You are currently browsing the category archive for the 'nurin' category.
Jah, vist ongi nii, et Maal asub nö parandusasutus puupeade jaoks.
Kunagi arvasin oma lõpmatus naiivsuses, et ikka areneme, inimkond muutub paremaks ja targemaks.. enam ei arva. Inimkond sõdib, mõrvab, vägivallatseb, piinab, põletab maatasa ja hävitab – see on nii, on alati olnud ja jääb ka nii olema. Siin ei muutu midagi.
Õpetajaid, õpetusi on meil alati olnud, kuid sellest ei ole kasu, kui õppida ei taheta. Muidugi, igaüks õpib omamoodi ja on palju ka neid, kes käivad päris oma rada, kuid see pole oluline… leian, et pole oluline hakata kohut mõistma õpetuste üle, sest Tarkus on neis kõigis olemas. Kes on pime, ei leia Tarkust ka siis, kui seda talle taevamannana kaela sajab. Kes on nägija või tahab nägijaks saada, see leiab võimalusi Tarkuse õppimiseks kõikjalt. Kel on tahet leida, see otsib ja leiab. Aga ei ole ju vajadust… mõisa köis, las lohiseb…
Ikka käitume Maal nagu orjad – kurname Maad, nõrgemaid enda kõrval.. kuid me oleme kõik siin Koos. Kõik, mida teeme teistele, teeme endale. Kõik tuleb tagasi – mõttemõrvad, viha, vägivald, manipuleerimine, isekus, hoolimatus. Mõttena loodud vägivald ilmneb sõnana ja siis teona. Maa on juba kord selline koht, kus eetertasandil ilmnev materialiseerub tasapisi üha füüsilisemaks. Nii et sisemuses keevast vihast saab ükskord haigus ning paljude inimeste varjatud raevust saab ükskord sõda. Planeedi reostatus räägib selget keelt inimeste sisemisest reostatusest. Väline peegeldab sisemist. Vaadakem endi ümber – see kõik on meis mõtete, tunnete ja soovidena. Talitsematu meel loob vägivaldset maailma.
Aga sellest kõigest on ju räägitud… miljoneid kordi…ja kirjutatud ja loetud. Ja ikka on nii nagu on.
Ma ei kavatsegi hakata positiivselt mõtlema, et illusiooniloori tugevdada. Ma ei kavatse ka musti kontaktläätsi silma suruda, et põgenemist meeleheitega välja vabandada. Ma tahan näha seda, mis tegelikult toimub. Ja ma vaatan, ja ma näen.
Ja ma olen väga kurb toimuva pärast. Tunnen, et olen vastutav kogu maailmas toimuva eest, kuid ei suuda midagi oluliselt muuta. Palun ärme hakka hetkel rääkima tööst iseendaga (“see on see, mida sa teha saad!”). Sellest on räägitud, seda tehakse – aga ikka on nagu on. Sellest pole mõtet rääkida, sest kui nö kriitilist arvu ei ole ületatud, siis võib ennast budaks pungestada, kuid see ei muuda ikka midagi. St kui on piisavalt palju inimesi, kes on olemuselt vabad ja vastutavad Inimesed – kui neid on piisavalt palju, üle poole vähemalt, siis ehk hakkab midagi muutuma. Pakun, et praegu on see arv heal juhul 10%, kuigi ausalt öeldes arvan, et vähem. Tubli tulemus … meie aastatuhandete kohta.. Kainist kaugemale jõudnud ei ole..
Võib-olla ongi nii, et Inimesed lähevad siit edasi ja siin ongi karm algkool väänikutele. Kuid mul Maast kahju. See on imeilus koht ja ta ei vääri sellist kohtlemist. Inimkond vägistab Maad nagu ahne sulane, mitte nagu peremees, kes hoolib maast, mis talle valitseda antud.
Jah, muidugi on neid, kes tõeliselt hoolivad. Kuid veelkord – me oleme siin Koos. Kõik on kõigis. Seesama mõttetasand, mis paneb üht inimest tapma, on ka teises olemas. Oleme nagu ühendatud anumad ning senikaua kuni toidame tapjat endas (ka mõttega tapetakse ja sõnaga.. kui ei ole füüsiliselt tapnud, ei tähenda see “puhtust”), toidame tapjat kogu inimkonnas.
Vastutus on tohutu. Kas on ka soovi vastutust kanda, kas on selleks vajadust?
Homseks pean terve olema.. see on väga oluline, vähemalt mu hääl peab terve olema.. 10 minuti nimel, kuid kui olulised 10 minutit… Järjekordselt olen enne olulist ettelaulmist haigeks jäänud 
ja mõtlen – kas mul on üldse lootust tugevamaks muutuda ja milles on õieti probleem… nõrk immuunsüsteem, karastamata, stressile allajäämine või veel midagi muud? 4 tundi jalgu külmetada on vähemalt mu jaoks küll piisav, et korralikult külmetuda. Väga kehv on, et mul piisab pisikesest nohust, et kohe ka kurk haigeks jääks ning sealt omakorda jama häälega – see toimub mul väga kiiresti, liiga kiiresti.
Pean hakkama tõsiselt kaaluma, kas on võimalik töötada lauljana, kui nina-kurk (ning seetõttu üldse hääl) on organismi nõrgimateks lülideks. Igatmoodi saab end lavale ja laulma sundida, kuid kui häält sõna otseses mõttes ei ole, siis lihtsalt polegi midagi teha. Mul aga lööb iga jama pea silmapilkselt häälde – viirused häälepaeltesse, rääkimata väsimusest ja pisimuredest. See ei sobi siiski laulja elukutsega sugugi Ja ma ausalt öeldes ei tea, mismoodi asja parandada. Kurku karastada? Ma ei tea, kas see viiruste puhul aitab.. ja küsimus ei ole tihti kurgus, vaid häälepaeltes, neid ju ei karasta…
Ehh. Peaks üldse elus muudatusi tegema, mitmel rindel..
Miskipärast ärritun alati veidi, kui loen kuskilt sõnavõtte, kus räägitakse kellegi teise vaimsest arengutasemest, vihjatakse vaimse tasandi madalusele või küündimatusele või lihtsalt tehakse märkus, mis annab otseselt mõista kirjutaja enda kõrgest arengutasemest.
Tjah, eks ärritus annab märku mu enda arenematusest 
Ja samas võin küll tunnistada, et tasandimääramine mu enda kohta on ükskõik – ma ise tean, mis on, mida pole… Kuigi samas on siiski pisut kummaline, kui mulle mu arengust rääkima tullakse, selline… katsejänese tunne tekib… ja millest üldse räägitakse, st kas rääkija suudab enda peegeldustest väljapoole ka tegelikult näha, jne..
Mis on aga mu jaoks alati arusaamatu, et kui keegi võtab arvustada laias laastus inimeste arengutaset, seda määrata ja inimesi väga kindlalt paika panna – mu arust on nii, et teise nö arengutaset saab määrata see, kes on ise vägaväga kaugele jõudnud – ja nii kaugele… on vägaväga vähesed mu arust jõudnud (samas tekib kohe küsimus, et kuidas mina, väiksearenguline, oskan hinnata neid, kes on kaugele jõudnud? …hmm.. jälle pundar..) ja need, kes on tõesti tõelistes vaimsetes kõrgustes-kaugustes, ei kipu enam inimesi vaimsesse kastisüsteemi suruma.
On vahe, kes ja kuidas teiste kohta arvab. Üks arvaja lahterdab kõik teised ära kindla “mina-tean-kõike-kõige-paremini-joonega”, ja muidugi on ta ise väga kõrgelt arenenud, unustamata seda mainida nagu muuseas, peale tema on vaid mõned pisut targemad, ülejäänud on loll ja hall mass, kellega pole mõtet vaevudagi rääkima. Miskipärast on ainult väga kitsas ta maailmapildis..
Teine arvaja jätab kõigile ruumi olla just sellised nagu nad on ja näeb igat inimest Kulgejana omal teel, vastutavana oma valikute eest, ning tunnustab igaühe õigust teha oma valikuid just sellistena nagu hetkel vaja on. Ning sildistusi kõrgest või madalast arengutasemest ta ei loobi ja endale aupärga ka ümber pea ei aseta.
Ma ei tea, miks, aga need esimesed arvajad ajavad mind närvi. Kui mind ennast arvustatakse, kehitan õlgu – tean isegi, et ma ei ole eriti arenenud, aga mul on sellest ükskõik ausalt öeldes Kuid miskipärast ärritun, kui samamoodi kedagi teist arvustatakse.
Vaimne ülbus, kõrkus…. on asjad, millest ma ka ise vaba ei ole. Eks töö jätkub…
nagu on vist juba siin aru saada.. 
Hästi kummaline on leida blogi, kus on mind kehvalt arvustatud, aga nii, et ei ole võimalik välja lugeda, millise konkreetse patu eest… Ütlen veelkord – kui on soov mind sõimata, maha teha, peaga vastu seina taguda, siis tehtagu seda avalikult. Mingid seljatagused susimised, nii et ei ole võimalik ennast kaitsta või kasvõi lihtsalt asja täpsustada, on üsna mõttetud. Kui midagi ei meeldi, ütle välja või hoia enda teada, kui otse näkku öelda ei julge, aga selja taga mulle mingeid süüdistusi esitada? Ausus on igal juhul austatavam mu arust.
Aga kuri olen muude asjade pärast ka… ja üldse olengi loomu poolest kuri. Igaks juhuks ütlen, et mõistlik suhtlemine minuga ei ole hetkel kuigi lihtne (huvitav, on see kunagi üldse lihtne olnud? Järjest rohkem tuleb märke, et mitte), kipun kohe kaklema, rusikad on püsti… Hoiatus on nüüd edastatud.
Kõik kipub kuidagi sõlme minema ja ei saa enam aru, kust otsast tuleb harutamist alustada. Ja tundub, et õppetunnid ei lõppegi, kogu aeg tuleb midagi uut välja. Tõsi, mu kaartki näitab, et ses elus on kogu aeg tegemist alateadvusest esile kerkivate probleemidega, aga… see on väsitav… vahepeal tahaks puhata ja mängida või lihtsalt ennast normaalsena tunda (seda muidugi ei keela keegi peale mu enda ). See on tõesti nagu mingi… puhastuselu, kõige väsitavamaks on seejuures, et tööl pole näha lõppu ja et ma ei saa aru, kas tegelikult läheb ka midagi paremaks või ei. Tunne on küll selline, et sõtkun üht ja sama rada Võib-olla on väljastpoolt teistsugune pilt, ma ei tea. Väsimus on suur.
Üsna tihti tekib tunne, et järgmine elu läheb ilmselt samamoodi, sest – ma ei ole suutnud midagi eriti muuta endas. Ei, ma ei hakka nüüd halama, vaid nendin lihtsalt olukorda. Aga – on nagu on. Ise olen teinud, ise vastutan. Ise halan ja ise peksan ennast selle halisemise eest :P
Nii nagu eluke on elatud, nii ta ka praegu on, mis siin ikka kurta. Aga samas – olukorrale otsa vaatamine ei ole halisemine siiski. Parem endale tõde tunnistada. Muidugi, kui asi piirdubki vaid olukorra tunnistamisega, siis on ka veidi kehvasti… tundub, et ma olen sellele teele libisenud.
Tegelikult võtan vaikselt hoogu, et suudaks midagi enda jaoks välja valida – mõni meditatsioon või harjutus või midagi taolist, mida suudaks järjepidevalt tegema hakata. Mingid suuremad ettevõtmised ei tule hetkel kõne alla, kuid midagi pisemat, kasvõi üksainus asi… no vaatame…
nii, olgu, kurjuse allikas lõpetab nüüd selle postituse ja kaob kriisates mustade räbalate lehvides pimedasse öhe Sest temagi peab ju magama
Kustutasin täna ühe vana kirja. Kiri oli ainulaadne, ühestki teisest kirjast ei ole nii haiget saanud, isegi mitte natuke sarnast pole olnud. Nii et pole ime, et nii jõuliselt ta mõju on kestnud. Lasen nüüd kogu selle loo lahti… natuke kirjutan siin ja siis lasen lahti, aitab.
Kirjas heidetakse mulle ette umbes sadat kõige hullemat surmapattu. Mul on nendest kindlasti paljud, kuid mõtlen lootusrikkalt, ehk mitte siiski kõik.. aga samas ma ei tea – võib-olla olengi selline närakas? Ja kuidas ma peaksin tõde teadma? Kuna ise olen eksju lootusetu lollakas, siis tuleb teisi usaldada. Teistest nii palju, et vahel öeldakse nii ja vahel naa, kuid rohkem pole nii öeldud kui selle ühe poolt. Tema järeldab sellest, et ta on ainus julge tõeväljaütleja ja teised on liiga viisakad… kas on nii? Või ei?
Ja ma ei saagi ise tegelikult otsustada. Kas aga on õige ühe inimese sõnade peale end üles puua? Kui neid inimesi oleks rohkem ja neid vastukajasid, ehk siis, kuid ei ole ju… põhiline, kes mind maha teeb, olen ausalt öeldes ma ise. Või ma lihtsalt ei taha kuulda halba? Kuidas siis on…?
Kuigi seda võib olla raske uskuda, siis teatud asjades on mind väga lihtne segadusse ajada. Eriti asjades, kus ma ei näe selgelt. Ja ennast ma selgelt ei näe, tean. Kuidas aga peaksin siis teadma, milline on tõde?
Kirjas heidetakse muude asjade seas ette, et võtan endale julguse otsustada, mis mulle hetkel sobib ja mis mitte. Kes siis veel, kui mitte ma ise… kui ka mu otsused on ebaküpsed, siis sellepärast, et ma olengi ebaküps ja ma ei olegi ilmselt valmis väga tarkade-võimsate asjadega tegelema. Kui mulle hakatakse poolvägisi peale pressima asju, mis ei ole mulle ei sobivad ega jõukohased hetkel, siis miks peaksin nõustuma… Laps ei söö toitu, mis talle ei sobi, ükskõik, mida vanemad arvavad või tahavad, ta lähtub endast ja õigesti teeb. Tõesti usun, et igaüks peab ise valima. Nii palju kui võimalik, tuleb olla teadlik, kuid – oleme just sellised nagu hetkel oleme ja üle oma varju ei hüppa, ka mitte siis, kui toppida end väga võimsasse seltskonda kaasa tolknema, lootuses ise ka võimsaks saada…
2007. suvel sain tuttavaks uue seltskonnaga oma elus, väga palju väga lahedaid ja omapäraseid inimesi – on, mille eest jälle tänulik olla. On jäänud sõpru, kellega lävin, käisime koos mõnda aega.. ja näe, sain ka ühe vaenlase. Võib-olla ka rohkem, ei tea ju. Mis seal ikka.
Jah, ma võin olla loll, nõme, ebateadlik, enesetähtis, ülbe, vaenulik ja nii edasi, kuid ma siiski ei mõista – milleks oli sel inimesel vaja enne terve aasta minuga suhelda, ise mind üritustele kutsuda, (pealtnäha) hästi läbi saada, ja siis järsku, tõesti ilma ühegi eelneva märgita, selline kiri saata… Milleks oli vaja aasta end ühe sitapeaga vaevata? Ja aasta oli siis selline, mil öeldi üht ja mõeldi hoopis teist. Mis seal ikka, olen tänulik, et vähemalt lõpuks tõde välja öeldi. Sest ajast peale olen märksa ettevaatlikum suhetes – iial ei või teada, mida tegelikult mõeldakse. Selle koha peal jääbki mu jaoks küsimärk õhku. Aga mis siis … niikuinii me enam ei suhtle.
Jah, aitab küll, aitab kogu sellest loost. Pahandage, kui tahate, kuid mul oli vaja sellest kirjutada. Võin ka öelda, et kirjutasin nii pehmelt kui võimalik, aga hea, et siiski…
On, mis on, kuid tõesti – arvan, et siiski on parim kas öelda välja oma tegelik arvamus (öelda saab ka mitmeti, otsesemalt-teravamalt või pehmemalt) või vaikida ja mitte kunagi oma arvamust välja öelda.
Kirja autorile soovin kõike sama, mida ta mulle soovis.
Kuigi jah, mul on juba ükskõik vist. Olgu igal oma elu…
Sindrima käänulised need ilmarajad…
Avastasin hiljuti blogi Eestlanna elu, kus ema kirjutab (peamiselt) oma ajukasvajaga võitlevast tütrest, nende elust. Laps lahkus igavikku mõned päevad tagasi. Minu sügav kaastunne kogu perele .. ja austus – selline aastatepikkune ränk võitlus ei ole kerge kellelegi. Nad on auga oma saatust kandnud.
Blogi lugedes mõtlesin, et paljud meist ei puutu peaaegu kunagi isiklikult kokku nii traagiliste ja kogu jõudu vajavate elukeerdudega – kauakestvad väga rasked haigused, sõda, ülim vaesus, nälg, looduskatastroofid.. Enamusel meist on katus pea kohal, toit, riie, eluks vajalik olemas. Lisaks terve keha, käed-jalad otsas, pea ka.. Ja kõik muu on tegelikult puhas kingitus.
Aga ikka oleme rahulolematud. Peaks olema nii ja teisiti ja oleks vaja seda ja teist ja kolmandat. Kuigi meil on nii palju, mille eest tänulikud olla, peame seda iseendastmõistetavaks ja ei tule meeldegi, et võiks teisiti olla. Terved lapsed, omaksed – olge väga tänulikud 
Rahulik maa, ilma vulkaanide ja maavärinata Rahulik riik, ilma sõja ja okupatsioonita Igapäevane leib ja vesi laual Igapäevane peavari Kõik ülejäänu.. ja tegelikult ka kõik eelnev on kingitus.. See kõik võiks olla täiesti teisiti. Vahel mõtlen, kui tänulik oleks keegi nende tingimuste eest, mis mul praegu eluks on.. on palju inimesi, kes peaks seda tõeliselt paradiislikuks eluks. Ja – tegelikult ta ju ongi. Ma olen väga tänulik kõige eest.
Tihti kipub aga tunduma, et see kõik on iseenesestmõistetav ning võiks ju veel paremini olla. Ei märka enam teadvustada tegelikku olukorda ning siis hakkab sööma sisemine rahulolematus, sisemine tasakaalustamatus – ning siis hakatakse looma pseudoprobleeme ja illusioone. Ka see kõik on võitlus, kuid tihti enda tekitatud võitlus, mille saab lõpetada ka ise. Kuid miskipärast on seda nii raske – ka minul – taibata ja rakendada.
Ning rahulolematus kogub jõudu, sünnib sisimast ja saab väliseks, tekib siseterviku kadumisest ja tekitab ilmasõja, vägivalla ja kaose.
Mis on inimesel viga? Mis on meil viga? Miks me ei suuda inimväärselt elada? Miks meie ilus planeet on täis sellist valu, julmust ja kannatust? Miks me nii teeme? (Ja ei ole mingit mõtet siinkohal öelda – aga mina ei tee ju midagi… Me oleme kõik ühes paadis, üks ja sama inimkond, mina olen sina ja tema ja meie.. keegi ei ole väljaspool ja keegi ei ole mittevastutav. Kõik meie mõtted, teod ja tunded on loonud maailma just selliseks, nagu ta praegu on. Sisemine loob välist.)
Inimkonnal on sadu õpetusi ja õpetajaid ja jüngreid, üks rahumeelsem kui teine.. peaaegu kogu eksistentsi vältel on inimkonda õpetatud ja dresseeritud, küll piitsa ja präänikuga, kuid ometi oleme samasugused jõhkardid nagu enne. Tehnika areng kipub kaasa tooma veel suuremat ja rafineeritumat vägivalda kogu loodu suhtes. Mis meil viga on? Miks me üksteist hävitame? On see meisse kodeeritud? Ning miks – hoolimata igasugu pingutustest – me ei suuda seda muuta?
Inimkond on haige, meie meel on haige ja ma ei tea, kas meil on üldse lootust või on see surmaga lõppev haigus. Väline kannatus ei lõpe enne sisemise kannatuse lõppu, kuid kuidas lõpetada sisemist kannatust, seda me tegelikult ei tea ikka veel, muidu me ju ei looks sellist maailma enam. Või..? Või me tahamegi sellises maailmas elada? Kuidas muidu seda kõike seletada…
Päikesepöletus hakkab juba vaikselt taanduma, kuigi mönes kohas on nahk sellist … tumelillat värvi, valutab muidugi ka.. Kuidagi kahtlane lugu… otsustasime homme kuskile abi otsima minna, selline nahatoon ei ole tänavu moes vist Aga käin ikka juba väljas ringi, ei viitsi ju kodus istuda kogu aeg 
Vahepeal mötlen, et olen ka vist valveskeptiku kalduvustega. Kui laotakse üles tekste, millest ise küll ei tea tuhkagi, kuid mis nii huvitavad tunduvad, siis on see tüütu ja mind isiklikult veidi ärritav. Roosat ignorantsust on niigi nii palju.. mitte köik ei ole kuld, mis hiilgab, ja mitte köik ei ole tösi, mis nii erutavalt ulmelis-müstiline on. Selline seebivahu vaatamise tunne tekib – palju sära ja sädelust, ilus ja löbus, kuid plaksatavad teised katki niipea kui neile peale hingata, töeväärtust neil ei ole. Muidugi, las igaüks usub oma, kuid üldiste teadmiste ja faktide puhul on ju ikkagi midagi, mis on reaalne ja mis ei ole. Vöi ei ole? Kui näiteks üks helilooja ei kasutanud üheski oma teoses üht teatavat süsteemi, kuid kellelgi tuleb pähe väita, et ikkagi kasutas, kuidas me siis seda nimetame – kas hämamiseks vöi ütleme mötlikult, et jah, kes teab, köik on vöimalik… kuigi on teada, et ei kasutanud ja köik. Kas hakkame fakte väänama, sest faktid on ju ka niikuinii subjektiivsed loomakesed ja löpuks on köike vöimalik töeks nimetada, vöi jätame vöimaluse, et möni asi on nii ja nii ongi?
Ja kas peaksin nüüd endale tuhka pähe raputama, sest vöin vahel olla üsna sallimatu teatud ignorantse naiivsuse suhtes ning peaksin ütlema endale, et see on puhtalt minu probleem ja püüdma ikka olla köikesalliv? Oh neid vaeseid öpetajaid koolis küll, peavad vaeva nägema hindamisega, kui ometi köik vöiks töeks kuulutada…
Muidugi on see köik keeruline, kui kaugemale vaatama hakata. Aga seni kuni liikleme meie piiritletud maailmas, on teatud sarnasused ja üksmeeled piiride suhtes vajalikud, kasvöi selleks, et ristteel kokku ei pörkaks. Kui lasta liiklusmärkide tähendus täiesti vabaks, siis oleksid tagajärjed traagilised ilmselt. Märkidel on tähendused ja seni kuni me köike ei tea, ei ole ka mötet teeselda, et köigest vöib teada lihtsalt müstikat armastades
Mündi teine külg on loomulikult see, et muidugi olen ma ise samasugune naiivne vöhik väga paljus ja küllap ärritan mitmeid oma suhtumistega. Ja siis kirjutavad nad oma blogisse vöi mötetesse pahase postituse lollide kohta Mis seal ikka, tösi seegi
vöi ikkagi vastupidi? Kas on vahva, et saan rahumeeli arvutis istuda, sest ma ei saa välja minna, vöi on halb, et pean toas istuma, sest mul on väga tugev päikesepöletus ja ilmselt ka midagi päiksepiste taolist? Törts törva vöi törts mett? Täna hommikul mötlesin, et näe – aega ainult 24h tagasi keerata ma ikkagi ei oska. Kuid – kui keerakski, siis kas mäletaksin, et nii kaua ei tohi päikese käes olla… sest kui ei mäletaks, siis ilmselt saaksin uue pöletuse.. Mäluta pole öppetundidel mötet.
Hetkel klöbistan hoogsalt arvutis, telekas ka mängimas, et suudaks vaid pölevalt kehalt, iivelduselt ja jube kehvalt enesetundelt tähelepanu mujale juhtida. Kui ainult voodis lamaks, siis oleks veel halvem vist olla. Öppida ka sellise peaga ei suuda.
Vana hobune tahab ka lollusi teha, muud pole öelda sellise jama kohta. Kui lisada, et umbes paar nädalat tagasi käisin üle väääääga pika aja karuselliga söitmas ja sain kaks päeva kestva tugeva iivelduse ja väga kehva enesetunde… kölab nagu ehtne loll laps, kas pole No ei öpi inimene, ei öpi
Vöi siis nimetan selle köik elu värvilisteks laikudeks
Asjad, mis vahel närve söövad.
Kui keegi otsustab solvavaks pidada minu seisukohta, mis on seotud minu endaga. Esimene näide – nimetan vestluses, et tahaksin kaalus alla võtta ja saledam olla, selle peale teatatakse: “ma võtan seda isikliku solvamisena, kui sina end paksuks nimetad”. Et.. misasja? Teine näide – mult küsitakse, kas tunnen kodu- ja Eesti-igatsust, ütlen, et veidi ikka, vastuseks – tore, muidu oleksin sellest isiklikult solvunud, kui ei tunneks igatsust, sest sel juhul ei oleks mu jaoks siinne elu nagu midagi väärt olnud…. Kuidas palun? See, kas ma tunnen igatsust, ei ole mu arust eriti seotud sellega, kas mu elul Eestis oli väärtust või mitte… Samuti oli see ikka mu enda elu, mu enda tunded… mis mõttes ma solvan inimest, arvates midagi oma elu kohta? Juttu ei olnud konkreetselt meie suhtest ega sellest, kuivõrd ma teda või meie suhet väärtustan. Ma ei tea, kuidas teiste puhul, aga mind muudavad sellised asjad abituks ja tigedaks. Tigedaks, sest mind seostatakse mingite seisukohtadega, mis tegelikult ei ole minu asi… võtab inimene mu sõnad ja teeb neist midagi isiklikult enda kohta käivat, kusjuures mul puudus nii mõtteis kui sõnus kavatsuski millekski taoliseks. Ja abituks, sest selle peale ei oska nagu väga midagi öelda, nii tobe tundub selline mõttearendus ausalt öeldes. Ja kui ütleja on hea tuttav, siis võtab kuidagi eriti sõnatuks. Ja samas on kuidagi… manipuleeritu tunne, sest olen nagu vastutavaks tehtud teise tunnete, sh solvumise eest. Ähh. Kas peaks sõbrale peale põrutama – kle, ära topi mulle sõnu ja tundeid suhu, mida ma öelnud ei ole, ja vastuta ise oma tunnete eest… Aga ma ei ole eriti osav põrutaja, eriti, mis sõpradesse puutub… Jään kuidagi täitsa vakka, piinlik ja paha ühekorraga, nii enda kui sõbra pärast, ja lõpuks neelan kogu asja alla… mis ei ole ka parim variant.
Närve sööb veel – üldistamine. “kõik” teevad seda, teist ja kolmandat… seda kohtab väga palju. Samas tundub, et sellega võidelda on sama, mis tuuleveskitega kakelda.. “Kõik inimesed/naised/mehed/lapsed/jnejnejne/ teevad niijanaa ja on sellised”.. ja kui lähemalt küsima hakata, kuidas on lood väitja enda ja lähematega, siis tuleb välja, et kuigi “kõik mehed on sead”, siis vaat isa oli küll väga lahe, ja kuigi “kõik naised on maod”, siis armuke on küll viimase peal, ja kuigi “noorus on hukas”, siis enda laps on ikka kullatükk, jne. Mida lähemal on arvustatav inimene, seda rohkem tundub ta isiksusena ja seepärast ka eristub massist… lähemal olevaid asju-inimesi näeme ikka paremini, mida kaugemalt vaatame, seda rohkem sulab nähtu üheks ühetaoliseks massiks, kes “kõik” käituvad ühtemoodi. Ja loomulikult ei kuulu väitja peaaegu kunagi ise “halli massi” hulka Küllap on seegi üks võimalusi elu veidi lihtsustada, reeglipärastada ja sellega oma kontrolli alla saada. A mis mul sest
Ja veel sööb mul närve, et mul on nii vähe tahtejõudu
Kaasamängijate liisusalmid