Elamus ooperist

21. okt. 2009, 18:01 | Posted in Laeemotsioonid, Muusika | 6 kommentaari

Eile käisin Staatsoperas Šoštakovitši ooperi “Lady Macbeth`i”  peaproovi kuulamas.. see raputas hingepõhjani läbi. Tavaliselt, pean tunnistama, on ooperi kuulamine mu jaoks nagu killukeste korjamine – sel lauljal on hea hääl, lavakujundus ei ole üldiselt suurem asi, tolle laulja diktsioon on olematu, lavastajatöö on hea, jne… Tervikut ei teki, sest kuskil on ikka nõrgad lülid või on lihtsalt tegu, olgem ausad, tavaooperietendusega, täis stampe ja klišeesid, abitut näitlemist ja ükskõikset musitseerimist.

Siin ei olnud midagi sellist. Kõik moodustas jõulise, intensiivse ja veenva terviku. Olin veendunud, et lavastaja või/ja dirigent lihtsalt peavad vene rahvusest olema (siiski mitte – mõlemad on sakslased), ei ole võimalik muidu nii hästi tabada sellel ajastule ja rahvusele omast, see ei olnud mingi steriiline lääne-euroopalik lavastus, ei, see oli … just nii nagu ongi… tõeline… Ja kuidas lauljad liikusid, näitlesid – ei mingeid tavapoose kangete käte ja tardunud pilguga, igaüks väljendas kehakeele kaudu oma rolli olemust, koorgi, see enamasti tardunud ja tüdinud mass ooperilaval, oli elav, liikuv, reageeriv, asjas sees ja loov. Ohh…

Isegi aktsent oli üsna vähe märgatav, laulmisel nii mõnelgi solistil peaaegu mitte, alles kõne reetis.

Ning muusika, see muusika… nii jõuline ja valus. Tuli mõte ja tunne, et Šoštakovitši muusika kaevab üles kollektiivseid tundeid – viha, valu, traagikat. Sellele võib üksikisik alla jääda, kui ei ole ise tugevam või kui ei ole mõnda kaitset peale. Šoštakovitš on kui üldise valu väljendaja ja kanal. Isiklikust valust sai üldine – see valu, mis on sellest muusikast kuulda, ei ole ainult isiklik. Esmakordselt keeras muusika mul sisikonda sõna otseses mõttes pahupidi. See oleks nagu filtriteta, alasti muusika, filtriteta valu, kaitsmeid pole peal. Kui endal ka pole kaitsmeid peal, võib kehvasti minna.

Kas pole nii, et enamasti käime muusikat, sh ooperit nautimas? Muusika on meele lahutamiseks, nautimiseks, nagu hea konjak või šokolaad.. ometi ei ole tõeliselt hea muusika meelelahutuseks mõeldud, mõnusa äraoleku tekitamiseks. Tõeliselt hea muusika äratab mugavlemisest üles, virutab valusalt, kui vaja, avab silmi ja südant – ärka, ole elus.. Vaat selline oligi just ooper, mida kuulamas käisin.. olen siiani üllatunud, et ka nii on võimalik 🙂  Tänud kõigile tegijatele!