Lugemisteraapia :)

Mu õhturaamatuks on praegu “Karupoeg Puhh”   Pean tunnistama, et päris tükk aega ei ole nii mõnu, naeru ja äratundmisrõõmuga lugenud. Ja, sindrinahk, kui head tegelaskujud, otse elust!

***

“Jänes on ikka tark küll,” lausus Puhh mõtlikult.

“On jah,” oli ka Notsu nõus. “Täitsa tark kohe.”

“Ja mõistust on tal kah.”

“Jah,” kostis Notsu. “Seda tal on.”

Tükk aega vaikisid mõlemad.

“Eks sellepärast ta vist ei saagi kunagi millestki aru,” lisas Puhh mõtlikult.

***

Ei jaksa rohkem kribada, peaks terveid lugusid ümber trükkima, lugege parem ise

Kuldsed sõnad,

pärit Aleksander Pulveri raamatu “Toimetulek iseendaga” lõppsõnast :

“/—/ Tõeliselt demokraatlik ühiskond koosneb vabadest indiviididest. Erinevalt kollektivistlikust kultuurist pole individualistlikus kultuuris võimalik selline olukord, kus grupi huvid asetuvad kõrgemale kui indiviidi huvid. Grupp on indiviidi jaoks, mitte indiviid grupi jaoks. Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. /—/

Kollektivistlikus kultuuris on alati võimalik olukord, kus inimesed alluvad vabatahtlikult Juhi mõttetutele ideedele. Ja hiljem ei suuda keegi aru saada, kuidas ometi võidi hävitada ja purustada. Vabatahtlikult! See on võimalik ainult siis, kui inimestel puudub veendumus oma seisukohtade tõesuses; kui alati tuleb lähtuda autoriteedist, olgu see siis peresuhetes või kutsetegevuses. Indiviidi jaoks ei saa olla autoriteeti, sest tema maailma ei suuda tunnetada ja mõista keegi peale tema enda. Talle pole vaja teiste nõuandeid ja suuniseid, nii nagu ka teised indiviidid ei vaja tema nõuandeid ja suuniseid.

Individualistlik kultuur eeldab oma mina tunnustamist ja väärtustamistl Kuid samas tuleb täpselt samuti suhtuda ka teiste minadesse. Normaalne ühiskond saab olla ainult minade ühiskond. Selline ühiskond on võimeline realiseerima inimese põhilist õigust – õigust eneseteostuseks. Teiste sõnadega – võimalust välja arendada Looduse poolt minule antud võimed.” 

Omalt poolt ütleks, et kui on vajadus nõuande järgi, siis tuleb muidugi küsida, kuid lõppeks on ainult enda otsustada, kuidas ja kas soovitusi järgida.

Lynne McTaggart “Väli”

Kirjastus Pilgrim, 2008, tõlkinud Jürgen Innos.

Tutvustuseks paar lõiku raamatu tagaküljelt: “Lynne McTaggart on raamatus “Väli” läbi töötanud tohutu hulga teaduslikke uurimusi, mis laiemale avalikkusele tundmatud. Paljude riikide tunnustatud teadlased on teostanud tuhandeid eksperimente ja teaduslikult tõestanud selle maailmatunnetuse alused, millel põhinevad vanad idamaade filosoofilised süsteemd ning mille järgi erinevate kontinentide loodusrahvad aastatuhandeid on elanud. See on maailmapilt, mille kohaselt maailma hoiab koos nähtamatu struktuur ehk väli, mis salvestab kogu info ja mille kaudu kõik on kõige ja kõigiga pidevas suhtlemises.

Elusa, intelligentse teadvusvälja olemasolu tunnistamine võimaldab teadlastel teaduspõhilselt seletada ka paljusid selliseid nähtusi, mida tõsiteadus senimaani ulmeks on pidanud, nii nagu näiteks homöopaatia, telepaatia ja tervendamine.”

Pean ütlema, et eelkõige olen väga tänulik sellele autorile ja raamatule, leides siit teaduslikke põhjendusi, esitlusi ja selgitusi sellele, mida olen niisamagi teadnud ja väitnud, kuid – oma kohmakas keeles, ilma igasuguse teaduse ja nö põhjata. Lihtsalt tean, et nii on. Väljendada ma ei ole ennast osanud, ka puuduvad mul oskused ja teadmised, et oma väiteid teaduslikult põhjendada, ja seetõttu on lihtne mu öeldut jamaks kuulutada. Eks seepeale olen vähem välja ütlema ka hakanud, aga tühja sellest. Oluline on, et teadus suudab tasapisi hakata Kohale jõudma ning et inimeste jaoks, kes eelistavad kõike arusaamatut lolluseks nimetada, on võimalik esitada nn käegakatsutavaid teaduslikke tõendeid ja selgitusi.

Lugedes muidugi jälle kolme raamatut korraga, ei ole ma “Väljaga” veel lõpuni jõudnud. Kirjutan siia siiski juba mõned lõigud, küll kontekstist välja rebituina, kuid mu jaoks olulised.

“Oma põhiolemuselt ei ole inimene mitte keemiliste reaktsioonide kogum, vaid energeetiline laeng. Inimesed ja kõik teised elusolendid kujutavad endast koaleerunud energiat absoluutselt kõigega ühenduses olevas energiaväljas. See pulseeriv energiaväli on meie olemise ja meie teadvuse keskne mootor, meie eksistentsi A ja O.

Meie kehade ja universumi vahel ei valitse mingit “mina” ja “mitte-mina” duaalsust, on ainult üks kõikeläbiv energiaväli. See energiaväli vastutab meie meele kõrgeimate funktsioonide eest ning sisaldab meie kehade kasvu suunavat informatsiooni. Ta on meie aju, meie süda, meie mälu – justkui koopia maailma kogu ajaloost.”

“See, mida kvantfüüsika teerajajad mateeria sügavustesse piiludes nägid, panid neid tõeliselt hämmelduma. Mateeria kõige pisemad osad ei olnudki õieti mateeria, nii nagu me seda ette kujutame, nad ei olnud isegi m i s k i, vaid mõnikord üks ja mõnikord hoopis teine. Ning mis veel veidram, nad olid sageli paljud võimalikud asjad ühekorraga. Kuid mis kõige tähtsam, nendel subatomaarsetele osakestel ei olnud eraldi võttes mingit tähendust, nad omandasid tähenduse ainult koos kõige ülejäänuga. Mateeriat ei olnud lõppkokkuvõttes võimalik terviklikeks pisikesteks tükikesteks raikuda, vaid see oli täiesti jagamatu. Universumit võis käsitleda vastasseoste dünaamilise võrgustikuna. Asjad, mis olid korra kontaktis olnud, jäid kontakti alatiseks, läbi kogu ruumi ja aja. Ka aeg ja ruum tundusid olevat meelevaldsed konstruktsioonid, mis maailma sellel tasandil enam ei kehtinud. Aega ja ruumi sellisena, nagu meie neid teadsime, ei olnud tegelikult olemas. Nii kaugele kui silm ulatub, võis näha üksnes lõputut siin-ja-praegu maastikku.”

“/–/ Kogu meie universum paistab koosnevat sisuliselt voogavast energiamerest – ühest tohutust kvantväljast. Kui see tõele vastab, siis on kõik kõigega seotud, moodustades otsekui nähtamatu võrgustiku.

/—/ Elusolendid, sealhulgas inimesed, on kõige fundamentaalsemal tasandil kvantenergia kogumid, mis vahetavad selle ammendamatu energiamerega pidevalt informatsiooni. Elusolendid emiteerivad nõrka kiirgust, mis on bioloogiliste protsesside kõige tähtsamaks aspektiks. Kogu elu infoedastus, alates rakkude suhtlusest kuni tohutu hulga DNA kontrollimehhanismideni, toimub kvanttasandil aset leidva infovahetuse kaudu. Isegi inimmeel – see t e i n e, mida arvatakse toimivat väljaspool mateeria seadusi – opereerib kvantprotsessidega. Mõtlemine, tunded – kõik kõrgemad kognitiivsed funktsioonid – on seotud samaaegselt läbi aju ja keha pulseeriva kvantinformatsiooniga. Inimese taju tekib aju subatomaarsete osakeste ja kvantenergiamere interaktsioonide tulemusel. Me sõna otseses mõttes võngume maailmaga ühel sagedusel.”

“Fundamentaaltasandil ei olnud mateeriat võimalik sõltumatult eksisteerivateks ühikuteks jagada ega isegi mitte täielikult kirjeldada. Subatomaarsed osakesed ei olnud tahked väikesed objektid nagu piljardikuulid, vaid vibreerivad määramatud energiapaketid, mida ei olnud võimalik täpselt mõõta ega eraldi võttes mõista. Nad olid skisofreenilised, käitudes aeg-ajalt osakestena – piiratud ruumis paiknevate konkreetsete asjadena – ja mõnikord lainena – vibreeriva ja difuussema nähtusena, mis hõlmas suuremat aja ja ruumi regiooni – ning mõnikord samaaegselt laine ja osakesena. Kvantosakesed olid samuti kõikjalolevad. Näiteks, kui elektronid ühest energiaseisundist teise üle läksid, näisid nad katsetavat kõiki võimalikke orbiite ühekorraga – nagu kinnisvaraostja, kes püüab elada ü h e l  j a  s a m a l  a j a l  kõigis elamurajooni majades, enne kui langetab otsuse, kuhu kolida. Lisaks ei olnud miski kindel. Puudusid kindlad asukohad, eksisteeris ainult tõenäosus, et elektron võib paikneda mingis konkreetses kohas – polnud kindlalt sündmust, oli ainult tõenäosus, et see võib juhtuda. Sellel reaalsusetasandil ei olnud miski garanteeritud; teadlased pidid rahulduma sellega, et suutsid edukalt panuseid panna. Parim, mida oli võimalik arvutada, oli tõenäosus – šanss, et kui mingil hetkel mõõtmine läbi viia, siis saab teataval protsendil juhtudest mingi kindla tulemuse. Põhjuse ja tagajärje seosed ei pidanud subatomaarsel tasandil enam paika. Stabiilsena näivad aatomid võisid järsku ilma nähtava põhjuseta seesmiselt häiruda; elektronid võisid siirduda ilma igasuguse põhjuseta ühest energeetilisest seisundist teise. Üha sügavamale mateeria olemusse piiludes ilmnes, et see ei olnudki mateeria – mingi tahke asi, mida saab katsuda või kirjeldada-, vaid terve hulk eksperimentaalseid nähtusi, mis esinesid samaaegselt igal pool. Mateeria fundamentaaltasandil ei olnud universum mitte staatiline ja kindel, vaid maailm ja kõik selles leiduvad seosed olid ebakindlad ja etteennustamatud – see oli puhta potentsiaali, lõputute võimaluste seisund.

/—/ Kvantfüüsikud olid avastanud subatomaarsete osakeste maailmast veidra nähtuse nimega “mittelokaalsus” ehk kaugmõju. See viitab kvantosakese, nagu näiteks üksiku elektroni, võimele mõjutada teist kvantosakest silmapilkselt kauge maa tagant, ilma et osakeste vahel toimuks mingit jõu või energia vahetust. See viitab sellele, et kvantosakesed, mis on korra kontaktis olnud, säilitavad sideme isegi siis, kui nad lahutada, nii et ühe tegevus mõjutab alati teist, ükskõik kui suur on nende vahemaa.”

“Selle vastastikseostes universumi vahest kõige elutähtsamaks koostisosaks on elav teadvus, mis seda universumit vaatleb. Klassikalises füüsikas peeti eksperimentaatorit eraldiseisvaks üksuseks, vaikseks klaasitaguseks vaatlejaks, kes püüab mõista universumit – universumit, mis toimib omasoodu olenemata sellest, kas eksperimentaator teda vaatleb või mitte. Kvantfüüsikas leiti aga, et niipea kui suvalist kvantosakest vaadeldi või mõõdeti, lakkas selle kõigi võimaluste seisund olemast ja osake kollapseerus kindlaks üksuseks. Nende veidrate sündmuste seletamiseks postuleerisid kvantfüüsikud, et vaatleja ja vaadeldava vahel eksisteerib osalussuhe – osakesi võib lugeda “tõenäoliselt” ajas ja ruumis eksisteerivateks kuni hetkeni, mil neid vaatlus- või mõõtmisaktiga “häiritakse” ning nad seeläbi kindlasse seisundisse surutakse – seda võib võrrelda süldi tardumisega. See rabav tähelepanek kõigutas tugevalt pilti reaalsuse loomusest, sest viitas tõsiasjale, et vaatleja teadvus sünnitab vaadeldava objekti. Miski ei eksisteeri universumis “tegeliku” asjana enne, kui seda tajutakse. Me tegeleme iga päev ja iga hetk oma maailma loomisega.”

“Kõik asjad sinu maailmas, kõik mida sa käes hoiad, ükskõik kui tihedad, rasked või suured need ka ei ole – kõik koosnevad kõige põhimisemal tasandil hulgast elektrilaengutest, mis interakteeruvad elektromagnetilise takistusjõuga. /—/ Mass ei ole mitte võrdväärne energiaga, vaid mass o n g i  energia. Või, veel täpsemalt, massi ei ole olemas. On ainult laeng.” 

 

“365 moodust maailma muuta”

Michael Norton “365 moodust maailma muuta. Kuidas muuta maailma päev-päevalt paremaks.”

Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, tõlkija Karin Kull.

 

Tagakaanel on öeldud nõnda: “Selles raamatus on 365 originaalset, vaimukat, vastuolulist ja tõhusat ideed maailma muutmiseks õiglasemaks, vabamaks, rohelisemaks paigaks – aidates abivajajaid ning muutes elu raskemaks ärakasutajatele, saastajatele, tagakiusajatele ja liiakasuvõtjatele.”

 

Raamat algab väikse testiga:

“Enne kui asud AIDSi välja juurima, ebaseaduslikku relvaäri lõpetama ja maailma võlgu kustutama, heida pilk omaenda elustiilile./—/Uuri välja, kas Sa oled “ökopatustaja” või “sotsiaalse mõtlemisega pühak”. Märgi pliiatsiga linnuke väidete juurde, mis Sinu kohta kehtivad:

Kustutad toast lahkudes tuled.

Valad veekeetjasse vaid nii palju vett, kui Sul parajasti vaja läheb.

Ei jäta kraani jooksma, kui Sa hetkel vett ei kasuta.

Lähed vanni asemel dušši alla või jagad vanni sõbraga.

Riputad oma riided suvel pesunöörile kuivama, selle asemel, et tsentrifuugi kasutada.

Paned toas kampsuni selga, kui Sul on külm, selle asemel, et soojust juurde keerata.

Ei viska prügi maha ega autoaknast välja (see käib ka suitsukonide ja nätsu kohta).

Korjad tänavalt prahti üles.

Levitad pisut rõõmu – naeratad kõigile ja lobised naabritega.

Teed aeg-ajalt võhivõõrale mõne heateo.

Saadad taaskasutusse kõik, mis on taaskasutatav.

Kõnnid lühemad vahemaad jalgsi või sõidad auto asemel rattaga.

Toetad kohalikke väikeettevõtteid.

Teed ühiskonna või kaasinimeste aitamiseks midagi head. Teed 2 tundi nädalas vabatahtlikku tööd.

Poodi minnes võtad kodunt koti kaasa.

Ostad fairtrade-märgistusega teed või kohvi.

Püüad end juhuslikest meilinimekirjadest kustutades peatada rämpsposti laviini.

Hääletad valimistel, avaldad vaidlusküsimustes oma arvamust, teed kohalikule rahvaesindajale lobitööd, kui teema on oluline.

Ei ole kunagi suitsetanud või oled selle maha jätnud.

(Aga testi tulemuste kohta võite raamatust lugeda J )

 

Raamat pakub väga konkreetseid maailmaparandusvõimalusi, jagades ohtralt seletusi ja infot, sealhulgas väga palju internetilinke, kust saab iga võimaluse kohta lähemat infot. Ükski võimalus ei jää nö teoreetiliselt õhku rippuma, vaid kõike on võimalik teostada ja selleks on antud ka juhtnöörid – heaks alustamiseks on kõik vajalik olemas.

Toon siin vaid mõned näited teemadest:

Eetiline rahandus, jätkusuutlik käimlasüsteem, tsiviilelanikest inimohvrid, Ideepank, meedia mõjutamine, kilereostus, elundite ja terve keha annetamine, orjašokolaad, ostuhullus, protestiteater, maamiinid, vastutustundlik reisimine, iseseisev kirjastamine, copyright ja copyleft, aeglased linnad, ökoloogilised jalajäljed, maitsekate riiete annetamine… jne … jne… 365 ideed, eksju…

Paari idee kohta veidi lähemalt:

“Loobu grupimõtlemisest. Oled sa kunagi leidnud end kuulamas rühmaarutelu öelduga mitte nõustudes, kuid kartes rääkima hakata? On üpris tõenäoline, et ka teised tunnevad sama. See on grupimõtlemine. Me kõik leiame end mõnikord niisugusest olukorrast. Arutlusel võib olla tähtsusetu teema või midagi hoopis olulisemat. Mis iganes see ka poleks, anna oma arvamusest teada, mõjuta arutelu ja selle lõpptulemust.

Kuus grupimõtlemise sümptomit:

·         Uskumine, et viletsate otsuste taga on head põhjused ja õigustuste otsimine faktidele, mis mõttekäiku ei toeta;

·         Uskumine, et Sinu tegu on moraalselt õige, isegi kui tõendid räägivad vastupidist.

·         Otsuse teatamisel positiivsete ja negatiivsete stereotüüpide kasutamine.

·         Otsese ja kaudse mõju avaldamine neile, kes on Sinuga teisel arvamusel.

·         Enesetsensuur: võimetus end väljendada tähendab, et Su vaated jäävad varjatuks.

·         Uskumine, et vaikimine tähendab nõusolekut ja kaaslased on üksmeelsed.”

 

“Seitse surmapattu /—/Mahatma Gandhilt:

·         Jõukus ilma tööta.

·         Nauding ilma südametunnistuseta.

·         Teadus ilma inimlikkuseta.

·         Teadmine ilma iseloomuta.

·         Poliitika ilma põhimõteteta.

·         Äri ilma moraalita.

·         Jumalakummardamine ilma ohverdusteta.”

Hetkel on raamat saadaval Tallinna Kaubamajas asuvas raamatupoes, 34 krooni eest.

 

 

 

 

 

Tolle – miks on naised valgustatusele lähemal?

Alljärgnevad tsitaadid on pärit Eckhart Tolle raamatust “Siin ja praegu: kohaloleku jõud”, Pilgrim 2004.

Ütlen kohe, et mul ei ole kurje kavatsusi igasugu trükiõiguste suhtes, kuid raamatust rääkides päris ilma tsitaatideta ei saa.

Niisiis.

Usutagu või mitte, aga Tolle on esimene mu jaoks meessoost Õpetajate seas, kes ütleb: “Üldiselt on naistelt lihtsam tunda oma keha ja selles olla . Nemad on loomuomaselt Olemisele lähemal ja potentsiaalselt ka lähemal valgustatusele kui mehed.”

Osho jaoks leiab naine valgustatuse ainult mehe kaudu, Nekrassovi ja ka paljude teiste jaoks on naine hierarhiliselt mehest allpool ja mehe teenija rollis… see on traditsiooniline arusaam – mehed tegelevad mõtlemise ja valgustumise ja vaimsete asjadega, naiste asi on köök korras hoida ja mehele kõik vajalik muretseda, sest nad lihtsalt ei küündi nende asjadeni.

Ärge nüüd palun valesti aru saage. See kirjutis ei ole meestevihkamisrubriigist. Inimesed on inimesed, sugu on sekundaarne. Küll aga ei pea ma õigeks valdavalt valitsevat arusaama mehe pelgalt olemuslikult kõrgemast positsioonist vaimseis asjus.

Jah, mehed on üldiselt paremad mõtlejad. Naised on aga üldiselt loomuselt lähemal Olemise loomulikule väele ning, nagu Tolle arvab – lähemal valgustatusele.

Vaatan oma tutvusringkonnas ringi – nii on. Vaatan kirjutajate seas ringi – nii on. Puhtalt subjektiivne kogemus ja järeldus muidugi, aga mu jaoks nii on. Erandeid loomulikult on alati. Seejuures ei tunne naine, kes on Olemise valgusele teistest lähemale jõudnud, reeglina vajadust oma valgustuspotentsiaali särava ordenina rinda pista eputamiseks, ta lihtsalt On. Seepärast jäävad nad ka tihti varju, sageli taotluslikult. Valgustatut aga ei tunnegi ju enamasti ära, kui enda Olemine veel tugevalt illusioonilooridega kaetud. Ja siis võib tekkida mulje, et naiste seas on vaid vahest mõned üksikud taipajad, küllap nemadki meeste poolt välja õpetatud.

Ma ei poolda kummagi soo üle- või alahindamist. Jäägu süda avatuks Olemise väele meis igaühes.

Tollet lugedes

Loen jälle Tollet… ja olen väga rahul.

Minu jaoks on tegemist esimese õpetusega, mis nii elavalt ja täielikult mus vastu kajab. Peaaegu kõik see, millest olen ise mõtisklenud ja mõelnud, omad väiksed järeldused ja tõekspidamised, on siin olemas.. Esiteks on juba see hea, et näen – ma ei olegi lootusetult vales suunas kõndinud… teiseks on ikkagi tore leida nii suures ulatuses mõttekaaslust… On mis on, aga üksi oma kummaliste mõtetega on tihti päris raske olla, kuigi tean, et minu jaoks on mõeldu õige, ei leia ma eriti mõttekaaslasi… Või siis jään arusaamatuks… või siis ei usuta, et ma tõesti päris ise selliste mõtete peale tulen, ikka küsitakse – kelle mõtteid sa räägid… ¤%&, ma ütlen, oma mõtteid räägin… aga noh, nüüd enam eriti ei räägigi, omaette ainult mõtisklen. Nüüd võin siis näpuga autoriteedile näidata enda õigustuseks

Olen õnnelik ka selle üle, et palju, mida ma ei ole suutnud lõpuni ja tervikusse sobivaks mõelda, on Tollel kaunilt üheks Olemiseks selgitatud. Kõik on omal kohal, selge … nii ongi.

Hmm… Tolle juurde läheksin vist küll kohe õpilaseks…