4 päeva

26. jaan. 2014, 18:30 | Posted in Elumosaiik, haige, Kurb | Lisa kommentaar

puhkuseni! Siis võin nõrkenult, kuid õnnelikult sohva sügavustesse vajuda ning sinna mõneks ajaks jäädagi. Huh! Jaanuar on päris kibedalt töine olnud, jõud on ausalt öeldes lõpukorral ja puhkus tuleb vägagi sobival ajal.  Kahjuks on tervislik seisukord jälle jõuliselt allamäge kihutanud 😦 Eelmisel nädalal alustasin uuesti raviga, kuid nagu sageli juhtub, ei anna ravi kohe häid tulemusi, pigem vastupidi, ning nõrk tervis vajub päris kokku. Loodan väga, et pärast järgmise nädala raviseanssi läheb paremaks…

Vahel saab mul kogu sellest haigusejamast ikka väga kõrini. Üks näide  – kolleeg tuleb pärast paari vaba päeva tööle, vastates kuidas-läheb-küsimusele  – oh, väga hästi, puhkasin ja magasin pikalt, nüüd tunnen end jälle suurepäraselt, täis energiat ja elurõõmu. Ning mina vaatan teda ja mõtlen, kuidas möödusid minu vabad päevad – ikka pikali, väsinult, haigelt…ning mis sest, et magada on küllalt saanud, ikka olen väsinud ja omadega läbi, kogu aeg…Nii väga tahan jälle normaalset elu tagasi, aga tundub, et minu tahtmine ei maksa tõesti midagi. Eile jõudsin taas mõtiskluseni a la pole ju mõtet sellisel elul… Jah, tõepoolest, ega olegi.

Ma ei tea, mis mõte sel kõigel on. Mis mõte on sellel, et haiguse tõttu ma ei suuda end realiseerida, et lorutan oma vaba aja maha, sest pole millekski jõudu…miks võtta inimeselt tervis, sundida ta mingisugusele vegeteerimisele…mingi mõttetu värk, ausalt öeldes. Ja mul ei ole ka enam soovi pidada seda kõike mingiks toredaks vaimseks õppetunniks või enesetäiustamise võimaluseks, sest …õppetunni puhul omandatakse midagi uut, eksole, uksed küll sulguvad, kuid see-eest avaneb näiteks aken ja võimaldab uute perspektiivide märkamist ning realiseerimist. Mida uut ning imelist on võimalik taibata kroonilise haiguse korral? Et olen vana siga ja õudne karmavõlglane, kes on endale ise käki kokku keeranud ja vääringi  sellist karistust?  Või et see, kuidas oma elu elan, pole krossigi väärt ja sestap ei anta mulle ka energiat? Või et ma lihtsalt põhimõtteliselt ei vääri tavalist head tervist? Või veel mõni tore idee? Kõik see võib ju isegi õige olla, kuid õppida sellest kõigest võiksin äärmisel juhul, et peaksingi kõrvad võimalikult kärmelt pea alla panema, sest ma lihtsalt ei väärigi siinset elu 😛 Tõeliselt innustav ja vaimu kirgastav, kas pole 😛

Minul vastuseid ei ole. Ja küsida enam ei taha. Sest vastuseid niikuinii ei tule.

Aga ikkagi – 4 päeva puhkuseni! Siis tõmban teki üle pea ja ootan valgustumist 😛 🙂 🙂

Siiberdavalt

17. okt. 2013, 15:01 | Posted in depressiivselt, haige, Kurb | 2 kommentaari

Mul on siiber.

Mul on siiber olla neljas aasta (jah, sõna otseses mõttes) krooniliselt palavikus ja väsinud. Iga päev. Ja mul on eriti siiber, et ma olen sunnitud abitult ootama, sest tavameditsiin mind aidata ei suuda ning hetkel proovitav homöopaadi soovitatud dieet pole ka seni oodatud tulemusi andnud. Tõsi, mulle juba ennustati, et enne kuute dieedikuud ei olegi midagi eriti oodata. Kuid kas tõesti midagi muud ma ei saagi teha? Ja mis siis, kui ka see dieet ei aita? Ja mis siis, kui olengi elu lõpuni haige? See pole ju mingi elu, ausalt… Samas, muidugi, pean tunnistama, et võib ka olla, et praeguses olukorras on vähemalt veel lootust, vähemalt on, mida oodata – kuuenda kuu lõppemist, on veel põhjust lootmiseks… Kui ka see ei aita, siis tuleb vist küll nööri otsima hakata…Ma ei ole nõus samamoodi jätkama.

Mul on siiber depressioonist, mis eriti viimasel ajal..ah, keda ma siin petan…viimasel ajal, mis umbes kuu või kaks kestab…mind jälle oma raudses haardes pigistab, hoolimata mu pidevast võitlusest küll iseenda, küll depressiooniga. Kõik need kenad vaimsed võtted lihtsalt ei toimi, silme eest läheb mustaks ja miski ei toimi enam. Ei, ma ei taha enam tablette võtta, kuid ma tõesti ei tea, kuidas end praegu aidata. On teatud baasprobleemid, millede suhtes olen jõuetu, kuid kellegi poole pöörduda ka ei ole.

Ei, ma ei tunnista end (veel) lööduks, kuid ma ei tea, kuidas edasi.

Mõnes mõttes kummaline, et ma ikka veel oma haigustega päriselt harjunud ja nendega leppinud pole… Depressioon kestab mul ju vähemalt paar viimast aastakümmet, krooniline viirustõbi neljas aasta…aga näe, ma ikka ootan, et lähevad üle ja küll siis need pirrud ikka kahel otsal lõkendama löövad… Aga mis siis, kui ei löögi? Never? Olengi tõepoolest elu lõpuni depressioonis, palavikus ja väsinud? Depressiooniga saan mõnikord vähemalt kaubale ning ta annab mulle puhkust aeg-ajalt, kuid krooniline viirus kurnab mind iga päev. Iga päev palavik. Iga päev väga väsinud. Töövõime on tunduvalt alanenud, muuks eluks peaaegu jaksu polegi. Ei ole ju normaalne, aga näe – on.. See ongi minu elu.

Ma ei tea, kuidas käivad oma haigustega ümber teised krooniliste haiguste põdejad, kuidas nad end oma elus tunnevad…

..ja ma ei tahaks, et kogu mu elu ainult haigeolemise ümber keerleks…

..aga ma ei jaksa enam võidelda, loota ja uskuda…

..sest tegelikult ei ole ju põhjust eriti…uskuda tervenemist…

nii on

7. apr. 2013, 14:42 | Posted in haige | 2 kommentaari

Lõpuks on päris selgeks saanud, et klassikaline meditsiin mind aidata ei suuda. “Küll ta lõpuks üle läheb,” lohutatakse kenasti ja saadetakse koju ootama. Kolm aastat on oodatud – ja mitte ainult, on proovitud üht-teist-kolmandat-sajandat, üle ei ole seni küll midagi läinud. Ausalt öeldes ei ole enam jaksu “küll ta kunagi üle läheb”-optimismiks, sest…no seni ei ole läinud, mis see põhjusetu usk mind ikka aitab… On usutud ka mõnda aega, aga tolku ei miskit. Ma ei taha uskuda, kui kaua aega üldse mingit tulemust ei ole – siis on aeg realismiks, aeg vaadata asju nii nagu nad on, tunnistada käesolevat nii nagu ta on. Kui on kehv, siis on kehv, aga vähemalt reaalne.

Kõige rohkem on kahju, et jaksu pole üldse. Vean end oma tööst kuidagimoodi läbi, kuid muuks enam jõudu pole.. 😦

Eks näis. Hetkel polegi muud teha, kui hambad ristis edasi rühkida. Mis edasi saab ja kui kaua veel haige olla tuleb – ei tea.

Gripp käis külas…

22. märts 2013, 16:12 | Posted in asjalikult, Elumosaiik, haige | Lisa kommentaar

Möödunud pühapäeva õhtul “õnnestus” minulgi selletalvist gripiviirust mekkida ning endale korralik põdemine tekitada. Paar päeva möödusid 39-kraadises palavikus, lisaks igasugused muud “lõbustused”. Pean ütlema, et võttis ikka rajalt maha küll ja tervenemine toimus üsna aeglaselt, kuid täna võin end juba kolmveerandterveks ehk pidada. Küllap lähevad need tõvesabad – nohu, köha ja nõrkus – ka ükskord mööda, homsest igatahes jälle tööle.

Positiivse mõtlemise suurepäraseks harjutuseks võiks ehk nimetada avastust, et võrreldes äsjapõetud akuutse gripiga võiks mu kroonilist palavikku ju peaaegu terveolemiseks pidada 😀 Tõsi, tean küll – kui olen jälle kuu või kaks nõnda “terve” olnud, siis on mu entusiasm ilmselt mõnevõrra lahtunud ja tahaks ikka päris terve ning palavikuta olla 😛 Tahtmised ei saa ju lõppeda 😉

Gripp murrab kolleegegi üksteise järel, mitmed käivad kangelaslikult tööl edasi. Mõttekam oleks siiski vast koju jääda ja end ravida, pole see gripp midagi üks ohutu värk, on surmajuhtumeidki…nii et kandke enda eest hoolt – tervis on hindamatu!

viir(ast)uslikult

25. veebr. 2013, 13:51 | Posted in haige | 6 kommentaari

Kuidas tunneksite end, kui viirus, mis tavaliselt 3-4 päevaga läbi põetud ja kehast koristatud saab, jääb hoopis püsima…mitmeks aastaks…ja ei kavatsegi lahkuda? Arstid laiutavad käsi nentides, et näe, keres kondab viirus, aga ravi puudub – õppige sellega elama. Madal palavik pole aga üldse midagi ebanormaalset, samuti ka mitte väga suur väsimus ja energiapuudus, nõnda nad ütlevad, ja saadavad teid minema. Teie lohistate end vaevaliselt koju, vaatate haigesse ja lootusetusse tulevikku, ja mõtlete – ???

See ei ole võimalik, aga näe, on…

diagnoositants

23. veebr. 2013, 13:34 | Posted in Elumosaiik, haige | Lisa kommentaar

Järgmisel nädalal saab 4 kuud haige oldud. Pikemalt vaadates kestab haigus kolmandat aastat, ikka lainetena – vahepeal paar-kolm kuud terve, siis jälle keskmiselt paar-kolm kuud haige. Kihvt. Ja arstid ei leia midagi. Natuke nagu viirust oleks veres, aga nagu pole ka, see on kõik, mida öelda on seni suudetud. Esmaspäeval lähen järjekordsete vereanalüüside tulemusi kuulama. Ausalt öeldes olen juba praegu lootusvaene ja kahtlustan, et ei leita midagi.

Arstionu üritas juba eelmisel korral vihjata psühhosomaatilisele haigusele. Pean tunnistama, et vihje ajas mul karvad turri. Kuidas saab midagi taolist esmakohtumisel arvata? Ehk ootaks enne analüüsid vähemalt ära? Ja üldse on see selline…kahtlane teema. Öeldakse, et psühhosomaatilised haigused on need, millel on hingelised põhjused. Ehk siis – hingelis-vaimsed põhjused väljenduvad füüsilise haigusena. Mu arust on keha ja hing nii tihedalt seotud, et nii või teisiti on tegu pigem füüsilis-vaimse tervikuga ja sestap on igal füüsilisel haigusel hingelised põhjused. Ometi väidetakse, et osad on nö tavalised haiged ja osad on psühhosomaatilised. Aga mille järgi neid liigitatakse? Kõigil on ju probleeme ka hinges, ei ole ju nii, et need nö tavalised haiged on hingeliselt terved, aga vat need psühhosomaatilised on märgatavalt hingeliselt haigemad kui teised. Miks siis ikkagi selline jaotus?

Küllalt mugav on  –  näiteks minu puhul – väita, et haigus on kroonilisest depressioonist tingitud. Kui üritan väita, et no ei ole, depressioon on taltsutatud, stress on kontrolli all ja üldse, ma ei ole mingi närvipundar, vaadatakse mulle kaastundliku pilguga otsa – sa vaeseke, ei saa ikka ise üldse millestki aru! Vaat need pilgud ja vihjed ajavad eriti närvi, sest ma tunnen ennast iga kell paremini kui mõni möödakäijast diagnoosija. Aga alati on ju lihtne selline põhjus võtta – ei saa konkreetselt tõestada ka, et jama aetakse, on vaid minu sõnad, aga kes neid ikka usub. Arst aga ei viitsi nii arusaamatu juhtumiga enam tegeleda ja nii ongi hea patsient lihtsalt psühhiaatri juurde saata.

No olgu, ootan-vaatan. Küllap saab esmaspäeval jälle midagi uut teada. Loota ju ikka võib.

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.