¤¤¤

28. veebr. 2017, 20:43 | Posted in Elumosaiik, Ma olen | 2 kommentaari

Kui sul on tunne, et elu voolab sinust mööda või et sina voolad elust mööda, sellest lakkamatust hüppa-kõrgemale-et-sind-märgataks-naerata-et-sind-armastataks-mängust, ja sul on hirm, mahajääja pelgus üksilduse, tõrjutuse ees, ja sa annad endast kõik, et vähegi sammu pidada, jätta endast kergestiseeditavat, probleemivaba-sõbralikku muljet –  mind on lihtne hooldada, mind on lihtne sallida, ma olen kõigega nõus ja teen kõik kaasa, võtke mind kaasa, võtke mind ainult kaasa!! – kuid su süda taob kurgus, käed higistavad, keha väriseb pingelistest sümpaatiaharjutustest ja hing on kinni, siis on aeg küsida, mida nimetad eluks, milline on sulle sobiv eluviis ja kui tähtsat rolli mängid sa enda jaoks. Vasta oma sõnadega, valmis vastuseid Eluõpikus ei ole, on vaid küsimused ning vaikne arupidamine. Vali ja otsusta nii nagu sulle sobib, sinu elu elad vaid sina, sestap on sul ainuõigus ta üle otsustada.

Ole nagu oled. Ole nii nagu sulle sobib olla. Olgu teised nii nagu neile sobib olla. Ja kui teie olemised omavahel ei sobi, siis lase jalga. Või kõrvad longu. Sinu mõtted jäävad sinu sisemise vabaduse võimaluseks, kui sa füüsiliselt lahkuda ei saa. Kasvata endale mõtteis tiivad ja lenda minema, oma päris koju. Sinna, kus oled armastatud ja austatud nii nagu oled. Kus sind ei sunnita lakkamatuteks võitlusteks. Kus sa ei pea end pidevalt tõestama. Võib-olla ei olegi sellist kohta veel olemas. Võib-olla tuleb see koht alles luua. Sul on see võimalus. Alusta oma südamest.

5. nov. 2016, 20:31 | Posted in Elumosaiik, Kurb | Lisa kommentaar

Abitu ja üdini kurb tunne, kui kahest miljonist heast ning toetavast sõnast-naeratusest ning ühest halvast-kriitilisest sõnast jääb meelde just nimelt ja ainult see halb. Mis sest, et kriitika oli tegelikult õigustatud, kuigi jah, sõna ei olnud ilus…samas ka mitte jõuliselt ropp või ebaviisakas. Ei, ma ei õigusta end, ütlesin täna pahameeles kolleegidele kriitilise sõna, just nimelt üheainsa…jah, see oli mu eksimus, see sõna, kuid – põhimõtteliselt jään arvamuse juurde, et tegu oli siiski tõeliselt idiootse veaga.

See oli esimene kehv sõna mu suust kogu selle ülimalt närvesööva projekti jooksul. Seni, see on kaks kuud, olen minu vastusel ja juhendamisel olevat gruppi teadlikult viisakalt ja sõbralikult kohelnud. Tõsi, ühel korral tõstsin häält ja ütlesin väga valjult  – ja sina kuulad nüüd ka! Ütlesin seda inimesele,  kes kuulub sellesse osasse grupist, kes projekti algusest peale mind järjekindlalt ignoreerivad. Sest ma olen naine ning lisaks nende endine kolleeg…. ning nad ei suuda sellest ilmselt üle saada. Ma teen oma tööd hästi, aga suhtlemine on osutunud nii keerukaks, et kaalun tõsiselt oma tööst loobumist.

Absoluutselt ja täiesti ausalt  – üks hääletõstmine ja üks halb sõna, kas see on liiga palju kahe kuu jooksul? Ma ei tea…tean aga mitut grupijuhti, kes oma kollektiivi jõuliselt ja väsimatult sõimavad pea iga eksimuse korral. Ja keegi ei karga karjudes püsti, et ruumist välja joosta. Kannatatakse ära, sest nad on ülemused. Minul ei ole nende positsiooni, kuigi töö ise on täpselt sama. Sestap võib ju mind teisiti kohelda…?

Ma tõesti ei tea….ja mul on väga kurb, et mu senine viisakas ning sõbralik suhtlemine unustatakse otsekohe….see kõik ei maksa selle ühe neetud sõna kõrval midagi, see üks halb on miljon korda tähtsamad kui eelnevad kaks miljonit head sõna. Kas nii ongi õige ja ma olen millestki valesti aru saanud? Ilmselt… Kas mul ei ole õigust kritiseerida tõesti  halvasti tehtut? See-eest muide on mind mitu korda mõne grupiliikme poolt teiste ees kritiseeritud..Kas mul oleks ka õigus selle peale karjudes välja joosta? Miskipärast ma hoopis jäin ja vastasin kriitikale viisakalt.

Millest olen ma valesti aru saanud….ma ei saa aru….ja väga kurvaks teeb mind kogu see lugu. Tahtsin, et tegu oleks toreda ja vahva projektiga me kõigi jaoks, aga läks hoopis teisiti..mu pingutustest hoolimata. Selge märk, et pole see töö mu jaoks…

Lõputud küsimused

25. juuni 2016, 16:42 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, taju | 1 kommentaar

Ma ei tea, kuis on teistel, kuid mul on rohkem küsimusi kui vastuseid. Ning hoolimata vanusest, kus naiivsus pole enam lubatud, küsimusi muudkui koguneb. Kui tulebki mõni vastus, järgnevad talle riburada uued küsimused ja iga küsimus on nagu mitmepealine lohe.

Võib-olla ei peagi kõik küsimused vastuseid saama, võib-olla oleks elu siis liig lapik ja igavalt läbipaistev, kui kõike teaks? Aga vaat ei oska öelda, ei ole kogenud…. Tõsi, on olnud paar meditatiivset valgushetke, mil polnud enam tõepoolest absoluutselt ühtegi küsimust. Oli lihtsalt tunne, et tean kõigest kõike, olen kõik ja eimiski, kõiges ja eikusagil. Hea tunne, aga ebapraktiline, sest igasugune motivatsioon tegutsemiseks puudus😀 Huvitav kogemus igatahes.

Imeline on, kui loed raamatut ja täiesti ootamatult leiad vastusi vanadele küsimustele, mida keegi seni pole seletada osanud. Siis langeb last südamelt – ma polegi päris imelik, on teisigi,  kes nii kogevad. Või siis oleme vähemalt koos imelikud😊 Viimasel ajal olen mõningaid vastuseid leidnud Samuel Sagan’i raamatuist, postitan vast millalgi ta kohta. Netis on talt nii mõndagi lugeda, online’s vähemalt. Tema juurde läheks hoobilt õppima ka, kui rahakott puuga kaenlas oleks, seni aga rõõmustan tasuta netiraamatute üle😊

Kohtuda tahaks inimestega, kes puudega räägivad. ..ja kellega puud räägivad. Tunnete mõnda? Viimasel metsaretkel rääkisin ühe puuga, kelle nimeks osutus Maa Südame Puu ja kes hakkas hoopis minu käest küsima, et kuidas seal ikka on, kust ma tulen, kas seal ka puid on ja nõnda edasi😊 Tore vestlus oli.

Olge hoitud ja armastatud, ilusat olemist teile!

***

10. aug. 2015, 17:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Vahel vaatad ilma ja inimesi, lihtsalt jälgid enda ümber toimuvat, ning see kõik tundub nii ebareaalne…nagu mingi kattekiht, tegelikkust varjav film. Ja ma ise tundun ka täiesti ebareaalne…või vähemalt suurem osa minust. Nii võib üsna kaotsi minna, hõljud eikellenagi eikusagil ja imestad – mida ma küll siin teen? Ja mida kõik need inimesed teevad? Maailm tundub kummaline ja groteskne, otsekui mõne kunstniku veider hallutsinatsioonpilt, naljakas ja värelev. Tekib tahtmine tõmmata käega tõelust varjav kardin eest, tõrjuda hullust. Kui kujutluses teengi selle käeliigutuse, tekivad vaimusilma ette huvitavad pildid….mis, tõsi küll, ei ole sugugi vähem kummalised kui eelnevalt nähtu😁 Kujutlusvõime vähesuse üle vist kurta ei saa😊

Ma tahan vabaneda kurbusest ja vihast, aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi. On teatud asju,  millega tuleb lihtsalt õppida elama ja mis, nagu aruka lähenemise puhul selgub, võivad olla isegi toredad ja elu rikastavad, ja on asju, mis tegelikult ei kuulu mu põhiolemusse, ja mis võivad elu pikapeale põrguks teha, sest neil on rohkem võimu minu üle kui minul nende üle. Põhjuste teadmine ei aita, ma tean, kust kurbus ja viha minus pärit on, kuid see teadmine ei aita karvavõrdki neist vabaneda…ja see on juba nii väga vana lugu. Või peaksin hoopiski leppima nendega, harjuma? Arvan, et ma ei taha, sest see on nii kurnav elu. Ja kui päris aus olla, ma ei tunne, et kurbus ja viha oleksid mu pärisosa…Igatahes mitte nii püsivalt, krooniliselt, igapäevaselt. See ei ole mina, ma tean seda päris kindlalt.

Ikka ja jälle üritan end vabastada, seni ei ole päriselt õnnestunud. Olen suutnud toimuvat mahendada, katta, vähendada, kuid mitte tõeliselt vabaneda. Olen isegi hüpnoosile mõtelnud, kuid seni on see mulle liiga kahtlane ja ohtlik tundunud. Täna tegin algust uue teega – proovisin Bays’i Rännakut. Toimis üsna kenasti, kuid mitte kuigi kaua. Aga vaatab, võib-olla on see alles algus…võib-olla tuleb mul mitu korda rännata, enne kui see päriselt toimib.

Ei teagi. Igatahes on mul teatud seisunditest kõrini ja ma tahan elu teistsugusena kogeda. Ja ma usun, et mul on jõudu oma teele uue suuna andmiseks. Ma vähemalt usun, et usun. Et usk suureneks, tuleb temasse uskuda😊

Kevadkoristus

6. märts 2015, 16:46 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, tänudega, tervenemine | Lisa kommentaar

Kodus poolhaigena vedeledes tekib lõpuks ikka tegutsemissoov ning kuna vaba aega jagub – haige inimene, tööst vaba – siis saab ette võtta juba ammu vajalikuks peetud koristus-ja korrastustöid. Tasa ja targu, otse loomulikult, nii et ettevõtmisest mõnu tunda saab 🙂 Ehtesahtel sai eile korda, täna võtsin suure pabeririiuli ette – dokumendid, noodid, igasugu paberid-värgid. Huh! Peaaegu kolmandik sai rõõmuga minema visatud – vabaks kasutust, ruumi sobilikule! Veel parem, ruumi vabadusele 🙂 Sealt tuli ikka väga imepäraseid asju välja, ei jõudnud mõnikord ära imestada, milleks olen selliseid asju alles hoidnud. Aga mis seal salata, ma ei ole väga sage suurpuhastaja, st pealmised kihid hoian tolmuvabad, aga korrapäraselt süvakihtidesse ma ei sukeldu ning nii see kultuurikiht koguneb. Vähemalt ei ole need kihid veel nii hullu sügavad kui vanas elukohas, siin on tegu pigem uusaegsete  väljakaevamistega 😀

Pean tunnistama, et ma naudin praegu äraviskamist, puhastamist ning vabanemist, seda nii riiulist vananenud dokumente puruks rebides kui ka sobimatuid ootusi, suhteid ja illusioone vabaks ning lahti lastes. Täna sain näiteks väga intensiivselt aru, et ma tõepoolest ei pea tegema midagi ainult sellepärast, et sõbrad, sugulased, kolleegid või muidu mõjukad inimesed nii teevad. Ma olen täiesti iseenda päralt. Minu keha, minu elu, ma ise – ma olen täiesti iseenda päralt ning ma ei pea kellegi meelehea järgi tegutsema. Ja ma võin vabalt ka loobuda ettekujutustest, et pean kellegi ootusi täitma 😛

On aeg ennast ja teisi vabaks lasta. On aeg endaga päris aus olla.

 

Kaitstud: …ja vabaneb süda

31. jaan. 2015, 19:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Kirjad koopaseinal, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Ma ei tea,

2. nov. 2014, 20:28 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

miks üks koolipoiss võttis elu ühelt õpetajalt. Jahmatav. Ängistav. Hirmutav.

Kas tegu on erandjuhtumiga või on üles kasvanud-kasvamas eelnevaist julmem põlvkond, seda ma ka ei tea. Üldistused ei kipu tavaliselt õiglased olema.

Meenutades kooliaega….jah, oli meeldivaid õpetajaid, nö neutraalseid ja mittemeeldivaid. Viimaste seas ka üks, kes kohati tugevat vihkamist tekitas oma rumaluse, naeruväärse käitumise ja lamedusega. Õpilaste mõnitamine kogu klassi ees oli igapäevane, nagu ka labased naljad. Ühe koolikaaslase, noore tüdruku surma kommenteeriti: “Jah, vaene ema, kasvata ja näe vaeva, aga nüüd pole sellest kõigest enam kasu.” Kuldsed sõnad, eks ole. Ei tollal ega praegu suutnud/suuda ma tema klassi ees hüplevat tüsedat kogu, tema kõkutavat naeru meenutada tülgastuseta. Ja ma ei plaani ka vabandada, sest jah, nii ju oli. Tema vist oli tõepoolest ainus, kes mu täieliku antipaatia osaliseks sai.

Ülejäänutega oli kord nii, kord naa. Igal oli oma häid ja halbu külgi. Üks noorem õpetaja sõna otseses mõttes kogu aeg karjus klassi ees, ta oli äärmiselt närviline, vihane, ilmselgelt selle töö jaoks sobimatu. Enamus aga ajasid rahulikult oma asja, nii rahulikult ja tasakaalukalt kui see tollase kombinaatkooli tingimustes võimalik oli. Eriliselt inspireerivalt ei mõjunud ükski neist mulle, kuid oli palju inimlikke hetki. Neil lihtsalt polnudki aega õpilastega mingit tihedamat sidet ja läbikäimist luua, hea, kui sai õpilased ainekavadest läbi veetud ja oma töö tehtud.

Esimeses inglise keele tunnis seisin õpetajaga vastastikku ning kordasin tema järgi “the…the…the”, ikka püüdlikult valesti, et ta ikka mulle veel ette ütleks ja et ma ikka veel saaksin vaadata tema imeilusaisse silmisse 🙂 Ta oli väga ilus naine, stiilne ja omapärane. Keemiaõpetaja oli see-eest aga veendunud, et kui kogu klass saab töö eest “kahe”, üks õpilane aga “viie”, siis on ta ikkagi õigesti õpetanud…põhimõte, milles ma tollal ja ka täna sügavalt kahtlen. Igas klassis on üks oivik, kes tuubib aine selgeks ka halva õpetaja klassis, kas seepärast võib ülejäänuid halvasti õpetada?

Ma ei mäleta, et oleksin õpetajaks saada tahtnud. Koolis oli külm, kõle, vaenulik, üksildane. Aga kodus oli enamasti samamoodi. Kuid hoolimata sellest, et kogu selles süsteemis polnud inimlikule soojusele, hoolimisele aega ja ressursse, ei tulnud mul kordagi pähe ideid mõne õpetaja tapmisest. See-eest oli mul tihti mõtteid enda mahakoksamisest, seda alates üheksandast eluaastast, kuid surmata kedagi teist – ei…Ja ma isegi ei tea, miks. Ma ei mäleta ühtegi kodust vestlust teemal “elu on püha” või et “ära tapa teisi inimesi”. Võib-olla sellest räägiti, ma ei tea. Kuid üldiselt meil ei räägitud…üldse sellistest asjadest. Igaüks nahistas oma asja teha, mingit süvasuhtlemist ei olnud. Polnud aega vist. Vaba päev oli kodusteks töödeks, tööks suvilas. Kuid mäletan oma vanemate suhtumist elusse üldiselt, loodust ja inimest ei peetud tühiseks, neid koheldi tähelepanelikult. Võib-olla tekkis sealt mulle arusaamine, et mõrv ei ole hea. Usun, et tänapäeval väga levinud vägivaldsed arvutimängud mõjutavad noori mängijaid omajagu, kergelt võib tekkida usk elu tühisusest, iga elu tundub vaid figuurina elu arvutiekraanil, tähendusetu ja ajutisena.

Ma ei tea. Kuskil on viga. Ma usun hetkel, et see viga on vaid ühe õnnetu koolipoisi peas ja mitte terve kasvava põlvkonna peas. Ma usun, et elul on endiselt väärtus ja ma usun, et seda usutakse üldiselt. Ma tahan uskuda.

Sest selle tahtmiseta oleks väga kõhe.

Võib muidugi heietada mõtteid teemal “kas iga inimelu ikka on püha, asendamatu ja väärtuslik?”, kuid see on kõikuv jalgealune. Kellel on õigus hinnata teise inimelu väärtuse ja õiguse üle? Minul kindlasti mitte. Ma ei usu, et ka kellelgi teisel oleks seda õigust, öelgu julmad filosoofid mida tahes. Ning mille juurde ma raudselt jään – mitte kellelgi pole õigust võtta teiselt elu. Ükskõik, mis on juhtunud, mida arvatakse juhtunud olevat ja mis juhtuda võiks – kellelgi pole õigust võtta teiselt elu.

Samas leian, et inimesel on õigus võtta endalt ise elu. Kes valib oma elu teadlikult, võib ka oma surma teadlikult valida. Oma elu, oma surm.

Sellest kõigest meile koolis ei räägitud. Ei räägita vist praegugi? Või siiski? Ehk oleks aeg teadmiskesksusest inimkesksuse poole liikuda?

Kuid see on juba nii pikk tee…isegi teeotsani on nii palju maad veel, see ei paista kohe üldse….kõik läheb samamoodi edasi, tundub mulle. Kui kodune väärtuskasvatus ka on puudulik, kasvavad ebakindlatest lastest neurootilised täiskasvanud, hirmunud, (passiiv-)agressiivsed, julmad ja ebateadlikud vangid, kes vabadust igatsedes ometi ka oma lastest vangid kasvatavad.

Usun, et neid lapsevanemaid, kes eelistaksid oma järeltulijate puhul praegusest riiklikust erinevat haridussüsteemi, erinevat kooli. Mõningaid katseid juba ju on tehtud ja tehakse, loodetavasti see jätkub ja laieneb ka riiklikule tasandile. Et oleks valikuvõimalust ka neil, kes humaansuse omandamist väärtustavad.

Ma ei tea. Aga ma loodan.

 

 

Siin ma nüüd siis olen :)

4. aug. 2014, 17:58 | Posted in Elumosaiik, taju | Lisa kommentaar

Olen jälle Eestis, suvepuhkusel, sugulasi- ja sõprupidi traavimas ning niisama ka. Leppisin enne reisi endaga kokku, et teadlikke kohtumisi tekitan inimestega, kel kokkusaamiseks ka omapoolne aktiivne huvi ja valmisolek, st jätan rahule inimesed, kes mu kutsele vastavad umbes nii, et kui juhuslikult kohtume, on ju väga tore 🙂 Olen liiga palju teistele järgi jooksnud ja klammerdunud, aitab sellest nüüd küll 😉 Kui tal mu vastu huvi pole, no siis pole, mis seal ikka teha. Eks huvitavamate ja armsamate tüüpide puhul on muidugi kahju, kuid elukogemus on õpetanud sellisest suhtest loobuma, pole see terve ja väärt suhe kummalegi ning lõpuks saab ikka keegi haiget.

Jah, õppida ja aru saada on hea, elu läheb tasapisi üha lihtsamaks. Tihti ei ole arusaamine kuigi mõnus, kellele ikka meeldib mõne oma ränga puuduse või veaga silmitsi seista, kuid mis teha – see vaatamine on arusaamiseks vältimatu, taipamine toob aga teadmise, kasvamise ja lõpuks ka selguse.

Omamoodi taipamise, õigemini taju osaliseks sain siingi juba esimesel päeval, aeglase maaliinibussiga koduradadel loksudes…ühtäkki tekkis taju Eesti tegelikust vanusest – väga iidne, väga vana…nägin Eestit mitte füüsilise, vaid mmm…ma ei teagi, millena täpselt, igal juhul väga peene mateeriaga oli tegu – eeter? Ja elanikud olid samuti eeter(?)kehades, väga kõrged, tavainimesest umbes kaks korda pikemad. Nende kuju oli väga üldjoontes inimesele sarnane, kuid ilma detailideta, nii nagu lapsed vahel vaime joonistavad 🙂 Helekollane-kuldne, kiirgav. Selliseid olendeid olen kunagi varem ka tajus näinud, kui meenutasin varast lapsepõlve…mine tea, kui varane see lapsepõlv tegelikult oli 😉 😀 Aga jah, igal juhul tekkis ka selge tunne, et siinne maa on väga eriline ja tugev ning siia juhuslikult ei sünnita 😉

Tjah, mine võta nüüd tõel sabaotsast kinni 🙂

Mul on au siin olla 🙂

diipsildid

22. apr. 2014, 13:52 | Posted in Elumosaiik, nurin | 5 kommentaari

Need sindrima diibid sildikesed FB-s, kus mõttetarkust ja hingerahu levitamisele pretendeerivad sõnumid peal, on vahel ikka väga…mööda, päriselust mööda. Pealtnäha ja esimese korraga nagu iseenesest polegi hullu, kuid järele mõeldes… No näiteks see, kus väidetakse, et kõige tähtsam on olla vahetu, autentne, just selline nagu oled, et see ikka olevat jube äge. Vaat ei ole 😛 Ilmselt on sinna unustatud lisada: “P.S. Ole nagu oled, aga ole ümbritsevatele sobiv ja meelepärane ja arusaadav.” Selline autentsus siis. Sest kui ikka kuidagi teistsugune oled, võtavad sind ikka vähesed vastu mõistmisega.

Hiljuti näiteks tuli ühe tuttavaga juttu endale sobiva matuseviisi leidmisest. Tema arvas lõpuks, et eks see ole mahajääjatele olulisemgi kui meile, seepeale kostsin, et mul ilmselt neid nn mahajääjaid polegi ja sestap pole vaja ka nendega arvestada. Oi neid suuri silmi siis 😛 Ja silmad läks seda suuremaks, kui väitsin, et nojah, olen oma perest noorim kõva vanusevahega, mul lapsi ei ole, muud lähisugulased on ikka väga kaugeks jäänud, matustele ei hakka nad küll ronima….kui just testamendis heldelt meeles ei pea 😛 Ahjaa, ja sõpru mul lihtsalt ei ole. Kõige selle peale vaadati mind nagu tulnukat ning seda, et sõprugi pole, lihtsalt ei suudetud uskuda. Ma ei viitsinud pikalt muliseda sel teemal, no tõesti, see on minu elu ja igal isemoodi. Kui kuulajal vastuvõtuvõime vähene, pole ju minu probleem. Aga seda, et mu elu on teistmoodi, ta omaks võtta ei suutnudki. Ja see ei ole ainus näide, satun tihti olukordadesse, mis täiesti vastupidist tõestavad eelmainitud “ole-nagu-oled”-sildikesele. Võltsid sildid, ma ütlen, võltsid naeratused, kestavad ainult seni kuni midagi teistsugust ja erinevat nende olemasolu ei ohusta. Siis tehakse sulle kohe selgeks, millisena ikka eksisteerima peaksid, et õnnestunult “autentne” ja “päris-sina-ise” olla, mida rohkem sildiriputajale sarnane, seda parem.

Ah, eks neid lollsilte on sääl teisigi…ja igal armsaimad kaelas 😉

 

hetkel on nii

14. märts 2014, 17:26 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Mõlgutamisi, tervenemine | 2 kommentaari

Viimasel ajal olen harjutanud lihtsust. Päris hea on, ausalt öeldes 🙂 Harjutan, kuna olen tabanud enda kalduvuse olla-tegutseda vahel liiga keeruliselt, põhjalikult, komplitseeritult…misiganespõhjustel. Ühesõnaga – andes endale võimaluse tegutseda lihtsalt, vaadata elu lihtsalt..lähebki olemine lihtsamaks. Ausõna 🙂 Näiteks viskan peast välja probleemid, mille eest ma ei ole vastutav – murekoorma tohutu vähenemine, on ju tore 🙂 Ja teatavatele asjadele lihtsalt ei mõtle, kui nendele mõtlemine midagi paremaks ei tee. Vastutuse vähendamine, probleemalade vähendamine, otseteed labürintide asemel – jah, nii on mul märksa selgem, vabam ja rõõmsam olla. Natuke zen või nii 😀 Olen paari kolleegi jälginud, kes elu vägagi lihtsalt võtavad, mõjusid inspireerivalt. Nii et harjutan ja võtan lihtsalt.

Eriti hästi mõjub see praegusel ülitihedal tööajal. Ning eriti hästi on mõjunud D-vitamiini manustamine…selgus, et mul on seda alla igasuguste piiride ikka väga vähe (aga veretest tuli arstilt ise välja nõuda, ei viitsi ta kahjuks minuga ikka eriti midagi enam teha, kuigi panin talle nii suuri lootusi…ah, olgu pealegi…). D-vitamiini puudus on aga ju üks väga arvestatavaid põhjusi kroonilise tugeva väsimuse tekkel. Ja tõesti – mul on palju parem olla, kohe märkimisväärselt, ja ma olen väga õnnelik selle üle! Peaaegu nagu normaalne 😀

Ühest teemast tuleb kindlasti veel kirjutada, siis kui jälle aega on… sellest, et sisemine muutus on võimalik ja et me ei ole sunnitud elu lõpuni oma peas vangis olema, oma depressiooni- või mõnes muus vanglas… Aju on õppimisvõimeline, võimeline muutusteks – on vaja vaid õiget teed, st teadmist ja pisut püsivust harjutamisel. Aga muutus on võimalik. On võimalik õppida õnnelik olema, tasakaalukalt ja rahumeelselt. Ja on võimalik olla õnnelik sellisena nagu ollakse 😉

 

 

 

Järgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.