Elu on väärt hoidmist

21. juuni 2017, 22:01 | Posted in depressioonist välja, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Kui sul on tunne, et sa enam ei taha, et sa enam ei jaksa mitte sammuvõrdki enam… kui sul on tunne, et kõik on valesti läinud ja sul pole jõudu jälle uuesti alustada… kui sul on tunne, nagu vajuks maailm sulle Tohutu Hallina peale ja sul ei ole kuskile varjuda, sest sinus endas on teine Tohutu Hall, ja see lõpmatu Hall purustab sind täielikult…sul pole varjupaika…. Kui sul on tunne, et see Hall on sind võitnud ja sinust pole midagi peale tühjuse järgi jäänud, otsekui oleks sinust sõna otseses mõttes eimiski saanud…Kui sul on tunne, nagu oleksid vaid veel tühi kest, et sa ei ela, vaid ainult reageerid välisele….Kui sul on tunne, et sa ei taha enam mõtelda ega tunda, sest see, mida sa tegelikult endas kannad, on liiga valus, talumatu, lõppematu…. Kui sul on tunne, et sa oled täiesti üksi kogu oma tõelise koormaga ja et sa oled murdumas….

….siis palun tea, et ma mõtlen sinu peale armastusega. Ma ei saa ega tahagi sulle midagi öelda, mis su koormat veelgi suurendab…ma tean, iga väiksemgi sõna võib viimseks piisaks osutuda, eriti need eriti hästi mõeldud sõnad….Aga ma lihtsalt mõtlen sinu peale armastuse ja soojusega. Ma ulatan käe ja hoolin sinust. Hingan koos sinuga, armastuses. Continue Reading Elu on väärt hoidmist…

***

10. aug. 2015, 17:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Vahel vaatad ilma ja inimesi, lihtsalt jälgid enda ümber toimuvat, ning see kõik tundub nii ebareaalne…nagu mingi kattekiht, tegelikkust varjav film. Ja ma ise tundun ka täiesti ebareaalne…või vähemalt suurem osa minust. Nii võib üsna kaotsi minna, hõljud eikellenagi eikusagil ja imestad – mida ma küll siin teen? Ja mida kõik need inimesed teevad? Maailm tundub kummaline ja groteskne, otsekui mõne kunstniku veider hallutsinatsioonpilt, naljakas ja värelev. Tekib tahtmine tõmmata käega tõelust varjav kardin eest, tõrjuda hullust. Kui kujutluses teengi selle käeliigutuse, tekivad vaimusilma ette huvitavad pildid….mis, tõsi küll, ei ole sugugi vähem kummalised kui eelnevalt nähtu😁 Kujutlusvõime vähesuse üle vist kurta ei saa😊

Ma tahan vabaneda kurbusest ja vihast, aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi. On teatud asju,  millega tuleb lihtsalt õppida elama ja mis, nagu aruka lähenemise puhul selgub, võivad olla isegi toredad ja elu rikastavad, ja on asju, mis tegelikult ei kuulu mu põhiolemusse, ja mis võivad elu pikapeale põrguks teha, sest neil on rohkem võimu minu üle kui minul nende üle. Põhjuste teadmine ei aita, ma tean, kust kurbus ja viha minus pärit on, kuid see teadmine ei aita karvavõrdki neist vabaneda…ja see on juba nii väga vana lugu. Või peaksin hoopiski leppima nendega, harjuma? Arvan, et ma ei taha, sest see on nii kurnav elu. Ja kui päris aus olla, ma ei tunne, et kurbus ja viha oleksid mu pärisosa…Igatahes mitte nii püsivalt, krooniliselt, igapäevaselt. See ei ole mina, ma tean seda päris kindlalt.

Ikka ja jälle üritan end vabastada, seni ei ole päriselt õnnestunud. Olen suutnud toimuvat mahendada, katta, vähendada, kuid mitte tõeliselt vabaneda. Olen isegi hüpnoosile mõtelnud, kuid seni on see mulle liiga kahtlane ja ohtlik tundunud. Täna tegin algust uue teega – proovisin Bays’i Rännakut. Toimis üsna kenasti, kuid mitte kuigi kaua. Aga vaatab, võib-olla on see alles algus…võib-olla tuleb mul mitu korda rännata, enne kui see päriselt toimib.

Ei teagi. Igatahes on mul teatud seisunditest kõrini ja ma tahan elu teistsugusena kogeda. Ja ma usun, et mul on jõudu oma teele uue suuna andmiseks. Ma vähemalt usun, et usun. Et usk suureneks, tuleb temasse uskuda😊

Kaitstud: …ja vabaneb süda

31. jaan. 2015, 19:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Kirjad koopaseinal, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kuidas olla õnnelik

17. mai 2014, 20:28 | Posted in depressioonist välja, Kirjad koopaseinal, Ma olen, tervenemine | Lisa kommentaar

See on ju tegelikult lihtne 🙂

Lahti lasta asjadest, mille üle sul võim puudub ning mitte lubada neil sinu enesetunde üle võimu saada. Sest kui ikka seda koledat ja paha asja muuta ei saa, siis lihtsalt ei saagi 😛 Pole mõtet püsivalt selle üle ärrituda. Ei saa muuta teisi enda kõrval inglikesteks ja maailma roheliseks rahuaasaks, igaüks saab muuta vaid ennast. Seega – kuidas vabaneda halbadest oludest? Mine sealt ära või muuda ennast.

Leida endast oskus olla õnnelik. On võimalik tekitada endas õnnetunne, rahulolutunne – see on oskus, treenitav ja õpitav, ning ei midagi rasket. On vaja otsust ja soovi ja oskust lahti lasta emotsionaalsest taagast.

Õppida ennast tundma, olla endast võimalikult teadlik. See teadlikkus annab vabaduse jälgida end kõrvalt, mitte päriselt samastuda oma mõtte- ja tundeharjumustega, ning vajadusel enda loodavast välja astuda, loobuda uute kurnavate mõtete ja tunnete loomisest ning teha uus ja teadlik valik – mida tahan mõtelda, mida tahan tunda, kuidas tahan end tunda. Enda jälgimine, tunnetamine, äratundmine, teadlikuks saamine võimaldavad valikuid ja vabadust. Näiteks võimalust valida kas tunda end hetkel õnnetu või õnnelikuna 😉 Võimalust valida oma reaktsioone toimuvale. Võimalust loobuda kahjustavate mõttemustrite kordamisest. Jne.

Leida elupaik, töö ja kaaskondlased, kelle/mille juures on lihtsam olla õnnelik, kes mõjuvad sulle õnnestavalt. Muidugi on alati ja igal pool võimalik end mittekunagiärrituvaks mõttetargaks aretada, kuid mõned olud ja inimesed võivad vahel pikemaaegsel suhtlemisel ja suurtes kogustes liiga toksilisteks osutuda ning tagajärjeks on hoopis enda sisemine mürgitus. On hea, kui on vähemalt üks rahuoaas, kus igapäevaselt saab end taastada.

Leida see, mille tegemine sind õnnelikuks teeb, ja teha seda 🙂

Armastada ennast. Hoolitseda selle eest, et sa end oma elus hästi tunneksid, mida iganes selleks ka vaja on. Mõni tunneb end õnnelikuna, süües vaid taimetoitu, mõni tahab liha, mõne õnneks on vaja sporti, teine istub tugitoolis…igal omad vajadused ja hää ongi. Hea oleks, kui valitseks mõningane tasakaal keha ja vaimu õnnestamise vahel 😉 Ja veel parem oleks, kui suudaks vahet teha õnnetu-olemise vältimist ja õnnelik-olemist oma vajaduste rahuldamisel. Seal on sama suur vahe kui buliimiku õgimissööstul ja sisemiselt tasakaalustatud gurmaani toidu nautlemisel. Kui endas on tasakaal, siis ei ole vajadust end oimetuks süüa-juua või kuidagi teisel kombel oma teadvust tuimestada, et vähendada valu.

Leida endas ruumi tolerantsile ning erineva mõistmisele ning samaaegselt jääda iseendaks. Avarus, koostöö, harmoonia ning enda keskmes olemine üheskoos. Aga selleks, et olla enda keskmes, tuleb – jälle jõuan tagasi sama teema juurde – ennast tunda, tunda oma sisemist kaarti, et oma keset üldse ära tunda 🙂

Armastada ennast. Olla enda suhtes sõbralik, hoolitsev, soe, kaastundlik. Olla enda poolt. Olla enda parim sõber, nii headel kui halbadel päevadel. Vahel on end raske armastada…kuid õnneks on ka armastamine õpitav 🙂

Muud polegi. Ole kes tahad, tee mida tahad, tunne end kuidas tahad 🙂 Armastada, olla vaba ja anda vabaks, olla teadlik, olla vaba valikuiks  – mida tahan endasse? Sõda, rahu, kurbust, rõõmu, kitsikust, avarust…? Valikuid on palju.

Õnneks oleme õppimisvõimelised ja tee vabadusse jätkub 🙂

 

 

 

hetkel on nii

14. märts 2014, 17:26 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Mõlgutamisi, tervenemine | 2 kommentaari

Viimasel ajal olen harjutanud lihtsust. Päris hea on, ausalt öeldes 🙂 Harjutan, kuna olen tabanud enda kalduvuse olla-tegutseda vahel liiga keeruliselt, põhjalikult, komplitseeritult…misiganespõhjustel. Ühesõnaga – andes endale võimaluse tegutseda lihtsalt, vaadata elu lihtsalt..lähebki olemine lihtsamaks. Ausõna 🙂 Näiteks viskan peast välja probleemid, mille eest ma ei ole vastutav – murekoorma tohutu vähenemine, on ju tore 🙂 Ja teatavatele asjadele lihtsalt ei mõtle, kui nendele mõtlemine midagi paremaks ei tee. Vastutuse vähendamine, probleemalade vähendamine, otseteed labürintide asemel – jah, nii on mul märksa selgem, vabam ja rõõmsam olla. Natuke zen või nii 😀 Olen paari kolleegi jälginud, kes elu vägagi lihtsalt võtavad, mõjusid inspireerivalt. Nii et harjutan ja võtan lihtsalt.

Eriti hästi mõjub see praegusel ülitihedal tööajal. Ning eriti hästi on mõjunud D-vitamiini manustamine…selgus, et mul on seda alla igasuguste piiride ikka väga vähe (aga veretest tuli arstilt ise välja nõuda, ei viitsi ta kahjuks minuga ikka eriti midagi enam teha, kuigi panin talle nii suuri lootusi…ah, olgu pealegi…). D-vitamiini puudus on aga ju üks väga arvestatavaid põhjusi kroonilise tugeva väsimuse tekkel. Ja tõesti – mul on palju parem olla, kohe märkimisväärselt, ja ma olen väga õnnelik selle üle! Peaaegu nagu normaalne 😀

Ühest teemast tuleb kindlasti veel kirjutada, siis kui jälle aega on… sellest, et sisemine muutus on võimalik ja et me ei ole sunnitud elu lõpuni oma peas vangis olema, oma depressiooni- või mõnes muus vanglas… Aju on õppimisvõimeline, võimeline muutusteks – on vaja vaid õiget teed, st teadmist ja pisut püsivust harjutamisel. Aga muutus on võimalik. On võimalik õppida õnnelik olema, tasakaalukalt ja rahumeelselt. Ja on võimalik olla õnnelik sellisena nagu ollakse 😉

 

 

 

kohustusteks kohustatud

24. veebr. 2014, 16:03 | Posted in depressioonist välja, Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Kohustused. Kohutavad kivinäolised hiigelkohustused, rammivad mu põlvini, kaelani maasse, ahmin veel korra õhku ning vajun veelgi, ainult ahastavad silmad pärani kisendamas. Kohustusest sai kahetsus…liiga hilja?

 

Kui on taipamine, siis on veel võimalust. Võimalus taibata, et ise on end kohustanud, ise on endale kaela ladunud hinnanguid, ettekujutusi, nõudmisi, soove…. pean olema selline ja selline ja selline, suutma seda ja toda, tollest rääkimata ning kui ma seda ei oska, siis on ikka päris jama… ja kui mõnda asja ei suuda ja mõnda omadust ei ole, siis olen otsekohe mõttetu inimene 😛

 

Muidugi, paljud mustrid on pärit lapsepõlvest, eneselegi märkamatult omaseks sööbinud, neid pole just lihtne avastada, kuid mitte võimatu. On, on võimalik end ümber häälestada, ka täiskasvanuna, ei pea eluaeg jääma ärahirmutatud lapseks.. On võimalik end aidata, end vabastada tohutust aastakümnete raskusest lastist, avastada enda tegelik olemus…

 

Kinkida endale vabadus olla nagu ollakse. End lõpuks ometi tundma õppida, päriselt ja vahetult, ja lasta endal olla. Kohuse- ja kohustuste vabalt. Hinnanguteta. Kaastundlikult, armastusega. Võtta end mõttes väikse lapsena sülle, lohutada ja kallistada – kõik saab korda, kõik on hästi, sa oled mulle armas ja mul on sinust hea meel 🙂

 

Siseilmas toimuvat on võimalik valida. Õnneks 🙂

 

Värviliselt

27. aug. 2013, 18:36 | Posted in depressioonist välja, Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Mõni aeg tagasi mõtlesin, et p…e need punased botikud… ehk siis  – aitab tõmblemisest 🙂 Teemaks iseendaks olemine, depressiivsus, negatiivsus, positiivsus. On ju üldlevinud veendumus, et pea iga hinna eest oldagu positiivne, negatiivne on out, depressiivne on väga out, eksole. Aga mina ütlen – aitab igasugu üldveendumuste järgi tõmblemisest 🙂 Ja aitab negatiivsuse paanilisest vältimisest. Hirm on see, mis prillid ette ja värvipimedaks sunnib, ei muu, õigemini mitmed erinevad hirmud…hirm jääda ilma tunnustusest, omaksvõtust, armastusest, hirm olla tõrjutud, välja naerdud… Kui hirm sunnib positiivseks, siis on ju tegelikult tegu negatiivsusega 😀  Varjatud ja vihatud negatiivsus mõjub pika- või kiirepeale nii või teisiti tervisele, nii nagu nende varjatud ja vihatud asjadega ikka kipub olema, ükskõik, millega tegu. Nii et pigem on vaja vabastada hirm negatiivsuse ees, kui end kramplikult positiivseks pahteldada, kuigi sees kisendab 😉

Negatiivsus ise ei ole ju negatiivne 😛 On normaalne ja inimlik tunda end oludele ja siseilmale vastavalt. On normaalne tunda kõiki võimalikke inimlikke tundeid. Tunded – kõik tunded – on inimlikud. On inimlik olla inimlik ja lubada endal tunda oma tundeid, aktsepteerida oma emotsioone. On muidugi vahe, kas negatiivsus muutub kinnisideeks või on tegu tunnetega, mis tulevad ja lähevad, nii nagu kõik tunded. On normaalne tunda vahel raskeid ja keerulisi tundeid, niisama normaalne kui tunda vahel häid ja ülendavaid tundeid. Valge on normaalne, must on normaalne, kõik värvid on normaalsed. Kõik tunded on normaalsed.

Rikkas siseilmas tunnistatakse omaks kõik värvid ja värvinüansid, antakse endale luba värve rahus vaadelda, vajadusel tunded läbi elada, neist läbi käia ja neid kogeda. Oluline, et kusagil sügaval, sügavaimal, säilib rahu tüüne tempel, kuhu naasta ka pärast säravaimat tormi ja süngeimat vikerkaart. Sisemine tasakaal. Endaksolemise oaas. Äärmustest ja sõltuvustest vaba pühamu.

Usun, et taolise pühamu saab endale ehitada vaid see, kes julgeb endale end tunnistada just sellisena nagu ollakse, kõigega endas. Tunnistamisjulgus teeb pilgu selgeks ja meele säravaks, sest iga omaksvõtmisega kahaneb hirm ja hirm on see, mis pimedaks muudab.

Nii et  – jah, olen nagu olen, vahel nii, vahel naa. Ja ma ei kavatsegi end väänata kellegi näpuviibutustele vastavalt, kui mul endal selleks sisemine tungiv vajadus puudub. Kõik, mis olen, olen mina, ja kuulub hetkel minu juurde. Kui vaja, küll siis muutub ka midagi – aga seda vaid sise- ja isikliku vajaduse järgi. Hetkel naudin endaksolemist kõigis värvides 🙂 Kui vajan, olen negatiivne, kui vaja, depressiivne, isegi äärmuslik positiivsus võib kõne alla tulla. Kõike võib ette tulla ja kõik on vajalik Inimesekskasvamise pühal teekonnal. Millalgi muutume võimelisteks rohkem valima ja olema teadlikud, mis kuidas mõjub. Kuni kogemus puudub, pole aga teadlikkus võimalik.

P. S. Kui palju ilusat ja hääd kunsti oleks olemata, kui negatiivsus keelatud oleks? 😉 🙂

kevadpuhastus

21. märts 2013, 21:28 | Posted in depressioonist välja, Ma olen | Lisa kommentaar

Nii. Ennast sõimamata ja kritiseerimata, ilma etteheidete ja näägutamisteta viskan nüüd minust minema kõik, mis mind mu Teel takistab. Kõik. Aitab. Kaua ma seda puudast prügikotti ikka järel lohistan ja seejuures kroonilist seljavalu kurdan? 😛 🙂

Viskan minema kõik suhted, mis mind kurnavad. Tänan – oli ilus (või siis ei olnud) ja kõike head.

Viskan minema kõik mu halvad omadused (vähemalt niipalju kui võimalik). Ei, ma ei kirjuta neid siia, jäägu see saunaskäik mulle vaid, kuid – ma viskan nad ära.

Viskan minema kõik valed ja mõttetud ootused, millega end painan või painata lasen.

Viskan minema süütunde ja hirmu. Küllalt neist.

Ma suudan paremat. Ma olen väärt paremat, minu elu on väärt paremat. Minu armastatud on väärt paremat.

* haarab kuurinurgast sõnnikuhargi ja suundub otsustavalt Augeiase tallide poole…

 

 

Niisama mõteldes

20. jaan. 2013, 20:34 | Posted in depressioonist välja | Lisa kommentaar
Kipub keeruliseks, kui mitu häda on otsapidi sõlmes ja enam ei mõika, millisest otsast harutama peaks hakkama. Arvan siiski, et olen ju üks tervik, ei ole mõtet ravida eraldi asjadena depressiooni ja sotsiaalfoobiat ja ärevust ja siis veel võimalikku bipolaarsust…. Need hädad on tagajärg, kuid kuskil minus on üks põhjus, juur, millest on nad alguse saanud. Ma ei usu, et mu sünnipärase ajukeemiaga midagi korrast ära oleks olnud, olin terve, kuigi väga tundlik laps. Teataval põhjusel aga läks mu sisemaailmas Kese paigast, üsna varases eas, ning see sai saatuslikuks. Selle asemel, et nautida elu ja end, kulutan oma ainukordset aega müüride ehitamisele ja mustaks värvimisele :P

Eelnev ei ole kirjutatud depressiivselt. Vastupidi, mulle annab jõudu mõte, et tuleb leida see üks ja olulisim süsteemiviga ning selle paranedes paranevad ka kõik need esmapilgul erinäolistena tunduvad, kuid sabapidi ometi kokkuseotud psüühilised probleemid. Mul on tunne, et ma enam-vähem tean, millise Veaga on tegu. Sellest õppetunnist võiks saada mu elu olulisim. Lisaks annab mulle jõudu teadmine, et ma ei sündinud psüühiliselt vigasena.

Muidugi on nüüd tee väga palju pikem. Võitlus mitmepäise lohemaoga võtab ikka rohkem aega ja energiat kui ühe kiskja mahakoksamine ning kõverakskasvanud õunapuud sirgeks enam tagasi ei kooluta. Kuid ta siiski õitseb ja kannab vilja, selgesilmsele otsijale poetab salaja pihku muinasjutulise kuldõunagi..

Ehk ei oleks ma sügavikuta tundma õppinud kõrgusi, ehk ei suudaks ma märgata sünkpimeduses valgustäpikest, kui poleks õppinud valgust nii hindamatult kalliks pidama… kes teab..

Mul on praegu parem stardipositsioon Teele asumiseks kui kunagi varem.
Ma asun teele.
Õigemini – ma olen juba teel. Teel paranemise, vabanemise, rahu, Teadmise ja Armastuse suunas. Küllap on sellelgi pikal Teel salakavalaid takistusi ja kurje kuristikke, kuid see pole mulle, elupõlisele rändurile, ju uudiseks.

/ümisedes vasakule ära/

täna

11. juuli 2011, 12:14 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik | 2 kommentaari

on üle pika aja jälle Must Pilv kohal, esimest korda peale antidepressandi-kuuri alustamist. Õigupoolest oli seda ju varem või hiljem oodata, mis seal ikka. Pean ütlema, et seni läks küll kenasti, Pilveke oli kohal, kuid sellega ei olnud ühendust ja elu oli hoopis teist värvi. Kõige olulisem, et õppisin end mittedepressiivse inimesena tundma (see protsess muidugi jätkub veel kaua ilmselt) ja õppisin oma haigusega mitte samastuma. Muidugi on pilve-päeval olukord teine, kuid küll tuleb päike taas tagasi.

Pool aastat tuleb vähemalt rohtusid võtta, et kroonilisest depressioonist tingitud muutused ajukeemias saaksid võimaluse taandumiseks ja paranemiseks. See on pikk aeg ning ilmselt tuleb hiljem omakorda tegeleda ravimisõltuvusega. Kuid pigem seda teed pidi, kui lõputu depressiooniga jätkates. Olen oma valikuga rahul, vähemalt praegu ja praeguseni, mis hiljem saab, eks näis.

Omamoodi põnev on ka see teekond, õpin end üsna uues valguses tundma ning päris paljus tuleb korrektuure teha.

Elu õppetunnid jätkuvad.

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.