ei saa aru

9. veebr. 2014, 21:48 | Posted in Elumosaiik, kuri | Lisa kommentaar

Mõni päev ei ole hea, kisub hoopis üha rohkem kiiva ja õhtuks on päris hull 😛 Siis kui tundub, et nüüd vast aitab, tuleb aga jälle mingi kehv üllatus. Inimeste ja maailma tundmaõppimisel pole vist kunagi lõppu, ikka ja jälle võib hämmastuda, mõnikord lausa šokist kangestuda. Näiteks kui leiad, et su näoraamatu fotosid on mingil avalikul üritusel kasutatud, sinu isiklikke fotosid sinust – täiesti luba küsimata… Ma tõesti ei tea, aga mulle ei tuleks see vist unes ka pähe, kellegi fotosid niimoodi kasutada… Igatahes läheb homsest fotode ärakorjamiseks, sest ma ei soovi taoliste üllatuste kordumist. Mismõttes nagu võtadki teise foto temast ja kasutad oma suvalisel eesmärgil? Üks arvab, et on tore mu vanu irw-fotosid ametlikul üritusel presenteerida, teine arvab, et võibki ka mingi suva FB-foto võtta ja seda kasutada mu töökoha netileheküljel – ilma mind teavitamata, rääkimata küsimisest, kas ma tahan ikka seda fotot enda tutvustamiseks! Vaat sellest ei saa ma aru.

Muidugi  – ma ei saa paljudest asjadest aru. Ma ei saa näiteks ka aru, kuidas võib üks ülemus oma kollektiivile teha nö korduseksami, võttes juurde ka palju uusi inimesi (mis sest, et tööd on niigi vähe ja ebapiisavalt praegustelegi töötajatele), kuid seejuures oma nö lemmikuid mitte eksamile kutsudes ning hiljem – tööd anda ainult oma lemmikutele, ülejäänud sitsivad nüüdsest ilma tööta varupingil…Oleks olnud ju õiglane teha eksam kõigile või mis?

Ah, soileen ei saa täna eriti millestki aru, pühapäeva õhtu ikkagi 😛

Kindlameelselt :)

28. jaan. 2014, 21:39 | Posted in Elumosaiik, kuri | Lisa kommentaar

Hiljuti taipasin, et soovist kena inimesena tunduda olen lasknud end mõnedel kolleegidel üsna jõuliselt ära kasutada. Mul on nimelt see viga, et valdan oma tööd üsna hästi, mitte just briljantselt, aga hästi. Lisaks olen võimeline ka end kodus tööks ette valmistama, kui pelgalt tööajast jääb vahel väheseks. Siis võtan töö koju kaasa ja nokitsen pisut keerukamate kohtade kallal kuni olen piisavalt pädev ning järgmisel päeval läheb jälle nagu lepse reega 🙂 Ühesõnaga – ma olen küllalt hea omal alal ning ma kannan hea ettevalmistuse eest hoolt. Eiei, mitte et ma nüüd hirmus esirea-entusiast ja oivik oleksin, aga mulle lihtsalt ei meeldi väga ebapädev olla, eriti mitte tööl.

Teisalt meeldivad mulle head ja rahumeelsed suhted kolleegidega. Mingil imelikul kombel on neist kahest asjast – mu pädevus ja rahumeelsuse-eelistus – hoopis teatav probleem tekkinud. Nimelt kipuvad mulle tööl külje alla pugema kolleegid, kes ei valda oma ala eriti hästi ning kes ei vaevu oma ebapädevust koduse ettevalmistusega korvama. Sest milleks end vaevata, kui on soileenitaolised toredad kolleegid, kes mõistvalt naeratavad ning oma hea tööga kolleegide puudujääke varjavad 😦

Olen seni tõepoolest sõbralikult suhelnud kõikidega, kuid viimasel ajal on mul neist nö parasiitidest kõrini saanud ning täna ütlesin – esimest korda! – ühele kolleegile väga konkreetselt (kuid viisakalt!), et ta peaks oma tööd rohkem tegema. Oleme nimelt hetkel kahekesi vastutavad ühe üsna keeruka projekti eest, minul jookseb üsna ladusalt, temal aga sugugi mitte ning ta saab oma tööga ainult tänu sellele hakkama, et mina nö ees vean, tema lohiseb muudkui vaikselt-mugavalt järgi… Tema vastab mulle – ah, aga tead, ma tunnen end nii ebakindlalt.. Einojah, imelik tõesti, kui on halb erialane tase ja kodune ettevalmistus puudub… Mul kihvatas selle vastuse peale ja ütlesin selgelt, et palun end ette valmistada ja kodus pisut tööd teha, sest pole minu asi tema eest tööd ära teha… Nii palju kui ma nägin, ei võtnud ta tööpäeva lõpus paberitki kaasa… Igal juhul on mul turi üsna punane ning ma ei kavatse enam kellegi eest tema tööd ära teha ning sõbralikul naeratamisel ja kolleegide ebapädevuse katmisel olgu lõpp. Vaatab, mis homme saab, aga seda mängu – soileeni saab alati ära kasutada, kuna ta on pädev ja ühtlasi konfliktikartlik ja madala enesehinnanguga – ma enam kaasa ei tee. Ja olen valmis ka oma arvamust selgelt (kuid viisakalt!) avaldama ja endale kindlaks jääma.

Ausalt öeldes leian, et on väga ebakollegiaalne ja ebaaus lasta teisel töö ära teha ning loobuda omapoolsest panustamisest vabandusega “aga ta on ju nii pädev ja mina nii ebakindel”. Ka pädevad teevad tööd oma pädevuse nimel ning ebapädevus ei ole õigustus oskajate kulul nahavedamiseks. Ei ole ju õiglane, et see, kes oskab, see teeb tööd ka selle eest, kes on küll oskajana tööl ning saab teistega sama palka, kuid ometi ei oska, ning ka ei liiguta lillegi, et ta oskama hakkaks. See ei ole õiglane. See ei ole aus. See ei ole viisakas. See ei ole kollegiaalne.

Nii et…on oodata kaklusi 😛 Soileen läheb nüüd oma kindlameelsuslihaseid treenima 😉

haigehaigetervehaigehaigeterve

17. jaan. 2013, 17:36 | Posted in Elumosaiik, Kurb, kuri, Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Eile lugesin  oma siinolevaid päevikuid ja tegin kokkuvõtteid. Olin kõvasti šokeeritud leides, et aastast 2012 olin 5 ja pool kuud haige 😦 ja ka ülejäänud perioodil oli ikka väga vähe aega, mil tervis korras. “Tervis korras” ei tähenda mu jaoks perfektset veatut tervist, vaid olu, kus ei pea pidevalt terviseprobleemidele mõtlema, saab rahulikult elada, töötada ja püsti seista 😛

Ühesõnaga – 5 ja pool kuud. See on peaaegu iga teine päev haige olla. Ja vahepeal poolhaige. Pea lakkamatult olen kirjutanud: “tasapisi paranemas…pisut parem on olla…”, kuid ometi ei tulnud paranemist kuskilt, oli vaid lootus ja vajadus loota, haigus kestis aga lõpmatult edasi. Olen kogu aeg oodanud, et küll see haigus millalgi lõppeb, peab ju lõppema, kuid ena tõbe – ei paista seda lõppu kuskilt, viisakast ja kannatlikust haigest hoolimata.

Kogu selle pika haigusesaaga lugemine ajas mind nii endast välja, et otsustasin agressiivsele taktikale üle minna ning  meditsiinile seni pinda käia, kuni selgitatakse välja haiguse põhjus ning määratakse ravi, mis ka tegelikkuses aitab. Ma ei taha ka aastat 2013 haigena mööda saata! Ma ei taha enam nii kurnatult ja väsinult elada! Ma ei taha enam haigena tööl käia! Ma ei taha kuude kaupa palavikus olla! Ja ma ei taha enam oodata!

Täna sai igatahes üks põhjalik vereproov tehtud, ainus mure, et kolm nädalat tuleb vastuseid oodata. Seni aga tuleb jälle end kuidagimoodi ringi vedada ja rakendada. Kui tänasest verelaskmisest kasu pole, lähen järgmisse haiglasse. Puhas lust ja lilletamine ju 😛

Eriti kurb, et head kohalikku perearsti pole leidnudki. Osavõtmatuid retseptikirjutajaid on ümbruskonnas küll, kui aga on professionaalset nõu vaja, siis tuleb pöörduda arstidest sugulaste poole, kellega saab küll kahjuks vaid telefonitsi konsulteerida. Tõsi, mul ei ole ka muidugi kõik kohalikud perearstid läbi proovitud, aga pole ka väga isu neid kõiki läbi jooksma hakata, kogemused kolme väga kehva arstiga on perearstiallergia tekitanud 😛 Viimane näiteks kirjutas mulle soovituse uuringule, mida praktikas ei eksisteerigi, nagu laborist selgitati 😛 Kui aga head perearsti nö selja taga pole, siis tuleb ise üritada end diagnoosida ja ise ravi leida, kuid meditsiinilise hariduseta on see ikka paras ukerdamine silmad kinni, pimedas ruumis, otsides ei-tea-mida ja ei-tea-kustkohast.

Kogu eelmise (ja suurelt osalt ka üle-ja üle-eelmise) aasta elasin lootuses “aga ükskord algab aega, mil mu tervis paraneb ja küll ma siis teen alles suuri tegusid!”. Pirrud ei löönud aga kuskilt otsast lõkendama, vahel ainult susisesid pisut, äratades lootusi ning stardipositsioonile sundides, kuid mitte rohkem. Olin kogu aeg kindel, et pean vaid veel veidi ootama ning siis saan terveks ja saan lõpuks elama hakata. Tundus, et haigeolemist tuleb vaadata kui midagi mööduvat, ebareaalset, kuid nüüd olen hakanud mõtlema – aga mis siis, kui see polegi midagi mööduvat? Kui hoopis terveolemine on midagi mööduvat ning haigus osutub mu jaoks jäävaks olemisviisiks? See ei ole ju võimatu…kahjuks… Mitte et ma arvaksin end kohe-kohe loojakarja minevaks, kuid võib-olla elan veel haigena kaua. Elan kaua, aga olen kogu aeg haige. Sel juhul tuleks lootustest loobuda ning õppida haigust elu täieõigusliku osana aktsepteerima – õppida oma vähest energiat, oma keha sobivalt kasutama, õppida elama vähese energiaga. Ja õppida ennast ka haigena armastama ja austama. Õppida tervenemislootustest loobuma…

Üldiselt ei ole ma sellist leppimisprotsessi veel ette võtnud, sest ma tahaksin ikka terveks saada, ikka veel loodan. Pean ausalt tunnistama, et kogu see haigusejama on mind väga depressiivseks muutnud. Olen depressiivne, sest olen haige. Kui haige ei ole ja tervis on korras, siis olen nagu teine inimene, elutunnetus on hoopis teistsugune, maailm on kaunis ja värviline. Haigena olen…väga vihaseks muutunud, eriti viimasel ajal…mitte et see midagi aitaks, muidugi. Vihane ja jõuetu ei ole parim variant, see tekitab viha üksnes juurde, kuid ma ei jaksa ka enam mittevihast teeselda, olen parem nagu olen.

Ei oleks arvanud, et elu selliseid pöördeid võtab. Kuhu ja kuidas edasi – pole aimugi. Esialgu hoian endale pöidlaid, väga kõvasti ja väga vihaselt. Vähemalt veel tahan loota. Kui enam sedagi ei tahaks, siis vist oleks tõesti kehvasti…

Eks näis..eks näis…

 

 

 

 

Enda armastamisest – praktikas

2. jaan. 2013, 19:20 | Posted in Kurb, kuri, Ma olen | Lisa kommentaar

Tänane päev oli otsekui praktikaeksamiks hiljutisele teooriateemale  “Enda armastamisest”. Et võta nüüd kätte ja tõesta, kuis su kena jutumull ka elus töötab ja kas suudad räägitut teostada… Tuli mõne inimesega väga konkreetselt suhelda ning välja ütelda – ei, ma ei ole su pakutavaga nõus, see ei sobi mulle ja ei hakkagi sobima, ning ma ei taha ka sõbralikult teeselda, et kõik on ok ja sinu tahtmist teha…kui ei sobi, no siis ei sobi. Näiteks ei sobi mulle väga varane ärkamine ja töötamine ning ettepanek “aga mine siis varem magama” on unehäiretega öökulli-tüübi jaoks täiesti mõttetu…ei aita ka etteheitva lapsehoidja-hääletooniga näägutamine, aga no mis ma teha saan, kui inimene loodab, et see aitab 😛

Ja ei sobi mulle ka, kui on lubadus antud ning siis lihtsalt see unustatakse, hiljem ei vabandata ega suhelda…mulle ei sobi, kui lubaja ei reageeri mu katsetele antud teema kenasti selgeks rääkida, konkreetselt läbi arutada ja lõpuks ometi lahendada, kui minuga rääkimine lihtsalt pooleli jäetakse, ebaviisakalt ja ükskõikselt. Milleks lubada, kui ei suuda lubadust pidada ega viisakalt vabandada? Elus juhtub kõike ja keegi ei peagi täiuslik olema, kuid inimlikult-sõbralikult suhelda, vabandada vajadusel – kas see on liiga raske? Tundub, et vahel on. Ja mul on kahju, sest mulle see inimene siiani väga meeldis. Aga enam ei meeldi, sest niisugust kohtlemist ei ole ma ära teeninud ega põhjustanud. Nii et punane rist sellele suhtele peale, kahju küll, aga mis teha. Igasugu asju võib juhtuda, aga alati on võimalik inimlik suhtumine. Alati on võimalik vabandada, alati on võimalik suhelda. Kui aga mind ei peeta sõbraliku suhtumise vääriliseks, siis ei ole see suhe mind väärt. Punkt.

On aeg end väärt olla, ka tegudes. Ka siis kui see tähendab sobimatu suhte lõpetamist ja kibeda tõe väljaütlemist. Minu elu on minu jaoks ainuke, ma ei pea end prügikastina ülal pidama. Ja mul on õigus valida, millised inimesed ja millised suhted oma ellu luban.

Mulle tegelikult üldse ei meeldi, kui pean olema kuri, nõudlik, suhet lõpetama, teadvustama ja välja ütlema, et mõni asi mulle ei sobi…mulle ei meeldi rusikas õieli oma õigust nõuda, üldse ei meeldi…väldin seda nii palju kui võimalik.. Kuid üha vähem meeldib mulle, kui minust julmalt ja ükskõikselt üle sõidetakse. See ei pea nii olema. Ma ei pea sellega nõus olema.

Mul on õigus valida.

Punkt.

jänes harjutab

21. juuni 2012, 14:14 | Posted in Elumosaiik, kuri, Ma olen | 1 kommentaar

Sindrinahk, millal ma küll ometi end julgeks muuta suudan? Ikka ja jälle vaikin ka siis, kui on põhjust kriitiliseks vastuseks. Leian endamisi mitmeid põhjusi, miks on targem vaikida – ei ole ilus kritiseerida ja vastu vaielda; ehk olengi loll ja ei tea asjast midagi; teine on kindlasti minust targem; teine ei ole taipamiseks valmis; konflikt on ebameeldiv; teemat võib ju tõlgendada nii ja naa, ükski vastus pole ainuõige; mul pole õigust end kõiketeadjaks ja eksimatuks pidada; vahel ongi parim vastus vaikimine; jne.

Nojaa, tihti ongi mõni nendest põhjustest olemas ning ongi parem vaikida. Kuid väga tihti lasen end arvamustel “olen kõige lollim” ja “konflikt on ebameeldiv” nii tugevalt pimestada, et jätan vastamata ka siis, kui seda võiks vabalt teha.

Sageli on tegu vaid oma arvamuse väljendamise, mitte konkreetsetele küsimustele vastamisega. Mul, nagu igal teiselgi, on ju õigus oma arvamust väljendada, eksole.. selle asemel aga annan enamasti teistele eesõiguse ning vaikin ka siis, kui mind julmalt põrmustatakse. Argpüks olen 😦

Alustades julguse harjutamisega, ütlen siinkohal välja, et mulle ei meeldi need, kes end kõiketeadjaks peavad ning usuvad, et kõige teadmine annab õiguse teisi kritiseerida ning hinnangutega risti lüüa. Ega ikka ei anna küll. Üks asi on teada asju, teine asi on anda inimestele hinnanguid. Ning et vaimsus tähendab minu jaoks eelkõige oskust jätta teisele vabadus olla nagu ta on ning et mingite nö vaimsete asjade teadmine, nägemine, suutmine ei anna samuti automaatselt õigust teiste üle kohut mõista.

Hetkel arvan nii.

 

Ja jälle haige

21. nov. 2011, 12:36 | Posted in Elumosaiik, kuri | 4 kommentaari

No ei ole võimalik, tahaks juba karjuda, aga näe – on! Ühest haigusest teise ja terveks pole vahepeal päriselt saanudki. Olgu. Ise tehtud, hästi tehtud, mis seal muud öelda. Marsin nüüd arsti juurde.

:(

10. nov. 2011, 11:05 | Posted in Elumosaiik, Kurb, kuri | Lisa kommentaar

Järjekordne valus õppetund on endale kokku keeratud. Kes siis ikka teeb, kui ise ei tee 😛 Suures hirmus, et hiljem on jälle töötu-ajad ees ootamas, ahmisin kõik pakutava kokku ja nüüd olen täielikus puntras. Tervis korrast ära, tohutu väsimus, kõige olulisemateks asjadeks ei ole enam üldse aega…kaos sees ja väljas :(( Aga mida vastu panna hirmule, kui rahapuuduse kogemus minevikust on reaalne ja praegustki reaalsust väänav, ning kui polegi mingit majanduslikku kindlust, mis võimaldaks koormust valida.. vabakutselise ebakindel elu 😦 Eriti kibe on loovutada mammonateenimisele üliväärtuslik aeg, mida hooaja alguses enesearengule eri valdkondades plaanisin. Jälle lähevad teooria ja praktika täielikult lahku..

Et ma ka ei õpi, tõepoolest 😦

Söövad mul närve :P

8. nov. 2011, 15:04 | Posted in Elumosaiik, kuri | 6 kommentaari

Paha inimene olen. Väga paha. Üks halvimate seast. Nii paha, et endal ka jube.

Kuna see on nüüd välja öeldud ja selgeks tehtud, et tean, et olen paha, võin nüüd vast teemaga edasi minna 😛

 

Viimasel ajal käivad mulle kärmed ninatargad närvidele. Need, kes lihtsalt ei saa teisiti, kui peavad igale väiksemalegi veale kohe näpuga osutama ja selgitama, kuidas õige on. Selgitus ise on vastuvaidlemist mittesalliva valju tooniga. No olgu, kui on tegu mingi olulise suure korduva veaga, siis tuleb vajadusel aidata, aga kui on tegu ühekordse pisikese ja täiesti mitteolulise veaga, siis…ma ei mõista, milleks on vaja alati õiendama hakata? Või näiteks kolleegi parandama hakata, sest see, nagu tundub, ei tee päris nii nagu õiendaja arust oleks vaja, kuid tegelikult ei ole see üldse konkreetselt selle õiendaja tööülesanne oma kolleegi korrigeerida, selleks on teised inimesed.

Vahel tahaks neile targutajatele öelda – õpi olulisel ja mitteolulisel vahet tegema, veel parem, õpi vahel suud pidama, sest mitte kõik ei ole oluline, mida ütled 😛 Üldiselt on sellised targutajad pigem naised kui mehed, viimastel on rohkem oskust asja üldisemalt vaadata ning ajutistele pisiprobleemidele käega lüüa, st ära tunda, mis on hetkel oluline ja parandamistvajav ning mis mitte. Naised jäävad rohkem detailidesse kinni. See on muidugi imal üldistus, on ka täiesti teistsuguseid mehi ja naisi, eksole, olen teadlik  küll 🙂

Veel üks üldine üldistus – Eestis ma nii palju veaosutajaid ei kohanud, kui siin. Siin on see pärismaalaste seas eriti moeks, välismaalased on tavaliselt tunduvalt viisakamad, kuna nad tunnevad end märksa ohustatumana. Kohalikud aga kisuvad väga tihti julgelt iga väiksemagi ebatäiuse suureks haavaks, riputavad mõnuga soola peale ning siis ironiseerivad haigetsaanu valukisa üle 😛 See iroonia on nii kuulus, et olen sellekohaseid märkusi isegi reisijuhtidest leidnud 😛 Nii et ei ole minu luulu 😉

Ikka veel õpin ükskõiksust, kuigi kahjuks üsna edutult. Ükskord vast ikka õnnestub 🙂

 

Kuulamisest

28. okt. 2011, 09:48 | Posted in Elumosaiik, Kurb, kuri | 2 kommentaari

Viimasel ajal on mul kuidagi eriti kõrini mittekuulamisest. Eks sai seda varemgi märgatud, kuid siis tõmbasin üle kaitsekihi “ah, kama kaks, ma ei saa siin midagi muuta ja see pole väärt, et end vihastada”, tõmbusin lihtsalt eemale ja sai kuidagi hakkama. Hetkel on kaitsekiht õhukeseks kulunud ja ühe korra tahaks ausalt asjast kirjutada.

Continue Reading Kuulamisest…

suhtlemisest mustal päeval

27. aug. 2011, 16:18 | Posted in Elumosaiik, Kurb, kuri | 2 kommentaari

Sain täna lõplikult aru, et pean endale väga ranged suhtlemispäitsed pähe panema. Suhtlema tohin minna ainult siis, kui mul on hea tuju, hea päev, rahulik meel. Ülejäänud ajal – igasugu lähenemiskatsed rangelt keelatud. Sest kui mul ei ole hea päev, siis läheb suhtlemine reeglina väga metsa ning minu enesetunne veel halvemaks, võimalik, et ka teise oma. Tean, ma ei ole nendel päevadel väga leplik, tahan ausalt oma tundeid väljendada, ja just nii palju ja just sellistena nagu nad hetkel on, ja ma ei ole nõus head nägu tegema, kui mul ei ole hea olla. Ning aruteludes tahan siis öelda välja oma mõtteid ja arvamusi just sellistena nagu nad on, just nii intensiivselt nagu nad hetkel on. Tahan olla nagu olen ning mulle ei meeldi, kui mulle tullakse ütlema, mida ja kuidas pean mõtlema või tundma.

Sest tavaliselt…oodatakse suhtlemises teatud kompromissivalmidust ning parematel päevadel olen selleks ka võimeline (vähemalt arvan nii praegu). Suudan pehmendada oma väljaütlemisi, olla paindlik, mõistev, toetav, arusaav.  Suudan algatada vestlusi, viia neid läbi, olla ainult teisest persoonist huvitatud, keskenduda talle ja ta probleemidele, olla kannatlik ja lohutav, jne. Mustal päeval ma ei suuda seda kõike eriti. Olen terav ja paindumatu, kannatamatu, mind ärritavad paljud asjad, millele muidu suudan läbi sõrmede vaadata.

Muide, miks on nii raske lasta teisel ta mustal päeval olla nagu ta on? Olen tajunud, kuis teisel on minuga raske mu mustal päeval ning ka minul on raske suhelda inimesega, kel on ta must päev. Kõige raskem ongi lasta teisel lihtsalt olla, olla kuri, kurb, vihane, äge, jne, ning taluda selle tunde intensiivsust. Tahaks ju kohe päästma ja appi tõtata, eksole 😛 Kuid väga tihti on kõige suurem abi just lihtsalt toetav ärakuulamine, mõistmine. Ning ägetseva isiku respekteerimine, isiku ja tema tunnete respekteerimine just sellistena nagu nad on. Tundub, et see on juba mingi kõrgem vaimne pilotaaž…. ei ole veel kohanud isikut, kes sellega hakkama saaks…mina ka ei saa.

Tundub, et see sõlm on otsustava tähtsusega lähisuhetes. Kui sellest probleemist suudetakse koos ja mõlema jaoks sobiva lahendusega läbi minna, on suhe eluvõimeline ja valmis ka sügavama tähenduse kandmiseks. Kui ei, siis on tore ka teretuttav olla.

Järgmine lehekülg »

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.