Vahel on nii hea,

29. veebr. 2016, 17:50 | Posted in Lahee :), Ma olen, Mõlgutamisi, Pildid, taju, tänudega | 2 kommentaari

kui äkki loed või kuuled midagi, mis otsekui su enda südamepõhjast pärit, sellest ülisalajasest topeltpõhjalisest peidupaigast, millest keegi ei aima, ja kui vahel sellest ehk rääkida üritad, siis ei tunta ära, sest kes ikka võõrast ära tunneb… ja nii jäävadki need mõtted-tajud ainult sinu teada. Ja kui äkki keset elumüra tunned kellegi sõnadest ära Oma, kes räägib just Sellest ja just Nõnda….siis jääb meel suurest rõõmust hingvaikseks ja süda avaneb lootusrikkalt ning tänulikult – jah, ta on olemas, see Teine, kes on nii Oma, on olemas….ma ei ole üksi.

Ühe luuletaja sõnadest sündis hiljuti üks selline Äratundmine…maagiline hetk. Ma tahaksin väga teada, kas ka tema Tunneb vahel mõnda nõnda Ära, kas ta tunneb end siin külalise ja ikka pisut võõrana, kas ta on leidnud Omi….ma ei saa seda ilmselt kunagi teada. Siiski olen väga tänulik. Ma ei ole üksi sel planeedil.

Sarnane tunne tekkis, kui üks selgelt nägev mulle mu eelmise elu piltidest jutustas…nii et tema mulle kõigepealt ja mina muudkui ahhetan ja noogutan – jah, tõesti, just nii! Mitte vastupidi, nagu mõnikord ka vist juhtub 😛 🙂 Pean tunnistama, nii hirmus hea tunne on, kui keegi äkki näeb samu pilte, väga ammusest ajast ja peaaegu teiselt poolt maakera 😀 Ja jutustab ise mulle mu piltidest enne kui mina talle 😀 Lihtsalt nii uskumatult hea on, kui selgub, et mu pildid-tajud ei ole lihtsalt hea fantaasia, et neil on reaalne põhi, et nad on tõepoolest olemas… ja ma ei peagi end kogu aeg väljamõtlejaks sarjama 😀

Need on hetked, kus selg läheb pisut sirgemaks, meel selgemaks ja tekib tunne – jah, ma olen olemas. Ma ei ole kujutluspilt ega eksitus, ma olen tõepoolest olemas ning ka mu tajutav on olemas. Ja ma võin lubada endal olemas olla just nii nagu olen 🙂 Jah, on tõesti pisut kentsakas, et on inimesi, kelle jaoks olemasolemine iseenesest pole sugugi loomulik ja selge, aga näe, nõnda on…ja küllap pole ma siingi üksi 🙂

Palju õnne blogile :)

31. juuli 2014, 19:07 | Posted in Lahee :), tänudega | 2 kommentaari

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Juuni lõpus sai mu armas blogi seitsmeaastaseks. Tõesti, olin isegi üsna üllatunud 🙂 Aga järele mõeldes…jah, võib olla küll…on juba päris pikalt kribatud ja kribamata jäetud, vahel naeruga pooleks, vahel silmad veel, nagu elus ikka. Palju on muutunud, üht-teist samaks jäänud…metafoore ja võrdlusi võiks ju veel pihuga loopida, aga milleks..Mulle on juba niigi selge, et mul on mu blogist hea meel, üks väike nurgake omaette mõtisklemiseks 🙂 Nii et soovin õnne mulle ja mu blogile 🙂 Ja olen tänulik kõigile kaasakirjutajaile, -mõtlejaile, -lugejaile, kommenteerijaile – aitäh teile! Ka teie olete mu blogi kaasloojad, nii vaikuses kui tormis 🙂 On rõõm teiega ja teist 🙂 Järgneb kujuteldav sünnipäevapidu, kartulisalat paremal ja tort vasakul 🙂 Palju õnne! 🙂

 

 

Hetkel on kiire,

26. juuli 2011, 14:55 | Posted in Elumosaiik, Lahee :) | 2 kommentaari

kirjutada eriti ei jõua. Aga kes mind muidugi teab, on ennegi kribamispausi lubatud ja siis rohkem kirjutatud kui kunagi varem 😛

Laupäeval on pulmad. Homme jõuavad esimesed sugulased, ja siis järgmised, ja siis järgmised, ja üldiselt on nädal aega hullumaja – ikka parimate kavatsustega, loomulikult, ning juba järgmisel teisipäeval võimegi õnnelikult ja nõrkenult minestada 🙂

Aga üldiselt, olen rahul. Sest abielluda niisuguse suurepärase inimesega… on vist mu elu parim kingitus 🙂

Olge kallistatud 🙂

rõõmsalt :)

6. juuli 2011, 18:29 | Posted in Elumosaiik, Lahee :) | 13 kommentaari

Hetkel olen vääramatult õnnelik. Kentsakas, kuis elu võib olla lihtsalt ilus, kõverkohad ei häiri ja pole üldse nagu mingit vajadustki probleeme problemaatilistena näha 😛

Pole ma vist täiskasvanuks saanudki, endiselt võib mind lihtsate asjadega rõõmustada – anna lapsele mänguasi ja juba on suu kõrvuni. Või kiida teda laulutunnis, leia talle kenad kingad ja kleit, ning juba hüppab soileen lustliku varblasena koduteel 🙂  Kleit ja kingad, tjah, tavaliselt siin lehel ju naljalt sel teemal ei kirjutata, kuid seekord on tegu strateegiliselt oluliste relvadega – juba õige varsti tuleb “jah”-sõna ütlema hakata ning teemakohase riietuse leidmine pole üldse naljaasi, pehmelt öeldes 😛 Täna taganesin selg ees kahest poest välja, kus odavaimad hinnasildid algasid 1300-st eurost.. Arutasin juba mõttes, kas piisav kuhil valget marlit võiks asja ära ajada, kui pea ime ja jumaliku intuitsiooni juhatusel sattusin täiesti talutavate hindade keskele. Alguses oli silmigi raske uskuda, et võivadki nii normaalsed hinnad olla, isegi ühe vabakutselise kultuuritöötaja teenistusnormide järgi 😛 Ja veel enam, just see õige kleit oligi seal. Küllap ootas mind juba kannatamatult 🙂 Nii et alati on kuskil siiski just see sobiv variant (mõnikord isegi parimal kujul) olemas. Omamoodi vahva, et nii kingad kui kleidi sain sõna otseses mõttes tänu sisehääle kuulamisele, lastes end juhtida poodi, kuhu polnud mingit plaani minna ja mis alguses tundusid täiesti mõttetute poodidena 😀

Uhh, mul on hea meel, et selle murega olen nüüd õnnelikult paremal pool 😀 Nüüd siis uued teemad,  ega elu siis rõõmsate lahenduste pärast seisma jää 😛

Sünnipäevaks :)

24. veebr. 2011, 20:40 | Posted in Lahee :) | Lisa kommentaar

Päris kindlasti on mul hea meel, et on Eesti Vabariik. Et on oma riik ja oma maa. Ja igal võimalus oma teed käia.

Muidugi võib nuriseda, aga alati pole see põhjendatud.

Muidugi võib kiita, aga alati ei tule meelde. Paljud asjad, mis nüüdseks midagi enesestmõistetavad, olid napp 20 aastat tagasi kättesaamatud.

Tihti kritiseeritakse riigi juhtijaid. Jah, juhtub ka seal igasugust, kuid ehk võiks ka neid vahel tunnustada.. pole see juhtimine nii lihtne midagi… ma päris kindlasti ei oleks selleks pädev 😉

Igal juhul tänud meile kõigile ja palju õnne! On õnn olla vaba vabas riigis.

Heledad hetked

23. mai 2010, 20:36 | Posted in Elumosaiik, Lahee :), Ma olen | 2 kommentaari

Pesin täna elutoa akna puhtaks ning riputasin äsjapestud valged kardinad ette. Aknalauale kolm taimset kaaselanikku… ja ma lihtsalt imetlen akent ja kardinaid ja valget orhideed aknalaual ja hämarduvat õhtutaevast akna taga 🙂 Ilus. Imeilus 🙂

Lisaks võitsin esimest korda oma lemmikmängu, läbisin kõik 9 tasandit ja võitsin! Oo kui kaua olen juba seda mänginud, kuid 9. tasandit ei ole seni kordagi õnnestunud võita, ja täna  olen ma võitja! I am the winner!! yeah, baby…

Üks armas inimene ütles, et mul on suur potentsiaal. No kas ei kõla nagu kingitus? 🙂 Mis sest, et veidi naljakalt kõlab, aga ma ei lase end häirida. Lihtsalt on tahtmine tunda end hästi ning vähimgi põhjus selleks on piisav 🙂

On ükskõik, miks. Oluline on, kuidas.

On hea tasapisi endasse kohale jõuda.

“Wozzeck”, mu arm :)

14. mai 2010, 13:09 | Posted in Laeemotsioonid, Lahee :), Muusika, Ooper | Lisa kommentaar

Kiirekiire, aga lihtsalt pean postitama, et –

käisin eile peaproovi kaemas. Ooperiks Alban Berg`i “Wozzeck”.

Ja see oli lihtsalt võrratu! Ausalt öeldes arvasin, et mulle muusika ei meeldi – sest seni ei ole atonaalsus mind just ülemäära köitnud, ning lisaks nii mõnedki ooperis osalejad mainisid mitmel korral, et neil võttis aega, enne kui muusika meeldima hakkas. Nõnda siis ümbritsesin end ühe suurima patu, st eelarvamuste tiheda võrguga, ning olin valmis nina vingu tõmbama 😛

Aga see muusika võlus… vahepeal unustasin laval toimuvat jälgida, sest muusika ise oli niivõrd.. ahmaeioskagiöelda… Vaba tonaalsuse jäikreeglitest, samas vaba ka kunstlikust matemaatilisusest, võimas ja väljendusrikas.. ja väga hästi esitatud. Orkestrile ja dirigendile ohtrad kiitused, ja samamoodi solistidele, lavastajale, kunstnikule… Väga harva juhtub, et on võimalus kogeda sedavõrd ühtselt tugeva tasemega tervikut. Eile oli vaid üks nõrk hetk etenduses, koori esimene lause, kuid see ei ole isegi märkimisväärne ülejäänud kõrge taseme kõrval.

See kuu, punane tohutu kuu… lavakujundus, valgustus – minimaalsega maksimaalne.

Lummav tervik.

Alban Bergi muusikat tuleb kuulama hakata 😉

Jaa…

23. apr. 2010, 13:46 | Posted in Lahee :) | 2 kommentaari

Kuna sai peaaegu lubatud, et ei-de kõrvale suudan vähemalt sama pika jaa-de nimekirja koostada, siis palun väga, siin ta on. Tõestuseks, et pole ma midagi nii üdini negatiivse programmiga 😛  (Muide, kas programmid ei ole pigem siiski robotite kui inimeste rida?)

***

Mulle meeldib vaikus ja vaikne olemine. Ning mida vähem inimesi, seda parem 🙂

Mulle meeldivad puud, üldse taimed. Nendega on hea suhelda.

Mulle meeldivad loomad… koerad…. hobused, kassid, hamstrid, jääkarud ja liblikad.

Üldse meeldiks mulle kõige-kõige rohkem elada metsas oma majas, keset vaikust, inimtühjas paigas, väikse aia ja hunnikutekaupa raamatutega. Jõgi võiks olla läheduses ning mõni koer-kass võiksid ka kaaskodukondsed olla 🙂

Mulle meeldivad vanad inimesed, kes tahavad endaga ise hakkama saada. Nad hoolitsevad jõudumööda enda ja ümbruskonna eest, on lootusrikkad ja rahulikud, lepivad olemasolevaga. Vahel mõnda vanainimest nähes, kes tatsab tasakesi omi asju ajades, kenasti puhtalt riides, väärikalt ja rahumeelselt, vaatan teda tunnustavalt  – selline tahaks isegi kunagi olla, kui just tuleb kaua elada 😉 Neis on midagi lausa kuninglikku, kui nad keset üldist “aeg on raha” -elumöllu vaikselt omas tasameelses tempos kulgevad. Ilus.

Mulle meeldib tohutult üks mu lähisugulane, kes on samuti kõrges eas ning väga tugevate terviseprobleemidega, kuid kes on valinud olla läbini elus viimse hingetõmbeni. Ta teeb füüsilist tööd, ajab asju, teeb plaane, kuigi tema seisundiga võiks rahumeeli päevade kaupa voodis olla. Kuid ta tahab tunda end elavana, mitte lesides ja halisedes surma oodata. Ma austan tema valikut olla väärikas ja elus läbi tegutsemise ning elujaatava hoiaku – kuni lõpuni.

Mulle meeldivad inimesed, kes on leidnud sobiva tee järgimiseks ning käivad valitud rada järjekindlalt. On midagi erilist näiteks aastate või isegi aastakümnete pikkuses treeningus, olgu see siis vaimne või füüsiline. Mulle meeldivad inimesed, kes vaikselt ja pühendunult ajavad oma asja. Kannatlikkuse krooni kandjad.

Mulle meeldivad inimesed, kes respekteerivad teisi just sellistena nagu nad on. Mõistmine, mis ületab mõõdupuud hea-halb, sümpaatne-antipaatne, ilus-kole. Kaovad hinnangud, mis kitsa korsetina seni hingamist pitsitasid, ning ühtäkki on olemine vaba ja mõte lendab loovamalt kui kunagi varem.

Mulle meeldivad usaldusväärsed inimesed. Mulle meeldib truudus.

***

Seda nimekirja võiks väga-väga kaua jätkata, aga hetkel tuleb minna.

Kas olen nüüd positiivne inimene positiivse programmiga? 😛

Või lihtsalt keegi, kellel on elus nii omad sümpaatiad kui antipaatiad, ning kummagi tunnistamine ei tühista teist? 🙂 Ning mõlemad on võrdsed tegelikult….

Mulle meeldib

21. dets. 2009, 18:48 | Posted in Elumosaiik, Lahee :) | 1 kommentaar

jalutada hilisõhtuti lumises linnas, tatsata läbi helveste lähima jõululaadani, mis osutub armsalt pisikeseks ja mõnusalt inimtühjaks, rüübata tassike hõõgveini, peatuda hetkeks, lobiseda ja naerda, soekollakas  tänavavalgus kumab hubaselt ja rõõmsalt, siis lonkida edasi, õige veidi tulisemate põskede (vein) ja punasema ninaotsaga (külm), vantsida glamuurselt rikkalike jõulukaunistuste all, miljon väikest tähte peaaegu peopesal, põhjuseta ja lakkamatult naeratada, olla nõrkemiseni õnnelik, lihtsalt niisama…

***

31. juuli 2009, 20:29 | Posted in Elumosaiik, Lahee :) | Lisa kommentaar

Asjad, mis on vahvad.

Mulle meeldib avastada, et suudan midagi nagu muuseas veidi paremini kui enne. Näiteks saksa keelt, mida olen kuu aega õppinud, suudan juba veidi rääkida, vestelda ja vajalikke asju toimetada. Või näiteks avastasin endas hea lõpetamisoskuse. St – suudan mingeid asju, eluperioode, suhteid, mida iganes, millel on lõpuks aeg käes, suudan sellest lihtsalt lahti lasta ja edasi minna, tänuga olnu ja oleva suhtes. Ning kui kõik on õigesti läinud, siis on ka lahkuda kerge, ei ole valu, igatsust, vajadust midagi muuta või tagasi minna. Mul on tunne, et suudan lõpuks ka sellest elust samamoodi lahti lasta, tänu ja rahuga. Millessegi pole mõtet klammerduda, sest ei ole tegelikult midagi, millesse klammerduda 😛 

Mulle meeldib, et suudan vahel veidi kiiremini kui varem endal kõrvast kinni saada, kui on olukord, milles tavaliselt end kaotanud olen. Suudan asju veidi rahulikumalt võtta ja mitte kõike oluliseks ning isiklikuks pidada 😉 Tegelikult saab väga lihtsalt elada – just sisemises mõttes. Lahti lasta, leppida, anda kõigele ja kõigile ruumi olla olemas just sellistena nagu nad on – ja see annab kohe ka endale avarust juurde.

Veel meeldib mulle väga, et on suvi, võrratu ja soe. Alati kui tänavale jõuan sooja õhu ja päikese kätte, olen üdini tänulik.. see tõesti on nii mõnus, kui soojus luudesse jõuab.. Ohkan rahulolevalt iga kord välja minnes 🙂 Ja päeva lõpus ohkan rahulolevalt koju jõudes, sest siin on nii mõnusalt jahe pärast pikka kuuma päeva 🙂

Ja praegu tundub, et võibki olla võimalik suhe, kus mõlemal on ruumi olla olemas just sellistena nagu ollakse.. ja olla tänulik olemasoleva eest… ja puudub vajadus teist vormida.. Vähemalt praegu tundub nii 🙂

Ja homme saab magada 🙂

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.