Muinasjutt Laulvast Puust

6. märts 2009, 21:36 | Posted in Muinasjutud | 1 kommentaar

Ühel sinikaugel maal elas harukordselt võimas ja kõrge Puu. Tema oksad toetasid päikest ja tema väiksed valged õied puhkesid tähiks ööpimedusse. Puu vanust ega päritolu ei teadnud keegi, arvati, et ta on Maailmastki vanem. “Võib-olla ongi Maailm Puust sündinud,” sosistasid raugad aupaklikult, kuid kes neid peale laste ja lapsemeelsete kuulas… Mida rohkem täis kasvati, seda vähem oli kasvajas ruumi imestusele ja imedele. Kuid Puu jaoks polnudki sellel vast tähendust, ta vaikis mõtlikult või lasi vahel harva läänetuulel oma oksi pesaks punuda.

Maal käis tihti rändureid, rahutuid ja rõõmsaid ringiuitajaid. Nad leppisid vähesega, olid tänulikud pisku eest ning jagasid vastutasuks meeleldi igavikuotsinguilt kogutut – laule ja legende, tõsiseid väljamõeldisi ja luulelist tõtt. Vahel pajatasid nad üksteise võidu ning nende lood põimusid üheks veiderkauniks tervikilmaks. Kes tahtis, see uskus, kes ei tahtnud, lustis niisama.

Ühel punapalaval päeval jõudis maale rändur, kes teadis juttu ühest suurest puust. Mida rohkem ta rääkis, seda enam olid kohalikud kindlad, et räägitakse just nende Puust. Miks nad arvasid, et Puu on nende oma, mitte vastupidi, seda ei oska ma küll öelda, kuid just nõnda nad uskusid. Ja omandil tuleb ju silm peal hoida, olgu see kasvõi Maailmalooja Puu. Nõnda nad siis ütlesid rändurile, et too räägib just nimelt nende Puust. Rändur vakatas. “Rääksin, mis ma rääkisin, kuid kõige tähtsamat ma teile ei rääkinud. Ega rändur või kõigest ilmale kuulutada… mõnda asja peab ise järgi vaatama enne lõualõksutamist.” Ütles nõnda ja tõusis. “Kuhu nüüd? Alles sa ju jõudsid,” imestasid kuulajad. “Puu juurde. Kui see on tõesti teie Puu, siis… ” ja juba ta läkski.

Muidugi ei saanud elanikud tal lasta üksi minna, kes teab, mis ta nende Puuga peale hakkab! Ja nii nad tilbendasid tal karjakesi sabas, kui rändur hoogsate sammudega Puu juurde jõudis ja otse selle ees seisma jäi. “Nii-nii, või siis see Puu…” pomises ta. “Räägi nüüd meile ka, milles asi, mis sa seal salatsed,” nõudsid külaelanikud juba üsna pahuralt.

“Olgu, ma räägin. Olen kuulnud juttu Laulvast Puust. Kel on puhas ja vaba meel, see kuuleb Puu Laulu, kui oma kõrva Puu südamele paneb. Kuid Puu Laulu kuulnu on siinilmale kadunud.” “Mismoodi kadunud?” sahisesid kohalikud ärevalt. “No kust mina tean, see on kõik, mida kuulnud olen, ” vastas rändur ärritunult. “Võtke või jätke.”  Rahvas sosistas umbusklikult ja naeruliselt – kes see enne on kuulnud Puud laulmas, ega see ju mingi linnuke ole, et siristama kukub!

Rändur vaatas Puud. Puu vaatas rändurit. Kaua vaatasid nad üksteist. Lõpuks hingas rändur otsustavalt sisse-välja, läks otseti Puu juurde ja surus vasaku kõrva vastu Puud. Nõnda ta seisma jäigi, nii kauaks, et alguses teda surmvaikselt jälginud rahvas muutus kärsituks ja viimaks nõudis lausa valjuhäälselt ränduri käest, mida ta kuuleb, ja kas ta üldse midagi kuuleb – kui ta hoopiski nende petmisega ei tegele.

Rändur ei teinud nende lärmamisest väljagi, ta oli silmad sulgenud ja nii tihedalt Puu vastu liibunud, et nad tundusid juba ühe olendina, Puurändurina. Lõpuks ütles ta vaikselt, silmi avamata: “Kuulake.. kuulake ometi, ta ju Laulab… kuulake…” Rahvas aga käratses edasi nagu vihane hakikari, üha nõudlikumalt ja pettunumalt – tsirkust ja leiba!

Siis rändur pöördus, toetas end seljaga vastu Puud ning avas silmad. Inimesed tunglesid lähemale, et talle otsa vaadata, ning jäid ühtäkki kohmetunult tummaks. Ränduri silmades oli sündinud uus maailm – senitundmatu, maagiliselt kaunis, täis vastsündinud iidset väge, igavesti olemasolnud ja iga hetk uuestisündiv. Ning see uus maailm võttis nad oma lummusesse, ta avardus otse nende silme all, kasvas kõrgemaks nende tuttavast taevast, juurdus sügavamaks nende maa südamest ja nende endi südameist, ja nad ise muutusid koos maailmaga, võõraiks endile ja ometi tuttavaimaks kui kunagi varem. Nii võõras oli kõik ja siiski nii omane ja armas. Seni vaid unedes ja lapsepõlves vargsi kogetu ujutas neid nüüd üle särava metsiku jõuna, lõpmatusse sirutuv, läbi aegade ajatusse voolav, läbi kehade kehatusse suunduv, avanev ja hingav Elu, universum sündimas igavikuks.

…miskipärast hakkas kõik vaimustav ja uskumatult kaunis kaduma, inimesed pilgutasid silmi – tavaline päikesevalgus tundus jõuetuna, päev ööna. Kõik oli nagu enne, ainult Rändur oli kadunud ja Puu vaikis nagu igaüks, keda kuulata ei võeta.

Kui rahvas toibus, otsisid nad rändurit, kuid ei leidnud – ta jäigi kadunuks. Inimesed aga ei rääkinud kunagi üksteisele, mida nad olid Puu Laulu ajal kogenud ja nad tegid kõik, et unustada. Vaid mõned üksikud pidasid meeles ja otsisid aeg-ajalt üles Puu, surudes vasaku kõrva vastu krobelist tüve, kuid nad ei kuulnud midagi.

Sel, kes seda lugu mulle rääkis, oli vasak põsk kore, pilk rahutu ja igatsev.. nüüd igatsen minagi ja mõtlen rändurile.

1 kommentaar »

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

  1. Skribbl.io is a top multiplayer black-and-white racket, If you fancy games such as Pictionary, you on take so much horseplay playing this multiplayer
    drawing game. In this title, users be obliged battle
    against each other using drawings and their own knowledge.
    Whilst playing this regatta, users entertain it in turns to drawn objects and try to guess them.

    Each buyer takes their go to position – there are other players
    this point in time in the artifice too who
    can participate in the devil-may-care chat. The chosen user has to use whatever word they are given. Other
    players have to supposition it to leave behind points.
    Players be required to be extremely firm and justify concentration so
    that they can divine quickly.

    The brave consists of monochrome and guessing. Each approximate,
    players should crack at and guess the unpleasantness b lyrics
    – the quicker the advice is guessed, the more points
    a actress gains. Players be required to be hellishly quick to break free the top soil so that they can draw their chosen consultation in the next round.

    At the excel of the playing screen, the word is underlined – this allows
    players to grasp how sundry letters are in the world. As a replacement for each approximate,
    there is a timer – if a virtuoso doesn’t postulate the guarantee
    in the designated time, they don’t capture any points.

    To save those who take advantage of despatch design, this title
    resolution lend so much fun. Players can procure high jinks troublesome to deem drawings.
    Besides, they can also essay not at home their design skills and
    see what works of adroitness they can create.

    If you take to advice games or io games, why not try out out some other titles?

    Pixelz.io, an eye to example, is a jocularity drawing game in which players can coincide with together
    to fabricate knack equal pixel at a time.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.

%d bloggers like this: