Unes

näidati noodipaberit käsitsi kirjutatud nootidega ja öeldi – armastuse valem nootides

Kummaline..

Mul on vajadus hakata liikuma, kuid ma ei tea suunda. Aga ei jaksa ega taha enam oodata ka. Vist tuleb lihtsalt liikvele minna, eks siis näis. Samas sihitut hulkumist ei igatse samuti… Ei oska enam midagi arvata… hakkan lihtsalt liikuma…

Ei teagi, millest see suunavalik oleneb.. on see täielikult enda otsus või mõjutatud millestki-kellestki.. päris mõjuvabalt ei ela meist niikuinii keegi.

Loen erinevaid suunavalikuid või näiteks infot erinevate ürituste kohta Vikerkaaresillast, ja pean tunnistama, et mind ei paelu sealt peaaegu miski, mul puudub nendesse üritustesse usk. Ehk vaid paar üritajat, kes huvi pakuvad, kuid seegi on pigem leige huvi.

Ma ei tea, miks see nii on. Vaimse turismiga ma tegeleda ei taha, kuid seda õiget teed ma ei ole leidnudki. Ometi tean, et ta on olemas. Või on see vaid mu soov? Ehk on mu olemasolu üldse tingitud vaid mu enda soovist olemas olla?

Vahel on mul tunne, et see, mida tegelikult otsin ja mis mu jaoks on tõeliselt õige, on väga varjatud, sellest ei räägita avalikult. Ometi on mul selge tunne isegi inimeste kohta, kes sellega tegelevad… füüsiline teadmine nendest inimestest. Võib-olla on seegi vaid mu luul, ma ei tea. Eks näis. Kui üldse kunagi midagi näha on…

Palun mulle nekroloogi!

Ühes Oprah saate lõigus mälestati liiklusõnnetuses hukkunuid. Igaühest ilus pilt ja paar kena lauset juurde. Kena. Vaatasin ja mõtlesin – palun mulle ka.

Eks ole see juba ammuleierdatud teema, kuid ei tule kahjuks seda veidi veel leierdada.

Miks sindrima pärast ootame nii sageli inimese surmani heade sõnade, tunnustuse ja parimas mõttes inimliku suhtumisega? Miks tulevad head sõnad ja armastav suhtumine pärast surma? Oh neid kauneid nekrolooge, imeilusaid matusepärgi, uhkeid peiesid ja “kadunukesest-räägitakse-ainult-head”-suhtumist… Kes teab, kui palju oleks kadunukese eluiga pikenenud, kui ta  oma eluajal kasvõi veerandist sellest hääduse hunnikust oleks osa saanud.. Niigi oleme ikkagi üsna kitsid ligimese armastamises, esireas suitsiidimaana.

Vahtu ja võltsi kiitmist ei ole vaja, kuid on vaja näha ja märgata tunnustusväärset, ja ka tunnustada.  

Eriliselt lihtne koht üksteise materdamiseks on internet. Foorumis võib tunduda enda seisukoha kaitsmine olulisimana ning kakluses ununeb sootuks, et iga fooruminime taga on elav inimene, kelle kohta ei tea midagi, seni kuni ei ole silmast silma mõnedki korrad kohtunud. Ma ei kutsu üles enda tõekspidamistest taganemisele, kuid arvan, et vastutustunne väljakirjutatu eest peaks olema loomulik. On neid, kes on tõesti kriitilises seisukorras, iga sõna mõjutab neid rohkem kui endaga rahulolev võiks arvata. Kui on endal hea olla ja maailm paigas, siis ei ole kerge tõsiselt uskuda, et keegi võibki olla enesetapu äärel. Palju lihtsam on arvata, et tehakse niisama pulli, ironiseeritakse või lihtsalt meeldibki haliseda. Võib olla nii, aga võib olla ka teisiti. Kui on Mindud, siis ei ole tagantjärgi tarkusel enam mõtet.

Olen nii mõnedki korrad mõelnud, et matused võikski enda eluajal ära korraldada – saaks ka ise osa, kuulata head-paremat, mida teised su kohta räägivad, süüa-juua ja pidutseda, tantsida.. Kui mulle üldse matuseid korraldada, siis palun tantsides ja rõõmustades mu elu ja olemasolu üle Ausõna, näen heledat ruumi rooside, valgete lehvivate kardinate ja vanema veidi krägiseva nostalgilise muusikaga grammofoniplaadilt… vihmavärskest aiast tuppa tulvav õhk lõhnab kirsiõite puhkemisest, kõigi meel on kerge ja veidi äraolevalt rõõmus… kostab naeru ja vaikust, juttu ja tantsusammusahinat… Mina istun elegantsel puust toolil ja vaatan unistavalt kogu seda helerõõmsat olemist.. veiniklaasid klirisevad kergelt. Käin ringi, vestlen, tantsin, istun veel veidi, ja siis tänan kõiki.. teatan, et sellega on minu matused peetud, ja kellelgi ei ole vaja tulevikus enam sellega oma pead vaevata, ükskõik kui kaua ma veel elan ja maamunal ringi patseerin. Klaasi valushelge hillerdus kostab veel veidi, siis vaibub kõik tasahilju. Lähme kõik oma tavalise elurütmi ja toimetuste juurde tagasi pisut selgematena.

Must liblikas

Kuidas seda nüüd öeldagi…

mitu päeva tiirleb kuskil kuklas tasakesi üks mõte või aimdus või… midagi sellist… ma ei ole teda päriselt kättegi saanud, ta on nii õrn… Püüan midagigi kirja panna, ehk läheb siis selgemaks. Mis ta üldse on, ma ei tea..

***

Must liblikas.
Ta on õhkkerge, imeõrn.. ja samas kehastab ta igaviku lõputut sügavust, põhjatust…
Väga tugev seos on tagurpidi liikumise ja musta sädemega, millest on ühe tuttavaga räägitud. Ma ei tea, miks säde on muutunud mu jaoks liblikaks. Võib-olla on see igaviku aktiivne olemus?
Kuid just see… tohutu haprus ja ühepäevaelu ning igavikulisus ja tuumaenergia jõud üheskoos… Uskumatu jõud, energia, vägi, mis võib hävitada ja luua universume, ning samaaegselt nii häviv, üheainsa hetkega…
Samas on mul tunne, et see hävivus on vaid illusioon… liblikakuju kui pilt, võrdkuju, et selgitada midagi… ma veel ei tea küll, mida…
Nagu oleks must säde otsustanud liikuma hakata… nagu oleks kätte jõudmas aeg mingiks muutuseks või muutuse vastuvõtmiseks.
Must, sügav, sametsügav must, ruumiline must, millel on kuldse omadused, kuid mis on kuldsest üle. Must, mis on tekkinud kirjeldamatust.
Must liblikas enne plahvatust… vaat selline tunne on… vaikus enne tormi… ja torm tuleb erakordselt tugev… tuumajõud…

***

Ma nüüd ei tea, mis see on. Kirja oli panna vaja.