõpetamata, sain aru, milline ala mulle siiski kõige olulisem on. Tõeliseks unistuseks oli teine eriala ning seda õppisin kuni lõpuni värinaga hinges – mis siis, kui mind kõlbmatuks kuulutatakse? Mis siis, kui tegelikult olen kõlbmatu, aga keegi lihtsalt ei taha seda mulle öelda? Pidevalt oli tunne, et kohe öeldakse – vabandage, teie õppimine siin oli eksitus. Mida rohkem millestki vaimustatud oled, seda rohkem kardad seda kaotada.
Igal juhul oli mul ohtralt unistusi, olin ideedest ja lootusest tulvil, maailm tundus võimaluste paradiisina.. võiks teha seda ja seda ja seda… Aja möödudes, kuidagi väga salaja ja tasapisi, said enamustest unistustest unelmad. Unistusel on täitumispotentsiaal, unelmal mitte. Soovid ja ideed libisesid nagu liiv sõrmede vahelt. Püüdsin või ei püüdnud neid täita, vahet ei olnudki, kui tagantjärgi vaadata. Mõne idee elluviimiseks pidin nii meeletult rabelema, et higiverepisarate hulk ei olnud lõpptulemusega pooltki võrreldav. Energia saab aga ükskord otsa, kui tagasi võrdselt ei tule. Ning ühtaegu õppisin elutõdesid. Näiteks – ei piisa hoolsast õppimisest ja harjutamisest, see pole tegelikult üldse eriti tähtis.. kui tutvusi ja head õnne ei ole, jäävad uksed ikkagi suletuks. Ja need uksed, kust olen igatsenud siseneda, on mulle järjepidevalt suletuks jäänud. Nüüd töötan sellises kohas, mille kohta alati teadsin – see on viimane koht, kus töötada tahaksin.. Millest peaksin veel oma elus vaimustunud olema? Ma ei ole suutnud oma unistusi ellu viia ning paratamatult mängib aeg oma rolli.. kui õigel ajal ei saa nö jalga ukse vahele, jääbki uks kinni, sest igaks asjaks on oma kindel aeg ja uksed ei ole kogu aeg lahkelt lahti.
Kokkuvõtlikult – ma olen oma unistustest loobunud, kuid koos nendega ka vaimustusest ja lootusest. Ning tegelikult ma igatsen neid taga.. on tunne, nagu elu surutaks kokku väikeseks lamedaks kastiks, ilma sügavuse ja kõrguseta, ilma avaruseta. Lähtuda tuleb praktilisusest, loeb eelkõige see, kas on piisavalt raha järgmiseks kuuks, ja muu.. jääb sahtlisse kopitama nime all “Minu surnud unistused”.
Võib-olla oleks mu elus läinud väga palju teisiti, kui oleksin isiksusena tuntavalt enesekindlam. Võib-olla olen kuidagi märkamatult kujundanud oma elu just selliseks nagu praegu tänu vähesele eneseusule. Kust aga peab inimeselaps eneseusku saama? Ma ei olnud lapsena pessimist, seda meenutatakse mulle tihti (mis muidugi praegu eriti ei rõõmusta), kuid kuskil ilmselt oli mingi murdumine ja allaandmine. Usun, et siiski igasugusele isiksusetüübile on võimalik lapsena sisendada piisavalt enesekindlust ja -usku, tuleb ainult väga tähelepanelik olla. Kuid meie põlvkonna vanemad rabelesid nagu pöörased, et peret toita, piisavalt teenida.. kel oli aega märgata, kuidas lastel tegelikult läheb. Ja teisest küljest – ehk on siiski nõnda, et inimese alusisiksuslikke omadusi eriliselt muuta ei saa. Kes on pessimistiks loodud, on pessimist, seisa või pea peal. Sel juhul on mul väga kahju, et ma lapsena surma ei saanud. Milleks kasvada täiskasvanuks, kes oma elu keskel peab nentima, et ta ei ole suutnud oma unistusi täita ning ilmselt enam neid võimalusi ei tulegi ja võib juhtuda, et ees on lihtsalt pikk vaibumine..? Ja milline peaks olema nüüd, pärast sellist äratundmist, elutahe, soov edasi elada?
Aga mul on ikkagi tõsiselt hea meel nende üle, kel õnnestub oma unistusi ellu viia, olgu selleks siis kooli sisse saamine või kaalu kaotamine või lapse sünnitamine või mis iganes.. Mul on teie üle hea meel ja ma olen rõõmus, et te olete olemas Lootus, rõõm ja täituvad unistused ei ole maailmast kadunud ja see on kõige tähtsam.
vaadates hetkel interneti kaudu laulupeo esimest kontserti. Muidugi on väga kahju, et ilm nii kehvaks kiskus – aga loodusjõudude eest me ei vastuta. Küll aga…
küll aga võiks etv olla siiski kultuuriedendajana viisakam… kutselised koorid laulavad Pärdi Credot, aga selle asemel, et lasta seda kuulata, tuleb juba teine intervjuu… appi… väga mage mu arust… Meie tippkollektiivid, tipphelilooja, üks tippdirigentidest… ja samal ajal lämisevad reporter ja intervjueeritav, kusjuures ikka peaaegu tühised teemad… millal hakkab haridusminister laulma ja nii edasi… ähh… Kas oli vaja rahvast lõbustada, et nad teleka eest minema ei jookseks “raske” muusika ajal? Palun väga, selle asemel, et matsi mängida, oleks võinud siis kasvõi Pärdist, Credost, kasvõi esitajatest rääkida, kasvõi kommenteerida teost üksikasjalikult… ehk oleks mõnele kuulajale lugu, stiil ja “raske kultuur” veidigi omasemaks saanud… aga selle asemel laseme Pärdil kõlada totaka intervjuu taustaks nagu kohvikumuusikal… häbi, väga piinlik on…
Hoian väga pöialt, et ikka jääks kuulajaid lauluväljakule, ka selle ilmaga, et me parimad muusikud ei peaks mängima iseendile… hoian pöialt esinejatele ja korraldajatele… küll võib olla kehv vaadata, kuidas väljak tühjaks jookseb… Aga ERSO mängib ilusasti ja tegelikult on senine üsna kenasti välja tulnud (mõni nibin-nabin kuulub asja juurde), kava on huvitav – mulle meeldib. Ja hoian pöialt kõikele mu sõpradele ja tuttavatele, kes seal laval praegu istuvad-seisavad… Ja vaatan homme jälle, kui mu arvuti ja igasugused internetsed lained sellega nõus on…
… irw… nagu oleks mul mõni postitus mõttekas… Ha. Ha. Ha.
Vahel tunnen kergendust, lugedes noorte ja vihaste blogisid, kus ilma liigse lugupidamise ja keerutamiseta öeldakse asjust just nii nagu mõeldakse ja tuntakse. Ja just sellises keeles nagu heaks arvatakse. Ilma valehäbi, teeskluse ja varjamiseta. Kui oskaks, kirjutaks ka nii. Aga enam ei oska.
Siis kirjutaks väga vihaselt ja varjamatu aususega, kuidas meid eile võõral maal sõimati saunas räigelt – põhjus selles, et ma ei võtnud saunas trikood ära (mul ei ole alastuse vastu midagi, aga vat ma ei taha alati alasti olla ja ma tahan valida, kas olla alasti või mitte… seal ei olnud kohustust kah suspede eemaldamiseks…). Ma ei ole vist sellist sõimu kuulnudki, kusjuures tegelikult ma ei oska nende keeltki tegelikult… peaaegu üldse… aga isegi sellisena sain aru, et oli jube sõim. Ja hiljem ütles sõber – hea oli, et sa aru ei saanud… Väga labane sõim, viha, agressiivsus, võhivõõraste inimeste räige solvamine… peamine probleem oli, et olin võõras… ohustasin nende väiksenokukompleksiga rahvustunnet… Seda ühes Euroopa kultuuripealinnas… aga nagu olen aru saanud, see fakt ei maksa iseenesest mitte midagi. Mitte midagi. Sõimati ja solvati nii meie rahvust, soo-eelistusi, haridust… seda kõike meist vähimatki teadmata… Lõpuks jõuti ka füüsilise ähvardamiseni, tegudeni õnneks mitte. Aga sellest ülikaunist ja kõrgeltmakstavast spordiklubist ära tulles oli küll tunne, nagu oleks ämbritäis sitta pähe valatud. Welcome, welcome!
Ja täna tahaks väga otse kirjutada isiklikust masendusest. Ja kirjutan ka. Kui ei taha, ära loe edasi. Kui loed, siis isiklikul vastutusel.
Kui keegi pakuks reaalselt välja võimaluse depressiivikutele saada ametlikult maha lastud, ühesõnaga – kiirelt ja agooniata hävitatud, siis paneksin kohe nime kirja. Ja oleks maailm helgem kõigi jaoks. On fakt, et olen krooniline depressiivik, ja on fakt, et see ei muutu, mitte selles elus. Miks ma peaksin nii väga elu pooldama, st omaenda elu elamist… ?
Olen peaaegu suutnud oma jamad lukustada ja endasse peita, lahti käivad koodiga. Sest muud moodi ei ole üldse võimalik olla. Kui ma kogu aeg mäletan oma kurbuse, meeleheite ja viha põhjust, siis läheb elukvaliteet üha kehvemaks, kuni suitsiidikatseteni, ja küllap ka ükskord õnnestunud äraminekuni välja. Ma ei taha seda kõike mäletada, ma tahan seda ignoreerida ja varjata nii palju kui võimalik, sest ma ei oska enam midagi muud teha. Ma ei usu enam, et rääkimine aitab alati. Jah, vahel kindlasti, kuid mitte alati. Aitab siis, kui on võimalik probleeme veidigi lahendada või kasvõi näha lahendusvõimalusi. Kui aga rääkides üksnes tajuda seda, et tegelikult ei ole võimalik midagi muuta, siis läheb järjest hullemaks.
Pealegi ei olegi vaevavast võimalik rääkida – esiteks tuleks see liiga pikk jutt, teiseks on see liiga isiklik… tekivad lõputud vajadused selgitada ja selgitada, sest muidu ei saa väljaspoolne lihtsalt aru, kuid lõpuks muutub kõik ta jaoks arusaamatuks… sest ta lihtsalt tajub maailma teisiti ja jääbki teisiti tajuma. See, mis minu jaoks on probleem, on tema jaoks täiesti märkamatu, ta ei tule selle pealegi, et seal võiks midagi rasket olla.. Ja kui ma pean lõputult selgitama jamasid endas, siis tekib üha rohkem lootusetu luuseri tunne, ja arusaamine, et mind ei tohiks tõepoolest olemas olla, nii ebanormaalset inimest. Kolmandaks ei viitsigi inimesed selliseid jutte kuulata. Mis on ka arusaadav, kahtlen, kas isegi jaksaksin. Tihti hakatakse abi pakkuma, kuid see ei ole see, mida vajan… mitte enne kui ise küsin… ja siis tekib eriti raske olukord mu jaoks, sest tekitan ka teises paha tunde, kui ma tema pakutavat ei soovi… umbes nagu lööksin heasoovijal kulmu rulli… ning pärast seda on veel sitem tunne – värdjas selline, ei lase heal inimesel isegi aidata end.. tunne “aga see pole tõesti üldse see, mida ma praegu vajan” ei ole tähtis, sest olen teist alt vedanud… jne. Et neist asjust rääkida, peaks olema palju aega, ja inimene, kel on tõesti oskus kuulata (peaaegu puuduv oskus tänapäeval) ja tahtmine kuulata ja huvi ja hoolimine. Sellist teenust saab muidugi osta professionaalidelt, aga ma ei ole sellest huvitatud. Sest samas, nagu öeldud, ei lahenda midagi, see ei muuda minus midagi.
Nii et ainus lahendus on unustada ja alla suruda võimalikult palju. Rohud? Tänan, pigem mitte… kui vähegi võimalik vältida… aga eks näis…
Tegelikult pole rohtusid vaja, kui piisavalt hästi teesklemise ära õpin, ja varjamise. Kui rõõmsa näoga ringi jalutada, väikest ja pidevat small-talkingut harrastada, piisavalt jutukas (aga mitte üleliia!) ja viisakas olla, siis petab ära küll. Veidi nalja ka visata, välimuse eest hoolitseda, ja ongi valmis “igati vahva inimese” mudel. Mis sest, et tegelikult tahaks esimeselt sillalt alla hüpata ja mõtteis-tundeis valitseb lõpmatu pimedus ja mitte ühtegi valguskiirt ei paista… väga hästi on võimalik “tore” olla, korduvalt järele proovitud. Ning sellisena saab elatud ka. Võib-olla. Sest sellisena võetakse sind omaks ja paratamatult on see oluline. “Tee rõõmus nägu pähe ja kähku,” kamandati mind juba lapsepõlves.. puhtseltskondlik oskus. Pole tähtis, mis sisemuses toimub.
Peaasi, et ma ei peaks endasse vaatama. Sest see ei tee midagi paremaks. See on nagu vana paranematu haava lahtirebimine ja selles sonkimine, see teeb ainult meeletult haiget, ja võib lõpuks ka mädanema minna. Kui ravida ei oska, pole mõtet ka surkida, tekitada mõttetuid kannatusi. Neid tekitan ma ise endale niikuinii pidevalt.
Ja – ei ole vaja kaastunnet, ei ole vaja musi-musisid ja kallistusi… need ajavad mind tegelikult öökima. On küllalt tihti kaastunnet ja ülisõbralikke soove, mis on tegelikult täis hirmu ja palvet – kui mina sind kallistan, siis kallistad ju sina mind ka… plaksuta sina minu kehvale elunäidendile ja mina plaksutan sinu omale ja oleme kõik õnnelikumad, mis sest, et tegelikult oleme mõlemad hirmu ja kurbuse kätte lämbumas.
Ahjah… mis tunne oleks, kui avalikustataks kõik meie isiklikud kirjad… kas siis kirjutaksime nii julgelt kellelegi sitta kaela.. Mismoodi mõtleksime, kui mõtted oleksid avalikud ja ei oleks kuhugi varjuda?
Mahalaskmine algab varsti. Ärge muretsege, olen juba sinnapoole teel ja vabanete must varsti.
Hiljuti sain vapustava elamuse osaliseks. Esimest korda elus olin esinejana sügavalt vapustatud kuulajast saalis… kas pole veider..
Saali esimeses reas, päris lähedal lavale, istus nooremas keskeas asiaat. Pean tunnistama – sellist kuulamist ma ei olegi veel näinud ja kogenud. Olen näinud lihtsat nautimist, kehalist kaasaelamist, emotsioonides ujumist, ükskõiksust, viisakat pealiskaudsust, sõbralikku ärakuulamist… tõesti igasuguseid variante… kes milleks kontserdile tuleb – kes linnukest kirja saama, kes puhkama jalga või meelt, kes oma mõtteid unustama või aega viitma… Tavaliselt kuulatakse huviga, kuid sügavamat muusika tajumist on üsna vähe siiski. Kuid seekord…
Sel korral ei olnud tegu vaid tavapärasest sügavama kaasaelamisega, vaid… seda on raske kirjeldada, tõesti. Ta tundis teost selgelt väga hästi, peast, kuid ka see ei ole ime. Ime oli see uskumatult sügav intensiivsus, millega ta muusikat, esitust tajus, läbi elas. Ta nägu, kuigi vaoshoitud ja valitsetud, peegeldas toimuvat ometi nii selgelt… ja kogu oma intensiivsuses oli ta ülimalt haavatav – kõik väiksemadki ebaõnnestumised riivasid teda, ta kuulis kõike väga selgelt.. ja ometi ta ei loobunud haavatavusest pealiskaudsuse kasuks.
Olen liig vaene, et toimunut kirjeldada. Tajusin tema tohutut sisemist rikkust, uskumatut sügavust, intensiivsust.. ja see ülim tõsidus, pühalikult range ja selge.. Ta tähelepanu oli vaid muusikal, vahetul kohalolul… Arvan tõesti, et ta oli toimuvas rohkem kohal, kui kogu me lavalolev kamp kokku.. ma laulsin talle, lootes, et suudan hetkekski olla samasuguses maailmas kui tema sel hetkel oli..
Teda vaadates meenusid mulle Hesse tegelaskujud, nende sügavalt intensiivne ja väga rikas taju ning maailmanägemine, ja eelkõige pühalik-ülev suhtumine kunstidesse, õigemini kunsti kaudu jumaliku vahetu tajumine… kirkalt selge, ülitundlik, avar.. Aina mõtlesin – ma ei uskunud, et selliseid inimesi tõepoolest on… aga nad on tõepoolest olemas… nad on tõepoolest olemas… Ja ma olin sügavalt liigutatud, tänulik, jahmunud … rabatud.. on õigem, kuigi mitte ilusam sõna… aga õigem… sest olin tõesti otsekui ilmutuse osaks saanud… Nad on tõepoolest olemas… veel on lootust… Kui kasvõi üks selline inimene on veel olemas, siis on meil veel lootust.
Muidugi ei ole hea vaadata oma elu ja olemist taolist meelt näinuna… ülim aukartus, kurbus ja kadedus, mis ei ole muidugi kena, kuid olen parem aus… ja ometi üle kõige jahmumisest valuskare rõõm – na on tõepoolest olemas… Mis sest, et olen end tühiseks elanud.. kui sellised inimesed on tõesti olemas, meie keskel, siis ei ole kõik veel kadunud… rõõm nende olemasolust segamini kurbusega enda tühisuse äratundmisest.
Kuid valgus tema selginenud laubalt on väärt mõnda tühist elu..
Märtsi lõpp, Viini Staatsoper, nõjatun vihaselt kõrgeima (viienda!!!) rõdu käsipuule ja luban endale – jäägu see viimaseks korraks, mil ooperit seistes kuulan! Pealegi Verdi, kelle looming sugugi mu lemmikute hulka just ei kuulu, “Nabucco”… oijah… Aga hea küll, urisen vihaselt, klammerdun oma defitsiitse (kogu teatrisaal publikut täis, k.a. seisukohad – varakult sallidega märgistatud, viimasedki, peaaegu nurgatagused platsikesed hõivatud), napi pinnalapi külge ja asun sünge otsustavusega kuulama – kui, siis juba, olgu või Verdi
Ja siis… muarmsadsinisedpõlvikud… kes laulab nagu noor jumal, täites kogu saali kauni, sooja, kandva ja vägeva häälega… lastes täielikult puhata intonatsiooninõudlikumalgi kõrval, pakkudes unustamatut rõõmu oma musikaalsuse, tekstiselguse ja jumaliku legatoga? Mul on kama kaks, et mu teksti hetkel klišeed uputavad ja paduvaimustus mühab… sest just nii oligi.. ta lauliski just nõnda… meie oma Ain Anger!!!
Pean ausalt tunnistama, et olin rabatud. Ma ei ole teda väga ammu kuulnud, peaaegu unustanudki.. kuid nüüd pooljuhuslikult Viinis sain täiesti läbi loksutatud. Esmalt Ain Angeri laulmine – ja veel kus! Viini Staatsoper`i nõudliku publiku ees… Viinis… ja milline laulmine… nagu näete, mul pole sõnu, on ainult emotsioonpunktid Panen käe südamele ja ütlen – see oli vapustav. Ehk peaaegu esimest korda elus tundsin sellist uhkust oma kaasmaalasest laulja üle. Meie pisikesest Eestist, lõpmatult lauluõpetuse kivikännulisuse pärast taganutetud tibatillukeselt maalt on tulnud selline laulja… uhh… Ma isegi ei häbene oma vaimustust ja roosnõretavaid emotsioone… Mu parimad soovid Ain Angerile, mu tõeline lugu- ja pöidlapidamine talle!
…uhh…
Kaasamängijate liisusalmid