5. nov. 2016, 20:31 | Posted in Elumosaiik, Kurb | Lisa kommentaar

Abitu ja üdini kurb tunne, kui kahest miljonist heast ning toetavast sõnast-naeratusest ning ühest halvast-kriitilisest sõnast jääb meelde just nimelt ja ainult see halb. Mis sest, et kriitika oli tegelikult õigustatud, kuigi jah, sõna ei olnud ilus…samas ka mitte jõuliselt ropp või ebaviisakas. Ei, ma ei õigusta end, ütlesin täna pahameeles kolleegidele kriitilise sõna, just nimelt üheainsa…jah, see oli mu eksimus, see sõna, kuid – põhimõtteliselt jään arvamuse juurde, et tegu oli siiski tõeliselt idiootse veaga.

See oli esimene kehv sõna mu suust kogu selle ülimalt närvesööva projekti jooksul. Seni, see on kaks kuud, olen minu vastusel ja juhendamisel olevat gruppi teadlikult viisakalt ja sõbralikult kohelnud. Tõsi, ühel korral tõstsin häält ja ütlesin väga valjult  – ja sina kuulad nüüd ka! Ütlesin seda inimesele,  kes kuulub sellesse osasse grupist, kes projekti algusest peale mind järjekindlalt ignoreerivad. Sest ma olen naine ning lisaks nende endine kolleeg…. ning nad ei suuda sellest ilmselt üle saada. Ma teen oma tööd hästi, aga suhtlemine on osutunud nii keerukaks, et kaalun tõsiselt oma tööst loobumist.

Absoluutselt ja täiesti ausalt  – üks hääletõstmine ja üks halb sõna, kas see on liiga palju kahe kuu jooksul? Ma ei tea…tean aga mitut grupijuhti, kes oma kollektiivi jõuliselt ja väsimatult sõimavad pea iga eksimuse korral. Ja keegi ei karga karjudes püsti, et ruumist välja joosta. Kannatatakse ära, sest nad on ülemused. Minul ei ole nende positsiooni, kuigi töö ise on täpselt sama. Sestap võib ju mind teisiti kohelda…?

Ma tõesti ei tea….ja mul on väga kurb, et mu senine viisakas ning sõbralik suhtlemine unustatakse otsekohe….see kõik ei maksa selle ühe neetud sõna kõrval midagi, see üks halb on miljon korda tähtsamad kui eelnevad kaks miljonit head sõna. Kas nii ongi õige ja ma olen millestki valesti aru saanud? Ilmselt… Kas mul ei ole õigust kritiseerida tõesti  halvasti tehtut? See-eest muide on mind mitu korda mõne grupiliikme poolt teiste ees kritiseeritud..Kas mul oleks ka õigus selle peale karjudes välja joosta? Miskipärast ma hoopis jäin ja vastasin kriitikale viisakalt.

Millest olen ma valesti aru saanud….ma ei saa aru….ja väga kurvaks teeb mind kogu see lugu. Tahtsin, et tegu oleks toreda ja vahva projektiga me kõigi jaoks, aga läks hoopis teisiti..mu pingutustest hoolimata. Selge märk, et pole see töö mu jaoks…

4 päeva

26. jaan. 2014, 18:30 | Posted in Elumosaiik, haige, Kurb | Lisa kommentaar

puhkuseni! Siis võin nõrkenult, kuid õnnelikult sohva sügavustesse vajuda ning sinna mõneks ajaks jäädagi. Huh! Jaanuar on päris kibedalt töine olnud, jõud on ausalt öeldes lõpukorral ja puhkus tuleb vägagi sobival ajal.  Kahjuks on tervislik seisukord jälle jõuliselt allamäge kihutanud 😦 Eelmisel nädalal alustasin uuesti raviga, kuid nagu sageli juhtub, ei anna ravi kohe häid tulemusi, pigem vastupidi, ning nõrk tervis vajub päris kokku. Loodan väga, et pärast järgmise nädala raviseanssi läheb paremaks…

Vahel saab mul kogu sellest haigusejamast ikka väga kõrini. Üks näide  – kolleeg tuleb pärast paari vaba päeva tööle, vastates kuidas-läheb-küsimusele  – oh, väga hästi, puhkasin ja magasin pikalt, nüüd tunnen end jälle suurepäraselt, täis energiat ja elurõõmu. Ning mina vaatan teda ja mõtlen, kuidas möödusid minu vabad päevad – ikka pikali, väsinult, haigelt…ning mis sest, et magada on küllalt saanud, ikka olen väsinud ja omadega läbi, kogu aeg…Nii väga tahan jälle normaalset elu tagasi, aga tundub, et minu tahtmine ei maksa tõesti midagi. Eile jõudsin taas mõtiskluseni a la pole ju mõtet sellisel elul… Jah, tõepoolest, ega olegi.

Ma ei tea, mis mõte sel kõigel on. Mis mõte on sellel, et haiguse tõttu ma ei suuda end realiseerida, et lorutan oma vaba aja maha, sest pole millekski jõudu…miks võtta inimeselt tervis, sundida ta mingisugusele vegeteerimisele…mingi mõttetu värk, ausalt öeldes. Ja mul ei ole ka enam soovi pidada seda kõike mingiks toredaks vaimseks õppetunniks või enesetäiustamise võimaluseks, sest …õppetunni puhul omandatakse midagi uut, eksole, uksed küll sulguvad, kuid see-eest avaneb näiteks aken ja võimaldab uute perspektiivide märkamist ning realiseerimist. Mida uut ning imelist on võimalik taibata kroonilise haiguse korral? Et olen vana siga ja õudne karmavõlglane, kes on endale ise käki kokku keeranud ja vääringi  sellist karistust?  Või et see, kuidas oma elu elan, pole krossigi väärt ja sestap ei anta mulle ka energiat? Või et ma lihtsalt põhimõtteliselt ei vääri tavalist head tervist? Või veel mõni tore idee? Kõik see võib ju isegi õige olla, kuid õppida sellest kõigest võiksin äärmisel juhul, et peaksingi kõrvad võimalikult kärmelt pea alla panema, sest ma lihtsalt ei väärigi siinset elu 😛 Tõeliselt innustav ja vaimu kirgastav, kas pole 😛

Minul vastuseid ei ole. Ja küsida enam ei taha. Sest vastuseid niikuinii ei tule.

Aga ikkagi – 4 päeva puhkuseni! Siis tõmban teki üle pea ja ootan valgustumist 😛 🙂 🙂

Hesset lugedes

15. jaan. 2014, 16:33 | Posted in Hesse, Kurb, Mõlgutamisi, Muinasjutud | Lisa kommentaar

Hesse “Klaaspärlimängu” viimased paarkümmend lehekülge ootavad veel lugemist…Loen seda vaimustavat teost vist kolmandat korda, kuid esimest korda mõningase pettumuse ja kurbusega. Sest uskuge või mitte, kuid taipasin, et olen seni toda raamatut lugenud kui veel mitte teostunud, siis igatahes reaalselt võimalikku..ning taipasin ka, et olen nüüdseks oma usu või ehk oleks õigemgi öelda – süütuse – kaotanud, suhtudes “Klaaspärlimängu” kui kaunisse utoopiasse… Ei tundu enam võimalik, et kuskil on inimesi, kes tõepoolest nõnda mõtelda, ütelda, tunda ja toimida võiksid… see ei ole minu jaoks reaalne, elav, eluline. Mu kogemused elust, inimesist räägivad midagi hoopis muud. Muidugi ei puuduta mu äratundmine konkreetset süžeed, vaid just meele-, mõtte- ja tundelaadi, siseilma toimimise iseomast viisi.

Mul on seni alati olnud hea lugeda “Klaaspärlimängu”, meel loetavast kirgastunud ja lootusrikas, nüüd tüdin sageli ta eluvõõrusest ja naiivsusest, samavõrra kurvastun kaugenemisest millestki nii kallist ja armsast, ühtaegu küsin endalt hämmelduse ja nukrusega  – milliseks inimeseks olen muutunud, et Hesset enam uskuda ei saa? On see kibestumine ja kurjus või on see elukogemus ja meeleselgus? Madalus või praktiline mõtlemine?

Ma ei tea. Võtan nüüd vahelduseks Strugatski käsile ja ehk mõne aja pärast mõne teise Hesse teose, ehk on siis teisiti. On muidugi kurb kunagise iidolraamatuga teatavas mõttes hüvasti jätta…aga kes teab, ehk pöördub veel mu meel…miski pole võimatu.

Tuleb välja, et ka muinasjutt peab võimalikuna tunduma, alles siis saab teda armastada ja elavaks uskuda 😉

Siiberdavalt

17. okt. 2013, 15:01 | Posted in depressiivselt, haige, Kurb | 2 kommentaari

Mul on siiber.

Mul on siiber olla neljas aasta (jah, sõna otseses mõttes) krooniliselt palavikus ja väsinud. Iga päev. Ja mul on eriti siiber, et ma olen sunnitud abitult ootama, sest tavameditsiin mind aidata ei suuda ning hetkel proovitav homöopaadi soovitatud dieet pole ka seni oodatud tulemusi andnud. Tõsi, mulle juba ennustati, et enne kuute dieedikuud ei olegi midagi eriti oodata. Kuid kas tõesti midagi muud ma ei saagi teha? Ja mis siis, kui ka see dieet ei aita? Ja mis siis, kui olengi elu lõpuni haige? See pole ju mingi elu, ausalt… Samas, muidugi, pean tunnistama, et võib ka olla, et praeguses olukorras on vähemalt veel lootust, vähemalt on, mida oodata – kuuenda kuu lõppemist, on veel põhjust lootmiseks… Kui ka see ei aita, siis tuleb vist küll nööri otsima hakata…Ma ei ole nõus samamoodi jätkama.

Mul on siiber depressioonist, mis eriti viimasel ajal..ah, keda ma siin petan…viimasel ajal, mis umbes kuu või kaks kestab…mind jälle oma raudses haardes pigistab, hoolimata mu pidevast võitlusest küll iseenda, küll depressiooniga. Kõik need kenad vaimsed võtted lihtsalt ei toimi, silme eest läheb mustaks ja miski ei toimi enam. Ei, ma ei taha enam tablette võtta, kuid ma tõesti ei tea, kuidas end praegu aidata. On teatud baasprobleemid, millede suhtes olen jõuetu, kuid kellegi poole pöörduda ka ei ole.

Ei, ma ei tunnista end (veel) lööduks, kuid ma ei tea, kuidas edasi.

Mõnes mõttes kummaline, et ma ikka veel oma haigustega päriselt harjunud ja nendega leppinud pole… Depressioon kestab mul ju vähemalt paar viimast aastakümmet, krooniline viirustõbi neljas aasta…aga näe, ma ikka ootan, et lähevad üle ja küll siis need pirrud ikka kahel otsal lõkendama löövad… Aga mis siis, kui ei löögi? Never? Olengi tõepoolest elu lõpuni depressioonis, palavikus ja väsinud? Depressiooniga saan mõnikord vähemalt kaubale ning ta annab mulle puhkust aeg-ajalt, kuid krooniline viirus kurnab mind iga päev. Iga päev palavik. Iga päev väga väsinud. Töövõime on tunduvalt alanenud, muuks eluks peaaegu jaksu polegi. Ei ole ju normaalne, aga näe – on.. See ongi minu elu.

Ma ei tea, kuidas käivad oma haigustega ümber teised krooniliste haiguste põdejad, kuidas nad end oma elus tunnevad…

..ja ma ei tahaks, et kogu mu elu ainult haigeolemise ümber keerleks…

..aga ma ei jaksa enam võidelda, loota ja uskuda…

..sest tegelikult ei ole ju põhjust eriti…uskuda tervenemist…

nii on

3. okt. 2013, 14:02 | Posted in Kirjad koopaseinal, Kurb | 3 kommentaari

Ma ei saa kirjutada. Sadu mulle olulisi asju oleks ütelda, karjuda, selgitada, välja ütelda…kuid ma ei saa kirjutada. Esiteks ei usu ma, et öeldav kellegi teise jaoks oluline oleks. Teiseks ma peaaegu enam ei usalda teisi inimesi. Kolmandaks on see mu isiklik ja puhtegoistlik vajadus, mille rahuldamisega teised sugugi mitte tegelema ei pea. Neljandaks – ainus vahe vaikimise ja väljaütlemise vahel on minu jaoks.

Tjah, samas – olgem ausad, me elamegi ju enda jaoks. Mitte et selles midagi kuritahtlikku või egoistlikku oleks, kuid nõnda see on. Inimese elu on suunatud eeskätt talle endale. Seepärast ongi meil tegelikult üksteise sügavama olemusega nii vähe asja. Väga vähe on neid, kes tõepoolest nö teise kingadesse astuda suudavad ja tahavad, enamasti ajame ikka oma asja, teistegi kaudu endale elades. Niisugused me oleme, inimesed, mis seal siis ikka. Toitume üksteise energiaist, kasutame üksteist ära, ikka see lõputu “sina mulle seda energiat, mina sulle toda energiat”, seejuures pimedaina, ebateadlikena.. Hämaruse lapsed, rabelemas pimeduse ja valguse vahel..

Enamasti tekitab huvi inimene, kellelt midagi saab – energiat, teadmisi, toitu, usku, järgimist, jne. Kui midagi ei saa, pole ka huvi. Ehtne äri, kas pole.. Äri toidu nimel…loogiline ju.

See äri on väsitav. Samas on selge, et loota Uue Inimese ja Uute Suhete, Uue Ühiskonna tulekule on puhas üliutoopia, ei muud. Need vähesed, kes on end Uuendanud, pole enam päriselt inimesed ja nad ei ela enam siin…vähemalt mitte nö põhikohaga.  Meie aga sipleme siin edasi, hämaruses. Mis seal`s ikka, ka siin on elu võimalik. Millise hinnaga, see on omaette küsimus.

Ikkagi on mul kahju, et neid, kellega rääkida, ei ole. Pole vist kunagi olnudki, kui nüüd ausalt vaadata, ja ilmselt ei tule ka.

Eluterve realism?

Leppimisest

3. veebr. 2013, 17:02 | Posted in depressiivselt, Kurb, Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Hundi ulg kirjutas hiljuti siia kommentaari:

“Nii absurdne kui kõlab, kuid tunnetan, et oled jõudnud paranemise faasi. Valikute tegemine olulise ja ebaolulise vahel, julgus olla just see, kes oled. Maksimaalne ausus iseenda, lähedaste, olematute sõprade, tuttavate ees. Jõudmine seisundini, kus tegelaskuju mängimine on lõplikult ära tüütanud ja mäng asendub selle tõelise minaga, kes tegelikult oled. See kõik peaks kokkuvõttes olema ääretu kergendus, vabastus. Paranemine. Isegi kui see on leppimine iseendaga.”

Kuna kommentaar mu peanupus päris mitu mõttekeerdu tekitas, võtsin ta uue kirja alguseks.

Kõigepealt jäin mõtlema sõna “paranemine” üle. Ma ei tea, mida Hundi ulg selle all silma pidas, kuid ise olen tasapisi arusaamisele jõudmas, et minu jaoks lõplikku paranemist ei ole, ei kitsamas ega laiemas tähenduses. Kõige kitsamalt tähendaks paranemine mu jaoks täielikku vabanemist kehalisest haigusest, mis viimased kolm aastat mu kaaslaseks on olnud – siin ma ikka veel loodan, et ehk siiski juhtub ime, ehk ometi… Sealt edasi tähendab paranemine mu jaoks täielikku vabanemist depressioonist, kuid selle teema puhul olen lootust kaotamas. Geenidesse kodeeritud pimedus halvab mind ikka ja jälle ja ma olen pea jõuetu ta ees. Jah, pool aastat võtsin antidepressante ja mõnda aega oli kergem, kuid tõeline paranemine aset ei leidnud, oli vaid ajutine pääsemine. Üldiselt – teen, mida teen, depressioon tuleb jälle tagasi. Kes ise kogenud ei ole, ei tea.

Kõige laiemas tähenduses tähendab “paranemine” mu jaoks sisemiselt peaaegu täiesti teiseks inimeseks muutumist. Alles peale umbes 90% väljavahetamist minust võiksin ütelda – jah, nüüd olen paranenud. Sest sellisena nagu ma tõeliselt olen, ei ole ma see, mida terve ja üldtoimiva inimese all silmas pean. Kuid enda 90%-line muutmine ei ole võimalik, sestap ei ole täielikku paranemist mu jaoks olemas. Ja sestap ei suuda ma endaga ilmselt kunagi leppida – sellisena nagu olen. Võin sellest kenasti kirjutada, kuid praktikasse ma tegelikult arvatvasti ei jõua.

Leppimine, see on keeruline. Enda puudulikkusega leppimine – kas see on paranemine? Jajah, alati võib sisse tuua muudetamatu ja muudetava teema, selle sügavamal lahkamisel ei ole hetkel küll mõtet, ütleks siis nii, et kas enda muudetamatu puudulikkusega leppimine – kas see on paranemine? Sel juhul tähendab paranemine asjaoludega leppimist, nende omaksvõtmist sellistena nagu nad on. Või ehk veel täpsemalt – leppimine tähendab asjaolude omaksvõtmist ja nendega rahul olemist. Kui rahulolu pole, siis pole ka leppimist.

Et endaga tõeliselt leppida, peaksin rahul olema sellega, et värdjas olen. Vaat ma ei ole selleni veel jõudnud, ikka tahaks anda endale võimalust loota, et ehk ikka ei ole nii hull, ehk ma ikka veel veidi muutun ja normaliseerun (ei, ausalt ei ole ka mõtet arutelul “mida tähendab üldse “normaalne”?”, sest ka see ei vii kuskile, need arutelud on mul juba peas 😛 )…ikka üritan endale anda eluõigustust ja -vabandust, kuid mida edasi, seda raskem on end välja vabandada.

Sellisena nagu tõeliselt olen, ei ole mul õigust siin maamunal kooserdada. Millega siin veel leppida?

Suhtlemisest, jälle

20. jaan. 2013, 20:40 | Posted in Kurb | Lisa kommentaar

Juba mõnda aega on suhtlemisega kehvad lood. Mitte, et ma ei tahaks suhelda, kahjuks tahan ikka veel, ehk liiga paljugi, kuid jah…

Küllap on see mu enda suhtlemise isepärasustest sõltuv probleem, nagu ikka. Kokkuvõtlikult öeldes – mul ei ole enam ei jõudu ega tahtmist teatud laadi suhtlemiseks. Näiteks ei taha ega jaksa ma enam suhelda, kui valdavalt –

* teisel pole mingit soovi mind kuulata, ta ainult patrab oma asjadest, isegi huvitumata, kas see mind huvitab või mitte..huvitumata, kas ma tunnen inimesi, kellest räägitakse, lihtsalt räägib ja räägib… Ma olen nagu mingi prügikast või mikrofon seal kõrval.

* teisel pole viitsimist või suutlikkust asja ka mõne teise mätta otsast kiigata. Ainult tema vaatenurk on õige ja maksab. Sealgi tekib ainult monoloog või äärmisel juhul kaks paralleelset monoloogi.

* teise jaoks on olemas ainult talle olulised teemad ning vestlus jõuab kogu aeg ikka sinna teemadele, ükskõik, mida ma ka vahepeal räägin. Samamoodi – olen talle võimaluseks oma mõtteid välja rääkida. Mõnikord vajame sellist võimalust muidugi kõik, aga kui see on valdavaks suhtluslaadiks, siis on see mu jaoks väga väsitav.

Continue Reading Suhtlemisest, jälle…

Mõistmise võimatusest

20. jaan. 2013, 20:27 | Posted in Kurb | 2 kommentaari
Üksteisemõistmine on väga keeruline, sest oma maailmast lähtumine on paratamatu ja võimsalt valitsev ka siis, kui väidetavalt mõistetakse. Sel, kes arvab end teist mõistvat, on elus olnud sarnaseid kogemusi, kuid lühikokkuvõttes ei tähenda see muud, kui – “ma tean, mida sa tunned, sest sa tunned minu kogemust”. Ei. Igaüks tunneb oma kogemust ja samasus ei tähenda sarnasust.

Võib-olla on sarnasus isegi ohtlikum kui erinevus, sest sarnast kiputakse tihti automaatselt samaks nimetama, teinekord endalegi märkamatult – ning sellega on arusaamatusele alus loodud, sest siseilmade samasust pole olemas. Iga ilm on isemoodi, iga vaade on isemoodi, kuigi vahel ununeb, et enda süda pole ainuke.

Ehk siis – iga kogemus on isemoodi, iga inimene on isemoodi. Ning igaüks väljendub isemoodi. Seepärast on väga raske teise kirjutatut tõeliselt taibata. Sõnad on küll üldtunnustatud, kuid vaatame neile ikka igaüks läbi oma isikliku kogemuse prisma ning seetõttu on tulemuski erinev.

Ja hinnangud, kuidas anda hinnanguid teisele? Kuidas on võimalik otsustada teise üle enda järgi? Kuidas otsustada, kas teise valu on ehe või mitte… või kuidas üldse tajuda, mida teine tegelikult tunneb?

Keerulised lood.

Seni kuni meel selgub, on juba silte loobitud ning süda sulgunud.

Aga mis siis. Ju siis polegi vaja.

***

20. jaan. 2013, 20:04 | Posted in Kurb | 3 kommentaari
Hästi tuttavaks on saanud protsess, mille käigus kõigepealt tutvun inimesega, on üsna tore, kuid kui suhe pisutki süveneb, eemaldub teine minust varem või hiljem. Põhjused on täiesti minus – olen krooniline depressiivik, üsna negatiivne enda suhtes ning ka muidu pessimistlik. Sellisega suhtlemine ei pakuks mulle endalegi mingit rõõmu.

Kuna mulle väga ei meeldi pidevalt hüljatud ja mahajäetud olla, siis üritan end meelepärasemaks muuta – teesklen end rõõmsamaks, positiivsemaks kui tegelikult olen ning väldin “ohtlikke” teemasid. See tähendab ühtlasi, et ma ei räägi asjust, mis mulle tegelikult olulisimad on, ja ma ei räägi asjust nõnda, nagu mõtlen ja tunnen.

Teatavas mõttes on mu suhete nurjumine juba ette määratud, eriti arvestades asjaolu, et mu päikesejänku-mängimise-võime on üsna piiratud, patarei saab kähku tühjaks ning küllaltki kiiresti tuleb mu tegelik loomus ikka mingitpidi välja. Ja vahel ma lihtsalt väsin ning tahaksin asjust rääkida tõesti just nii nagu nad mulle hetkel tunduvad, ometi osutub just see üha suuremaks veaks.

Kurb on. Kurb, et selline olen. Kurb, et nii vähe oskan-jaksan end varjata. Kurb, et ei suuda end muuta. Ja kurb, et peaaegu pole enam suhteid, kus saaksin päris ausalt ma ise olla.

Kuid tundub, et tuleb leppida sellise suhteelu ja väga piiratud eneseväljendusega. Või siis teha korralik ajuoperatsioon enda põhjalikuks muutmiseks ;) Võib ka lihtsalt peaga mõnda aega seina peksta, peaks ka aitama ;)

Nii on

20. jaan. 2013, 19:47 | Posted in Kurb | 3 kommentaari
Üks elukestvaid õppetunde mu jaoks on – leppida üksindusega. See oli, on ja jääb, tahan või ei taha. Kuna tegu püsiva nähtusega, on sõdimise asemel targem leppida ja õppida sellega elama.

Õppida elama teadmisega, et..
* mind ei võeta kuskil päriselt omaks ja olen alati see võõras “väljast”;
* ma ei sobi kuskile, ükskama, kas pingutan sobimiseks või mitte;
* olen loomu poolest “tulnukas” ning sobiv vaid teistele “tulnukatele” ajutiseks hingepaineleevenduseks. Kui paine möödas, ei võeta ka enam ühendust, sest ka “tulnukatele” olen vaid “tulnukas”, mis sest, et enamasti sõbralik;
* ma olen ja jään üksi.

Nojah. Mis seal siis ikka. Ükskõik ju.
Mis sest, et kogu aeg on sellepärast kurb.
Aga see on minu probleem, millega tuleb elama õppida.

Õppida leppima äraütlemiste, vaikimiste, eemaletõmbumiste, külmuse, võõrastamisega.
Kõik minu süü, onju.

Järgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.