Nurisen keeleõppe teemal

2. juuli 2009, 09:40 | Posted in Elumosaiik, nurin | 9 kommentaari

Mulle ei meeldi, kui keelekursuse kohta tuleb informatsioon juba ja ainult selles keeles, mida õppima lähen. Info on muidugi paksult ametlikkeerulisi sõnu ja väljendeid täis. Lubage küsida, kuidas ma peaksin sellest aru saama, kui olen siin alles teist nädalat elamas? Ja kui ma sellest infost vabalt aru saan, mida ma siis üldse sinna kursustele lähen? Kursuste tasu ei ole sugugi väike. Oleks ju viisakas lisada juurde näiteks ingliskeelne info.. või kuidas? Tuleb näiteks sakslane Eestisse elama ja tahab keelt õppida, kas saadaksime talle infot ainult eesti keeles? Arvan, et mitte.

Ja mulle ei meeldi, et pean kursuste kirjaliku materjali ehk raamatud ise ostma. Minu arvates võiksid need küll juba hinna sees olla.

Ja … ausalt öeldes mulle ei meeldi jälle otsast alustada… jälle uus keel… Jälle need situatsioonid – keegi seletab mulle midagi, mina vahin lolli näoga, sest ma ei saa aru… ja ei hakkagi niipea aru saama. Keele omandamine võtab siiski kõvasti aega. Ja kuu aega kursustel ei pane mind ka vabalt rääkima 😛  Aga pikemaid kursusi ihates peaks juba pangalaenu võtma… Samas seni kuni peaaegu probleemitult suheldud ei saa, on ka töösaamine raske. Ähh… Ja see on nii tüütu… see lollolemine. Ilma keeleta oled nagu loll, mis sest et emakeeles ehk polegi lootusetu, kuid võõrkeeles, mida ei valda, jätad siiski lolli inimese mulje. Tundub, et inimene ei tea midagi, kuid ta lihtsalt ei saa küsimusestki aru ja ei suuda vastust edasi anda, kui teab.

Poolas läks mul aega kaks aastat, kui lõpuks veidigi vabamalt rääkima hakkasin. Seni olin idiootne välismaalane, püüdlikult naeratamas ja nurgataguseid pidi roomamas 😛 No nii hull ei olnud, aga peaaegu. Sest – ma tõesti ei taha rääkida kui ma ei oska. Tean, et nii ei ole tegelikult võimalik, tuleb rääkida igal juhul, kuid mul on siin täielik keelumärk ees. Ma ei taha valesti rääkida ja ma ei taha, et inimesed mulle suhu jõllitavad, sest nad ei saa mitte muhvigi aru, mida ma öelda üritan. Parem olen vait.

Keelekursused algavad esmaspäeval. Mul ei ole mingit isu sinna minna. Kuid pääsu ka ei ole. Polnud Eestis lihtne, pole ka siin lihtne.

Võimalus suhelda emakeeles ja elada emakeelses keskkonnas on luksus.

Üritan nüüd jälle veidi õppida 😛

9 kommentaari »

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

  1. Aga ära suhtu asjasse nii, nagu mõni tõrksam venelane eesti keele õppimisse, et küll on nuhtlus. Tunne keeleõppimisest rõõmu, näe selles võimalust uueks – uuteks kontaktideks, teadmisteks, suheteks.

    Tee suu lahti ja räägi! Inimestele enamasti meeldib, kui nendega püütakse rääkida selles keeles, mida nemad räägivad. Nad tulevad siis appi ja see on jällegi tore kogemus. Sul on pealegi igapäevane keelekeskkond, nagu ma aru saan, omast käest võtta, sa ei pea seda endale looma interneti, filmide, kirjanduse jm abil.

    Viimasel ajal ongi kombeks õpetada nii, et põhiliselt räägitakse ainult selles keeles, mida inimene õpib. Sama meetod, mida kasutad lapsega, kes alles õpib kõnelema.

    Emakeele kasutamine ja emakeelses keskkonnas elamine võib olla luksus, aga erinevate keelte õppimine ja oskamine on rõõm.

    Ise õppisin uue keele viimati juba kaugelt üle 50-sena ja hakkasin seda ka esimesel võimalusel kasutama – sain hakkama küll, Hispaania kelnerid olid näiteks mu mõne sõna hääldust kuulates naerust kõverad, aga kõigil oli lõbus – puha nauding.

    Comment by iltaka— 2. juuli 2009 #

    Vasta

  2. Aga ma suhtun ikka asjasse nii nagu enda jaoks sobiv tundub, eks. Igaühel on õigus valida oma suhtumine, tunded ja mõtted. Mis endale sobib, ei pruugi teisele sobida. Käsutada mind suud lahti tegema või midagi tundma ei mõju mulle eriti ergutavalt, pigem vastupidi:P Nii et inimesed on erinevad.

    Mu jaoks on erinev, kas elada Eestis ja siis uut keelt õppida – peamine suhtluskeskkond on ikka kodukeelne või elada mujal – ongi ainult võõrkeelne olemine, 24h. See viimane variant mõjub mulle väga väsitavalt, on palju hetki, kus ei tule mitte ühtegi õiget sõna meelde ja kõik see kokku on paras stress.

    Paha on, kui ei ole üheski keeles korralikku baasi all. Siis on iga uue keele õppimine paras pimeduses kobamine.

    Võtan endale õiguse tunda just nii nagu tunnen. Jäägu igale see õigus.

    Comment by soileen— 2. juuli 2009 #

    Vasta

  3. Palun vabandust, kui mu tekst käsutamisena tundus ja Sulle Su õiguste riivamisena tundus. See oli ikkagi mõeldud rohkem soovitusena, et Su valikud Sulle kergemad tunduksid.

    Võib-olla on parem, kui mu eelmise (ja ka selle) kommentaari üldse ära kustutad.
    Kõike head Sulle.

    Comment by iltaka— 2. juuli 2009 #

    Vasta

  4. tead, ma tegelen palju vahetusõpilastega – nendega, kes eestisse tulevad ja hakkavad nullist meie keelt õppima. vahetusõpilased on oluliselt nooremad, muidugi, aga muidu täpselt sama teema.

    aga, tead, keel on esiteks elav asi ning teiseks saab teda omandada ainult kasutades. ainult nii. hea on muidugi põhiväljendite baas alla saada turvalises keskkonnas (nagu nt keelekursusel), aga edasi tulebki kasutades.

    ja ma saan aru, et sa ei taha rääkida ‘valesti’ ning väga tüüpiline (mul oli kindlasti, iseasi, kas ka sul) on teatud frustratsioon sellest, et ei suudeta oma mõtteid väljendada TÄPSELT… nüanssideni… mis on emakeeles võimalik.

    aga alusta lihtsatest asjadest. täna poes müüjat. tervita kohvikus ettekandjat. sedasorti asju. kasuta kohe iga uut sõna, mida õpid. kasvõi nii, et lauses ainult üks sõna on vastavas keeles. nt prantsusmaal tellisin ma kohvikus asju nõndaviisi… et suurem osa oli inglise keeles, croissant prantsuse keeles ning särava naeratusega s’il vous plait otsa… töötas küll. teenindajad on üldse tänuväärsed, kuna nad on oma töös harjunud väljamaalastega suhtlema ning peavad oma ameti tõttu niikuinii ka keskmisest kannatlikumad olema.

    lisaks see kasvõi üksikute sõnade rääkimine… see aitab kaasa sellele, et teised oleksid abivalmivad ning suhtuksid sinusse kannatlikumalt. nad ju näevad, et sa oled väljamaalane… kui neile välja näidata, et sa proovid, siis on ka neil motiiv sind aidata. rääkida aeglasemalt, pöörata rohkem tähelepanu.

    võrdluseks – mul isiklikult pole probleemi oma vene keele riismeid kokku võtta, kui mõni venelane jääb eesti keelega hätta. kui ta aga pöördub mu poole vene keeles, siis mina ‘ei saa aru’ temast. see on üsna universaalne…

    ehk on üldse kaval proovida samas vaimus asju ümber keerata? sul kindlasti on nt venelastest tuttavaid või muid muu emakeelega inimesi, kes on eesti keelt õppinud? nad räägivad ju aksendiga ning ka vigadega? kas sind see häirib?

    või on sul ehk uuel tööl võtta mõni muumaalane, kes samamoodi kohalikku keelt õpib või on õppinud? siis pole vigade tegemine nii suur probleem kummagi jaoks.

    veel on mind isiklikult keeleõppel aidanud teema mänguliseks tegemine. prantsuse keelt õppides ma prantsustasin (frenchify oleks inglise keeles tore sõna) kogu oma ümbruse. kuulasin prantsuse popmuusikat (mis siis, et muhvigi aru ei saanud), vaatasin prantsuse filme… selleks, et keele kõla, rütm ja meloodia saaks tuttavaks… et kõrv harjuks sellega.

    eestis olnud vahetusõpilased kirjeldavad tihti, et alguses on eesti keel üks suur meloodiline mula, siis hakkavad nad tabama lause alguseid-lõppe, järgmisena eristavad sõnu ning alles siis hakkab keel mingit tähendust omama.

    aga selleks on vaja keelt kogu aeg kuulda.

    veel, klassikaline vahetusõpilaste võte – kleepisida terve kodu täis kollaseid post-it’e, kus mööblil ja esemetel peal vastavakeelsed nimetused. proovida lugeda koomikseid (sest need on tavaliselt lihtsas keeles).

    see on küll hilisem samm, aga mina isiklikult tegin omal ajal inglise keelega läbimurde, kui hakkasin lugema lasteraamatuid. ‘karupoeg puhh’ ja ‘alice imedemaal’… üldse – lugeda raamatuid, mida sa oled juba emakeeles lugenud.

    mina olen visuaal, seega meetod, mis mul väga hästi töötas – kui kasutati uut sõna, palusin, et see mulle tähthaaval ette öeldaks. siis kujutasin sõna kirjapildis ette ning piltlikult öeldes vajutasin ‘save’. järgmiseks palusin, et sõna kasutataks mingis lauses, kolmandaks moodustasin kohe ise lause.

    alkohol aitab kah alati keeleõppele kaasa. usu, pärast pudelit viina räägid või hiina keelt. (see oli nüüd sarkasm, eksole 😉 )

    viimaseks – see nõuab julgust ja kokkuvõtmist, aga kõige kasulikum on tegelikult end n-ö vette visata. s.t. lõigata end mõneks ajaks täielikult ära emakeelest. tänapäeval muidugi pea võimatu, aga siis see vähemalt viia miinimumini. mingil põhjusel kehtib see peamiselt just rääkimise juures, aga hea oleks tõesti ka visuaalset poolt (msn, blogid, ajalehed, meilid) vähendada. nt antakse vahetusõpilastele soovitus esimesel kolmel kuul mitte emakeelt rääkida.

    üks osa on ilmselt psühholoogiline – kui inimene on mõtetega kodus ja kodumaal, on neetult keeruline sisse elada uude keskkonda… aga see on keeleõppel oluline…

    … aga ka keeleõppeprotsessis… ma ei tea, millest see tuleb, aga mu enda kogemus vahetusaastal oli, et kui ma olin mingil põhjusel eesti keelt rääkinud, läks mu inglise keel kohe nädalaks ajaks allamäge oluliselt. tegin vigu, mida ma pole iial teinud. unustasin ära elementaarseimadki sõnad.

    mingid ajulühised või ma ka ei tea…

    aga, mis peamine – ma tahtsin lohutada, et see ‘ma ei oska enam ühtegi sõna’ käib asja juurde. mul endal oli meremaal elades seda tunnet ikka väga mitu korda, kusjuures ma ju tegelikult rääkisin inglise keelt kõrgemal kesktasemel juba enne vahetusaastat… usu, see jääbki juhtuma 🙂 , aga see läheb üle…

    Comment by e.— 2. juuli 2009 #

    Vasta

  5. aa… ja et see võõras keskkonnas olemise stress ja frustratsioon käib samuti asja juurde. ka nt vahetusõpilased magavad esimene kuu aega kogu aeg – ning teevad seda vähemalt pool aastat üle igasuguse normi. ka nt mina magasin esimene kuu aega iga päev 12 tundi, kuigi, kordan, ma ju juba rääkisin keelt.

    uusi muljeid on niivõrd palju, lisaks teine keelekeskkond… kõik on võõras… see väsitab iga normaalse inimese ära. mida siis rääkida veel keskmisest tundlikumast ning (nagu ma aru saanud, siis) introvertsemast inimesest nagu sina.

    puhka kohe uhkelt ning võta endale kohe täitsa oma aeg… see turvaline pesa… kuhu sa saad alati tagasi pöörduda…

    iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. aga asju saab endale (ja just ENDALE, enda personaalsete võtetega) lihtsamaks teha.

    leia see, mis sinu jaoks paneks asja tööle. ma ei tea, mis sul võiks olla, aga kui sa mõtled tagasi millelegi, mille sa oled kiirelt ära õppinud (MIDAGI on kindlasti, maitea, muhu tikand 7. klassi tööõpetuses, kasvõi)… siis on seal õppeprotsessis kindlasti mingid jooned… mida sa saad analoogselt kasutada nüüd, keeleõppel…

    minul oli mäng ja mängimine. mis sul võiks olla?

    Comment by e.— 2. juuli 2009 #

    Vasta

  6. Iltaka, kindlasti jagasid soovitusi parima abistamissooviga. Lihtsalt “ära” ja “tee” on ikka pigem käskivas kui soovitavas kõneviisis 😉 Aga eks see va serveerimine veab teinekord mind ennastki alt ja head soovitused võivad teisele tunduda hoopis teisekõlalised. Ja noh… ma ei ole siin päris sama mis mõni venelane Eestis, kes ei ole aastaid või aastakümneid lihtsamatki keeleoskust omandanud..eks… ma olen siin teist nädalat ja iga päev (ok, v.a. eile, kui tõbine olin) keelt õppinud nii et pea paks otsas. Lihtsalt ühel hetkel saab sellest pungestamisest küllalt ja tahaks veidi nuriseda. Ja küll siis saab jälle edasi pungestatud.

    See võõrsil elu on paras stress, mis seal salata. Elasin Poolas kolm akadeemilist aastat, kaks esimest kuud nägin iga päev unes, kuidas kedagi tapeti või ise tahtsin end tappa – nii palju pinget oli igapäevaelus. Kuna oli väga kiire minek sinna, väga kiire otsus, siis ei saanud enne keelt ka õppida ja läksin peaaegu igasuguste eelteadmisteta. Selles linnas aga ei kippunud kohalikud küll eriti mingit muud keelt peale kohaliku rääkima. Nii et see kogemus, kuis taolises täiesti uues ja täiesti emakeeletus keskkonnas hakkama saada, on mul olemas. Ainult et siis oli teadmine, et tulen ikka Eestisse tagasi, hetkel ei pruugi seda olla, sellega ei ole ka päriselt veel harjunud. Ja miskipärast tundub saksa keel märksa raskem senitudeeritud keelteist… Aga tuleb lihtsalt edasi rühkida, muud võimalust eriti polegi ju. Päris tummaks ja kobaks ma ei kavatse ka jääda.

    Nii et tänud soovituste eest, Iltaka, midagi ma ära ei kustuta, kõik sobib ja kõiges on omad õppetunnid. Jõudu ja parimat Sullegi.

    Comment by soileen— 3. juuli 2009 #

    Vasta

  7. põhimõtteliselt, soileen, kui proovid, saad sa mu kirjutisi ignoreerida veel demonstratiivsemalt. praegu on natuke lahja veel 😛

    Comment by e.— 3. juuli 2009 #

    Vasta

  8. Põhimõtteliselt, e., võiks nüüd näiteks nii teha, et ei kirjuta mulle ikka ette küll, millal ja kui palju ma pean kirjutama, eksole 😛 Tahan, kirjutan, tahan, ei kirjuta. Tahan, võtan aega vastamiseks, tahan, mõtlen, tahan, ei vasta üldse. Oma blogis on mul küll õigus vastata just siis kui endale sobivaks pean. Kui just ei ole tegu kiirreageerimist vajavate küsimustega. Mu arust Su kommentaarides ei põle otseselt ju midagi. Või milles asi on?

    Kirjutasid ju vabatahtlikult.. kõik siin blogis on vabatahtlik ja kellelgi ei ole õigust teiselt midagi eeldada või oodata. Ma ei kohusta kedagi kommentaarideks ja kommentaarid ei kohusta kedagi omakorda vastukommenteerimisteks. Vaba valik.

    Su eelnevad kommentaarid keeleõppe kohta olid asjalikud. Ühtteist kirjutasin omalt poolt ka – vahepealse kommentaarina, kuid miskipärast see ei “lugenud” Su jaoks ilmselt.

    Olen kogenud, et mul on vaja teinekord ajalist distantsi vastamisel. Kui ma seda aega endale ei anna, ei ole mu poolt kirjutatu tihti üheselt arusaadav või on emotsioonidest pimestatud või on lihtsalt jabur. Olen päris sageli suhteid rikkunud kiirete väljaprahvatamistega ning taoliste vigade vältimiseks olen õppinud endale aega andma vastamiseks. Andsin endale aega ka näiteks Iltakale vastamiseks, andsin endale aega Sulle vastamiseks. Inimesed on erinevad, elavad eri kiirustes, jne. Minu kiirus on selline nagu ta on. Ja mul on õigus võtta aega, kui seda vajan. Kas suudad seda respekteerida või mitte, ma ei tea. Aga see ei ole ka ausalt öeldes minu asi. Hea oleks jätta inimesele olemisruumi sellisena nagu ta on.

    Eelnev on kirjutatud sarkasmita (igaks juhuks ütlen). Mõtlengi nii nagu kirjutan.

    Olgu, aitab küll, tantsupidu tahab vaatamist.

    Comment by soileen— 3. juuli 2009 #

    Vasta

  9. Kas olete ärimees / naine? Kas olete rahalises segaduses või vajate raha oma ettevõtte loomiseks? või tasuda oma arveid või alustada head äri? Kas teil on madal krediidiskoor ja teil on
    raskusi käibekapitali laenude saamisel kohalikelt või muudelt finantsasutustelt ja pankadelt? Kõik, mida selleks vaja on, võtke meiega ühendust e-posti teel: JOYLOAN347@GMAIL.COM

    Comment by REINHARD JOY— 14. märts 2019 #

    Vasta

Leave a reply to soileen Tühista vastus

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.