Filmirõõm

21. märts 2013, 20:58 | Posted in Film, ilus | Lisa kommentaar

Suurepärane film “My Life Without Me”   mõjus ääretult inspireerivalt. Otsustasin, et juba homme saab minust Tõeline Inimene, tark, loov, võimekas, julge, särav, enesekindel…ja siis ma astun kauni vaimuhiiglase sammul päikesele vastu… 😀 😀 😀 Ja ma enam üldse ei oota oma hiilgavate plaanide teostamisega, vaid õnnestan inimkonda nendega otsekohe – juba homme!

Kuni pimestavalt oivalise tulevikuni luban endale veel veidi nõtrust…ainult homseni, ausõna!

Najaa, hea küll, aga film on siiski tõeliselt ilus. Eriti sümpatiseeris vabadus nõrepaatosest ja halast. Kui ise suudaks ka kunagi nii rahulikult, julgelt ja isetult oma Minekuga kohtuda nagu filmi peategelane, võiks ennast küll õnnitleda 🙂 Siiski ütlen, et film inspireerib eelkõige Elama, ärkama automaatselt elamisest, ärkama lõputust ootamisest ja edasilükkamisest.. Vaimustav ja vabadust kinkiv film. Tänud 🙂

***

6. jaan. 2011, 14:17 | Posted in Film, Muusika, Video | Lisa kommentaar

Eile õhtul oli võimalus seda filmi uuesti vaadata. Tugev elamus.

Miskipärast annab filmi muusika mulle samasuguse elamuse, võin seda korduvalt uuesti ja uuesti kuulata (ilma videot vaatamata, see pole üldse oluline). Kuidagi puhas ja võimas on see muusika mu jaoks.

Võimalus vabaneda

10. märts 2010, 19:27 | Posted in Film, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Mulle niivõrd meeldib filmi “Truman Show” lõpustseen, et riputan ta siia üles. Enda teadmata kogu oma elu 24h-reality-show peategelaseks olnu avastab teda ümbritseva võltsuse ning otsustab selle eest põgeneda. Ta võtab paadi, sõidab mässavale avamerele, peaaegu upub telestuudio poolt korraldatud tormis, jääb siiski ellu ning purjetab võidukalt sinitaeva all vabadusele vastu…. kuni paadi nina papist taevasse raginal augu sisse murrab… Just sel hetkel saab kõikidest kahtlustest vapustav tõde ja võimalus Ärgata. Mida teeksite teie, kui avastaksite end sõna otseses mõttes silmitsi ebareaalsusega, kui kogu senine elu on osutunud valeks? Mida teeksite, kui teile pakutaks võimalust minna tagasi, turvalisse plastseebimulli, ainsasse paika, mida olete koduks pidanud?

Truman tagus meeleheites papist taevast, valgeid maalitud pilvi, karjus välja kogu raevu ja viha… ja märkas treppi. Trepp silmapiiril, kunsttaeva ja võltsmere vahel, taevatrepp – eemalt märkamatu uks, väljapääs show`st. Ning teda kõnetas Jumal Ise, reality-show Looja, hääl kuult (kus paiknes telestuudio keskus) – jää siia, Truman, siin on su kodu, siin on sulle ohutu maailm….

Ah, mis ma ikka teile filmist ümber jutustan.. kes tahab, vaatab ise. Igal juhul on see lõpp võimas mu arust, igas mõttes… Iroonia iroonia.

Kas on meis julgust loobuda elust, mis osutub võltsiks, avada uks tundmatusse ning astuda välja? Kas on julgust üldse näha ja tunnistada võltsi?

Võib-olla ei pea tingimata välist keskkonda vahetama, kuid piisab ka sisemise ebareaalsuse tunnistamisest ja tõele näkkuvaatamisest, olgu selleks kasvõi päikeseks nimetatud lamp või armastuseks kodustatud harjumus.

Aga mis saab Pärast, ei ole kirjas üheski stsenaariumis…

Judy Garland, Somewhere Over The Rainbow

21. veebr. 2010, 16:43 | Posted in Film, Muinasjutud, Muusika, Video | Lisa kommentaar

Hiljuti vaatasin terve “Võlur Oz”  1939 a. filmi üle ning – vaat sellest laulust ei saanud enne üle, kui olin seda umbes 5 korda kuulanud. Judy Garlandi hääl ja laulmismoodus on siin mu jaoks lihtsalt lummavad, eriti hääl… see sametine, sügav, rahulikult voolav ja loomulik hääl… 16-selt nõnda laulda…minu imetlus 🙂 Ja loomulikult kuulan ma järjekordselt tema esitust 😉

Ja lugu ise (Võlur Oz) on lugu tüdrukust, väiksest Dorothyst, kes tahab tagasi koju, saatjaiks mõistust igatsev õlgne hernehirmutis, südant taganuttev plekkmees ning julgust sooviv argpükslik lõvi. Nad usuvad, et suur võlur Oz suudab kõikide nende soovid täita ning see lootus annab neile jõudu teha ots kurjale nõiale. Lõpuks muidugi kõik soovid täituvad ja kõik on õnnelikud…

See oli loo lihtne seletus, kuid vaadates veidi sügavamale – Dorothy kannab endas jõudu, millest ta ei ole teadlik ja mida ta otsib endast väljaspoolt. Ta tapab kogemata ühe kurja nõia oma rännaku alguses ning samamoodi, kogemata, on tema jalga kuidagi saanud võimsad maagilised väeesemed, punased kingad. Tüdruk ei tea sellest midagi, kuid see tähendab vaid, et ta ei ole teadlik. Et vägi võiks olla valitsetav, ehk siis nähtud ka teadvusega ja teadlikult, tuleb rännata iseendasse, läbi valguse ja kurjuse endas, läbi oma õppetundide – julguse, tunnete ja mõistuse arendamine nähtavaks ja valitsetavaks. Suur võlur Oz, nö väline tegur, kellele on pandud vastutus sisemiste arengute täitmise eest, ei saa seda loomulikult täita, sest omi seespoolseid samme saab vaid igaüks ise teha. Oz osutub vaid illusionistiks, kuid arukaks, kes taipab anda väliseid märke sisemise potentsiaali avaldumise võimalusena. Ning rändaja, valmis avanema ja arenema, võtab märgid vastu, naasedes koju, iseendasse, rikkamana kui enne.

Muidugi saab ka seda lugu, nagu üldse kõiki lugusid ja märke, tõlgendada mitmetpidi. Eks loeme ja tõlgendame ikka oma vajadustele lähtuvalt 😉

Jälle üks filmikogemus

23. dets. 2009, 17:57 | Posted in Film | 2 kommentaari

Eilne filmiõhtu – Stephen King`i romaanil “The Mist” (“Udu”) põhinev film…. päris jõuline kogemus mu jaoks. Siin on veidi lisainfot, lühidalt omalt poolt sisust – pärast väikelinna tabanud äikesetormi tõttavad elanikud kohalikku supermarketisse tööriistu, toitu jmt ostma ning siis saabub udu, kus, nagu varsti selgub, liiguvad inimtoidulised koletised. Ostjad on sunnitud supermarketisse jääma ning end kaitsma. Peagi tuleb ka välja, et tegemist on tulnukatega – nimelt õnnestus sõjaväel luua aken teise dimensiooni, aknast aga  voorisid sisse ootamatud külalised… No tulnukad tulnukateks, eksole, aga tõeliselt huvitav on jälgida, mis toimub inimestega – lõksujäänud, ootamatu ja täiesti uskumatu ohuga silmitsi, surmaga silmitsi… kõige argipäevasemast ostlemissituatsioonist saab äkki painav õudus. Ja igaüks reageerib oma tõelisele loomusele vastavalt. Üheks värvikamaks tegelaseks on usufanaatik, kes kõhklematult ja valjuhäälselt asub jutlustama jumala kättemaksust – viha päev on kätte jõudnud. Alguses üksi, võidab ta üldise hirmu kasvades enda poolele enamuse poodijäänutest ning sellega koos ka tugevama kohtumõistmisõiguse, millele poolhullunud rahvahulgake loovutab raevunud rõõmuga ka esimese ohvri… et rahuldada verejanulist kõigekõrgemat. Peab tunnistama, et see tundus… liigagi reaalne nendes tingimustes… Surmahirm toob inimestest palju tumedat päevavalgele.

Või mis tunne oleks olla isa, kellel on valida – kas oma väike poeg maha lasta või oodata, kuni teda mõni koletis sööma hakkab.. filmi lõpp oli üsna terav, aga jäägu see teile avastamiseks.

Mina jäin küll mõtlema, et taolised “aknad” ei ole varsti enam ilmselt mingi ulme. Võib-olla juba enam pole, kes teab, neist asjust ju avalikult ei räägita..  Kas oleme külaliste vastuvõtuks valmis? Karvased ja sulelised….

Varsti jälle ära.. /ühest ilusast filmist

5. nov. 2009, 09:58 | Posted in Elumosaiik, Film | Lisa kommentaar

Laupäeval sõidan ära, novembri viimaseks nädalalõpuks jõuan tagasi. Tuleb pikk ja väsitav reis, mõned kohtumised, mida parema meelega lükkaks määramatusse tulevikku, aga ei sobi enam vastu punnida… tuleb kuidagi üle elada.

Kui teile satub ette film “Diving bell and the butterfly”, siis soovitan vaadata. Parimas eas meesterahvas jääb äkki täielikult halvatuks (locked-in-syndrome), ta kuuleb ja mõistab kõike, kuid liigutada, rääkida ei saa. Ainus, mida ta tahtlikult teha saab, on pilgutada ühte silma. Omapärane ja südantpuudutav, põhineb tõelisel lool (tutvustus Wikipediast):

*****

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Diving_Bell_and_the_Butterfly 

The Diving Bell and the Butterfly is a translation of the French memoir Le scaphandre et le papillon by journalist Jean-Dominique Bauby. It describes what his life is like after suffering a massive stroke that left him with a condition called locked-in syndrome. It also details what his life was like before the stroke.

On December 8, 1995, Bauby, the editor-in-chief of Elle magazine, suffered a stroke and lapsed into a coma. He awoke 20 days later, mentally aware of his surroundings but physically paralyzed with the exception of some movement in his head and eyes (one of which had to be sewn up due to an irrigation problem). The entire book was written by Bauby blinking his left eyelid, which took ten months (four hours a day). A transcriber repeatedly recited a French language frequency-ordered alphabet (E, S, A, R, I, N, T, U, L, etc.), until Bauby blinked to choose the next letter. The book took about 200,000 blinks to write and an average word took approximately two minutes. The book also chronicles everyday events for a person with locked-in syndrome. These events include playing at the beach with his family, getting a bath, and meeting visitors.

The French edition of the book was published in March 1997. It received excellent reviews, sold 150,000 copies in the first week, and went on to become a number one bestseller across Europe. Bauby died of pneumonia two days after the book was published in French.

*******

Siit lisainfot filmi kohta:

http://en.wikipedia.org/wiki/The_Diving_Bell_and_the_Butterfly_(film)

Tänuväärne ja ilus võimalus vaadata seestpoolt sellist elu, mida enamus meist ilmselt kunagi ei koge. Ei ole nutukas, on hoopis film elu imest, võimalustest.. Mees, kes kirjutas silmapilgutamisega raamatu, selle asemel, et murduda ja alla anda.

Eh, täna on mul väljendussuutlikkus kuidagi kehvapoolne, parem hetkel lõpetan. Filmi vaadake ikka 🙂

Ilusat päeva!

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.