Jutuke Elu mõtte otsimisest

Elas kord.. elas kord… elas kord Elu. Elul olid taevasselged silmad, tulipuhas süda ja vesikirgas meel. Aga ega ta ise ju teadnud, et ta Elu on. Ja ta oli hästi õnnetu selle üle, et ta ei teadnud, kes ta on või mida ta tegema peaks ning mis mõte tal on.Tundus, et kõigil olid ümberringi käsil mingid väga olulised ülesanded ja kõik teadsid täpselt, kes nad on, mida ja milleks teevad… Puud vaikisid nii tõsise väärikusega, et Elu ei söandanud neid tülitadagi, läks aukartlikult neist suure ringiga mööda… kellelt küll küsida… Liblikad lendasid tast äraolevalt mööda, rohi kasvas iseteadliku mühinaga, päike oli liiga kõrgel ja taevas liiga sinine – no kes küll neid julgeks tülitada? Nii et vaene Elu oli lõpuks päris õnnetu ja väsinud ringikõmpimisest ning ta istus lihtsalt maha. Ja ennäe – üks sipelgas tuli. Tundus küll, et temalgi oli midagi vägaväga tähtsat ajada, kuid Elu oli juba nii meeleheitel, et ta võttis oma viimase julguseraasu kokku ja ütles: “Tere sipelgas! Kas sa ei võiks palun minuga veidi juttu rääkida? Kas sa ei võiks mulle öelda, kes ma olen?” Sipelgas peatus, tõstis silmad ja näis väga hämmastunud. Kuna ta oli äärmiselt kõrgeltharitud sipelgas ning kõrgeltpärjatud teadlane, siis sattus ta segadusse ega osanud midagi öelda. Mida öelda Elule, kes küsib, kes ta on? “Khmm.. khmm… või nii… Sa oled meie kõik. Sa oled meie olemasolu. Sa oled eksistentsivõimalus. Sa oled eksistents. Sa oled südame püha ruum. Sa oled reaalsuse ülim ilu. Sa oled … ” ning sipelgas jäi vait, sest Elu vaatas teda, suu lahti ja muutus üha nutusemaks – ta ei saanud sellest kõigest mitte midagi aru. “Tead, sa parem.. vaata ise… ” ning sipelgas tegi minekut. Elu vajus veel rohkem kössi kui enne. Kui juba Nii Tark Sipelgas ei teadnud, kes ta on, kuidas saab siis tema, vaene tobu olevus, seda teada? Ta vajus lõplikult kurnatuna puu alla ja jäi magama. Saabus öö, selge ja sõbralik. Elu ärkas – keegi sakutas teda õrnalt õlast. “Ärka, õeke” ning Elule vaatasid otsa rahuvaiksed silmad, sügavselge meel ja ilmavar süda. “Õeke?” Elu vaatas suurte silmadega teisele otsa. “Kas sa tunned mind? Kas sa tead, kes ma olen?” “Sina oled minu õeke Elu ja mina olen sinu vend Surm. Nagu päev ja öö me kõnnime koos, külg külje kõrval, valguses ja varjus, ning loome Olemise lõputut ilu. Sina oled minu elu, mina olen sinu surm…sina oled minu surm, mina olen sinu elu… me sureme ja sünnime üksteises lakkamatus Olemise pühas ja kirglikus tantsus ning kõik loodu tantsib meis meiega kaasa. Tule minuga – las sünnib jumal meie tantsus… tule minuga.” Ning Elu tõusis ja läks Surmaga kaasa. Nende tiibadest jäi öösse helendama sätendav rada. ********************** Eelmise aasta veebruaris kirjutatud muinasjutt

Alice imedemaal

Ka muumiorgu tuleb sügis :)

Printsess ja inimsööja

Muutuvatest oludest

Elas peni…

Armas, elutark ja kentsakas.

Muinasjutt kaliif-toonekurest

I osa ilusast ja imelisest loost, II osa ka olemas.

Muinasjutt kuningast, I

Ühes maailmanurgakeses elas kuningas. Ta oli vaikne ja korralik inimene, toimetas tasapisi oma tegemisi, veeretas päevi märkamatult hääbumisse, nõudmata midagi, tahtmata midagi. Halliks ja tummaks oli elu teda madaldanud, suu sulgenud, jõu varastanud. Ta oli rahul, leplik, mäletamatagi seejuures elu tegelikku lõhna ja värvi – ta oli sellest ammu loobunud.

Kuidas saab üks kuningas selline olla, küsite… ega saagi.. Kuningas ei mäletanudki enam ise, et ta on kuningas, vaat seepärast. Ta pidas end kõige tavalisemaks, märkamatumaks ja madalamaks, silmad maas ja suus mullamaitse. Ning tema pea vajus üha enam norgu, kunagi selged, tormise mere värvi silmad muutusid järjest hallimaks ja hägusemaks, ja tema rahva silmad ja süda kustusid koos temaga.  Nad ei mäletanud, ei uskunud, ei lootnud – milleks see kõik, vaid tühi rabelemine.. Noored ja lapsedki sunniti vaikima, sõnakuulelikult kaasa noogutama – kõik üle selle oli juba liiast.

Õigupoolest keegi ei märganudki, kui kurvalt raske oli nende meel ja meele olu; nad ei näinud, kuidas nende laste südame silmad kasvasid kinni ja soodeks nagu järvedki nende ümber, nad ei kuulnud surevate hingelindude hääbuvaid kaebeid, nad ei tajunud hoopiski mitte, kuidas taevas kivistus nende kohal – hall sammalduv kivi oli nende viker- ja taevakaareks, olevikuks ja tulevikuks, kuid nad tõepoolest ei näinud seda… Nad olid harjunud, nõnda tunduski õige.

Nii nad elasid, kurtmata, kuid jalataldadeni kurvad ja tumemeelsed. Ühel päeval aga ei saanud kuningas enam hingata. Ta oli näoli vajunud mulda, kuhu järjest raskemaks muutuv norg oli ta lõpuks vajutanud, kuid muld ei ole ju inimestele õhuks – kuningas hakkas lämbuma. Ning ta otsustas leppida sellegagi, ükskord tuleb ju surra niikuinii, nagu ta endale ütles. Kuningas embas tänulikult maad, lootes lõpuks vabaneda elamise vaevalisest koormast, surus ennast veel rohkem mulda ja mullaks. Ta jõudis enne teadvusekaotamist imestusega märgata, et ta on üle pika aja – aastasadade, nagu talle endale tundus – rahulik ja isegi veidi… ta otsis oma kuhtuvast mälust sõna, mida ta ei olnudki peaaegu kunagi kasutanud… õnnelik. “Õnnelik surija,” mõtles ta kerge irooniaga, ning seegi muigevirve oli talle endale suureks üllatuseks. Ja ühtäkki juhtus, et rahuliku suremise asemel muutus ta hoopis erksaks kõigist neist uutest ja hämmastavatest tunnetest, tema meeled avanesid rohkem kui kunagi varem, ning ta kuulis Maa imevaikset, sügavleebet häält.

“Kuningas, mu vaene kuningas, miks tahad sa oma juuri mulda ajada? Miks igatsed sa olla tamm või porgand või rukkilill, kui ometigi oled inimene? Kuningas, vaene kuningas…”

Kuningas oli nii rabatud, et oli ühe hetkega rohkem ärkvel kui kunagi varem. Ei olnud ju iialgi juhtunud, et Maa oleks teda kõnetanud, rääkimata sellest, et… et…

“Kuningas???” pomises ta täielikus segaduses, “ilmselt on mul surmaeelne meeltesegadus, kuulen puhalollusi.” Ja ta otsustas, et ta ei olnud midagi kuulnud, ning heitis uuesti pikali, kuna ta oli juba kindlalt uskuma hakanud, et tal ongi käes aeg surra ning ta meel ei vankunud seejuures kübetki. Ta surus end õndsal ilmel uuesti mulda, sügav rahulolev ohe…

… ja ta kukkus pöörase kiirusega otse alla, Maa südamesse, ta ümber huugas ja kõmises, leegid ja tuul mühasid valjult, tuul ja leegid, tuuleleegid, kuningas rabeles metsikus hirmus, kuid ega see midagi aidanud – ta kukkus ja kukkus keset tuld ja tuult, ning üle kõige kõmas ääretu sügav-kumisev hääl, mis tundus oma jõuga täitvat kogu ilmaruumi… “Sina, kuningas, kes sa ainult surra soovisid, kes sa olid unustanud iseend ja oma rahva! Sina, kuningas, kes sa põgeneda tahtsid elu raskuste ja rõõmude eest! Kas sa tõesti arvasid, et ma võtan su vastu ja lasen sul ja su rahval nõnda kaduda? Aga minu südames pead sa uueks saama, ja mitte mugavõndsaks suremiseks, vaid sünniks ja tõeliseks eluks! Elama pead sa, kuningas, ja oma rahva pead sa elustama!”

Hääl ja tuuletule müha vaikisid äkki, ning kuningas, kes juba kukkumise ajal oli peaaegu meelemärkusetu hirmust ning ehmatusest, kaotas teadvuse. Inimene on ju õrnake, habras olevus, paar nõrka luud ja käputäis nahka lihaste peal – kaduviku lillelaps. Kuid see lapsuke, meie kuningas, ei olnud sugugi surmasuus, vastupidi – nüüd oli ta elu hammaste ja ühtlasi hammasrataste vahele sattunud, teadvuse puhastustules – mis ei ole ju kunagi midagi meeldivat…

Ta avas lõpuks silmad, pea ja kogu keha sünnipohmellivaludest tukslemas, ning vaatas veidi meelesegaselt ringi.

(jätkub…)

Muinasjutt Laulvast Puust

Ühel sinikaugel maal elas harukordselt võimas ja kõrge Puu. Tema oksad toetasid päikest ja tema väiksed valged õied puhkesid tähiks ööpimedusse. Puu vanust ega päritolu ei teadnud keegi, arvati, et ta on Maailmastki vanem. “Võib-olla ongi Maailm Puust sündinud,” sosistasid raugad aupaklikult, kuid kes neid peale laste ja lapsemeelsete kuulas… Mida rohkem täis kasvati, seda vähem oli kasvajas ruumi imestusele ja imedele. Kuid Puu jaoks polnudki sellel vast tähendust, ta vaikis mõtlikult või lasi vahel harva läänetuulel oma oksi pesaks punuda.

Maal käis tihti rändureid, rahutuid ja rõõmsaid ringiuitajaid. Nad leppisid vähesega, olid tänulikud pisku eest ning jagasid vastutasuks meeleldi igavikuotsinguilt kogutut – laule ja legende, tõsiseid väljamõeldisi ja luulelist tõtt. Vahel pajatasid nad üksteise võidu ning nende lood põimusid üheks veiderkauniks tervikilmaks. Kes tahtis, see uskus, kes ei tahtnud, lustis niisama.

Ühel punapalaval päeval jõudis maale rändur, kes teadis juttu ühest suurest puust. Mida rohkem ta rääkis, seda enam olid kohalikud kindlad, et räägitakse just nende Puust. Miks nad arvasid, et Puu on nende oma, mitte vastupidi, seda ei oska ma küll öelda, kuid just nõnda nad uskusid. Ja omandil tuleb ju silm peal hoida, olgu see kasvõi Maailmalooja Puu. Nõnda nad siis ütlesid rändurile, et too räägib just nimelt nende Puust. Rändur vakatas. “Rääksin, mis ma rääkisin, kuid kõige tähtsamat ma teile ei rääkinud. Ega rändur või kõigest ilmale kuulutada… mõnda asja peab ise järgi vaatama enne lõualõksutamist.” Ütles nõnda ja tõusis. “Kuhu nüüd? Alles sa ju jõudsid,” imestasid kuulajad. “Puu juurde. Kui see on tõesti teie Puu, siis… ” ja juba ta läkski.

Muidugi ei saanud elanikud tal lasta üksi minna, kes teab, mis ta nende Puuga peale hakkab! Ja nii nad tilbendasid tal karjakesi sabas, kui rändur hoogsate sammudega Puu juurde jõudis ja otse selle ees seisma jäi. “Nii-nii, või siis see Puu…” pomises ta. “Räägi nüüd meile ka, milles asi, mis sa seal salatsed,” nõudsid külaelanikud juba üsna pahuralt.

“Olgu, ma räägin. Olen kuulnud juttu Laulvast Puust. Kel on puhas ja vaba meel, see kuuleb Puu Laulu, kui oma kõrva Puu südamele paneb. Kuid Puu Laulu kuulnu on siinilmale kadunud.” “Mismoodi kadunud?” sahisesid kohalikud ärevalt. “No kust mina tean, see on kõik, mida kuulnud olen, ” vastas rändur ärritunult. “Võtke või jätke.”  Rahvas sosistas umbusklikult ja naeruliselt – kes see enne on kuulnud Puud laulmas, ega see ju mingi linnuke ole, et siristama kukub!

Rändur vaatas Puud. Puu vaatas rändurit. Kaua vaatasid nad üksteist. Lõpuks hingas rändur otsustavalt sisse-välja, läks otseti Puu juurde ja surus vasaku kõrva vastu Puud. Nõnda ta seisma jäigi, nii kauaks, et alguses teda surmvaikselt jälginud rahvas muutus kärsituks ja viimaks nõudis lausa valjuhäälselt ränduri käest, mida ta kuuleb, ja kas ta üldse midagi kuuleb – kui ta hoopiski nende petmisega ei tegele.

Rändur ei teinud nende lärmamisest väljagi, ta oli silmad sulgenud ja nii tihedalt Puu vastu liibunud, et nad tundusid juba ühe olendina, Puurändurina. Lõpuks ütles ta vaikselt, silmi avamata: “Kuulake.. kuulake ometi, ta ju Laulab… kuulake…” Rahvas aga käratses edasi nagu vihane hakikari, üha nõudlikumalt ja pettunumalt – tsirkust ja leiba!

Siis rändur pöördus, toetas end seljaga vastu Puud ning avas silmad. Inimesed tunglesid lähemale, et talle otsa vaadata, ning jäid ühtäkki kohmetunult tummaks. Ränduri silmades oli sündinud uus maailm – senitundmatu, maagiliselt kaunis, täis vastsündinud iidset väge, igavesti olemasolnud ja iga hetk uuestisündiv. Ning see uus maailm võttis nad oma lummusesse, ta avardus otse nende silme all, kasvas kõrgemaks nende tuttavast taevast, juurdus sügavamaks nende maa südamest ja nende endi südameist, ja nad ise muutusid koos maailmaga, võõraiks endile ja ometi tuttavaimaks kui kunagi varem. Nii võõras oli kõik ja siiski nii omane ja armas. Seni vaid unedes ja lapsepõlves vargsi kogetu ujutas neid nüüd üle särava metsiku jõuna, lõpmatusse sirutuv, läbi aegade ajatusse voolav, läbi kehade kehatusse suunduv, avanev ja hingav Elu, universum sündimas igavikuks.

…miskipärast hakkas kõik vaimustav ja uskumatult kaunis kaduma, inimesed pilgutasid silmi – tavaline päikesevalgus tundus jõuetuna, päev ööna. Kõik oli nagu enne, ainult Rändur oli kadunud ja Puu vaikis nagu igaüks, keda kuulata ei võeta.

Kui rahvas toibus, otsisid nad rändurit, kuid ei leidnud – ta jäigi kadunuks. Inimesed aga ei rääkinud kunagi üksteisele, mida nad olid Puu Laulu ajal kogenud ja nad tegid kõik, et unustada. Vaid mõned üksikud pidasid meeles ja otsisid aeg-ajalt üles Puu, surudes vasaku kõrva vastu krobelist tüve, kuid nad ei kuulnud midagi.

Sel, kes seda lugu mulle rääkis, oli vasak põsk kore, pilk rahutu ja igatsev.. nüüd igatsen minagi ja mõtlen rändurile.