You are currently browsing the category archive for the 'Muusika' category.
Aeg kohiseb verena kehas… kõik möödub, kõik möödub…. kõik sünnib ja sureb.. Kogu oleva sisse- ja väljahingamised mühisevad ilmamerena igavikus, tõustes ja langedes, üha ja üha… meri me soontes, igavik me kehas.
Taevas su silmades.
Eile käisin Staatsoperas Šoštakovitši ooperi “Lady Macbeth`i” peaproovi kuulamas.. see raputas hingepõhjani läbi. Tavaliselt, pean tunnistama, on ooperi kuulamine mu jaoks nagu killukeste korjamine – sel lauljal on hea hääl, lavakujundus ei ole üldiselt suurem asi, tolle laulja diktsioon on olematu, lavastajatöö on hea, jne… Tervikut ei teki, sest kuskil on ikka nõrgad lülid või on lihtsalt tegu, olgem ausad, tavaooperietendusega, täis stampe ja klišeesid, abitut näitlemist ja ükskõikset musitseerimist.
Siin ei olnud midagi sellist. Kõik moodustas jõulise, intensiivse ja veenva terviku. Olin veendunud, et lavastaja või/ja dirigent lihtsalt peavad vene rahvusest olema (siiski mitte – mõlemad on sakslased), ei ole võimalik muidu nii hästi tabada sellel ajastule ja rahvusele omast, see ei olnud mingi steriiline lääne-euroopalik lavastus, ei, see oli … just nii nagu ongi… tõeline… Ja kuidas lauljad liikusid, näitlesid – ei mingeid tavapoose kangete käte ja tardunud pilguga, igaüks väljendas kehakeele kaudu oma rolli olemust, koorgi, see enamasti tardunud ja tüdinud mass ooperilaval, oli elav, liikuv, reageeriv, asjas sees ja loov. Ohh…
Isegi aktsent oli üsna vähe märgatav, laulmisel nii mõnelgi solistil peaaegu mitte, alles kõne reetis.
Ning muusika, see muusika… nii jõuline ja valus. Tuli mõte ja tunne, et Šoštakovitši muusika kaevab üles kollektiivseid tundeid – viha, valu, traagikat. Sellele võib üksikisik alla jääda, kui ei ole ise tugevam või kui ei ole mõnda kaitset peale. Šoštakovitš on kui üldise valu väljendaja ja kanal. Isiklikust valust sai üldine – see valu, mis on sellest muusikast kuulda, ei ole ainult isiklik. Esmakordselt keeras muusika mul sisikonda sõna otseses mõttes pahupidi. See oleks nagu filtriteta, alasti muusika, filtriteta valu, kaitsmeid pole peal. Kui endal ka pole kaitsmeid peal, võib kehvasti minna.
Kas pole nii, et enamasti käime muusikat, sh ooperit nautimas? Muusika on meele lahutamiseks, nautimiseks, nagu hea konjak või šokolaad.. ometi ei ole tõeliselt hea muusika meelelahutuseks mõeldud, mõnusa äraoleku tekitamiseks. Tõeliselt hea muusika äratab mugavlemisest üles, virutab valusalt, kui vaja, avab silmi ja südant – ärka, ole elus.. Vaat selline oligi just ooper, mida kuulamas käisin.. olen siiani üllatunud, et ka nii on võimalik 
Tänud kõigile tegijatele!
Kolmapäeval astusin läbi Staatsopera ”Lohengrini” etenduselt. Pidasin vastu I vaatuse, siis tulin ära. Kõik kena, aga see muusika ei ole lihtsalt mulle sobiv. Kahjuks kippus 2. etenduse-kontserdi tuntud hampelmann siingi omi vingerpusse mängima, avamängu oli mõnda aega raske ära tunda. Õnneks ärkas orkester lõpuks üles (või pandi lambid noodipultide kohal põlema) ja kvaliteet paranes.
Tabasin end etendusel mõttelt, et olen vist CD-dega ära rikutud. Seal kõlavad hääled paratamatult võimsamalt, ka on vead võimalikult vähesteks parandatud, helinuppe saab igatpidi ju näppida. Pean tunnistama, et sel etendusel mulle solistid erilist muljet ei jätnud. Elsa jättis mulje nagu lüüriline sopran, kes üritab olla spinto, Lohengrinil oli ohtralt kõlajõudu, kuid selline… tavaline hääl… ja üsna kopsakas figuur… Nii et kui koor laulis – oo milline jumalik välimus, jne – siis pidin hambad kõvasti huulde vajutama, et viisakalt vaikseks edasi jääda. Telramund oli mu jaoks kõige parem, kõik vajalik oli parimas tasakaalus, temperamentne esitus. Aga jah, nagu öeldud, olin vaid I vaatuse, ehk edaspidi midagi muutus.
Ja muidugi ongi Wagner üks sindrima kaelamurdja lauljale, võib vist öelda, et Wagneri laulmiseks peab tõesti sündinud olema, selleks vajalikke omadusi külge ei poogi. Võib välja arendada, kuid ei tekita. Samas on tõelisi wagneri-hääli vähe ja nii punnitavadki mitmed mittewagnerlased ka ikkagi end wagnerilauljaks… aga see ei lõpe tavaliselt hästi. Tuleb siiski arendada seda, mis on, mitte üritada endale mittesobivat sobivaks sundida. Paratamatult on lauljad väga tihti valiku ees – kas laulad mittesobivat või ei laula üldse ja nii haaratakse igast võimalusest kinni, ja lihtsalt … tuleb nagu tuleb.
Sama mõtlesin eile “Tancredi” proovi kuulates, kus peaosalist laulab mezzo, samas kui roll on kirjutatud kontraaldile. Pingutas see mezzo, mis ta pingutas, kontraaldina ta siiski ei kõlanud ja roll jäi üsna kahvatuks mu jaoks. Samas olid Argirio, tenor, ja Amenaide, sopran, lihtsalt võrratud… Tasub meelde jätta nimi Alexandra Kurzak, võrratu poola lüüriline koloratuursopran, väga ilus häälevärv ja suurepärane tehnika. Kahjuks tenori nime ei tea, kuid ka tema laulmine võttis tummaks ja iga aaria peale plaksutati
Nii et on, on võimalik väga hästi laulda ) Ja samas… jah, on see ikka üks hull elukutse Adrenaliinipuudust ilmselt juba ei teki ja kõik su vead on kohe kõigile näha-kuulda. Ning muidugi teab iga vähegi laulmise ja üldse muusikaga kokkupuutunu (või siis ka mitte ), kuidas peaks seda või toda laulma 
Nii nagu minagi Aga võin julgelt öelda, et hoian pöialt igale lauljale, teades kõiki neid harjutamisi ja eneseületamisi, hirme ja lõputuid eneseskahtlemisi….
P.S. Vivica Genaux, kes Tancrediks ei sobi, kõlab see-eest tõeliselt hästi oma õiges hääleliigis, näiteks Cenerentolana… hoopis teine tera
Eilne ooperietendus Salzburgi festivalilt (Salzburger Festspiele – kuidas seda täpselt tölkida?) kinkis suurepärase elamuse. Georg Friedrich Händel “Theodora”, dirigent Ivor Bolton, lavastaja Christof Loy, esitajaiks Freiburgi Barokkorkester, Salzburgi Bachchor, solistid – Christine Schäfer, Bejun Mehta, Johannes Martin Kränzle, Joseph Kaiser, Bernanda Fink, Ryland Davies.
Kuigi ooperina lavastatud, on tegu ometi oratooriumiga. Neli tundi kestev (vaheaegadega, kuid siiski), kolmeosaline oratoorium lavateoseks vormida – väga julge ettevötmine ausalt öeldes, eriti kuna tegu on barokk-oratooriumiga, tulvil pikki aariaid (mis on omakorda ABA-vormis ehk tundub, nagu vöiks juba löpp olla, aga siis esitatakse A osa veelkord ), peaaegu ainsaks vahelduseks aariatele on koorinumbrid (kogu ooperi vältel vaid kaks duetti, muid solisti-ansambleid mitte). Ja vöin röömuga öelda – julgus tasus end mitmekümnekordselt, sest tulemus oli väga hea. Olemata barokifänn, vaimustusin töeliselt.
Enim nautisin orkestri esitust, avamäng esitati lihtsalt kirjeldamatult kauni, nötke ja dünaamilise musitseerimisega. Fraseerimine tundus neil muusikutel söna otseses möttes veres olevat. Dirigent on üks neist vähestest, kes barokkmuusikat töesti juhatada suudavad, kuivörd tegu on üsna keerukalt dirigeeritava muusikaga 
Äärmiselt önnestunud valik nii orkestri kui dirigendi suhtes.
Kiidusönad ka lavastajale. Ma vist ei olegi näinud ühtegi ooperietendust seni, mis saavutaks nii minimaalsega nii maksimaalse. Lavastust loodi eelköige sisemiste vahenditega, väline – lavakujundus, kostüümid oli äärmiselt vaoshoitud. Vöiks ju möelda vastupidi, kuna tegu on niigi teosega, kus väline efekt peaaegu puudub, vöiks ju tahta lavastust nö elustada köikvöimalike uhkete dekoratsioonidega ja muu tränaga, eriti hea, kui saaks seksi ja vägivalda publikule pakkuda, kuid ei – see köik puudus ja ometi vöi just nimelt sellepärast oli tegu lummava etendusega. Lavastuse sisemine kulgemine oli aeglane, kuid pingeline.. minu arvates on see üks raskemini saavutatavaid kvaliteete. Seda etendust kandsid lauljad, neis elas toimuv, nemad hingestasid toimuva, nemad löid toimuva. Ma ei suuda seda öigesti seletada ja mul on sellest väga kahju. Nende lauljate näitlejameisterlikkus oli imeteldav. Tohutu keskendumisvöime, selgus, teadlikkus… ja just see tempo, see aeglane ja ometi nii väljapeetud lavastuse tempo. Kas suudate ette kujutada löputult pikka aeglast aariat peaaegu tühjal laval, lisaks solistile on sääl vaid veel üks inimene, liigutused on aeglased vöi puuduvad sootuks, kuid ometi – ei mingeid stampvötteid, stamppoose, ei ole tühjust ega möttetust, ei ole igav ei laval ega saalis, sest – kuigi nähtavalt ei toimu peaaegu midagi, toimub nähtamatult nii palju, et saalisolijad ei suuda silmi pöörata. Küll oleks hea, kui keegi sönaosav kirjeldaks siin mu asemel… Ooperi löpp oli eriti völuvalt lahendatud. Surma kohaloluks piisas toolide ümberpööramisest, löpuks istusid nad köik laval, selg publikusse, vaadates teispoolsusesse.. Lavastus köneles läbi sümbolite – valge kleit, punane kleit, riiete vahetamised, kuid see ei olnud peamine. Peamine oli Elav Ruum, mis loodi.
ohjah. Ja solistid – kui hea oli neid kuulata.. ja vaadata… ei ühtegi piinlikkust tekitavat momenti, puhas rööm.. Koor – pehme kauni ühtlase kölaga, elavalt väljendusrikas (ja ei mingit proffkooride stamptüdimust! milline värskendav vaheldus!).
Ja publik … ma ei ole ammu näinud ooperipublikut, kes on toimuvast niivörd siiralt huvitunud… uskumatu. Väikse körvalepöikena – tegu oli enamasti väga, väga rikaste inimestega (Eesti rikkad kuuluksid siin ilmselt keskklassi hulka), olin ausalt öeldes alguses eelarvamuse küüsis, oodates teatavat ülbet vöhiklikkust, kuid vastupidi – tuldi töepoolest ooperi pärast, mitte tualette näitama (seda ka, aga see oli lihtsalt asja juurde kuuluv, mitte peamine eesmärk). Ning kogu see tohutu saal kuulas peaaegu hääletult, ei mingeid krabistamisi vöi köva häälega rääkimist, vaid üksikud köhatused.. Sain publikust ka elamuse
Ilmselt etendusi ma rohkem siin kuulata-vaadata ei saa, sest piletid on hirmkallid, kuid – eksnäis. Kui saab mönda proovigi vaadata, on hästi
kuidas Metsatöll RAM-iga Tormist ja muud esitab (olgu kiidetud etv otseülekanne internetis! Väga tänan, tõsiselt) ja .. pisut nõutuks võtab. Ei kipu kuidagi ühte sulama need Töllu ja RAMi ilmad. Erinev häälekasutus ja musitseerimine, ja ei saa kuidagi kokku. RAM on akadeemiline, kuid samas mitte täielikult – päris palju on igasugust ebatäpsust, häirivalt palju (muidugi on mu kõrvad ka liiga välja treenitud). Ning Metsatölluga ühtseks kooslaulmiseks oleks mu arust kaks võimalust – RAM peaks kas päris puhtalt oma ehk siis akadeemilist rada ajama – igas mõttes korralikult viimistletud esitus (nii nagu nende vormiriie ju eeldaks) või siis päris Metsatölluga samamoodi möirgama – samad riided, häälekasutus ja võimsus. Hetkel on Metsatöll individuaalsete energiate tulem, kuigi ühe keskmega, kuid igaüks jääb ikka iseendaks, aga RAMi eesmärk on ühtne sile tervik, ilma individuaalsuseta (ja seetõttu on ka vähem väge tegelikult). Erinevad eesmärgid, kuid kontserdil oleks hea ühte rada järgida. Ja Tormise ürgvägi jäigi mitme laulu ajal pooleldi peitu ja suletuks. Kontserdi ajal kujutasin küll ette, kuidas RAM on samasugusena laval kui Metsatöll, samas riietuses, sama vabalt ja jõuliselt (ja tundus, et koorimehed oleks selleks valmis küll) – vaat siis võiks küll toimuv jalust niita või siis vastupidi, uueks sünnitada. Ning dirigendil ei ole tegelikult sellises jõuloomises enam kohta, sest keegi ei tee enam seda, mida “peab”, vaid seda, mis on vaja teha. Ja vajadus kasvab seestpoolt. Väeliigutaja osa on kõigepealt eeslauljal ning samas igaühel.
Eks see läheb nüüd jälle idealistlikuks fantaseerimiseks kätte ära, kuid… miks mitte Unistada ikka võib
Tõsi – mida lõpupoole, seda paremaks kontsert läks. Alguses ei saa vedama ja nõnda edasi. “Raua needmine” on päris hea – Metsatöll, solistid (jälle individuaalse olemise julgus ja vägi!) ja Vambola Krigul šamaanitrummil said ka koori nn raudsest ringist lahti ja liikuma. Nii et – küll ta läheb Aitäh tegijatele.
Kaasamängijate liisusalmid