Tagantjärele targalt

30. okt. 2009, 18:18 | Posted in Elumosaiik | 5 kommentaari

Jäin täna mõtlema kooli üle, meenutama olnut. Mulle ei meeldinud koolis, kohe üldse mitte. Alguses oli igav, sest teadsin juba õpetatavat, hiljem oli igav, sest õpetatav oli nii igav ja kohustuslik ja nüri. Milleks neid asju oli vaja pähe taguda, seda ei seletanud keegi, vähe tekkis seoseid tegeliku eluga, veel vähem räägiti sellest, mis tegelikult huvitas. Rääkimata kool-kombinaadi vältimatust lärmist ja tunglemisest, laste omavahelisest õelutsemisest, inetutest ruumidest ja koolivormist. Kõik pidid olema ühtmoodi, teadma, mõtlema ja käituma ühtmoodi, vastama ühtmoodi.

Miks tekib lapsel koolist selline tülgastus? Võib muidugi öelda, et see on subjektiivne arvamus, ja ongi muidugi, kuid samas ei tähenda see midagi, sest maailm ongi subjektiivne. Arvan, et on siiski oluline, et lapse ja noore inimese jaoks oleks kool meeldiv ja õppimine huvitav, et ta omandaks koolist midagi, mis teda elus tõepoolest aitab. Hetkel on koolis kõige olulisemad hinded, eriti riigieksamite hinded, sest sellest sõltub, kuidas saab edasi. Kool on hinnetel põhinev konveiersüsteem, mitte inimlikkust olulisimaks pidav. Närib see lapsuke end koolist läbi, lõpetab ülikooligi, ja avastab, et reaalses elus ei huvita kedagi tema hinded, ta ei saa nende eest tööd, halvemal juhul ei ole ka teadmistega midagi peale hakata, sest need on eluvõõrad. Võib juhtuda, et ei mäletagi eriti midagi koolisõpitust.

Eluedu ei ole eriti seotud koolieduga. Elus tuupimisega edukaks ei saa, koolis võid just nõnda hiilata.

(Pean silmas hetkel ainult haridussüsteemi, mitte õpetajaid ja nende tööd. )

Millest ise lapsena kohutavalt puudust tundsin, oli eelkõige emotsionaalne tugi ja turvatunne, nö turvaisik. Muidugi peaks selline turvatunne alguse saama kodust, kuid miks ei võiks olla ka kool emotsionaalselt turvaline ja sõbralik paik, mitte külm ja vaenulik, kust tahaks võimalikult kiiresti ära saada.

Miks ei võiks koolis lastele õpetada näiteks tervislikku olemist, sh emotsionaalse tervise hoidmist, õiget toitumist. Põhitõed toitumisest, tervisest ja … mis oleks see hea sõna – olemiseõpetus? St õpetada lapsele oma emotsioonide tundmist ja nendega hakkama saamist, eneseväärikust, enda ja teiste austamist, viisaka ja sõbraliku suhtumise aluseid, suhtumist endast nõrgemaisse ja erinevatesse…. Kui nendes kahes asjas – emotsionaalne ja füüsiline tervis – saaksid me lapsed korraliku teoreetilise ja praktilise aluse, hakkaksid asjad tasapisi ülespoole minema ehk ka üldises mõttes.

Kuidas tulla toime oma tunnetega, olen täiskasvanueas õppima pidanud, ometi oleksid need teadmised väga juba varem, juba lapsena ära kulunud. Emotsionaalne intelligents on mu arust väga oluline, asendamatult oluline. Mida aga tehakse praegu laste abistamiseks selles valdkonnas?

Jälle üks maailmaparandamisejutuke, pealegi teemal, millest olen vist kunagi juba rääkinud. Aga mis siis.

 

5 kommentaari »

RSS feed for comments on this post. TrackBack URI

  1. Kirjutan kahe käega alla Su jutule. Mäletan oma kooliaega suurepäraselt (tegu praeguse eliitkooliga, eks oli see elitaarne ka toona).
    Liiga palju inimesi ümberringi, liiga palju saginat, müra (!), tunne , et sina kui isiksus ei huvita mitte kedagi… samas – mida siin lootagi, kui klassis 40 õpilast, hea kui õpetaja lõpuks nimed ja näod kokku viib.
    Haridussüsteemi kiuste püüan oma töös anda lastele seda, millest kunagi puudust tundsin 🙂

  2. Selline olemiseõpetus võiks tõesti koolis õppeainena sees olla, kuid vähe on täiskasvanuid kes selle on eneselegi selgeks teinud. Riigikordki soosib enne kiriku kristlikku õpet kui seda, et väike inimene iseendaga läbi saaks.

    Ilus tulevik oleks, lapsed kes seda olemiseõpet saaksid, kord suureks saades, juhiksid riiki heaperemehelikult. 😉 unistus.

  3. unistaks koos teiega…võiks olla veel rollimängu tund (suhtlemistreening)…et ärkaks südametunnistus…mõtlemine tuksuks südames…

  4. Ojaa, unistada on nii vahva… ja mul on tunne, et tasapisi hakatakse siiski väärtustama inimlikku olemist. Ehk on mõne aja pärast piisav soov süsteemi muutma hakata.. oleks küll väga vahva…

    Miks üldse peab kool nii hirmsuur, nagu mingi tehas, olema? Miks ei võiks linnakoolidki olla väiksed, inimsõbralikud…. oleks kergem nii õpilastel kui õpetajatel, rohkem töökohti ja tulemused paremad. Rohkem koole, aga väiksemad…

    ….eks neid väikseid alternatiivkoole on juba ju olemas ka, aga neid on väga vähe, muutust rahva üldpildis nad siiski vist veel tekitada ei suuda.

    Oi, küll teeks ja muudaks, kui raha oleks 😛 Suure riikliku süsteemiga võidelda ei jaksa, oma rahadega oleks lihtsam mõned koolid käima panna, aga noh, siis peaks ikka tõesti rikkur olema..

    Seni hoiame kasvõi ainult unistust meeles, seegi oluline – mis meeles hoitud, see saab ükskord teoks ka 🙂

  5. […] ajad tagasi tõstatas Soileen oma blogis toreda mõtte: Koolisüsteemis võiks olla aine mis õpetaks Väikestele Inimestele seda […]


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.

%d bloggers like this: