mänglemisi

17. veebr. 2015, 17:17 | Posted in hetked, Klaasikillumäng, Laulud | Lisa kommentaar

Pimedus kingib hirmule tiivad ja kuristikule jõu.

Hämarasüdameline suleb pelglikult silmad nii päikese kui kuu ees.

Varjukummardaja pilk otsib väsimatult tolmust endeid – nüüd?, kuulmata pea kohal inglite kristallkülma naeru.

Kuu ainsana tunneb päikese pisarate värvi.

Aeg kurdub küsimärkideks filosoofi laubal ning ta elupõline kaaslane hämmeldus heegeldab toanurgas lillelisi susse.

Ma olen siin ja kõikjal ja kõik ja eimiski. Õnnis tühisus.

Vabadus.

 

 

 

eimiski

2. apr. 2011, 18:26 | Posted in jabur, Klaasikillumäng | 5 kommentaari

Siin on sinine ja seal on kollane. Kellel on vihmavari? Kes püherdab samblal?

Millestki ei ole võimalik aru saada, aga mis siis. Peaasi, et ei taotlekski midagi, siis ongi ükskõik.

On nii hea, et….

Ja on nii tore, et….

Aga see on lihtsalt vastik, et….

Ja ma ei kannata sugugi, et..

Ja igaüks määgib omal viisil edasi. Peaasi, et oma meel rahul ja prillid mõratud. Sest peale meelerahu muud rahu ju polegi.

Niisiis – vaikus on kuldne.

Ükskõik. Kui ka pole, siis õpin ükskõikseks.

***

2. märts 2011, 21:59 | Posted in Klaasikillumäng, Mõlgutamisi | 3 kommentaari

Tundub, et on sobiv aeg kasvatada tiibu ja neid lennuvõimeliseks treenida.

Mõelda asju selgeks. Otsustada. Murda rutiinist välja. Teha väiksemaid ja suuremaid muutusi. Vaadata kaugemale.

Tunda taas ära käidud radu ja elatud elusid. Kuigi nüüd on jälle kõik teisiti ning vanad harjumused ajavad vaid segadusse.

Mõni igatsus on nii sügaval, et ei oska enam küsidagi. On vaid tunne, et kuskil on vastus. Aga millele?

 

Kui ma oleksin mees,

26. veebr. 2011, 17:12 | Posted in Klaasikillumäng, Ma olen, Mõlgutamisi | 6 kommentaari

siis oleksin vist üsna õbluke, väga omaettehoidev ja kaunite kunstide nautija. Lihtsalt selline tunne on hetkel 🙂 Ja ilmselt ei vastaks ma üldlevinud “meheliku mehe” määratlusele ning mul oleks küllaltki keerukas vastata ühiskondlikele ja lähedaste isiklikele ootustele maskuliinse saavutamisvõime ja oleku suhtes. Ehk siis kokkuvõtlikult – ilmselt oleksin nohik. Kuigi armas. Loodetavasti 🙂 Aga võib-olla täiesti ebaarmas nohik 😀 Tuiaksin omaette omas maailmas ringi, süveneks raamatuisse ja muusikasse, võhik elu praktiliste küsimuste alal ning isiklikke suhteid vältiv.

Lihtsalt selline pilt tuli täna, kui jäin mõtlema, milline oleksin mehena. Üldiselt, pean tunnistama, oleksin parema meelega mees kui naine. Aga võimalik, et mehena eelistaksin olla naine, kes teab 😛

Kuidas on teiega? Millisena kujutate end vastassoolisena ette ja millist sugu enda väljenduslaadina eelistaksite?

***

5. veebr. 2011, 19:01 | Posted in Klaasikillumäng | 3 kommentaari

***

Tõsta käed ja kisendada tormi – vii mind kaasa, vii mind

vii mind

enne vanadust ja valu

vii mind

oma tumedasse linna

vii mind

vii mind

vii mind

***

***

27. nov. 2010, 09:57 | Posted in Klaasikillumäng | Lisa kommentaar

Lumi paistab. Päike sulab. Taevas lainetab. On ütlemata kolekaunis magehuvitav päev.

Kõik muud asjad jätan ütlemata.

niisama

17. sept. 2010, 15:27 | Posted in Klaasikillumäng | Lisa kommentaar

Rõõm liiliavalge ja mahe
loob Su südant,
kes Sa lood oma päevi
kuldvaikses rahus.

Säravtume
on igavik Su jalge ees.

***

Hingekeeles ei ole sõnu,
on vaid valgus.

Ometi ütlen sulle otse südamesse –

ma armastan sind.

***
Vaikse mere sügavad silmad
on Sul,
mu Jumal.

Iidse hiie kuninglik rahu
on Sul,
mu Jumal.

Kui libliküürike igavik
õitseb mu süda
Su kätel.

***

niisama

17. sept. 2010, 14:42 | Posted in Klaasikillumäng | Lisa kommentaar

Igavik  –

igav ik

või

iga vik?

Mis vahet sel,

mõtlevad augud

lääpatallatud sussidel.

***

Elu,

mu imekaunis…

…püsilill?

…lõikelill?

…vesivill?

***

Knopkaga sulle otsaette

kinnitan end,

et sa mind ei unustaks.

Ja nõnda kaon

su vaateväljast.

***

Kaitstud: ***

5. juuli 2010, 22:45 | Posted in Elumosaiik, Klaasikillumäng | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Vaikselt

29. apr. 2010, 20:23 | Posted in Klaasikillumäng | 1 kommentaar

kulgeb päev õhtusse.

Õhk on endiselt tulvil küsimusi, kuid tasapisi… tasapisi muutuvad nad järjest kergemaks ning lõpuks on nad vaid läbipaistvad pastelsed värvilaigud, seebimullidena aeglaselt ringihõljuvad ja peaaegu kaalutud. Nad muudavad Eluruumi rõõmsalt värviliseks, otsekui mängutoa – et ei ununeks loobuda jäigast tõsidusest, et võiks vahel lihtsalt lapseliku imetlusega jälgida värvi- ja varjuliikumisi oma elus, seda võluvat unistusballetti…

…ja kõik ongi hästi..

…ja su süda kannab sind..

..vaikselt…

Järgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.