Tänavakunstnik

26. mai 2017, 16:39 | Posted in kribamisi, Muinasjutud | Lisa kommentaar

Pärast lõputuna tunduvat märtsilund ning aprillikuu tujukust üllatas mai pehme soojusega. Talvest kahvatuna naeratati igale lunastavale päikesekiirele, linn ärkas jälle ellu, tänulikult koguneti väljas väikesteks sõbralikeks jutuajamiseks või paariks mõnusaks kohvitunniks. Kevad oleks otsekui loa andnud elurõõmuks ja armastuseks.

Endiselt sagisid tänavatel kärmed tööst ja olmest vaevatud, kuid nüüd ilmusid nende vahele turistid, luuslonkijad ja päevanautijad, majesteetlikus rahus omi radu seilates. Need õndsad kevadekummardajad päevitasid parkides, tinistasid mahedas õhtus õllekest ja näppisid kõnniteedel hajameelselt kitarrikeeli, muutes nende ümber ja üle siblivate asjalike meele häirivalt äraolevaks.

Peatänava kõnnitee otsale sättis end teiste hulka üks kõhetu noor mees. Kulunud ketsidest kuni paremaid päevi näinud kaabuni nägi ta välja tõelise tänavaelanikuna, isegi liiga tõelisena, otsekui üritaks ta end püüdlikult maskeerida ja tänava kaitsva halliga ühte sulada. Paar pilti, söed ja pliiatsid välja, joonistusmapp kätte, mingi kastike istumise alla – ja tänavakunstnik on teenistuseks valmis. Pildid on tal aga ilusad, lausa lummavad, portreed kütkestavad sügavamõttelise silmavaate ja imeliste näojoontega, joonistatud tunduvad ebatavaliste ja täiuslike õilishingedena. Pole ime, et möödujate pilk tihtilugu pooleldi hüpnotiseeritult piltidele pidama jääb, jalgeesist märkamata kergelt komistades, kuid ikka edasi vaadates, lootusetult ja igatsevalt salaja end nähtus ära tunda soovides. Continue Reading Tänavakunstnik…

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.