Tänavakunstnik

26. mai 2017, 16:39 | Posted in kribamisi, Muinasjutud | Lisa kommentaar

Pärast lõputuna tunduvat märtsilund ning aprillikuu tujukust üllatas mai pehme soojusega. Talvest kahvatuna naeratati igale lunastavale päikesekiirele, linn ärkas jälle ellu, tänulikult koguneti väljas väikesteks sõbralikeks jutuajamiseks või paariks mõnusaks kohvitunniks. Kevad oleks otsekui loa andnud elurõõmuks ja armastuseks.

Endiselt sagisid tänavatel kärmed tööst ja olmest vaevatud, kuid nüüd ilmusid nende vahele turistid, luuslonkijad ja päevanautijad, majesteetlikus rahus omi radu seilates. Need õndsad kevadekummardajad päevitasid parkides, tinistasid mahedas õhtus õllekest ja näppisid kõnniteedel hajameelselt kitarrikeeli, muutes nende ümber ja üle siblivate asjalike meele häirivalt äraolevaks.

Peatänava kõnnitee otsale sättis end teiste hulka üks kõhetu noor mees. Kulunud ketsidest kuni paremaid päevi näinud kaabuni nägi ta välja tõelise tänavaelanikuna, isegi liiga tõelisena, otsekui üritaks ta end püüdlikult maskeerida ja tänava kaitsva halliga ühte sulada. Paar pilti, söed ja pliiatsid välja, joonistusmapp kätte, mingi kastike istumise alla – ja tänavakunstnik on teenistuseks valmis. Pildid on tal aga ilusad, lausa lummavad, portreed kütkestavad sügavamõttelise silmavaate ja imeliste näojoontega, joonistatud tunduvad ebatavaliste ja täiuslike õilishingedena. Pole ime, et möödujate pilk tihtilugu pooleldi hüpnotiseeritult piltidele pidama jääb, jalgeesist märkamata kergelt komistades, kuid ikka edasi vaadates, lootusetult ja igatsevalt salaja end nähtus ära tunda soovides. Continue Reading Tänavakunstnik…

Hesset lugedes

15. jaan. 2014, 16:33 | Posted in Hesse, Kurb, Mõlgutamisi, Muinasjutud | Lisa kommentaar

Hesse “Klaaspärlimängu” viimased paarkümmend lehekülge ootavad veel lugemist…Loen seda vaimustavat teost vist kolmandat korda, kuid esimest korda mõningase pettumuse ja kurbusega. Sest uskuge või mitte, kuid taipasin, et olen seni toda raamatut lugenud kui veel mitte teostunud, siis igatahes reaalselt võimalikku..ning taipasin ka, et olen nüüdseks oma usu või ehk oleks õigemgi öelda – süütuse – kaotanud, suhtudes “Klaaspärlimängu” kui kaunisse utoopiasse… Ei tundu enam võimalik, et kuskil on inimesi, kes tõepoolest nõnda mõtelda, ütelda, tunda ja toimida võiksid… see ei ole minu jaoks reaalne, elav, eluline. Mu kogemused elust, inimesist räägivad midagi hoopis muud. Muidugi ei puuduta mu äratundmine konkreetset süžeed, vaid just meele-, mõtte- ja tundelaadi, siseilma toimimise iseomast viisi.

Mul on seni alati olnud hea lugeda “Klaaspärlimängu”, meel loetavast kirgastunud ja lootusrikas, nüüd tüdin sageli ta eluvõõrusest ja naiivsusest, samavõrra kurvastun kaugenemisest millestki nii kallist ja armsast, ühtaegu küsin endalt hämmelduse ja nukrusega  – milliseks inimeseks olen muutunud, et Hesset enam uskuda ei saa? On see kibestumine ja kurjus või on see elukogemus ja meeleselgus? Madalus või praktiline mõtlemine?

Ma ei tea. Võtan nüüd vahelduseks Strugatski käsile ja ehk mõne aja pärast mõne teise Hesse teose, ehk on siis teisiti. On muidugi kurb kunagise iidolraamatuga teatavas mõttes hüvasti jätta…aga kes teab, ehk pöördub veel mu meel…miski pole võimatu.

Tuleb välja, et ka muinasjutt peab võimalikuna tunduma, alles siis saab teda armastada ja elavaks uskuda 😉

Judy Garland, Somewhere Over The Rainbow

21. veebr. 2010, 16:43 | Posted in Film, Muinasjutud, Muusika, Video | Lisa kommentaar

Hiljuti vaatasin terve “Võlur Oz”  1939 a. filmi üle ning – vaat sellest laulust ei saanud enne üle, kui olin seda umbes 5 korda kuulanud. Judy Garlandi hääl ja laulmismoodus on siin mu jaoks lihtsalt lummavad, eriti hääl… see sametine, sügav, rahulikult voolav ja loomulik hääl… 16-selt nõnda laulda…minu imetlus 🙂 Ja loomulikult kuulan ma järjekordselt tema esitust 😉

Ja lugu ise (Võlur Oz) on lugu tüdrukust, väiksest Dorothyst, kes tahab tagasi koju, saatjaiks mõistust igatsev õlgne hernehirmutis, südant taganuttev plekkmees ning julgust sooviv argpükslik lõvi. Nad usuvad, et suur võlur Oz suudab kõikide nende soovid täita ning see lootus annab neile jõudu teha ots kurjale nõiale. Lõpuks muidugi kõik soovid täituvad ja kõik on õnnelikud…

See oli loo lihtne seletus, kuid vaadates veidi sügavamale – Dorothy kannab endas jõudu, millest ta ei ole teadlik ja mida ta otsib endast väljaspoolt. Ta tapab kogemata ühe kurja nõia oma rännaku alguses ning samamoodi, kogemata, on tema jalga kuidagi saanud võimsad maagilised väeesemed, punased kingad. Tüdruk ei tea sellest midagi, kuid see tähendab vaid, et ta ei ole teadlik. Et vägi võiks olla valitsetav, ehk siis nähtud ka teadvusega ja teadlikult, tuleb rännata iseendasse, läbi valguse ja kurjuse endas, läbi oma õppetundide – julguse, tunnete ja mõistuse arendamine nähtavaks ja valitsetavaks. Suur võlur Oz, nö väline tegur, kellele on pandud vastutus sisemiste arengute täitmise eest, ei saa seda loomulikult täita, sest omi seespoolseid samme saab vaid igaüks ise teha. Oz osutub vaid illusionistiks, kuid arukaks, kes taipab anda väliseid märke sisemise potentsiaali avaldumise võimalusena. Ning rändaja, valmis avanema ja arenema, võtab märgid vastu, naasedes koju, iseendasse, rikkamana kui enne.

Muidugi saab ka seda lugu, nagu üldse kõiki lugusid ja märke, tõlgendada mitmetpidi. Eks loeme ja tõlgendame ikka oma vajadustele lähtuvalt 😉

Jutuke Elu mõtte otsimisest

29. dets. 2009, 20:50 | Posted in Muinasjutud | 4 kommentaari

Elas kord.. elas kord… elas kord Elu. Elul olid taevasselged silmad, tulipuhas süda ja vesikirgas meel. Aga ega ta ise ju teadnud, et ta Elu on. Ja ta oli hästi õnnetu selle üle, et ta ei teadnud, kes ta on või mida ta tegema peaks ning mis mõte tal on.Tundus, et kõigil olid ümberringi käsil mingid väga olulised ülesanded ja kõik teadsid täpselt, kes nad on, mida ja milleks teevad… Puud vaikisid nii tõsise väärikusega, et Elu ei söandanud neid tülitadagi, läks aukartlikult neist suure ringiga mööda… kellelt küll küsida… Liblikad lendasid tast äraolevalt mööda, rohi kasvas iseteadliku mühinaga, päike oli liiga kõrgel ja taevas liiga sinine – no kes küll neid julgeks tülitada?

Nii et vaene Elu oli lõpuks päris õnnetu ja väsinud ringikõmpimisest ning ta istus lihtsalt maha. Ja ennäe – üks sipelgas tuli. Tundus küll, et temalgi oli midagi vägaväga tähtsat ajada, kuid Elu oli juba nii meeleheitel, et ta võttis oma viimase julguseraasu kokku ja ütles: “Tere sipelgas! Kas sa ei võiks palun minuga veidi juttu rääkida? Kas sa ei võiks mulle öelda, kes ma olen?”

Sipelgas peatus, tõstis silmad ja näis väga hämmastunud. Kuna ta oli äärmiselt kõrgeltharitud sipelgas ning kõrgeltpärjatud teadlane, siis sattus ta segadusse ega osanud midagi öelda. Mida öelda Elule, kes küsib, kes ta on?

“Khmm.. khmm… või nii… Sa oled meie kõik. Sa oled meie olemasolu. Sa oled eksistentsivõimalus. Sa oled eksistents. Sa oled südame püha ruum. Sa oled reaalsuse ülim ilu. Sa oled … ” ning sipelgas jäi vait, sest Elu vaatas teda, suu lahti ja muutus üha nutusemaks – ta ei saanud sellest kõigest mitte midagi aru. “Tead, sa parem.. vaata ise… ” ning sipelgas tegi minekut.

Elu vajus veel rohkem kössi kui enne. Kui juba Nii Tark Sipelgas ei teadnud, kes ta on, kuidas saab siis tema, vaene tobu olevus, seda teada?
Ta vajus lõplikult kurnatuna puu alla ja jäi magama.

Saabus öö, selge ja sõbralik. Elu ärkas – keegi sakutas teda õrnalt õlast. “Ärka, õeke” ning Elule vaatasid otsa rahuvaiksed silmad, sügavselge meel ja ilmavar süda.

“Õeke?” Elu vaatas suurte silmadega teisele otsa. “Kas sa tunned mind? Kas sa tead, kes ma olen?”

“Sina oled minu õeke Elu ja mina olen sinu vend Surm. Nagu päev ja öö me kõnnime koos, külg külje kõrval, valguses ja varjus, ning loome Olemise lõputut ilu. Sina oled minu elu, mina olen sinu surm…sina oled minu surm, mina olen sinu elu… me sureme ja sünnime üksteises lakkamatus Olemise pühas ja kirglikus tantsus ning kõik loodu tantsib meis meiega kaasa. Tule minuga – las sünnib jumal meie tantsus… tule minuga.”

Ning Elu tõusis ja läks Surmaga kaasa. Nende tiibadest jäi öösse helendama sätendav rada.

**********************

Eelmise aasta veebruaris kirjutatud muinasjutt 🙂

 
 

Alice imedemaal

31. okt. 2009, 19:04 | Posted in Muinasjutud, Video | Lisa kommentaar

Ka muumiorgu tuleb sügis :)

31. okt. 2009, 14:56 | Posted in Muinasjutud, Video | Lisa kommentaar

Printsess ja inimsööja

31. okt. 2009, 14:47 | Posted in Muinasjutud, Video | Lisa kommentaar

Muutuvatest oludest 🙂

Elas peni…

31. okt. 2009, 14:43 | Posted in Muinasjutud, Video | Lisa kommentaar

Armas, elutark ja kentsakas.

Muinasjutt kaliif-toonekurest

22. märts 2009, 16:29 | Posted in Muinasjutud, Video | Lisa kommentaar

I osa ilusast ja imelisest loost, II osa ka olemas.

Muinasjutt kuningast, I

17. märts 2009, 19:00 | Posted in Muinasjutud | 1 kommentaar

Ühes maailmanurgakeses elas kuningas. Ta oli vaikne ja korralik inimene, toimetas tasapisi oma tegemisi, veeretas päevi märkamatult hääbumisse, nõudmata midagi, tahtmata midagi. Halliks ja tummaks oli elu teda madaldanud, suu sulgenud, jõu varastanud. Ta oli rahul, leplik, mäletamatagi seejuures elu tegelikku lõhna ja värvi – ta oli sellest ammu loobunud.

Kuidas saab üks kuningas selline olla, küsite… ega saagi.. Kuningas ei mäletanudki enam ise, et ta on kuningas, vaat seepärast. Ta pidas end kõige tavalisemaks, märkamatumaks ja madalamaks, silmad maas ja suus mullamaitse. Ning tema pea vajus üha enam norgu, kunagi selged, tormise mere värvi silmad muutusid järjest hallimaks ja hägusemaks, ja tema rahva silmad ja süda kustusid koos temaga.  Nad ei mäletanud, ei uskunud, ei lootnud – milleks see kõik, vaid tühi rabelemine.. Noored ja lapsedki sunniti vaikima, sõnakuulelikult kaasa noogutama – kõik üle selle oli juba liiast.

Õigupoolest keegi ei märganudki, kui kurvalt raske oli nende meel ja meele olu; nad ei näinud, kuidas nende laste südame silmad kasvasid kinni ja soodeks nagu järvedki nende ümber, nad ei kuulnud surevate hingelindude hääbuvaid kaebeid, nad ei tajunud hoopiski mitte, kuidas taevas kivistus nende kohal – hall sammalduv kivi oli nende viker- ja taevakaareks, olevikuks ja tulevikuks, kuid nad tõepoolest ei näinud seda… Nad olid harjunud, nõnda tunduski õige.

Nii nad elasid, kurtmata, kuid jalataldadeni kurvad ja tumemeelsed. Ühel päeval aga ei saanud kuningas enam hingata. Ta oli näoli vajunud mulda, kuhu järjest raskemaks muutuv norg oli ta lõpuks vajutanud, kuid muld ei ole ju inimestele õhuks – kuningas hakkas lämbuma. Ning ta otsustas leppida sellegagi, ükskord tuleb ju surra niikuinii, nagu ta endale ütles. Kuningas embas tänulikult maad, lootes lõpuks vabaneda elamise vaevalisest koormast, surus ennast veel rohkem mulda ja mullaks. Ta jõudis enne teadvusekaotamist imestusega märgata, et ta on üle pika aja – aastasadade, nagu talle endale tundus – rahulik ja isegi veidi… ta otsis oma kuhtuvast mälust sõna, mida ta ei olnudki peaaegu kunagi kasutanud… õnnelik. “Õnnelik surija,” mõtles ta kerge irooniaga, ning seegi muigevirve oli talle endale suureks üllatuseks. Ja ühtäkki juhtus, et rahuliku suremise asemel muutus ta hoopis erksaks kõigist neist uutest ja hämmastavatest tunnetest, tema meeled avanesid rohkem kui kunagi varem, ning ta kuulis Maa imevaikset, sügavleebet häält.

“Kuningas, mu vaene kuningas, miks tahad sa oma juuri mulda ajada? Miks igatsed sa olla tamm või porgand või rukkilill, kui ometigi oled inimene? Kuningas, vaene kuningas…”

Kuningas oli nii rabatud, et oli ühe hetkega rohkem ärkvel kui kunagi varem. Ei olnud ju iialgi juhtunud, et Maa oleks teda kõnetanud, rääkimata sellest, et… et…

“Kuningas???” pomises ta täielikus segaduses, “ilmselt on mul surmaeelne meeltesegadus, kuulen puhalollusi.” Ja ta otsustas, et ta ei olnud midagi kuulnud, ning heitis uuesti pikali, kuna ta oli juba kindlalt uskuma hakanud, et tal ongi käes aeg surra ning ta meel ei vankunud seejuures kübetki. Ta surus end õndsal ilmel uuesti mulda, sügav rahulolev ohe…

… ja ta kukkus pöörase kiirusega otse alla, Maa südamesse, ta ümber huugas ja kõmises, leegid ja tuul mühasid valjult, tuul ja leegid, tuuleleegid, kuningas rabeles metsikus hirmus, kuid ega see midagi aidanud – ta kukkus ja kukkus keset tuld ja tuult, ning üle kõige kõmas ääretu sügav-kumisev hääl, mis tundus oma jõuga täitvat kogu ilmaruumi… “Sina, kuningas, kes sa ainult surra soovisid, kes sa olid unustanud iseend ja oma rahva! Sina, kuningas, kes sa põgeneda tahtsid elu raskuste ja rõõmude eest! Kas sa tõesti arvasid, et ma võtan su vastu ja lasen sul ja su rahval nõnda kaduda? Aga minu südames pead sa uueks saama, ja mitte mugavõndsaks suremiseks, vaid sünniks ja tõeliseks eluks! Elama pead sa, kuningas, ja oma rahva pead sa elustama!”

Hääl ja tuuletule müha vaikisid äkki, ning kuningas, kes juba kukkumise ajal oli peaaegu meelemärkusetu hirmust ning ehmatusest, kaotas teadvuse. Inimene on ju õrnake, habras olevus, paar nõrka luud ja käputäis nahka lihaste peal – kaduviku lillelaps. Kuid see lapsuke, meie kuningas, ei olnud sugugi surmasuus, vastupidi – nüüd oli ta elu hammaste ja ühtlasi hammasrataste vahele sattunud, teadvuse puhastustules – mis ei ole ju kunagi midagi meeldivat…

Ta avas lõpuks silmad, pea ja kogu keha sünnipohmellivaludest tukslemas, ning vaatas veidi meelesegaselt ringi.

(jätkub…)

Järgmine lehekülg »

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.