mänglemisi

17. veebr. 2015, 17:17 | Posted in hetked, Klaasikillumäng, Laulud | Lisa kommentaar

Pimedus kingib hirmule tiivad ja kuristikule jõu.

Hämarasüdameline suleb pelglikult silmad nii päikese kui kuu ees.

Varjukummardaja pilk otsib väsimatult tolmust endeid – nüüd?, kuulmata pea kohal inglite kristallkülma naeru.

Kuu ainsana tunneb päikese pisarate värvi.

Aeg kurdub küsimärkideks filosoofi laubal ning ta elupõline kaaslane hämmeldus heegeldab toanurgas lillelisi susse.

Ma olen siin ja kõikjal ja kõik ja eimiski. Õnnis tühisus.

Vabadus.

 

 

 

***

8. juuli 2011, 18:10 | Posted in Laulud | Lisa kommentaar

Zu den Steinen
hat einer gesagt:
seid menschlich

Die Steine haben gesagt:
Wir sind noch nicht
hart genug

 

 

/Erich Fried/

***

29. sept. 2009, 13:30 | Posted in Laulud | Lisa kommentaar

Uus püha hommik

Meel vakatab ja kuulab

Nii õnnis on see viiv

siin ja sealpool peegleid,

et peatub ilm –

ei ühtki küsimärki enam,

vaid surma valged tiivad

ning naerdes

krüsanteemiks puhkeb

aeg

Näpin veidi arvutit…

21. aug. 2009, 12:35 | Posted in Klaasikillumäng, Laulud | Lisa kommentaar

Kollane liblikas tahtis võilillelapseks

Nüüd sirutab koltunud pärjas tiibu

närtsib koos teistega

Aga ikkagi – pärg! See auväärne pärg!

***

Mu pruunide silmade taga on sinised silmad

unistusväravad

omaette

ära

hõbevaiksed

***

Elu hangub kullakamakaks

nii kallis nii väärtuslik

ja nii mõttetu

kui pole õhku

end hingata tiibadeks üle taeva

***

Kuldkollane kala

taeva sinises vees

taevasinises taevassinises

 tumetaevasinine

lõhnab tähiselt

***

loe kuidas tahad

20. juuli 2009, 18:50 | Posted in irrrwww, Klaasikillumäng, Laulud | 1 kommentaar

hing paelaga kaelas

poon end oma hinge otsa üles

kus selle hinge ots?

teise hinge otsas?

kollased juuksed rohekas kleidike

ära minu akna all

end oma hinge otsa poo

leks tõmba

eimiski pitsitab kingas

ole nagu mina

siis saad ka õudõndsaks

Õhtune hetk

10. juuli 2009, 19:00 | Posted in Klaasikillumäng, Laulud | Lisa kommentaar

Päev tõmbas kuldliblikana tiivad kokku ja kiirustas päikesele järele – koju, ikka koju. Õhtune kristallselge jahedus vaigistab otsija kuuma lauba, käed vajuvad leppinult alla rahusse. Siin on vaikus, mu meri, siia ma sukeldun.

Pääsud joonistavad sinikõrgustele helisevaid küsimärke. Kas oled muinasjuttudest tulvil vana kuu? Või oled noorkuu, idamaiselt leplik hõbenaeratus täheõite keskel?

Või täiskuu, mu lunaraha igavikku?

 

Kirsipuudelt langeb pimedus..

******************

***

19. mai 2009, 19:48 | Posted in Klaasikillumäng, Laulud | Lisa kommentaar

Sinisalaja

võta kinni mu sõrmedest

Uus päev varjab hulluse

uue ööni

Vaikus põletab hääletuks küsija suu

Laul kristallsüdamest

22. märts 2009, 19:34 | Posted in Laulud | 2 kommentaari

laul-kristallsudamest1

Täna õhtul tuli see laul mulle külla… Seda võib lugeda või laulda või ümiseda või unes näha.. igatpidi võib..

Create a free website or blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.