diipsildid

22. apr. 2014, 13:52 | Posted in Elumosaiik, nurin | 5 kommentaari

Need sindrima diibid sildikesed FB-s, kus mõttetarkust ja hingerahu levitamisele pretendeerivad sõnumid peal, on vahel ikka väga…mööda, päriselust mööda. Pealtnäha ja esimese korraga nagu iseenesest polegi hullu, kuid järele mõeldes… No näiteks see, kus väidetakse, et kõige tähtsam on olla vahetu, autentne, just selline nagu oled, et see ikka olevat jube äge. Vaat ei ole 😛 Ilmselt on sinna unustatud lisada: “P.S. Ole nagu oled, aga ole ümbritsevatele sobiv ja meelepärane ja arusaadav.” Selline autentsus siis. Sest kui ikka kuidagi teistsugune oled, võtavad sind ikka vähesed vastu mõistmisega.

Hiljuti näiteks tuli ühe tuttavaga juttu endale sobiva matuseviisi leidmisest. Tema arvas lõpuks, et eks see ole mahajääjatele olulisemgi kui meile, seepeale kostsin, et mul ilmselt neid nn mahajääjaid polegi ja sestap pole vaja ka nendega arvestada. Oi neid suuri silmi siis 😛 Ja silmad läks seda suuremaks, kui väitsin, et nojah, olen oma perest noorim kõva vanusevahega, mul lapsi ei ole, muud lähisugulased on ikka väga kaugeks jäänud, matustele ei hakka nad küll ronima….kui just testamendis heldelt meeles ei pea 😛 Ahjaa, ja sõpru mul lihtsalt ei ole. Kõige selle peale vaadati mind nagu tulnukat ning seda, et sõprugi pole, lihtsalt ei suudetud uskuda. Ma ei viitsinud pikalt muliseda sel teemal, no tõesti, see on minu elu ja igal isemoodi. Kui kuulajal vastuvõtuvõime vähene, pole ju minu probleem. Aga seda, et mu elu on teistmoodi, ta omaks võtta ei suutnudki. Ja see ei ole ainus näide, satun tihti olukordadesse, mis täiesti vastupidist tõestavad eelmainitud “ole-nagu-oled”-sildikesele. Võltsid sildid, ma ütlen, võltsid naeratused, kestavad ainult seni kuni midagi teistsugust ja erinevat nende olemasolu ei ohusta. Siis tehakse sulle kohe selgeks, millisena ikka eksisteerima peaksid, et õnnestunult “autentne” ja “päris-sina-ise” olla, mida rohkem sildiriputajale sarnane, seda parem.

Ah, eks neid lollsilte on sääl teisigi…ja igal armsaimad kaelas 😉

 

Võeh,

22. dets. 2012, 10:19 | Posted in Elumosaiik, nurin | Lisa kommentaar

toriseb soileen ja kaevub internetisügavustesse… Tuleb tegeleda täiesti uute teemadega  – paras väljakutse minusugusele laiskvorstile 😛

Hetkel kuulub väljaselgitamisele, kuidas küll küpsetada kooki, kui kasutada ei saa nisujahu, piima ja üldse piimatooteid, suhkrut, muna. Muidugi on see lõppkokkuvõttes võimalik, aga paras peamurdmine ja otsimine on vältimatud. Ok, kuskil on ehk taimne või saadaval, nisujahu asemel võtab mingi muu jahu, piim…vajab veel väljamõtlemist (sojatooted, sh sojapiim ei sobi ka), suhkrut saab ehk meega asendada, muna…vist ei saa asendada. Nii et jah, kui üks retsept võtta ja muudkui sobimatut asendama hakata, saab lõpuks täiesti teise retsepti 😛 Taimset võid ei ole ma veel kunagi kasutanud, aga pidavat olemas olema…naised saunas rääkisid…

Igal juhul sean sammud otsustavalt ja lootusrikkalt suure toidupoe poole, avastama senitundmatuid rikkusi 😀 Ja ehk õnnestub neist hiljem midagi söömisväärset võluda…või umbes nii…

Palju lihtsam oleks ju avada kapp ja närida nõrkemiseni šokolaadi…aga ei, pole seegi lubatud…mu esimesed jõulud šokolaadita? Vist küll…ei saa öelda, et see väga rõõmustaks… Aga vähemalt jääb teadmine kangelaslikkusest 😀

kurtes

18. okt. 2011, 17:17 | Posted in Elumosaiik, nurin | 5 kommentaari

Vihane olen hetkel, tööl tehakse ülekohut ja pole midagi eriti teha ka. On vaid kaks varianti – kas mängida kaasa ja lasta endale liiga teha või ajada selg sirgu, nõuda õigust ning sellega loobuda sellestki piskust palgast. Kuna aga viimast ei ole võimalik endale lubada, sest hetkel ongi see ainus sissetulek, siis tegelikult ei ole see teine variant praktiliselt võimalik. Ähh. Vastik. Kirun ja ähin ja puhin siin omaette, kuigi see karvavõrdki ei aita 😛 Ja lõpuks teen ikka Nende tahtmist :///

Nii väga tahan sellest süsteemist ja kollektiivist ja sõltumisest välja. See ei pea nii olema, tõesti ei pea.

Üldse on täna imelik päev, elektripirn lõhkes, netiühendus jupsib, tõbi niidab jalust. Ehk on homme parem.

Ühesõnaga, oli tore kurta 🙂

Keelekursusest ja suhetest mõeldes

8. dets. 2010, 20:43 | Posted in Elumosaiik, Mõlgutamisi, nurin | 2 kommentaari

Hea blogard, kes lubabki, et jääb mõneks ajaks kõrvale… tundub, et mina nõnda kombeline ei ole 😛 Kui blogihooliku näpud sügelevad, siis tühja see väsimus ja ajapuudus 😛 Ilmselt tuleb nüüd üks eriti pikk postitus 😛 😀

Continue Reading Keelekursusest ja suhetest mõeldes…

Kaitstud: Ma nüüd ka ei tea…

30. nov. 2010, 11:09 | Posted in Elumosaiik, nurin | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Vaimsusega viiruse vastu?

23. sept. 2010, 10:09 | Posted in Mõlgutamisi, nurin | 2 kommentaari

Järjekordselt viiruse küüsis vaeveldes on mul muidugi vaja kurta ja haliseda siin-seal. Ning kuna sõbrad on toredad, siis soovitatakse igasugu abivahendeid. On ka neid, kes usuvad, et kui ma vaid enesesse süüviksin ja haiguse vaimsed põhjused tuvastaksin, ühesõnaga kui haigust vaimselt lahendada võtaksin, siis saaksin varsti terveks.

Miskipärast sellistel puhkudel muutun üsna skeptiliseks. Tean küll, et haigused on põhjustatud peenematest energeetilistest häiretest, seega haigustel on nö vaimsed põhjused, kuid – jämeenergeetikal ehk mateerial on omad seadused ja kui probleem on juba füüsiliste häireteni jõudnud, siis vaimse nupukeeramisega neid tavaliselt enam ei lahenda. Füüsilisi seadusi suudab muuta vaid vähemalt sama tihe peenem energia, st raviv usk ja energiat liigutav jõud peaks olema sama jõuline ja tihe kui füüsis (see kõlab veidi jaburalt, aga ehk mõistate). Tavainimesel ei ole sellist usku ja sellist jõudu, mis suudaks füüsilist haigust vaimselt parandada, vähemalt mitte tavalisest paranemisest kiiremini. Näiteks seda võimet, et õhtul kehva olemise korral afirmeerin endale – olen terve, olen terve, ja siis olengi hommikul terve, mul ei ole. Ühesõnaga –  enda kiire füüsilise tervendamise võime mul puudub. Aeglaselt suudame kõik end tervendada, kui on vähegi elutahet, või siis suudab meie keha seda, sest nii on ta loodud (va väga tõsised haigused, mis keha enesetervendamispotentsiaali ületavad). Siin tekib aga omakorda küsimus – kas oleks keha end tervendanud ka ilma vaimu abita? Usun, et oleks. Vaim võib olla passiivne (ei aita, aga ka ei takista), kuid keha tervendab end siiski. Ses mõttes on aeglane ja tavaline tervenemine eelkõige keha kangelastegu.

Neid, kes suudavad füüsiliselt kiiresti ja püsivalt tervendada, on muidugi ka. Kuid neid on vähemus. Tavaliselt läheb raviprotsess füüsiliste seaduste kohaselt, pisukese vaimse abiga.

Tunnistan, et tegu võib olla (ja ilmselt ongi) täiesti mu isikliku kiiksuga. Aga noh, nii ta hetkel on. Tõeline vaimne inimene ilmselt ei ärritu kunagi millegi peale ja suudab ka oma luumurru tunnikesega kokku kasvatada. Kuna ma ei ole vaimne inimene, siis on mul omad puudujäägid 😛 Nende hulgas näiteks see, et ma ei suuda füüsilisi haigusi vaimselt ravida ja mulle ei meeldi, kui mulle seda meelde tuletatakse 😛  Muidugi samas ei peaks üldse end välistest ärritajatest häirida laskma – kuid seda suudab vist ka ainult nn vaimne inimene 😀

Ja üldse mulle ausalt öeldes eriti ei meeldi, kui mulle öeldakse, mis ma ikka võiksin ja peaksin olema… see on seesama potentsiaalipaine, millest olen allpool kirjutanud. Hetkel olen selline, sest see on see, milline ma siin ja praegu suudan olla. Kui mul oleks tõeliselt potentsiaali olla midagi rohkemat, siis ma seda ka oleksin. Aga ma olen just see ja selline nagu hetkel on võimalik ning mingid ootused mõjuvad ainult ärritavate kohustustena, mida ma täita ei suuda ning mis ei lase olla rahul käesolevaga. Ning – seda kõike kirjutan ka enda jaoks, sest mul on ka enda suhtes põhjendamatuid ootusi ja nõudmisi, mida ma täita ei suuda ja ilmselt ei hakkagi suutma.. küllap seetõttu ärritavad samasugused nõudmised, mis väljastpoolt tulevad, eriti – osutavad sisemisi haavu.

Kõige rohkem tahaksin ikka seda võimet, et miski väljastpoolt tulev ei loksuta 🙂

Kaitstud: Niuks..

20. sept. 2010, 17:24 | Posted in nurin | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Töönurin

16. sept. 2010, 09:35 | Posted in Elumosaiik, kuri, nurin | 8 kommentaari

Olin sunnitud hiljuti olema kuri ja ähvardav, et sundida tööandjat mulle lõpuks ometi maksma. Raha oleks pidanud laekuma umbes kaks kuud tagasi… Viisaka inimesena ootasin ja ootasin, kuid viisakus ei maksa paljudes olukordades tuhkagi. Ning kui ma siis lõpuks ähvardasin, et ma enam ei mängi teiega, kui ma kohe oma raha kätte ei saa, siis oli järgmisel päeval ülekanne tehtud.

Vaat ma ei saa aru, miks on vaja olla kuri, et saada kätte õigusega mulle kuuluv. Miks pean sundima end teist ähvardama ja ultimaatumeid esitama, sest muidu võidki jääda viisakalt rahatuks, selmet saada tasu kätte lubatud ajal nii nagu peakski ju. Mulle on sügavalt vastumeelne ähvardamine, millegi nõudmine ja ultimaatumite esitamine ning ma tõesti arvan, et vastastikuse austuse maailmas saab ka täiesti ilma hakkama. Vähemalt minusuguse idealisti arvates peaks saama 😛

Mind nörritab alati, kui töötajalt nõutakse töö ajal ülimat täpsust ja professionaalsust (antud kollektiivis nõutakse seda vaimse vägivallaga sõna otseses mõttes), kuid tööandja enda poolt professionaalne suhtumine puudub – töötasud hilinevad kuid, asjaajamine on suvaline ja inimvaenulik, töötajal ei ole eriti mingeid õigusi, kuid see-eest nõrkemiseni kohustusi. Ebavõrdne suhe, kus enamus grupist on siiski sunnitud oma töökohast kramplikult kinni hoidma, sest antud erialal üldse tööd leida on üsna keerukas. Ja nõnda me istume vagusi ja laseme endaga kõike teha hirmus, et muidu kaotame sellegi koha.

Kõige hullem on see, et mulgi ei ole valikut. Ma lihtsalt pean leppima sellise vastiku suhtumisega, sest mul ei ole kuhugi mujale tööle minna 😦  Ülestõus tähendaks vaid töökaotust ning mul ei ole võimalik sellist luksust endale lubada. Nii palju siis vabadusest.

ühest raamatust

7. sept. 2010, 08:30 | Posted in nurin | 1 kommentaar

Hiljuti kingiti mulle raamat. Eneseabiraamatuke mehest, kes müüs oma auto ja leidis tee õnnele. Ei hakka nime täpsustama, eelnevast vihjest piisab.

Otsustasin raamatu läbi lugeda ja avastasin, et isegi minusugusele lugemissõltlasele on see nii vastumeelne, et jäta või pooleli. Seal on küll mõni kasulik nõuanne ja tehnika, kui end vahel putitada vaja, kuid see pakend, see pakend… õigemini väljendusvahendid. Stiililt meenutab halba seebinaistekat, ülivahutav…. lugemise ajal tulevad silme ette tobedad telepoe reklaamid.. Ja keel, sa armas aeg… ei, otseselt ei ole ju valesti, kuid samas on kogu aeg midagi valesti… Kunstlik, tuim ja jäik, “sulepeast välja imetud”, öeldakse kenasti sellise väljenduslaadi kohta, kusjuures mõnest bürokraatlikust sulepeast ilmselt.

On ju te kõnelete nii: ” Täpsemalt kuidas on mul võimalik välja arendada selline positiivne, kirgas ja inspireeritud hoiak, Julian? Pärast kõiki neid rutiini täis aastaid kardan ma, et minu vaimsed musklikd on natuke lodevaks jäänud. Kui järele mõelda, siis on mul olnud väga vähe võimu mõtete üle, mis minu vaimu aias ringi uitavad”, ütlesin puhtsüdamlikult.”

Täiesti loomulik vaba kõne, eksole 🙂

Nujah, mis ma siin urisen, pole minagi üliosav kirjutaja. Aga mingis mõttes on kahju, et sisuterakesi peab sellise vormi seest otsima. Samas on kindlasti neid, kellele taoline kirjutamislaad täielikult sobib. Igale oma.

Siiski on puudest kahju…

____________

P.S. Siiski ei suutnud seda hirmsat raamatut lõpuni lugeda, hakkasin lõpuks lihtsalt ohjeldamatult naerma 😛 ja võtsin teise raamatu.. juba on parem olla 😀

Kaitstud: Hakkame lõpetama, hakkame lõpetama… suhtlemisest ja blogist

7. juuli 2010, 19:52 | Posted in Mõlgutamisi, nurin | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Järgmine lehekülg »

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.