5. mai 2016, 14:07 | Posted in Kirjad koopaseinal, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Mõtiskleda võib nii ja teisiti, ühest, kõigile sobivat ja üldkehtivat tõde on siiski keeruline leida. Iseenesest pole ju vajagi, seni kuni on meeles austada iga inimese erineva teekonna läbimise õigust.

Mul oli kange kiusatus alustada kirjutamist mõttest: ainus, kes sult su jõu saab võtta, oled sa ise. Kena jõuline väide, kas pole 🙂 Teisalt….on ohtralt situatsioone, kus võiksid tekkida kahtlused. Lugesin täna ühe ema tunnistust, et kahe väikelapse kasvatamine oli talle raske, võttis elujõu ning ta nö kaotas enda. Selles olukorras ei ole ju võimalik öelda, et ta ise võttis jõu endalt. Või kui lapsevanem töötab mitmel töökohal oma pere heaks. Või kui põetada oma raskelt haiget või puudega pereliiget. Või kui su kodu on sõja tallermaaks, kuulid ja surm igapäevaseks kaaslaseks, ning sul ei jää muud üle kui põgeneda kogu perega tuhandeid kilomeetreid. Näiteid võiks palju tuua.

Elu ei ole must-valge. Vahel võetakse ise endalt oma jõud – võib-olla on hirm muutuste ees, võib-olla lihtsalt meeldib elada passiivselt ja jõuetult, võib-olla on usk enda alaväärtusse suurem kui teadmine oma jõust ja väärtusest. Vahel aga võtab keegi teine su jõu, tahtmatult või sihilikult. Ja vahel ei ole võimalik seda vältida, olukord lihtsalt on sel hetkel selline. Usun, et sel juhul on oluline teadlikkus – mis toimub, millised on põhjused, millal või kuidas võiks olukord muutuda.

Usun ka, et vajalikuim on leida ja säilitada hoiak, mis hoiab sisemist valgust elus. Sest ilma selle valguseta oleme tõeliselt kadunud. Igaühe ja iga olukorra jaoks on see valgus pisut erinev, pole võimalik näiteks öelda – valgus tähendab tüünet leppimust ja alandlikkust, sest mõnes olukorras on hoopis vaja jõudu ja julgust võitlemiseks…või ka vastupidi – valgus ei pruugi tähendada plahvatusega kaasnevat sähvatust, vahel on vaja küünlaleegile sarnanevat tasakaalukat meelerahu…

See valgus hoiab hinge elusana. Ja inimest ühenduses tema hingega. Selles valguses on lootus, usk tervenemisse ja olukorra paranemisse. Armastus.

Kõike võib juhtuda. Kõike juhtub. Aga hoidkem end sisemiselt elus. Hoidkem oma sisemist valgust elus ja teid valgustamas. Sest vahel on see ainus, mis meid üldse elus ja Elus hoiab.

Kaitstud: …ja vabaneb süda

31. jaan. 2015, 19:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Kirjad koopaseinal, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Liiga lihtne elu?

28. jaan. 2015, 16:34 | Posted in Kirjad koopaseinal, Mõlgutamisi | 2 kommentaari

Tundub, et konfliktivajadus on inimeseti väga erinev. Mõni saaks ka päris ilma, mõne jaoks muutub konfliktivaba elu läilaks ja verevaeseks. Ma ei teagi päris täpselt, mida vajab inimene, kes kokkupõrkeid vajab. Võim, adrenaliin, nauding (aga mida nauditakse?), kaklushimu? Adrenaliini saab ju teisiti ka toota..ei pea tingimata rusikatega vehkima 😛

Ma ausalt ei tea. Ja ei mõista. Saan aru, et inimesed ja nende vajadused on erinevad, kuid ei mõista rõõmu konfliktist. Mul on endal sügav hirm konfliktide ees ning ma kardan vägivallatsejaid ja vägivalda. Minu arvates on maailm niivõrd konfliktirohke, et teadlikult ise veel lisaks toota pole ju nagu vajadustki.. Nojaa, kui arvestada, et nö konfliktivajaduse tase on erinev, siis muidugi – minu nõrka vajadust ei saa mõõdupuuks muidugi võtta 😛 Huvitav, milline oleks keskmine konfliktivajaduse tase inimkonnas? Ilmselt üsna kõrge, arvestades pidevat vägivalda, sõdu, suuremaid ja väiksemaid kokkupõrkeid, kuke-, härja- ja muid aseainena kasutatavaid võitlusi. Samas ei ole muidugi iga konflikt sündinud puhtalt kokkupõrkevajadusest, kuid ma arvan, et siiski küllalt paljud.

Tjah, eks ta üks suur spekulatsioon ole…kuid ilmselt on küllaltki paratamatu, et kuni inimloomus ei muutu, ei muutu ka ühiskond. Sõjad sünnivad meist endist ning inimesed on need, kes ühiskonna moodustavad.

Eile 70 aastat tagasi vabastati vangid a.uschwitzi koonduslaagrist. Milline oleks olnud minu või sinu osa sel ajal? Vangivalvur, vang? Tapja, tapetav? Piinaja, ohver? Või kõrvaltvaataja? Mida oleksime teinud natsi-aegsel Saksamaal? Massides kaasa karjunud, h.itleri õigsuses pöörasena, vaimustusest poolhullunult? Või oleksime hirmunult vait? Või teeniksime timukana leiba, sest muud võimalust sel hetkel ei olnud? Või reedaksime surmahirmus oma tuttavaid, kaaslasi?

Me ei tea. On õnn, kui jääbki teadmata. On õnn, kui me ei pea leidma end olukorrast, mis sunnib jõhkratele valikutele, mis sunnib nägema inimloomuse tõelisi sügavusi.

Arvan, et meis kõigis on peidus nii pimedus kui valgus. Oleme võimelised igaks rolliks, kui ka ehk hetkel seda uskuda ei suuda. Ometi – tollased ja tänased tapjad ja vägivallatsejad on/on olnud inimesed nagu meiegi. Ja meie inimesed nagu nemadki.

Piir meie vahel on nii õhkõrnuke. Kui ta seal üldse ongi.

Kas tundub julmana mõelda: me kõik võiksime olla timukad? Võib-olla. Kuid arvan, et on parem olla teadlik – ka minus, sinus, meis on võimalused teha kurja, teha äärmuslikku kurja, sest sellest teadlikkusest sünnib hea ja halva äratundmine, oskus valida ning oma valikute realiseerimise võime. Ehk siis – pimeduse äratundmisest sünnib valgus.  Juhul kui valgust eelistatakse. Sest võib olla ka vastupidi…võib olla igatpidi.

Ja lisaks need lõputud hämartsoonid….

Mul on kama, kui kaks ühesuguse konfliktivajadusega inimest omavahelise kokkuleppe alusel konfliktitsevad. Palun väga, laske käia, nautige 🙂 Olen aga selle vastu, et üks konfliktivajaja rahuldab oma vajadust konflikti-mittevajaja peal. Seda nimetatakse vägivallaks ja ma olen selle vastu. Tihti võib internetis olla taolise konfliktitekitamise tunnistajaks – ühel on nö vereiha, tekitab konflikti, ilma et tal tegelikult olulist rääkida oleks, aga kired löövad lõkkele ning ta saab oma kakluskihu kenasti rahuldatud, teistega manipuleerides. Emotsionaalseks blufiks olen seda varem nimetanud – räägitul ei ole tegelikku sisu, on vaid soov teatud jõulist energiat teistelt välja pumbata. Aga igal manipulatsioonil on vähemalt kaks osalist, manipulaator ning manipuleeritav, ning mõlemad rollid on vabatahtlikud. Nendest mängudest võib ka välja astuda, mitte lasta end kaasa haarata. Valida ise oma tunded ning mitte end mängukannina kasutada lasta. Ja samamoodi võib ka valida mitte olla manipuleerija – sest aeg-ajalt teevad seda enamus inimesi, sageli ebateadlikult. Mina ka. Mida rohkem endas manipuleerijat ära tunnen, seda rohkem tahan ja suudan temast loobuda.

Kõigis on kõike. Iseasi, kas kõik peab reaalsuseks saama.

Valik on igaühe enda teha.

Elu ukselävel

26. juuni 2014, 16:16 | Posted in Kirjad koopaseinal | Lisa kommentaar

Hirmupõhine elu – see on lõputu elu ukselävel seismine, rahutult ja rahuolematult, ometi puudub julgus sobivate valikute järgimiseks…ja nii nahistatakse aastaid ühe ja sama koha peal, suutmata edasi liikuda. Hirm üksi jääda, hirm tööd kaotada, hirm surra paduvaesena…Hirmust kasvavad viha ja valu, häbi ja raev. Endalegi on piinlik oma suutmatust tunnistada, teistele tuleb sulguda, et mitte veel rohkem haiget saada, “sest kui nad näevad, milline ma tegelikult olen, vihkavad nad mind surmani ja ma jään täiesti üksi”.

See on orja elu.

Millest tekib vajadus elada orjana? Ehk jõuetusest? Elada vabana vajab jõudu, jõudu teha ise endale sobivaid valikuid ning jõudu teostada oma valikuid. Olendit, kel puudub sisemine isiklik jõud (või puudub ühendus oma jõuga), on lihtne teisel juhtida ja kasutada. Sisemine jõud on meis kõigis. Mis aga sageli puudub, on ühendus jõuga. Ühenduse loob usaldus, usaldus enda ja oma jõu suhtes. Mida/keda ei usaldata, sellega puudub ühendus ning koostöö on võimatu.

Niisiis – ori või peremees? Ori olla on teatud mõttes mugav, alati on võimalik kedagi/midagi oma probleemides süüdistada, kuna keegi teine ju juhib orja elu, mitte ta ise. Heal juhul luuakse orjale eluks piisavad tingimused ning ta täidab masinlikult oma kohustusi. On töö, on palk, puudub vabadus. Peremehe elu ei ole alati meelakkumine, tuleb ise valida ja vastutada – ka oma vigade eest, samas on ohtralt rõõmu õigetest valikutest, arengust, vabadusest. Ka peremees tunneb vahel hirmu, kuid ta ei lase hirmul oma elu vallutada ja juhtida.

Õnneks on alati võimalik valida. Siin ja praegu – kellena end valin?

 

 

Kuidas olla õnnelik

17. mai 2014, 20:28 | Posted in depressioonist välja, Kirjad koopaseinal, Ma olen, tervenemine | Lisa kommentaar

See on ju tegelikult lihtne 🙂

Lahti lasta asjadest, mille üle sul võim puudub ning mitte lubada neil sinu enesetunde üle võimu saada. Sest kui ikka seda koledat ja paha asja muuta ei saa, siis lihtsalt ei saagi 😛 Pole mõtet püsivalt selle üle ärrituda. Ei saa muuta teisi enda kõrval inglikesteks ja maailma roheliseks rahuaasaks, igaüks saab muuta vaid ennast. Seega – kuidas vabaneda halbadest oludest? Mine sealt ära või muuda ennast.

Leida endast oskus olla õnnelik. On võimalik tekitada endas õnnetunne, rahulolutunne – see on oskus, treenitav ja õpitav, ning ei midagi rasket. On vaja otsust ja soovi ja oskust lahti lasta emotsionaalsest taagast.

Õppida ennast tundma, olla endast võimalikult teadlik. See teadlikkus annab vabaduse jälgida end kõrvalt, mitte päriselt samastuda oma mõtte- ja tundeharjumustega, ning vajadusel enda loodavast välja astuda, loobuda uute kurnavate mõtete ja tunnete loomisest ning teha uus ja teadlik valik – mida tahan mõtelda, mida tahan tunda, kuidas tahan end tunda. Enda jälgimine, tunnetamine, äratundmine, teadlikuks saamine võimaldavad valikuid ja vabadust. Näiteks võimalust valida kas tunda end hetkel õnnetu või õnnelikuna 😉 Võimalust valida oma reaktsioone toimuvale. Võimalust loobuda kahjustavate mõttemustrite kordamisest. Jne.

Leida elupaik, töö ja kaaskondlased, kelle/mille juures on lihtsam olla õnnelik, kes mõjuvad sulle õnnestavalt. Muidugi on alati ja igal pool võimalik end mittekunagiärrituvaks mõttetargaks aretada, kuid mõned olud ja inimesed võivad vahel pikemaaegsel suhtlemisel ja suurtes kogustes liiga toksilisteks osutuda ning tagajärjeks on hoopis enda sisemine mürgitus. On hea, kui on vähemalt üks rahuoaas, kus igapäevaselt saab end taastada.

Leida see, mille tegemine sind õnnelikuks teeb, ja teha seda 🙂

Armastada ennast. Hoolitseda selle eest, et sa end oma elus hästi tunneksid, mida iganes selleks ka vaja on. Mõni tunneb end õnnelikuna, süües vaid taimetoitu, mõni tahab liha, mõne õnneks on vaja sporti, teine istub tugitoolis…igal omad vajadused ja hää ongi. Hea oleks, kui valitseks mõningane tasakaal keha ja vaimu õnnestamise vahel 😉 Ja veel parem oleks, kui suudaks vahet teha õnnetu-olemise vältimist ja õnnelik-olemist oma vajaduste rahuldamisel. Seal on sama suur vahe kui buliimiku õgimissööstul ja sisemiselt tasakaalustatud gurmaani toidu nautlemisel. Kui endas on tasakaal, siis ei ole vajadust end oimetuks süüa-juua või kuidagi teisel kombel oma teadvust tuimestada, et vähendada valu.

Leida endas ruumi tolerantsile ning erineva mõistmisele ning samaaegselt jääda iseendaks. Avarus, koostöö, harmoonia ning enda keskmes olemine üheskoos. Aga selleks, et olla enda keskmes, tuleb – jälle jõuan tagasi sama teema juurde – ennast tunda, tunda oma sisemist kaarti, et oma keset üldse ära tunda 🙂

Armastada ennast. Olla enda suhtes sõbralik, hoolitsev, soe, kaastundlik. Olla enda poolt. Olla enda parim sõber, nii headel kui halbadel päevadel. Vahel on end raske armastada…kuid õnneks on ka armastamine õpitav 🙂

Muud polegi. Ole kes tahad, tee mida tahad, tunne end kuidas tahad 🙂 Armastada, olla vaba ja anda vabaks, olla teadlik, olla vaba valikuiks  – mida tahan endasse? Sõda, rahu, kurbust, rõõmu, kitsikust, avarust…? Valikuid on palju.

Õnneks oleme õppimisvõimelised ja tee vabadusse jätkub 🙂

 

 

 

Vaiksed inimesed

3. mai 2014, 13:55 | Posted in Kirjad koopaseinal | 2 kommentaari

Me oleme need, kellest on raske aru saada. Uitame üksi, eemal lärmist ja inimsummadest, üksi ka hulkade seas. Märkame kauneid ja kummalisi pisiasju, pelgame müra, pealesurutud füüsilist lähedust, ruumikitsikust. Otsime rahu, värsket õhku, avarust.  Räägime vaikselt, rahulikult.  Meie näod on sageli tõsised, suletud ning tekitavad ebamugavust paljudes, kes valjuhäälselt ja paljudega korraga vestlevad, kõva häälega naeravad, üksteisele lähedal seista ja gruppidena koos käia armastavad. Ometi ei ole me vaenulikud, oleme lihtsalt…vaiksed. Sissepoole pööratud. Introvertsed.

Kui leida endale sobiv elukeskkond, sobiv töö ja amet, sobivad inimesed, siis on kõik ok. Elu kentsakad vingerpussid asetavad meid aga tihti hoopis teistsugustesse tingimustesse ning järgneb pidev ja keeruline tants meelelaadi ning väliskeskkonna nõudmiste vahel.  Võiks ju näiteks oletada, et vaiksele inimesele sobib elada väikelinnas, töötada pigem omaette ja sõltumatult…mul aga on risti vastupidi ning ma ei väsi seeüle hämmastumast 😛 Õnneks on mu kodukorter vähemalt väga vaikne oaas, kuid tööl…on keeruline. Olen sunnitud sõna otseses mõttes tegema topelttööd, pidevalt näitlema end kellekski teiseks, näitama end mittevaikse inimesena, olema hoopis teistsugune väljenduslaadilt kui tegelikult olen. Sest kui olen nagu olen, vaikne, omaette, tõsine ja rahulik, tullakse mult küsima, kas olen haige või depressiivne…ühesõnaga, mis minuga lahti on 😛 Siinseks (elan välismaal, aga ei, ma ei taha täpsustada, kus just nimelt) käitumisnormiks ei ole see, mis on vaiksete inimeste jaoks loomulik, me loomupärane olek tekitab ebamugavust, küsimusi, võõrastust ja vältimist, halvemal juhul vaenulikkust. Et olla omaksvõetud ja tunnustatud, tuleb näidelda end ekstravertseks.

Päris ausalt öeldes….pikas perspektiivis on see igapäevane näitlemine väsitav ja ebaloomulik. Ometi vältimatu mu konkreetses töösituatsioonis. Ilma selle näitlemiseta tekivad probleemid suhtlemises (mis on niigi väga keeruline mu jaoks) kolleegidega ning ka ülemustega. Märkan, et mu näitlemise kvaliteedist ja kvantiteedist sõltub vägagi, kui palju tööd saan…ning vabakutselisena pean iga tööotsa jaoks end uuesti tõestama, uuesti võitlema töö ja leiva eest, uuesti näitlema. Tõtt-öelda ei sõltu mu tööalane kvaliteet üldse mu väljenduslaadist, võiksin oma loomusele vastavalt vaikse inimesena teha täpselt sama hästi tööd, ilma näitlemise ja teesklemiseta, ometi olen sunnitud üha näitlema, et üldse tööd saada ja et olla inimlikult koheldud. Kas see ei ole diskrimineerimine? 😛

Vaiksed inimesed tõrjutakse lihtsamalt kõrvale, kuid tihti eelistame ise eemaletõmbumist ja rahu. Sageli oleme aga sunnitud võitlema ning sageli oleme sunnitud oma loomupärast olemust salgama, et ekstravertide maailmas ellu jääda. Miskipärast ei ole ma seni eriti märganud vastupidiseid näiteid 😛 😉

Naja. Inimesed on erinevad ja jäävad erinevaiks ning iseenesest on igal õigus olla just nõnda nagu ollakse. Hea oleks, kui suudaksime üksteist mõista ja üksteisele olemisvabadust anda, respekteerides teise eripära tema jumaliku ja ainukordse iluna, ilma et keegi oleks sunnitud end teistele sobivaks maskeerima.

Vabadust vaiksetele, ma ütlen 😀

 

nii on

3. okt. 2013, 14:02 | Posted in Kirjad koopaseinal, Kurb | 3 kommentaari

Ma ei saa kirjutada. Sadu mulle olulisi asju oleks ütelda, karjuda, selgitada, välja ütelda…kuid ma ei saa kirjutada. Esiteks ei usu ma, et öeldav kellegi teise jaoks oluline oleks. Teiseks ma peaaegu enam ei usalda teisi inimesi. Kolmandaks on see mu isiklik ja puhtegoistlik vajadus, mille rahuldamisega teised sugugi mitte tegelema ei pea. Neljandaks – ainus vahe vaikimise ja väljaütlemise vahel on minu jaoks.

Tjah, samas – olgem ausad, me elamegi ju enda jaoks. Mitte et selles midagi kuritahtlikku või egoistlikku oleks, kuid nõnda see on. Inimese elu on suunatud eeskätt talle endale. Seepärast ongi meil tegelikult üksteise sügavama olemusega nii vähe asja. Väga vähe on neid, kes tõepoolest nö teise kingadesse astuda suudavad ja tahavad, enamasti ajame ikka oma asja, teistegi kaudu endale elades. Niisugused me oleme, inimesed, mis seal siis ikka. Toitume üksteise energiaist, kasutame üksteist ära, ikka see lõputu “sina mulle seda energiat, mina sulle toda energiat”, seejuures pimedaina, ebateadlikena.. Hämaruse lapsed, rabelemas pimeduse ja valguse vahel..

Enamasti tekitab huvi inimene, kellelt midagi saab – energiat, teadmisi, toitu, usku, järgimist, jne. Kui midagi ei saa, pole ka huvi. Ehtne äri, kas pole.. Äri toidu nimel…loogiline ju.

See äri on väsitav. Samas on selge, et loota Uue Inimese ja Uute Suhete, Uue Ühiskonna tulekule on puhas üliutoopia, ei muud. Need vähesed, kes on end Uuendanud, pole enam päriselt inimesed ja nad ei ela enam siin…vähemalt mitte nö põhikohaga.  Meie aga sipleme siin edasi, hämaruses. Mis seal`s ikka, ka siin on elu võimalik. Millise hinnaga, see on omaette küsimus.

Ikkagi on mul kahju, et neid, kellega rääkida, ei ole. Pole vist kunagi olnudki, kui nüüd ausalt vaadata, ja ilmselt ei tule ka.

Eluterve realism?

Surmast. Elust.

2. sept. 2013, 16:20 | Posted in Elumosaiik, Kirjad koopaseinal, Mõlgutamisi, tänudega | 1 kommentaar

Üleeile sain sõnumeid kahe kolleegi Lahkumisest. Mõlemad vähiga. Üks varakeskealine kahe lapse isa, kes alles hiljuti oma õige tee leidis, kuid paraku jäi see tee väga lühikeseks.. Teine suure pere ema, vanaemaks paljudele, rõõmsameelne ja särav, kuid pidi ajuvähile kiiresti alla vanduma..

Kurb on neile mõtelda. Tõtt-öelda ei tundu nende Lahkumine isegi veel reaalne…kahjuks ei hüppa keegi nurga tagant aprillitrikki tunnistades välja ning Lahkunud on tõepoolest… Ära. Päriselt Ära.

Me kõik läheme ükskord.

Surma ja surelikkuse tajumine intensiivistab elu. Taibates, kuivõrd lühike on meile antud aeg, ning veel enam – kuivõrd teadmatuses oleme oma elu pikkuse suhtes, taipame ka meile antud võimaluse väärtuslikkust. Täna, just praegu on võimalik elada, sest ma olen siin. Veel. Võib-olla homme enam pole. Või pole enam teist inimest mu kõrval, sest temagi aja lõppemine on mulle teadmata. Aga praegu olen siin. Ja on inimesed, kellele mul on midagi öelda – ma armastan sind, ma hoolin sinust…

Siin ja praegu on veel võimalik – armastada, elada, valida, särada, teha oma unistusi teoks, inspireerida, julgustada, hoolida, lohutada, ravida… Tuleb hetk, kus kõik võimalused on lõppenud. Igaveseks. .

Teadvustada surma tähendab teadvustada elu. Oma surelikkuse teadvustaja taipab, mida tähendab olla elus.

On õnn taibata.

Soovin Lahkunuile rahulikku ja valgustatud Minekut, tänan neid kõige eest.

Soovin Jääjaile rahulikku ja valgustatud Olekut, tänan meid kõige eest.

Tänan.

 

veel natuke erinemisest

6. juuni 2013, 13:40 | Posted in Elumosaiik, Kirjad koopaseinal, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Ilmselt jäi eilne teema ammendamata (tjah, önneks vöi kahjuks saab seda pea iga teema kohta ütelda), mölgutan samasuunalisi mötteid veel tsibake.

Eile arvasin, et erinevust peetakse tihti ohtlikuks ning üritatakse sellest vabaneda, eemaldudes vöi maha tehes. Täna kergitan kulme ja mötlen – vöiks vist väita, et igas inimeses on mingi erinevus, mingi omapära, omad salanurgad ja pimedad trepialused…vöi siis hoopis kena valge veranda 🙂 St erinemine on üldinimlik. Miks see siis nii palju vaenu pöhjustab? Enesealalhoiuinstinkt ja geenisäilitus? Ehk kui arvataks, et teine ja tema erinevused on sama väärtuslikud kui mu isiklikud, siis poleks ju pöhjust halvustada ja rünnata?

Ma tunnistan ausalt, et ei ürita isegi mitte arvata, et absoluutset töde esitlen…pigem tunnen end udus eksleva siilikesena…soos ekslen vist ka, sest maapind kipub jalge all köikuma. Mängu tulevad korraga paljud tegurid ja milline löppjäreldus öige oleks, ma ei tea 😛

Tolerants tolerantsiks, kuskil sisimas on ikkagi väärtushinnangud. Välismaa mees eesti naisega – ….(kirjuta oma arvamus). Välismaa mees saab eesti naisega lapse – ….. Mees abiellub mehega ja lapsendab paar marakratti – ….. Valitsus – … Naaber – ….. Ilm – …… Mitmenaise/mehepidamine – …….. Kord- …. Korratus – ……..

Eksju.

Väärtushinnanguteta päriselt vist ei saaks, sest juba emake (isake? tädike? vanaonuke?) Loodus on meisse kodeerinud ohu avastamise ja sellele reageerimise. Üritagu jänes tolerantselt hunti möista nii palju kui tahes, kui ta ei jookse, pannakse ta koos ta tolerantsiga nahka. Küsimus on ehk, mida möista ohuna ning kust algab möttetu lahterdamine. Vastata ma hetkel ei oska. Väita, et mis mind konkreetselt ei puuduta, jäägu minust ka hindamata ja osalemata, oleks lootusetult kitsavaateline. Sel juhul krooksub igaüks oma mätta otsas ning maailm sellest mättast vaid koosnebki, st kui mets pöleb, pole see minu asi ju…vöi umbes nii.

Kui mul on aga hinnang millegi minust erineva kohta, kuid ma neutraliseerin oma hinnangu, sest erinevusest midagi arvata on ebatolerantne, siis olen ju ebatolerantne oma väärtushinnangute, arvamis- ja väljendusöiguse suhtes 😀 St siis olen ju tegelikult ebaaus enda suhtes, kas pole…

Nagu ikka, vastuseks on vist kesktee ja tasakaal. Ennast maha surumata, teistele liiga tegemata, tolerantselt, kuid ausalt, ennast ja teisi väärtustades, vöimalikult öiglaselt – nii vöiks ju olla, kuid ka need sönad tähendavad igaühe jaoks midagi erinevad, igaüks mötestab neid sönu erinevalt ning kokku tuleb jälle üks Suur Möist(m)atus. Vöib-olla selles ongi elu ilu 🙂

Enda armastamisest

27. dets. 2012, 19:16 | Posted in Kirjad koopaseinal, Ma olen, Mõlgutamisi | 8 kommentaari

Viimasel ajal on siseilm tormiseks ja kurjaks kiskunud, aeg-ajalt plahvatab vaoshoitu ka välisilma, ennast ja kõrvalolijaid kahjustades. Täna üritasin tormi põhjuseid taibata ning lõpuks sain aru – olen enda peale vihane, sest ma ei suuda olla Üliinimene. Kuidagi on minusse programmeeritud hirmuäratav kuhi ootusi, eesmärke, nõudeid…ma isegi ei tea täpselt, kust ma need kõik olen hankinud, igatahes moodustavad nad kokku Ideaalse Soileeni pildi…ja reaalsuses suudan ma sellest umbes 5% täita, heal juhul 😛 Tundub, et on aeg endale mõned asjad (jälle? lõpuks ometi?) selgeks teha.

Continue Reading Enda armastamisest…

Järgmine lehekülg »

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.