Lõputud küsimused

25. Jun 2016, 16:42 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, taju | Lisa kommentaar

Ma ei tea, kuis on teistel, kuid mul on rohkem küsimusi kui vastuseid. Ning hoolimata vanusest, kus naiivsus pole enam lubatud, küsimusi muudkui koguneb. Kui tulebki mõni vastus, järgnevad talle riburada uued küsimused ja iga küsimus on nagu mitmepealine lohe.

Võib-olla ei peagi kõik küsimused vastuseid saama, võib-olla oleks elu siis liig lapik ja igavalt läbipaistev, kui kõike teaks? Aga vaat ei oska öelda, ei ole kogenud…. Tõsi, on olnud paar meditatiivset valgushetke, mil polnud enam tõepoolest absoluutselt ühtegi küsimust. Oli lihtsalt tunne, et tean kõigest kõike, olen kõik ja eimiski, kõiges ja eikusagil. Hea tunne, aga ebapraktiline, sest igasugune motivatsioon tegutsemiseks puudus😀 Huvitav kogemus igatahes.

Imeline on, kui loed raamatut ja täiesti ootamatult leiad vastusi vanadele küsimustele, mida keegi seni pole seletada osanud. Siis langeb last südamelt – ma polegi päris imelik, on teisigi,  kes nii kogevad. Või siis oleme vähemalt koos imelikud😊 Viimasel ajal olen mõningaid vastuseid leidnud Samuel Sagan’i raamatuist, postitan vast millalgi ta kohta. Netis on talt nii mõndagi lugeda, online’s vähemalt. Tema juurde läheks hoobilt õppima ka, kui rahakott puuga kaenlas oleks, seni aga rõõmustan tasuta netiraamatute üle😊

Kohtuda tahaks inimestega, kes puudega räägivad. ..ja kellega puud räägivad. Tunnete mõnda? Viimasel metsaretkel rääkisin ühe puuga, kelle nimeks osutus Maa Südame Puu ja kes hakkas hoopis minu käest küsima, et kuidas seal ikka on, kust ma tulen, kas seal ka puid on ja nõnda edasi😊 Tore vestlus oli.

Olge hoitud ja armastatud, ilusat olemist teile!

5. May 2016, 14:07 | Posted in Kirjad koopaseinal, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Mõtiskleda võib nii ja teisiti, ühest, kõigile sobivat ja üldkehtivat tõde on siiski keeruline leida. Iseenesest pole ju vajagi, seni kuni on meeles austada iga inimese erineva teekonna läbimise õigust.

Mul oli kange kiusatus alustada kirjutamist mõttest: ainus, kes sult su jõu saab võtta, oled sa ise. Kena jõuline väide, kas pole🙂 Teisalt….on ohtralt situatsioone, kus võiksid tekkida kahtlused. Lugesin täna ühe ema tunnistust, et kahe väikelapse kasvatamine oli talle raske, võttis elujõu ning ta nö kaotas enda. Selles olukorras ei ole ju võimalik öelda, et ta ise võttis jõu endalt. Või kui lapsevanem töötab mitmel töökohal oma pere heaks. Või kui põetada oma raskelt haiget või puudega pereliiget. Või kui su kodu on sõja tallermaaks, kuulid ja surm igapäevaseks kaaslaseks, ning sul ei jää muud üle kui põgeneda kogu perega tuhandeid kilomeetreid. Näiteid võiks palju tuua.

Elu ei ole must-valge. Vahel võetakse ise endalt oma jõud – võib-olla on hirm muutuste ees, võib-olla lihtsalt meeldib elada passiivselt ja jõuetult, võib-olla on usk enda alaväärtusse suurem kui teadmine oma jõust ja väärtusest. Vahel aga võtab keegi teine su jõu, tahtmatult või sihilikult. Ja vahel ei ole võimalik seda vältida, olukord lihtsalt on sel hetkel selline. Usun, et sel juhul on oluline teadlikkus – mis toimub, millised on põhjused, millal või kuidas võiks olukord muutuda.

Usun ka, et vajalikuim on leida ja säilitada hoiak, mis hoiab sisemist valgust elus. Sest ilma selle valguseta oleme tõeliselt kadunud. Igaühe ja iga olukorra jaoks on see valgus pisut erinev, pole võimalik näiteks öelda – valgus tähendab tüünet leppimust ja alandlikkust, sest mõnes olukorras on hoopis vaja jõudu ja julgust võitlemiseks…või ka vastupidi – valgus ei pruugi tähendada plahvatusega kaasnevat sähvatust, vahel on vaja küünlaleegile sarnanevat tasakaalukat meelerahu…

See valgus hoiab hinge elusana. Ja inimest ühenduses tema hingega. Selles valguses on lootus, usk tervenemisse ja olukorra paranemisse. Armastus.

Kõike võib juhtuda. Kõike juhtub. Aga hoidkem end sisemiselt elus. Hoidkem oma sisemist valgust elus ja teid valgustamas. Sest vahel on see ainus, mis meid üldse elus ja Elus hoiab.

Mõnikord

29. Feb 2016, 17:57 | Posted in hetked | Lisa kommentaar

tundub siinne reaalsus munakoorena õhuke – torka vaid sõrmega enda ette ja juba rebenebki see habras kardin. Mõnikord tundub aga vastupidi – me tavailm on jäik ja terav, lõhub teisi, endast peenemaid ilmu.

Piirid liiguvad siia-sinna, Olemasolija libiseb ühest reaalsusest teise vahel ise seda märkamata. Päris kodutunnet ei teki õieti kuskil, oled ikka nagu vari igal pool.

Vahel on nii hea,

29. Feb 2016, 17:50 | Posted in Lahee :), Ma olen, Mõlgutamisi, Pildid, taju, tänudega | 2 kommentaari

kui äkki loed või kuuled midagi, mis otsekui su enda südamepõhjast pärit, sellest ülisalajasest topeltpõhjalisest peidupaigast, millest keegi ei aima, ja kui vahel sellest ehk rääkida üritad, siis ei tunta ära, sest kes ikka võõrast ära tunneb… ja nii jäävadki need mõtted-tajud ainult sinu teada. Ja kui äkki keset elumüra tunned kellegi sõnadest ära Oma, kes räägib just Sellest ja just Nõnda….siis jääb meel suurest rõõmust hingvaikseks ja süda avaneb lootusrikkalt ning tänulikult – jah, ta on olemas, see Teine, kes on nii Oma, on olemas….ma ei ole üksi.

Ühe luuletaja sõnadest sündis hiljuti üks selline Äratundmine…maagiline hetk. Ma tahaksin väga teada, kas ka tema Tunneb vahel mõnda nõnda Ära, kas ta tunneb end siin külalise ja ikka pisut võõrana, kas ta on leidnud Omi….ma ei saa seda ilmselt kunagi teada. Siiski olen väga tänulik. Ma ei ole üksi sel planeedil.

Sarnane tunne tekkis, kui üks selgelt nägev mulle mu eelmise elu piltidest jutustas…nii et tema mulle kõigepealt ja mina muudkui ahhetan ja noogutan – jah, tõesti, just nii! Mitte vastupidi, nagu mõnikord ka vist juhtub😛🙂 Pean tunnistama, nii hirmus hea tunne on, kui keegi äkki näeb samu pilte, väga ammusest ajast ja peaaegu teiselt poolt maakera😀 Ja jutustab ise mulle mu piltidest enne kui mina talle😀 Lihtsalt nii uskumatult hea on, kui selgub, et mu pildid-tajud ei ole lihtsalt hea fantaasia, et neil on reaalne põhi, et nad on tõepoolest olemas… ja ma ei peagi end kogu aeg väljamõtlejaks sarjama😀

Need on hetked, kus selg läheb pisut sirgemaks, meel selgemaks ja tekib tunne – jah, ma olen olemas. Ma ei ole kujutluspilt ega eksitus, ma olen tõepoolest olemas ning ka mu tajutav on olemas. Ja ma võin lubada endal olemas olla just nii nagu olen🙂 Jah, on tõesti pisut kentsakas, et on inimesi, kelle jaoks olemasolemine iseenesest pole sugugi loomulik ja selge, aga näe, nõnda on…ja küllap pole ma siingi üksi🙂

***

10. Aug 2015, 17:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Vahel vaatad ilma ja inimesi, lihtsalt jälgid enda ümber toimuvat, ning see kõik tundub nii ebareaalne…nagu mingi kattekiht, tegelikkust varjav film. Ja ma ise tundun ka täiesti ebareaalne…või vähemalt suurem osa minust. Nii võib üsna kaotsi minna, hõljud eikellenagi eikusagil ja imestad – mida ma küll siin teen? Ja mida kõik need inimesed teevad? Maailm tundub kummaline ja groteskne, otsekui mõne kunstniku veider hallutsinatsioonpilt, naljakas ja värelev. Tekib tahtmine tõmmata käega tõelust varjav kardin eest, tõrjuda hullust. Kui kujutluses teengi selle käeliigutuse, tekivad vaimusilma ette huvitavad pildid….mis, tõsi küll, ei ole sugugi vähem kummalised kui eelnevalt nähtu😁 Kujutlusvõime vähesuse üle vist kurta ei saa😊

Ma tahan vabaneda kurbusest ja vihast, aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi. On teatud asju,  millega tuleb lihtsalt õppida elama ja mis, nagu aruka lähenemise puhul selgub, võivad olla isegi toredad ja elu rikastavad, ja on asju, mis tegelikult ei kuulu mu põhiolemusse, ja mis võivad elu pikapeale põrguks teha, sest neil on rohkem võimu minu üle kui minul nende üle. Põhjuste teadmine ei aita, ma tean, kust kurbus ja viha minus pärit on, kuid see teadmine ei aita karvavõrdki neist vabaneda…ja see on juba nii väga vana lugu. Või peaksin hoopiski leppima nendega, harjuma? Arvan, et ma ei taha, sest see on nii kurnav elu. Ja kui päris aus olla, ma ei tunne, et kurbus ja viha oleksid mu pärisosa…Igatahes mitte nii püsivalt, krooniliselt, igapäevaselt. See ei ole mina, ma tean seda päris kindlalt.

Ikka ja jälle üritan end vabastada, seni ei ole päriselt õnnestunud. Olen suutnud toimuvat mahendada, katta, vähendada, kuid mitte tõeliselt vabaneda. Olen isegi hüpnoosile mõtelnud, kuid seni on see mulle liiga kahtlane ja ohtlik tundunud. Täna tegin algust uue teega – proovisin Bays’i Rännakut. Toimis üsna kenasti, kuid mitte kuigi kaua. Aga vaatab, võib-olla on see alles algus…võib-olla tuleb mul mitu korda rännata, enne kui see päriselt toimib.

Ei teagi. Igatahes on mul teatud seisunditest kõrini ja ma tahan elu teistsugusena kogeda. Ja ma usun, et mul on jõudu oma teele uue suuna andmiseks. Ma vähemalt usun, et usun. Et usk suureneks, tuleb temasse uskuda😊

Tagasi enda juurde

23. Jun 2015, 08:36 | Posted in Kõiksuguvärki | 3 kommentaari

Harjumused on ohtlikud, nendega võib nii ära harjuda, et muutust enam ei märkagi ning tundub – jah, nõnda olen alati olnud ning nõnda ongi mu tõeline loomus. Kui nii juhtub hea harjumusega, on ju vahva, kui aga pigem elu närtsitava tavaga, siis pole tore.

Avastasin hiljuti, et olen väga sügavalt ja kaua omaks võtnud isikliku jõu varjamise harjumuse. Ning et olen selle harjumuse tagajärjel tõepoolest oluliselt muutunud, kahjuks mitte mulle meeldivas suunas. Olen end lihvinud võimalikult kõigile meeldivaks, võimalikult ümmarguseks ja vähehaavavaks, võimalikult nähtamatuks….sest olen arvanud, et olulisim on inimeste vaheline harmoonia ning mul tuleb selleks ennast ohverdada. Kuid tõeline harmoonia ei nõua enda hävitamist teiste heaolu nimel, tõelises üksteist austavas suhtes on igal ruumi olla nagu ollakse ning kokkulepped on vastastikused, mitte ühepoolne ohverdus.

Pealegi ei aita see tegelikult kedagi, kui üks loobub oma tõelisest olemusest, annab ära oma jõu. Maailm muutub vaid vaesemaks.

Ma ei tea veel päris täpselt, miks sellist õppetundi vajasin, kuid tean, et mul on tasapisi küllalt mõttetust enesehävitamisest ja endast loobumisest. Nii nagu olen, nii olen ja õnneks on alati võimalik uuesti valida.

Imeline lugemine

28. Apr 2015, 13:04 | Posted in Lugemisrõõmud | Lisa kommentaar

Lugesin hiljuti läbi Nando Parrado raamatu “Miracle in the Andes”. Tõsi, mina lugesin saksakeelset tõlget, pealkirjaga “72 Tage in der Hölle” (milline tohutu sisuline vahe pealkirjadel…üks räägib imest, teine põrgust…).

Sügavalt vapustav ja tõestisündinud lugu 1972. aastal toimunud lennuõnnetusest Andides. Nando, üks kuueteistkümnest ellujäänuist, jutustab oma loo ausalt ja vahetult. Kas suudaksite ellu jääda keset mägesid, lund, läbilõikavat külma, peaaegu ilma igasuguste abivahenditeta? Kas suudaksite vastu pidada 72 päeva? Kas suudaksite toituda inimlihast, kui ainsaks söödavaks on su surnud sõprade kehad? Kas suudaksid viimse pääsemislootuse nimel jalgsi läbida 120 kilomeetrit mägedes, lumes, külmas, ilma igasuguse erivarustuseta, abita…?

On hea, et me vast ei saagi teada noid vastuseid. Kuid olen südamest tänulik, et Parrado oma loo 30 aastat pärast õnnetust siiski edasi andis, see on meile tõeline kingitus. See ei ole lihtsalt ühe väga kurva ja raske õnnetuse kirjeldus, seal on tõelisi Taipamisi, Valgust, mis kirkusega jahmatab ja kaasa haarab. Mul ei ole täpseid tsitaate hetkel käepärast, kuid mind liigutas tema arusaamine, et surma vastand ei ole elu, surma vastand on armastus. Ta on veendunud, et teda hoidis elus sügav armastus, teadmine, et ta armastab ja on armastatud. Veel üks kaunis äratundmine oli minu jaoks lugeda, et ühel hetkel ta taipas (aastaid pärast õnnetust), et kõikidel “kui”-lausetel ei ole mõtet…”kui õnnetust poleks juhtunud, oleks mu elu olnud teistsugune”, “kui ma oleks mõnda asja teisiti teinud, oleks kõik paremini läinud”, jne…. Kes neid lauseid ei tunneks… Aga tõsiasi on, nagu Parrado kirjutab, et “kui”-sid ei olegi ju tegelikult olemas, meie elu on selline nagu ta on, koos kõigega, just nii ongi….peaksin selle koha siiski raamatust üles otsima…See, mis me elus on, see ongi meie elu, algusest lõpuni. Ning sellega, mis meil on, nende tingimuste, võimaluste ja võimatustega, tuleb elada, tuleb õppida edukalt elama, sest see on praegu meie ainus elu.

Kui elu tundub lootusetu, raske, ülekohtune, masendav, kurb ja nõnda edasi, siis on see raamat abiks. Ta valgustab sisemiselt, annab lootust, ravib. Ilma võltspositiivsuseta, realistlik ning seda tugevam. Mul ei ole küll kahjuks ühtegi viidet eestikeelsele tõlkele, kuid kes teab, võib-olla kunagi tekib🙂 Tõeline teraapiaraamat🙂

Igal juhul tasub lugeda, annab südamele sooja🙂

niisama

5. Apr 2015, 18:07 | Posted in Kõiksuguvärki | Lisa kommentaar

naeratamisi

puhkeb õhtu kevadeks

pisitasa pudeneb liblikaid

õiteks öös

Teelise mõtisklus

5. Apr 2015, 17:54 | Posted in Ma olen, Mõlgutamisi | 2 kommentaari

Õppimine on elukestev, eriti enda tundmaõppimine😉 Olen vahel soovinud, et võiksin lõpuks ometi valmis saada, loobuda sellest lõputust sisemisest tööst…olen isegi arvanud, et olen kuidagi puudulik, et kunagi kohale ei jõua…aga nüüd olen vist tasapisi leppimas – nii lihtsalt on minuga selles elus. Ja küllap pole ma ainuke, küllap on neid Teeliseks sündinuid veelgi.

Pole mõtet soovida muuta asju, mis oma olemuselt on muutumatud. See teeb haigeks meele ja keha, röövib eluenergiat ja meie väärtuslikku eluaega. Pole mõtet soovida end teistsuguseks, teiseks inimeseks – selle asemel on mõttekas taibata, mida saab endaga peale hakata. Ja selleks taipamiseks on omakorda vaja end tundma õppida. Samuti pole mõtet lõputult minevikus elada.

Avastasin hiljuti, et olen teatud eluperioodidesse nö kinni jäänud, elaksin nagu ikka veel 10-15 aastat tagasi toimunud sündmustes, elusihtides:/ Taipasin, kui palju energiat kulutan ikka veel tollaste eesmärkide täita üritamiseks, kuigi aeg on teine, mina olen muutunud, elutingimused ja -sihid on muutunud. Ehk aitab taipamine ise juba natuke nn ajaseisakust välja. Ja välja tulla tuleb, sest liiga palju on muutunud, et saaksin veel endist elu jätkata.

Pane käest asjad, mida sa enam ei vaja, tule välja tubadest, mis on sulle liiga tuttavaks saanud, loobu rasketest kohvritest, kõik mida sa vajad, oled sina ise, sinu selge mõte ja tugev süda. Vabasta end painavatest uskumustest ja jäikadest mõttemustritest – sinu meel on kirgas ja tiivuline. Usalda ennast…aeg on minna🙂

Kevadkoristus

6. Mar 2015, 16:46 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, tänudega, tervenemine | Lisa kommentaar

Kodus poolhaigena vedeledes tekib lõpuks ikka tegutsemissoov ning kuna vaba aega jagub – haige inimene, tööst vaba – siis saab ette võtta juba ammu vajalikuks peetud koristus-ja korrastustöid. Tasa ja targu, otse loomulikult, nii et ettevõtmisest mõnu tunda saab🙂 Ehtesahtel sai eile korda, täna võtsin suure pabeririiuli ette – dokumendid, noodid, igasugu paberid-värgid. Huh! Peaaegu kolmandik sai rõõmuga minema visatud – vabaks kasutust, ruumi sobilikule! Veel parem, ruumi vabadusele🙂 Sealt tuli ikka väga imepäraseid asju välja, ei jõudnud mõnikord ära imestada, milleks olen selliseid asju alles hoidnud. Aga mis seal salata, ma ei ole väga sage suurpuhastaja, st pealmised kihid hoian tolmuvabad, aga korrapäraselt süvakihtidesse ma ei sukeldu ning nii see kultuurikiht koguneb. Vähemalt ei ole need kihid veel nii hullu sügavad kui vanas elukohas, siin on tegu pigem uusaegsete  väljakaevamistega😀

Pean tunnistama, et ma naudin praegu äraviskamist, puhastamist ning vabanemist, seda nii riiulist vananenud dokumente puruks rebides kui ka sobimatuid ootusi, suhteid ja illusioone vabaks ning lahti lastes. Täna sain näiteks väga intensiivselt aru, et ma tõepoolest ei pea tegema midagi ainult sellepärast, et sõbrad, sugulased, kolleegid või muidu mõjukad inimesed nii teevad. Ma olen täiesti iseenda päralt. Minu keha, minu elu, ma ise – ma olen täiesti iseenda päralt ning ma ei pea kellegi meelehea järgi tegutsema. Ja ma võin vabalt ka loobuda ettekujutustest, et pean kellegi ootusi täitma😛

On aeg ennast ja teisi vabaks lasta. On aeg endaga päris aus olla.

 

Järgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.