vihaselt

1. apr. 2011, 16:40 | Posted in kuri, Laeemotsioonid | 8 kommentaari

Olen täna väga vihane. Mul on siiralt kõrini nii endast kui teistest. Miks mul on endast kõrini, ma ei ütle, aga võin lahkelt jagada, miks mind täna ärritavad mõned asjad väljastpoolt. Hetkel olen vihane kõige peale, mida mulle ette kirjutatakse, milline pean olema, kuidas reageerima, mida tundma ja mida mitte tundma. Aitäh, ma ei taha seda! Aitäh, mulle pole vaja! Aitäh, ma pole seda küsinudki!

Jah, olen jah vihane, ja ma arvan, et mul on oma emotsioonidele õigus, nii nagu meil kõigil. Ja mul on õigus valida end ja oma elu ja oma tundeid just sellistena nagu valin. Ma ei pea kellegi meele ega soovide järgi käima. Tahan, olen loll, tahan, olen vihane. Ning ei ole kellegi asi mind suunama tulla, vähemalt mitte seni kuni mina ei lähe kellegi peale ennast suunama. Kui olen omaette vihane, siis olen. Kui küsitakse, kuidas end tunnen, siis vastan ausalt. Ja palun mitte solvuda või mulle öelda, et ma ei tohiks olla vihane!

Eriti “meeldivad” on tüübid, kes ise oma emotsioone naljalt avalikult ei näita, kuid käivad teiste tundeid kiibitsemas ja ette kirjutamas, kuidas too end tundma ja üldse käituma peaks. Mingu nad metsa, ausalt, see on kuidagi eriti ebameeldiv ja ebasiiras.

Vaat nii. Ning ei tasugi oodata, et minust midagi meelepärast kujuneks. Ei, ma käin oma rada ja elan oma elu just sellisena nagu olen. Mul ei ole kohustusi olla parem, toredam, vaimsem, tundetum või mida iganes. Mul ei ole kohustust reageerida ainult teiste poolt oodatud ja aktsepteeritud kombel, mul ei ole kohustust vastata üldse mingitele ootustele. Ootused on ootaja asi, kui tahab, siis ootab, mis see minusse puutub 😛 Mul on oma elu elada, mitte mingite varjumängudega tegeleda.

Ma olen nagu olen. Kes ei suuda sellega leppida, see on juba tema mure, mina end tema lootuste järgi sättima ei hakka. Ma ei ole mingi ümberkasvatatav ega haige 😛

 

“Wozzeck”, mu arm :)

14. mai 2010, 13:09 | Posted in Laeemotsioonid, Lahee :), Muusika, Ooper | Lisa kommentaar

Kiirekiire, aga lihtsalt pean postitama, et –

käisin eile peaproovi kaemas. Ooperiks Alban Berg`i “Wozzeck”.

Ja see oli lihtsalt võrratu! Ausalt öeldes arvasin, et mulle muusika ei meeldi – sest seni ei ole atonaalsus mind just ülemäära köitnud, ning lisaks nii mõnedki ooperis osalejad mainisid mitmel korral, et neil võttis aega, enne kui muusika meeldima hakkas. Nõnda siis ümbritsesin end ühe suurima patu, st eelarvamuste tiheda võrguga, ning olin valmis nina vingu tõmbama 😛

Aga see muusika võlus… vahepeal unustasin laval toimuvat jälgida, sest muusika ise oli niivõrd.. ahmaeioskagiöelda… Vaba tonaalsuse jäikreeglitest, samas vaba ka kunstlikust matemaatilisusest, võimas ja väljendusrikas.. ja väga hästi esitatud. Orkestrile ja dirigendile ohtrad kiitused, ja samamoodi solistidele, lavastajale, kunstnikule… Väga harva juhtub, et on võimalus kogeda sedavõrd ühtselt tugeva tasemega tervikut. Eile oli vaid üks nõrk hetk etenduses, koori esimene lause, kuid see ei ole isegi märkimisväärne ülejäänud kõrge taseme kõrval.

See kuu, punane tohutu kuu… lavakujundus, valgustus – minimaalsega maksimaalne.

Lummav tervik.

Alban Bergi muusikat tuleb kuulama hakata 😉

Yo-Yo Ma, Massenet “Meditatsioon”

14. jaan. 2010, 16:43 | Posted in Laeemotsioonid, Muusika | Lisa kommentaar

Otsides Youtube`st Meditatsiooni sattusin ühe väga nimeka viiulikunstniku esitusele, mis kahjuks osutus mu jaoks väga ebasobivaks, üliromantiliselt imalaks ja maitsetuks kujundatud esituseks.. kõik need üleliigsed läägusvõtted 😦  Otsustasin kuulata, kuidas kõlab üks mu armastatumaid muusikateoseid hoopis tšellol ja mu hing rõõmustas – nii kaunist esitust ei ole ammu kuulnud. Tark, tundlik ja imeilus.

Sain aru, et igasugu nö tundelist muusikat ongi vist raske maitsekalt esitada, nii kerge on lasta emotsioonidel (ükskõik, millistel) taltsutamatult möllata, seda enam, et väga paljudele just selline tundesaluut meeldib. On muusikat, kuhu see sobib ja on muusikat, kuhu ei sobi robustne laia pintsliga lahmimine.

Yo-Yo Ma esitatud Meditatsiooni (Massenet`ooperist “Thais”) kuulasin täna 4.. või 5? korda… ja iga kord repriisis, kui alguse teema taas kõlas, läksid silmad märjaks ja tunne oli täiesti kirjeldamatu. Peaaegu samamoodi reageerin iga kord Schumanni vokaaltsükli “Frauen-Liebe und Leben” kõige viimases osas, kus klaver mängib lõpus tsüklit alustanud teemat – kus noor naine näeb esmakordselt oma armastatut.. siis keerleb terve kirju elulint, abiellumine, laps, armastus ja rõõm, ning siis mehe surm… ning pärast seda kõike, imevaikselt, tuleb tagasi algus… seesama ja ometi täiesti teine… tulevik on saanud minevikuks … kurbus rõõmuks ja rõõm kurbuseks… Just sel samal vaiksel hetkel, alguse motiivi ajal, on mul alati tunne, et pind kaob jalge alt, kõik avardub ja muutub imeselgeks… nukker ja ometi hele hetk.

Elamus ooperist

21. okt. 2009, 18:01 | Posted in Laeemotsioonid, Muusika | 6 kommentaari

Eile käisin Staatsoperas Šoštakovitši ooperi “Lady Macbeth`i”  peaproovi kuulamas.. see raputas hingepõhjani läbi. Tavaliselt, pean tunnistama, on ooperi kuulamine mu jaoks nagu killukeste korjamine – sel lauljal on hea hääl, lavakujundus ei ole üldiselt suurem asi, tolle laulja diktsioon on olematu, lavastajatöö on hea, jne… Tervikut ei teki, sest kuskil on ikka nõrgad lülid või on lihtsalt tegu, olgem ausad, tavaooperietendusega, täis stampe ja klišeesid, abitut näitlemist ja ükskõikset musitseerimist.

Siin ei olnud midagi sellist. Kõik moodustas jõulise, intensiivse ja veenva terviku. Olin veendunud, et lavastaja või/ja dirigent lihtsalt peavad vene rahvusest olema (siiski mitte – mõlemad on sakslased), ei ole võimalik muidu nii hästi tabada sellel ajastule ja rahvusele omast, see ei olnud mingi steriiline lääne-euroopalik lavastus, ei, see oli … just nii nagu ongi… tõeline… Ja kuidas lauljad liikusid, näitlesid – ei mingeid tavapoose kangete käte ja tardunud pilguga, igaüks väljendas kehakeele kaudu oma rolli olemust, koorgi, see enamasti tardunud ja tüdinud mass ooperilaval, oli elav, liikuv, reageeriv, asjas sees ja loov. Ohh…

Isegi aktsent oli üsna vähe märgatav, laulmisel nii mõnelgi solistil peaaegu mitte, alles kõne reetis.

Ning muusika, see muusika… nii jõuline ja valus. Tuli mõte ja tunne, et Šoštakovitši muusika kaevab üles kollektiivseid tundeid – viha, valu, traagikat. Sellele võib üksikisik alla jääda, kui ei ole ise tugevam või kui ei ole mõnda kaitset peale. Šoštakovitš on kui üldise valu väljendaja ja kanal. Isiklikust valust sai üldine – see valu, mis on sellest muusikast kuulda, ei ole ainult isiklik. Esmakordselt keeras muusika mul sisikonda sõna otseses mõttes pahupidi. See oleks nagu filtriteta, alasti muusika, filtriteta valu, kaitsmeid pole peal. Kui endal ka pole kaitsmeid peal, võib kehvasti minna.

Kas pole nii, et enamasti käime muusikat, sh ooperit nautimas? Muusika on meele lahutamiseks, nautimiseks, nagu hea konjak või šokolaad.. ometi ei ole tõeliselt hea muusika meelelahutuseks mõeldud, mõnusa äraoleku tekitamiseks. Tõeliselt hea muusika äratab mugavlemisest üles, virutab valusalt, kui vaja, avab silmi ja südant – ärka, ole elus.. Vaat selline oligi just ooper, mida kuulamas käisin.. olen siiani üllatunud, et ka nii on võimalik 🙂  Tänud kõigile tegijatele!

Kurbus..

14. aug. 2009, 11:55 | Posted in Elumosaiik, Laeemotsioonid | 5 kommentaari

.. murdis täna maha.. tuli täitsa ette hoiatamata.

Möne aja pärast sain aru, et ei olegi muud vöimalust, kui panna see kurbus kuldsesse kasti, kasti lukku ja vöti sügavale südamesse peitu. Kui on aeg ja vöimalus, siis saab ehk kaane avada, kuid mitte praegu. Ja üldse – köik, mis segab igapäevaelu ja normaalset käitumist-suhtlemist, tuleb panna kuldsesse kirstukesse, sulgeda kövasti, ja vöti endasse peita. Kui saab avada ükskord, on hästi, aga tuleb sobiv aeg ja koht valida. Midagi pole teha, ei saa teist inimest traumeerida oma isiklike probleemidega, eriti kuna tal nendes mingit süüd pole. Tuleb öppida ennast ohjama ja lukustama, varjama ebasobivat.

Eile märkasin jälle endas möningaid käitumismustreid ühelt oma vanemalt… kahjuks on need just need jooned, mida ma kohe kindlasti ei tahaks endas näha… ja muidugi just selle osa valisin endas kandmiseks 😦 Ja siis mötlesin – ongi hea, et mul lapsi ei ole ja ilmselt ka ei tule, mitte ükski inimene ei peaks olema selline nagu mina, ma ei tahaks ühtegi last teha önnetuks inimeseks, andes talle edasi oma kehvi omadusi ja elu- ja maailmavaateharjumusi.

Käisime eile 1800 meetri körgusel mäel… ilus ja vöimas ja vägev… Selline mäevägi, mis sirutab su korraga Maa südamest Taevasse välja, oled kui elav ühendus nende vahel. Ei ole ammu sellist väge kogenud. Ja midagi tömbas sees spiraalselt käima, mitte füüsiliselt, aga muus möttes. Puhastav ja väestav paik, püha ja iseolev.  Mägi otsustas meid nii sisemiselt kui väliselt puhastada ja kostitas vihmasahmakaga. Päris huvitav oli söna otseses möttes pilves olla 😀

Homme vöiks sünnipäeva tähistada, kuid mul ei ole selleks mitte mingit tuju ega soovi. Mötlen hoopis, et miks ma küll ikka veel siin tolknen.. ja miks ei vöiks nö minu arvelt hoopis kauem elada need inimesed, kellel on töesti midagi öelda, kes on kordumatud ja olulised.. Annaksin näiteks kohe enda järelejäänud eluaastad Georg Traklile, kes elas vaid 27-seks.. vöi kellelegi teisele..

Eikunagi eikuskil eikeegi

See, mida ma tegelikult tunnen, ei ole kenadele inimestele kohane, ja kedagi ei huvita see tegelikult ja ei peagi huvitama. Ma panen end lukku kuldsesse kirstukesse ja vötme peidan sügavale südame taha. Las mu suhtekeha toimetab, kuni kokku kukub.. naeratab ja käitub korralikult, tekitades rahulolu höredaid sillakesi. Aga mina laman lootekägarikuna sügavas vaikuses ja pimeduses, nähtamatu ja nägematu.

Muljeid

7. aug. 2009, 19:07 | Posted in Elumosaiik, Laeemotsioonid, Muusika | Lisa kommentaar

Eilne  ooperietendus Salzburgi festivalilt (Salzburger Festspiele – kuidas seda täpselt tölkida?)  kinkis suurepärase elamuse. Georg Friedrich Händel “Theodora”, dirigent Ivor Bolton, lavastaja Christof Loy, esitajaiks Freiburgi Barokkorkester, Salzburgi Bachchor, solistid – Christine Schäfer, Bejun Mehta, Johannes Martin Kränzle, Joseph Kaiser, Bernanda Fink, Ryland Davies.

Kuigi ooperina lavastatud, on tegu ometi oratooriumiga. Neli tundi kestev (vaheaegadega, kuid siiski), kolmeosaline oratoorium lavateoseks vormida – väga julge ettevötmine ausalt öeldes, eriti kuna tegu on barokk-oratooriumiga, tulvil pikki aariaid (mis on omakorda ABA-vormis ehk tundub, nagu vöiks juba löpp olla, aga siis esitatakse A osa veelkord 🙂 ), peaaegu ainsaks vahelduseks aariatele on koorinumbrid (kogu ooperi vältel vaid kaks duetti, muid solisti-ansambleid mitte). Ja vöin röömuga öelda – julgus tasus end mitmekümnekordselt, sest tulemus oli väga hea. Olemata barokifänn, vaimustusin töeliselt.

Enim nautisin orkestri esitust, avamäng esitati lihtsalt kirjeldamatult kauni, nötke ja dünaamilise musitseerimisega. Fraseerimine tundus neil muusikutel söna otseses möttes veres olevat. Dirigent on üks neist vähestest, kes barokkmuusikat töesti juhatada suudavad, kuivörd tegu on üsna keerukalt dirigeeritava muusikaga 😉 Äärmiselt önnestunud valik nii orkestri kui dirigendi suhtes.

Kiidusönad ka lavastajale. Ma vist ei olegi näinud ühtegi ooperietendust seni, mis saavutaks nii minimaalsega nii maksimaalse. Lavastust loodi eelköige sisemiste vahenditega, väline – lavakujundus, kostüümid oli äärmiselt vaoshoitud. Vöiks ju möelda vastupidi, kuna tegu on niigi teosega, kus väline efekt peaaegu puudub, vöiks ju tahta lavastust nö elustada köikvöimalike uhkete dekoratsioonidega ja muu tränaga, eriti hea, kui saaks seksi ja vägivalda publikule pakkuda, kuid ei – see köik puudus ja ometi vöi just nimelt sellepärast oli tegu lummava etendusega. Lavastuse sisemine kulgemine oli aeglane, kuid pingeline.. minu arvates on see üks raskemini saavutatavaid kvaliteete. Seda etendust kandsid lauljad, neis elas toimuv, nemad hingestasid toimuva, nemad löid toimuva. Ma ei suuda seda öigesti seletada ja mul on sellest väga kahju. Nende lauljate näitlejameisterlikkus oli imeteldav. Tohutu keskendumisvöime, selgus, teadlikkus… ja just see tempo, see aeglane ja ometi nii väljapeetud lavastuse tempo. Kas suudate ette kujutada löputult pikka aeglast aariat peaaegu tühjal laval, lisaks solistile on sääl vaid veel üks inimene, liigutused on aeglased vöi puuduvad sootuks, kuid ometi – ei mingeid stampvötteid, stamppoose, ei ole tühjust ega möttetust, ei ole igav ei laval ega saalis, sest – kuigi nähtavalt ei toimu peaaegu midagi, toimub nähtamatult nii palju, et saalisolijad ei suuda silmi pöörata. Küll oleks hea, kui keegi sönaosav kirjeldaks siin mu asemel… Ooperi löpp oli eriti völuvalt lahendatud. Surma kohaloluks piisas toolide ümberpööramisest, löpuks istusid nad köik laval, selg publikusse, vaadates teispoolsusesse.. Lavastus köneles läbi sümbolite – valge kleit, punane kleit, riiete vahetamised, kuid see ei olnud peamine. Peamine oli Elav Ruum, mis loodi.

ohjah. Ja solistid – kui hea oli neid kuulata.. ja vaadata… ei ühtegi piinlikkust tekitavat momenti, puhas rööm.. Koor – pehme kauni ühtlase kölaga, elavalt väljendusrikas (ja ei mingit proffkooride stamptüdimust! milline värskendav vaheldus!).

Ja publik … ma ei ole ammu näinud ooperipublikut, kes on toimuvast niivörd siiralt huvitunud… uskumatu. Väikse körvalepöikena – tegu oli enamasti väga, väga rikaste inimestega (Eesti rikkad kuuluksid siin ilmselt keskklassi hulka), olin ausalt öeldes alguses eelarvamuse küüsis, oodates teatavat ülbet vöhiklikkust, kuid vastupidi – tuldi töepoolest ooperi pärast, mitte tualette näitama (seda ka, aga see oli lihtsalt asja juurde kuuluv, mitte peamine eesmärk). Ning kogu see tohutu saal kuulas peaaegu hääletult, ei mingeid krabistamisi vöi köva häälega rääkimist, vaid üksikud köhatused.. Sain publikust ka elamuse 🙂

Ilmselt etendusi ma rohkem siin kuulata-vaadata ei saa, sest piletid on hirmkallid, kuid – eksnäis. Kui saab mönda proovigi vaadata, on hästi 🙂

Kuhu kõik need lilled jäid?

18. juuli 2009, 17:22 | Posted in Elumosaiik, Laeemotsioonid | 12 kommentaari

Lugesin rõõmu ja kaasaelamisega Nirti koolisissesaanulugu .. satun iga kord vaimustusse, kui keegi nõnda oma unistusi tõepoolest reaalseks loob. Õnnitlused kõigile, kes nõnda suudavad!

Ja paraku-paraku, pean tunnistama, et olen veidi kade. Rõõmuga kade 😛 Sest endal on kuidagi.. teisiti läinud.

Eile hakkasin arvutama, mitu korda olen ülikooli sisse astunud, piinlikult palju sai – kaks eriala, mõlemas nii bakid kui magid tehtud, lisaks üks aasta hoopis üht teist eriala ja kooli, kuid see jäi lõpetamata, sain aru, milline ala mulle siiski kõige olulisem on. Tõeliseks unistuseks oli teine eriala ning seda õppisin kuni lõpuni värinaga hinges – mis siis, kui mind kõlbmatuks kuulutatakse? Mis siis, kui tegelikult olen kõlbmatu, aga keegi lihtsalt ei taha seda mulle öelda? Pidevalt oli tunne, et kohe öeldakse – vabandage, teie õppimine siin oli eksitus. Mida rohkem millestki vaimustatud oled, seda rohkem kardad seda kaotada.

Igal juhul oli mul ohtralt unistusi, olin ideedest ja lootusest tulvil, maailm tundus võimaluste paradiisina.. võiks teha seda ja seda ja seda…  Aja möödudes, kuidagi väga salaja ja tasapisi, said enamustest unistustest unelmad. Unistusel on täitumispotentsiaal, unelmal mitte. Soovid ja ideed libisesid nagu liiv sõrmede vahelt. Püüdsin või ei püüdnud neid täita, vahet ei olnudki, kui tagantjärgi vaadata. Mõne idee elluviimiseks pidin nii meeletult rabelema, et higiverepisarate hulk ei olnud lõpptulemusega  pooltki võrreldav. Energia saab aga ükskord otsa, kui tagasi võrdselt ei tule. Ning ühtaegu õppisin elutõdesid. Näiteks – ei piisa hoolsast õppimisest ja harjutamisest, see pole tegelikult üldse eriti tähtis.. kui tutvusi ja head õnne ei ole, jäävad uksed ikkagi suletuks. Ja need uksed, kust olen igatsenud siseneda, on mulle järjepidevalt suletuks jäänud. Nüüd töötan sellises kohas, mille kohta alati teadsin – see on viimane koht, kus töötada tahaksin.. Millest peaksin veel oma elus vaimustunud olema? Ma ei ole suutnud oma unistusi ellu viia ning paratamatult mängib aeg oma rolli.. kui õigel ajal ei saa nö jalga ukse vahele, jääbki uks kinni, sest igaks asjaks on oma kindel aeg ja uksed ei ole kogu aeg lahkelt lahti.

Kokkuvõtlikult – ma olen oma unistustest loobunud, kuid koos nendega ka vaimustusest ja lootusest. Ning tegelikult ma igatsen neid taga.. on tunne, nagu elu surutaks kokku väikeseks lamedaks kastiks, ilma sügavuse ja kõrguseta, ilma avaruseta. Lähtuda tuleb praktilisusest, loeb eelkõige see, kas on piisavalt raha järgmiseks kuuks, ja muu.. jääb sahtlisse kopitama nime all “Minu surnud unistused”.

Võib-olla oleks mu elus läinud väga palju teisiti, kui oleksin isiksusena tuntavalt enesekindlam. Võib-olla olen kuidagi märkamatult kujundanud oma elu just selliseks nagu praegu tänu vähesele eneseusule. Kust aga peab inimeselaps eneseusku saama? Ma ei olnud lapsena pessimist, seda meenutatakse mulle tihti (mis muidugi praegu eriti ei rõõmusta), kuid kuskil ilmselt oli mingi murdumine ja allaandmine. Usun, et siiski igasugusele isiksusetüübile on võimalik lapsena sisendada piisavalt enesekindlust ja -usku, tuleb ainult väga tähelepanelik olla. Kuid meie põlvkonna vanemad rabelesid nagu pöörased, et peret toita, piisavalt teenida.. kel oli aega märgata, kuidas lastel tegelikult läheb. Ja teisest küljest – ehk on siiski nõnda, et inimese alusisiksuslikke omadusi eriliselt muuta ei saa. Kes on pessimistiks loodud, on pessimist, seisa või pea peal. Sel juhul on mul väga kahju, et ma lapsena surma ei saanud. Milleks kasvada täiskasvanuks, kes oma elu keskel peab nentima, et ta ei ole suutnud oma unistusi täita ning ilmselt enam neid võimalusi ei tulegi ja võib juhtuda, et ees on lihtsalt pikk vaibumine..? Ja milline peaks olema nüüd, pärast sellist äratundmist, elutahe, soov edasi elada?

Aga mul on ikkagi tõsiselt hea meel nende üle, kel õnnestub oma unistusi ellu viia, olgu selleks siis kooli sisse saamine või kaalu kaotamine või lapse sünnitamine või mis iganes.. Mul on teie üle hea meel ja ma olen rõõmus, et te olete olemas 🙂  Lootus, rõõm ja täituvad unistused ei ole maailmast kadunud ja see on kõige tähtsam.

Mul on väga piinlik,

4. juuli 2009, 20:25 | Posted in Laeemotsioonid | Lisa kommentaar

vaadates hetkel interneti kaudu laulupeo esimest kontserti. Muidugi on väga kahju, et ilm nii kehvaks kiskus – aga loodusjõudude eest me ei vastuta. Küll aga…

küll aga võiks etv olla siiski kultuuriedendajana viisakam… kutselised koorid laulavad Pärdi Credot, aga selle asemel, et lasta seda kuulata, tuleb juba teine intervjuu… appi… väga mage mu arust… Meie tippkollektiivid, tipphelilooja, üks tippdirigentidest… ja samal ajal lämisevad reporter ja intervjueeritav, kusjuures ikka peaaegu tühised teemad… millal hakkab haridusminister laulma ja nii edasi… ähh… Kas oli vaja rahvast lõbustada, et nad teleka eest minema ei jookseks “raske” muusika ajal? Palun väga, selle asemel, et matsi mängida, oleks võinud siis kasvõi Pärdist, Credost, kasvõi esitajatest rääkida, kasvõi kommenteerida teost üksikasjalikult… ehk oleks mõnele kuulajale lugu, stiil ja “raske kultuur” veidigi omasemaks saanud… aga selle asemel laseme Pärdil kõlada totaka intervjuu taustaks nagu kohvikumuusikal… häbi, väga piinlik on…

Hoian väga pöialt, et ikka jääks kuulajaid lauluväljakule, ka selle ilmaga, et me parimad muusikud ei peaks mängima iseendile… hoian pöialt esinejatele ja korraldajatele… küll võib olla kehv vaadata, kuidas väljak tühjaks jookseb… Aga ERSO mängib ilusasti ja tegelikult on senine üsna kenasti välja tulnud (mõni nibin-nabin kuulub asja juurde), kava on huvitav – mulle meeldib. Ja hoian pöialt kõikele mu sõpradele ja tuttavatele, kes seal laval praegu istuvad-seisavad…  Ja vaatan homme jälle, kui mu arvuti ja igasugused internetsed lained sellega nõus on…

Täiesti mõttetu postitus

24. juuni 2009, 12:34 | Posted in Elumosaiik, Laeemotsioonid | 3 kommentaari

… irw… nagu oleks mul mõni postitus mõttekas… Ha. Ha. Ha.

Vahel tunnen kergendust, lugedes noorte ja vihaste blogisid, kus ilma liigse lugupidamise ja keerutamiseta öeldakse asjust just nii nagu mõeldakse ja tuntakse. Ja just sellises keeles nagu heaks arvatakse. Ilma valehäbi, teeskluse ja varjamiseta. Kui oskaks, kirjutaks ka nii. Aga enam ei oska.

Siis kirjutaks väga vihaselt ja varjamatu aususega, kuidas meid eile võõral maal sõimati saunas räigelt – põhjus selles, et ma ei võtnud saunas trikood ära (mul ei ole alastuse vastu midagi, aga vat ma ei taha alati alasti olla ja ma tahan valida, kas olla alasti või mitte… seal ei olnud kohustust kah suspede eemaldamiseks…). Ma ei ole vist sellist sõimu kuulnudki, kusjuures tegelikult ma ei oska nende keeltki tegelikult… peaaegu üldse… aga isegi sellisena sain aru, et oli jube sõim. Ja hiljem ütles sõber – hea oli, et sa aru ei saanud… Väga labane sõim, viha, agressiivsus, võhivõõraste inimeste räige solvamine… peamine probleem oli, et olin võõras… ohustasin nende väiksenokukompleksiga rahvustunnet… Seda ühes Euroopa kultuuripealinnas… aga nagu olen aru saanud, see fakt ei maksa iseenesest mitte midagi. Mitte midagi. Sõimati ja solvati nii meie rahvust, soo-eelistusi, haridust… seda kõike meist vähimatki teadmata… Lõpuks jõuti ka füüsilise ähvardamiseni, tegudeni õnneks mitte. Aga sellest ülikaunist ja kõrgeltmakstavast spordiklubist ära tulles oli küll tunne, nagu oleks ämbritäis sitta pähe valatud. Welcome, welcome!

Ja täna tahaks väga otse kirjutada isiklikust masendusest. Ja kirjutan ka. Kui ei taha, ära loe edasi. Kui loed, siis isiklikul vastutusel.

Kui keegi pakuks reaalselt välja võimaluse depressiivikutele saada ametlikult maha lastud, ühesõnaga – kiirelt ja agooniata hävitatud, siis paneksin kohe nime kirja. Ja oleks maailm helgem kõigi jaoks. On fakt, et olen krooniline depressiivik, ja on fakt, et see ei muutu, mitte selles elus. Miks ma peaksin nii väga elu pooldama, st omaenda elu elamist… ?

Olen peaaegu suutnud oma jamad lukustada ja endasse peita, lahti käivad koodiga. Sest muud moodi ei ole üldse võimalik olla. Kui ma kogu aeg mäletan oma kurbuse, meeleheite ja viha põhjust, siis läheb elukvaliteet üha kehvemaks, kuni suitsiidikatseteni, ja küllap ka ükskord õnnestunud äraminekuni välja. Ma ei taha seda kõike mäletada, ma tahan seda ignoreerida ja varjata nii palju kui võimalik, sest ma ei oska enam midagi muud teha. Ma ei usu enam, et rääkimine aitab alati. Jah, vahel kindlasti, kuid mitte alati. Aitab siis, kui on võimalik probleeme veidigi lahendada või kasvõi näha lahendusvõimalusi. Kui aga rääkides üksnes tajuda seda, et tegelikult ei ole võimalik midagi muuta, siis läheb järjest hullemaks.

Pealegi ei olegi vaevavast võimalik rääkida – esiteks tuleks see liiga pikk jutt, teiseks on see liiga isiklik… tekivad lõputud vajadused selgitada ja selgitada, sest muidu ei saa väljaspoolne lihtsalt aru, kuid lõpuks muutub kõik ta jaoks arusaamatuks… sest ta lihtsalt tajub maailma teisiti ja jääbki teisiti tajuma. See, mis minu jaoks on probleem, on tema jaoks täiesti märkamatu, ta ei tule selle pealegi, et seal võiks midagi rasket olla.. Ja kui ma pean lõputult selgitama jamasid endas, siis tekib üha rohkem lootusetu luuseri tunne, ja arusaamine, et mind ei tohiks tõepoolest olemas olla, nii ebanormaalset inimest. Kolmandaks ei viitsigi inimesed selliseid jutte kuulata. Mis on ka arusaadav, kahtlen, kas isegi jaksaksin. Tihti hakatakse abi pakkuma, kuid see ei ole see, mida vajan… mitte enne kui ise küsin… ja siis tekib eriti raske olukord mu jaoks, sest tekitan ka teises paha tunde, kui ma tema pakutavat ei soovi… umbes nagu lööksin heasoovijal kulmu rulli… ning pärast seda on veel sitem tunne – värdjas selline, ei lase heal inimesel isegi aidata end.. tunne “aga see pole tõesti üldse see, mida ma praegu vajan” ei ole tähtis, sest olen teist alt vedanud… jne. Et neist asjust rääkida, peaks olema palju aega, ja inimene, kel on tõesti oskus kuulata (peaaegu puuduv oskus tänapäeval) ja tahtmine kuulata ja huvi ja hoolimine. Sellist teenust saab muidugi osta professionaalidelt, aga ma ei ole sellest huvitatud. Sest samas, nagu öeldud, ei lahenda midagi, see ei muuda minus midagi.

Nii et ainus lahendus on unustada ja alla suruda võimalikult palju. Rohud? Tänan, pigem mitte… kui vähegi võimalik vältida… aga eks näis…

Tegelikult pole rohtusid vaja, kui piisavalt hästi teesklemise ära õpin, ja varjamise. Kui rõõmsa näoga ringi jalutada, väikest ja pidevat small-talkingut harrastada, piisavalt jutukas (aga mitte üleliia!) ja viisakas olla, siis petab ära küll. Veidi nalja ka visata, välimuse eest hoolitseda, ja ongi valmis “igati vahva inimese” mudel. Mis sest, et tegelikult tahaks esimeselt sillalt alla hüpata ja mõtteis-tundeis valitseb lõpmatu pimedus ja mitte ühtegi valguskiirt ei paista… väga hästi on võimalik “tore” olla, korduvalt järele proovitud. Ning sellisena saab elatud ka. Võib-olla. Sest sellisena võetakse sind omaks ja paratamatult on see oluline. “Tee rõõmus nägu pähe ja kähku,” kamandati mind juba lapsepõlves.. puhtseltskondlik oskus. Pole tähtis, mis sisemuses toimub.

Peaasi, et ma ei peaks endasse vaatama. Sest see ei tee midagi paremaks. See on nagu vana paranematu haava lahtirebimine ja selles sonkimine, see teeb ainult meeletult haiget, ja võib lõpuks ka mädanema minna. Kui ravida ei oska, pole mõtet ka surkida, tekitada mõttetuid kannatusi. Neid tekitan ma ise endale niikuinii pidevalt.

Ja – ei ole vaja kaastunnet, ei ole vaja musi-musisid ja kallistusi… need ajavad mind tegelikult öökima. On küllalt tihti kaastunnet ja ülisõbralikke soove, mis on tegelikult täis hirmu ja palvet – kui mina sind kallistan, siis kallistad ju sina mind ka… plaksuta sina minu kehvale elunäidendile ja mina plaksutan sinu omale ja oleme kõik õnnelikumad, mis sest, et tegelikult oleme mõlemad hirmu ja kurbuse kätte lämbumas.

Ahjah… mis tunne oleks, kui avalikustataks kõik meie isiklikud kirjad… kas siis kirjutaksime nii julgelt kellelegi sitta kaela.. Mismoodi mõtleksime, kui mõtted oleksid avalikud ja ei oleks kuhugi varjuda?

Mahalaskmine algab varsti. Ärge muretsege, olen juba sinnapoole teel ja vabanete must varsti.

Kaitstud: Sooline diskrimineerimine?

20. mai 2009, 20:16 | Posted in Elumosaiik, Laeemotsioonid | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Järgmine lehekülg »

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.