Tolle kirjutab:

15. mai 2010, 17:08 | Posted in Hästi öeldud, Tolle | Lisa kommentaar

“MEELERAHU

On öeldud: “Meelerahu on Jumala keel ja kõik muu on vilets tõlge.” Tegelikult on meelerahu lihtsalt avaruse sünonüüm. Meelerahu teadvustamine, ükskõik millal me seda oma elus kohtame, ühendab meid vormitu ja ajatu mõõtmega meis endis, sellega, mis on kõrgemal mõttest, kõrgemal egost. See võib olla meelerahu, mis täidab kogu loodust, või rahulikud varahommikused tunnid sinu toas, või vaikusehetked helide vahel. Meelerahul pole vormi, mistõttu ei saa me mõttetegevuse abil sellest teadlikuks saada. Mõte on vorm. Olla meelerahust teadlik tähendab olla rahulik. Olla rahulik tähendab olla teadlik ilma mõteteta. Kui sinus on meelerahu, oled sa olemuslikumalt, sügavamlt kõige rohkem sina ise. Rahuolekus oled see, kes olid enne selle ajutise füüsilise ja mentaalse vormi omandamist, mida kutsutakse isikuks. Oled ühtlasi see, kelleks saad, kui vorm lahustub. Rahulikuna oled see, kes oled oma ajutisest eksistentsist kõrgemal: tingimatu, vormitu, igavene teadvus.”

Eckhart Tolle “Uus maailm”, lk. 230.

Tolle kirjutab:

15. mai 2010, 16:54 | Posted in Hästi öeldud, Tolle | Lisa kommentaar

“Me õpime ka mõistma, et tegutsemine on küll vajalik, ent meie välise tegelikkuse väljendamisel siiski üksnes teisejärguline. Loomise esmane tegur on teadvus. Ükskõik kui aktiivsed me oleme, kui palju panustame, meie teadvuse seisund loob meie maailma. Ja kui sellel sisemisel tasandil ei toimu muutust, ei muuda asja ükskõik kui suur tegutsemine. Taaslooksime ikka ja jälle sellesama maailma, ego väliseks peegelduseks oleva maailma veidi muudetud versioone.”

Eckhart Tolle “Uus maailm”, lk. 260.

Nii ongi ju…

15. apr. 2010, 17:09 | Posted in Hästi öeldud | 2 kommentaari

“Kui sa poleks meie kaasaegse tsivilisatsiooniga tuttav, kui oleksid siia sattunud teisest ajastust või teiselt planeedilt, hämmastaks sind muuhulgas, et miljonitele inimestele meeldib raha eest vaadata, kuidas inimesi tapetakse ja kuidas nad üksteist piinavad. Seda nimetatakse “meelelahutuseks””.

Nõnda kirjutab Eckhart Tolle raamatus “Uus maailm”, kirjastus Pilgrim 2007.

Huvi elu vastu

18. veebr. 2010, 11:38 | Posted in Hästi öeldud, Nekrassov | Lisa kommentaar

Järgnev peatükk on pärit Anatoli Nekrassovi raamatust “Lätted”, kirjastus Pegasus 2007. Tõlkinud Guido-Eugen Jakobson.

* * *

HUVI ELU VASTU

Määratlen huvi elu vastu kui erilist omadust. Ta avaldab tugevat mõju nii inimesele kui ta saatusele. Öeldakse vahel: “Olen kaotanud huvi elu vastu.” Teine ütleb vastupidi: “Mu elu on muutunud huvitavaks.” Kes ütleb nii, see on energiat täis, ta kõlab! Elu vastu huvi tundev inimene näeb parem välja. Mida see tähendab – “huvi elu vastu”?

Elu mutub tõeliselt huvitavaks vaid siis, kui tal on mõte. Ja mitte lihtsalt mõte, vaid “tõe mõte”. Kahjuks on meie elus palju mõttetuid pseudotõdesid. Aga vahel kaotab inimene palju energiat selliste pseudotõdede saavutamiseks. See vähendab elu väärtust ja vähendab huvi selle vastu. Mida rohkem tõde on elu mõttes, seda suurem on huvi elu vastu.

Inimese poolt väljendatud huvid peavad olema loomingulised, peavad tulema tema loomuse huvidest. Suuremalt osalt on huvi elu vastu seotud emotsioonidega. Inimesele ei paku huvi mitte Maailm ise, vaid teda huvitavad tema enda vajadused Maailmaga seoses. See on omakasupüüdlik huvi elu vastu. See tähendab, et huvi pakub vaid see, mis toob konkreetset kasu. Selline huvi elu vastu kutsub esile “tähelepanu prožektori”, mis valgustab ümbritsevas Maailmas vaid neid piirkondi, mida määratlevad vajadused.

See toob kaasa järsu huvi languse elu vastu ja toob kaasa küünilisuse. Küünilisus moonutab omakorda inimese poolt vastuvõetavat Maailma. Moodustub spiraal, mis tõmbab inimest üha rohkem olukorda, kus inimene näeb Maailma piiratult. Nüüd hakkab juba küünilisus kui mõtlemise omadus juhtima huvi maailma vastu. Paljud anekdoodid “uusvenelastest” räägivad sellest olukorrast.

Küünilisuse esimeseks ja tähtsamaks tunnuseks on püüe anda hinnang. Paljude hinnangute seas puudub koht arusaamisel, asjaosalisusel, kaastundel ja haletsusel, aga ilma nendeta ei sünni Armastust. Hinnanguks on süüdistus. Aga inimene ei tohi süüdistada, vaid peab õnnistama! Oskamatus õnnistada ei lase teadvusel puhastuda, saada vaimset õpetust ja see viib inimese kannatustele.

Inimese arenemisel, üha sügavamal avanemisel suureneb huvi elu vastu ja inimene püüab haarata kogu Maailma oma huvide sfääri. See ongi evolutsioon, loomulik liikumine elus.

* * *

Solvumine

14. veebr. 2010, 15:16 | Posted in Hästi öeldud, Lugemisrõõmud, Nekrassov | Lisa kommentaar

Järgnev peatükk on pärit Anatoli Nekrassovi raamatust “Lätted”, kirjastus Pegasus, 2007, tõlkinud Guido-Eugen Jakobson.

* * * * * * * *

SOLVUMINE

Solvumine on tihti esinev omadus. Üha rohkem inimesi tunnevad vajadust solvumisest lahti saada, kuna see omadus ei õilista inimest ega aita tal oma olemust avada. Paistab, et solvumises on vaid üks positiivne omadus. Selle ilmnemine on tõsine märk sellest, et tuleb enda kallal tööd teha. S. N. Lazarev ütleb, et solvumine räägib upsakuse olemasolust inimesest. Ja tal on õigus.

Ka solvumises esineb Armastus, ehkki teda on seal vähe. Toetudes sellele, võib kasvatada Armastust enda ja teiste inimeste vastu.

Solvumine – see on inimese reaktsioon petetud ootusele hea suhtumise suhtes, reaktsioon “ebaõiglusele”. Inimesed ootavad Maailmalt palju paremat käitumist iseendaga. Nad arvavad, et on head ja neisse tuleb hästi suhtuda. Inimene on olemuselt väga hea, ta on Jumal ja ta tunneb alateadlikult seda. Kuid oma jumalikkuse väljendusega pole ta valmis, mõned omadused pole tal küllaldaselt väljendunud, teisi on liiga palju, puudub tasakaal ja selle tagajärjel suhtleb Maailmaga vastuoluline isiksus, kes kutsub esile vastava reageeringu.

Lühidalt öeldes, inimene soovib, et temasse suhtutaks vastavalt tema jumalikkusele, kuid ise ta ei väljenda seda jumalikkust. Maailm aga ei reageeri ootustele, vaid väljendumistele.

Solvangu ilmnemisel on väga tähtis seda teadvustada. Inimesed tihti eitavad solvumist, ehkki seda on kõrvalt hästi näha. Eitades solvangut, ei saa seda muuta ja kasvatada selle pinnalt midagi head. Siin võib aidata lihtne meetod solvangu muutmiseks millekski heaks. Mida rohkem on ausust enda vastu, seda parem on tagajärg.

Solvumisel öelge endale: “Tekkis hea pinnas, millelt ma võin ilusa lille kasvatada!” Ja kasvatage mõttes ilus lill ja kinkige sellele, kes teid “solvas”. Mida siiramalt Te seda teete, mida rohkem panete sellesse protsessi mõtteid ja tundeid, seda parem on tagajärg – solvang möödub väga kiiresti ja kordub harva.

Väga tähtis on aru saada, et “solvaja” ilmus Teie stsenaariumi järgi! Teie ise panite oma elu stsenaariumi selle episoodi “solvajaga”. Kuna Teie kirjutasite selle, siis võite selle stsenaariumi osa ümber kirjutada. Mida loomulikumalt võtate Te selle vastu, et Te oma Maailmavaatega, oma eluga, oma omadustega lõite selle olukorra, seda kergem on Teil seda muuta.

Solvumisega seotud situatsiooni võib Teid solvanu Maailmavaatest, positsioonist ja õiglustundest aru saades ja seda vastu võttes kiiresti muuta. Peab endale ütlema: ” Minu ettekujutused õiglustundest, headusest ei ole ainuõiged, ma ei ole viimase instantsi tõde ja ka teine omab õigust isiklikule arusaamale Maailmast.” Tuntud ja efektiivne moodus on asetada ennast “solvaja” seisundisse.

Võtke igasuguseid märkusi ja kriitikat enda kohta kui jälgimist kõrvalt, kui Maailma etteütlemist Teie arenguks. Teadvustage, et “solvaja” kaudu näitab Maailm Teile probleemi ja ütleb, et seda peab hakkama lahendama.

Jah, jälgimise ja etteütlemise vorm on kohati karm. Ka siin väljendage tarkust ja saage aru, et vorm vastab sisule ja ka Teie omale. Tähendab, karmus peitub ka Teis ja on, mida töödelda.

Solvudes Te kinnitate iga kord seda omadust. Te loote sideme solvumise egregoriga, kes hakkab üha rohkem mõutama Teie saatust. Teil tekib temaga tagasiside ja ta hakkab arendama Teis seda omadust, luues vastavaid situatsioone. Ja solvumisi tekib aina rohkem. Täitke egregori ruum lilledega ja kinkige neid kõikidele “solvajatele” ja “solvatutele”!

Solvang segab Teie arenemist, Teie evolutsiooni, kuid ärge heitke meelt, kasutage iga tema ilmumist sammuna Enese juurde. Kõrvalt jälgimine, märkuste, kriitika, seda enam hukkamõistmise vastuvõtmine – see on juba samm Enda poole.

* * * * * * * * * * * * *


*nõuandeid eluks*

12. dets. 2009, 11:38 | Posted in Hästi öeldud | 3 kommentaari

Tavaliselt ma ei viitsi lugeda selliseid elusoovituslikke nimekirju, need on üsna tüütavad… tee nii ja nii ja nii ka… Kuid selles nimekirjas jäi üht-teist silma ning isegi kui leiab vaid ühe lause, mis veidi järele mõtlema paneb või midagi olulist meenutab, on ju ka hästi 🙂 Nii et väikese muigega suunurgas ja rahumeelselt võib lugeda küll 😉 Ja mõned punktid on mu arust vägagi head 🙂

***

Autoriks 90-aastane Regina Brett, kes elab Clevelandis –

„Et tähistada vanemaks saamist, kirjutasin ükskord üles 45 õppetundi,
mis olen elult saanud. See on olnud minu kõigi aegade kõige populaarsem veerg.

Minu aastaloendur liikus augustis 90 peale, mispuhul see nõutud veerg uuesti:

1. Elu pole õiglane, kuid on ikkagi hea.

2. Kui kahtled, astu lihtsalt väike samm edasi.

3. Elu on liiga lühike, et raisata seda kellegi vihkamisele.

4. Sinu töö ei hoolitse su eest, kui oled haige. Seda teevad sõbrad ja
vanemad. Hoia kontakti.

5. Maksa oma krediitkaardi võlg iga kuu tagasi.

6. Sa ei pea kõigis vaidlustes peale jääma. Lepi lahkarvamusega.

7. Nuta kellegagi koos. See aitab paremini kui üksi nutmine.

8. Jumala peale võib vihastada küll. Ta kannatab selle välja.

9. Alusta pensioniks kogumist esimesest palgast peale.

10. Šokolaadi asjus ei tasu vastupanu üritadagi.

11. Sõlmi rahu oma minevikuga, et see olevikku tuksi ei keeraks.

12. Sinu lapsed võivad küll sind nutmas näha.

13. Ära võrdle oma elu teiste omaga. Sul pole aimugi, milles nende
teekond seisneb.

14. Kui suhe peab jääma saladuseks, ei peaks sa selles suhtes olema.

15. Kõik võib silmapilgu jooksul muutuda. Kuid ära muretse – Jumal ei
pilguta kunagi silmi.

16. Hinga sügavalt sisse. See rahustab meeli.

17. Saa lahti kõigest, mis pole kasulik, ilus ega rõõmuvalmistav.

18. Mis ei tapa, teeb tõepoolest tugevamaks.

19. Õnneliku lapsepõlve jaoks pole kunagi hilja. Ainult et teine
lapsepõlv on täiesti su enda teha, mitte kellegi teise.

20. Mis puutub selle poole püüdlemisse, mida tõesti armastad, siis ära
lepi eitava vastusega.

21. Põleta küünlaid, maga pühapäevalinade vahel, kanna seda ilusat pesu.
Ära hoia neid eriliseks puhuks. Täna ongi eriline.

22. Valmistu liigagi hästi ette, seejärel lase asjadel oma rada minna.

23. Ole kohe ekstsentriline. Ära oota vanaduspõlve, et lillat kanda.

24. Kõige olulisem suguorgan on aju.

25. Keegi teine peale sinu ei vastuta sinu õnne eest.

26. Lisa igale niinimetatud katastroofile klausel „Kas viie aasta pärast
on sel mingit tähtsust?”

27. Vali alati elu.

28. Anna kõigile kõik andeks.

29. Pole üldse sinu mure, mida teised inimesed sinust mõtlevad.

30. Aeg parandab peaaegu kõik. Anna ajale aega.

31. Kui hea või halb olukord ka poleks, lõpuks see muutub.

32. Ära võta ennast liiga tõsiselt. Keegi teine sind ju ei võta.

33. Usu imedesse.

34. Jumal armastab sind oma loomuse tõttu, mitte millegi sinu tehtu või
tegematajäetu pärast.

35. Ära püüa teha elule peaproovi. Ilmu kohale ja anna endast parim kohe
praegu.

36. Vananemine on parem kui teine võimalus – noorelt surra.

37. Sinu lastel on ainult üks lapsepõlv.

38. Lõppude lõpuks loeb ainult see, et sa armastasid.

39. Mine iga päev välja. Imed ootavad kõikjal.

40. Kui me kõik kallaksime oma probleemid kuhja ja näeksime teiste omi,
siis kahmaksime enda omad tagasi.

41. Kadedus on ajaraisk. Sul on juba kõik, mida vajad.

42. Parim on alles ees …

43. Mis tujus sa ka poleks, tõuse püsti, pane hästi riidesse ja ilmu
kohale.

44. Anna järele.

45. Elul ei ole lehvi ümber, aga kingitus on see ikkagi.

****

🙂

Kuldsed sõnad,

5. juuli 2009, 17:02 | Posted in Hästi öeldud, Lugemisrõõmud | Lisa kommentaar

pärit Aleksander Pulveri raamatu “Toimetulek iseendaga” lõppsõnast :

“/—/ Tõeliselt demokraatlik ühiskond koosneb vabadest indiviididest. Erinevalt kollektivistlikust kultuurist pole individualistlikus kultuuris võimalik selline olukord, kus grupi huvid asetuvad kõrgemale kui indiviidi huvid. Grupp on indiviidi jaoks, mitte indiviid grupi jaoks. Riik on inimese jaoks, mitte inimene riigi jaoks. /—/

Kollektivistlikus kultuuris on alati võimalik olukord, kus inimesed alluvad vabatahtlikult Juhi mõttetutele ideedele. Ja hiljem ei suuda keegi aru saada, kuidas ometi võidi hävitada ja purustada. Vabatahtlikult! See on võimalik ainult siis, kui inimestel puudub veendumus oma seisukohtade tõesuses; kui alati tuleb lähtuda autoriteedist, olgu see siis peresuhetes või kutsetegevuses. Indiviidi jaoks ei saa olla autoriteeti, sest tema maailma ei suuda tunnetada ja mõista keegi peale tema enda. Talle pole vaja teiste nõuandeid ja suuniseid, nii nagu ka teised indiviidid ei vaja tema nõuandeid ja suuniseid.

Individualistlik kultuur eeldab oma mina tunnustamist ja väärtustamistl Kuid samas tuleb täpselt samuti suhtuda ka teiste minadesse. Normaalne ühiskond saab olla ainult minade ühiskond. Selline ühiskond on võimeline realiseerima inimese põhilist õigust – õigust eneseteostuseks. Teiste sõnadega – võimalust välja arendada Looduse poolt minule antud võimed.” 

Omalt poolt ütleks, et kui on vajadus nõuande järgi, siis tuleb muidugi küsida, kuid lõppeks on ainult enda otsustada, kuidas ja kas soovitusi järgida.

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.