sõnatult

13. juuli 2018, 19:00 | Posted in Kõiksuguvärki, Ma olen, taju | Lisa kommentaar

Mul on tunne, nagu oleksin unustanud kõik sõnad, sest mu praegune keel on tegelikult võõrkeel, minu Maa keel on võõrkeel, mida ma pole kunagi päriselt omandanud, ikka on see suus toores ja kobav, kohmakalt ebalev. Kui tahan väljendada Olulisimat, jääb minus päris vaikseks ning taban end kuulatamas, mõttelaineid püüdmas ühe hoopis teise keele, energia, väljendusviisina. Aga isegi kui oma päriskodu keelt kuulen, ei suuda ma seda tõlkida inimkeelde ja kahetsen seda kibedalt. Olen siin vaid võõrkeelne üürnik, vaikiv ja oma vaikust kahetsev.

Lõputud küsimused

25. juuni 2016, 16:42 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, taju | 1 kommentaar

Ma ei tea, kuis on teistel, kuid mul on rohkem küsimusi kui vastuseid. Ning hoolimata vanusest, kus naiivsus pole enam lubatud, küsimusi muudkui koguneb. Kui tulebki mõni vastus, järgnevad talle riburada uued küsimused ja iga küsimus on nagu mitmepealine lohe.

Võib-olla ei peagi kõik küsimused vastuseid saama, võib-olla oleks elu siis liig lapik ja igavalt läbipaistev, kui kõike teaks? Aga vaat ei oska öelda, ei ole kogenud…. Tõsi, on olnud paar meditatiivset valgushetke, mil polnud enam tõepoolest absoluutselt ühtegi küsimust. Oli lihtsalt tunne, et tean kõigest kõike, olen kõik ja eimiski, kõiges ja eikusagil. Hea tunne, aga ebapraktiline, sest igasugune motivatsioon tegutsemiseks puudus😀 Huvitav kogemus igatahes.

Imeline on, kui loed raamatut ja täiesti ootamatult leiad vastusi vanadele küsimustele, mida keegi seni pole seletada osanud. Siis langeb last südamelt – ma polegi päris imelik, on teisigi,  kes nii kogevad. Või siis oleme vähemalt koos imelikud😊 Viimasel ajal olen mõningaid vastuseid leidnud Samuel Sagan’i raamatuist, postitan vast millalgi ta kohta. Netis on talt nii mõndagi lugeda, online’s vähemalt. Tema juurde läheks hoobilt õppima ka, kui rahakott puuga kaenlas oleks, seni aga rõõmustan tasuta netiraamatute üle😊

Kohtuda tahaks inimestega, kes puudega räägivad. ..ja kellega puud räägivad. Tunnete mõnda? Viimasel metsaretkel rääkisin ühe puuga, kelle nimeks osutus Maa Südame Puu ja kes hakkas hoopis minu käest küsima, et kuidas seal ikka on, kust ma tulen, kas seal ka puid on ja nõnda edasi😊 Tore vestlus oli.

Olge hoitud ja armastatud, ilusat olemist teile!

Vahel on nii hea,

29. veebr. 2016, 17:50 | Posted in Lahee :), Ma olen, Mõlgutamisi, Pildid, taju, tänudega | 2 kommentaari

kui äkki loed või kuuled midagi, mis otsekui su enda südamepõhjast pärit, sellest ülisalajasest topeltpõhjalisest peidupaigast, millest keegi ei aima, ja kui vahel sellest ehk rääkida üritad, siis ei tunta ära, sest kes ikka võõrast ära tunneb… ja nii jäävadki need mõtted-tajud ainult sinu teada. Ja kui äkki keset elumüra tunned kellegi sõnadest ära Oma, kes räägib just Sellest ja just Nõnda….siis jääb meel suurest rõõmust hingvaikseks ja süda avaneb lootusrikkalt ning tänulikult – jah, ta on olemas, see Teine, kes on nii Oma, on olemas….ma ei ole üksi.

Ühe luuletaja sõnadest sündis hiljuti üks selline Äratundmine…maagiline hetk. Ma tahaksin väga teada, kas ka tema Tunneb vahel mõnda nõnda Ära, kas ta tunneb end siin külalise ja ikka pisut võõrana, kas ta on leidnud Omi….ma ei saa seda ilmselt kunagi teada. Siiski olen väga tänulik. Ma ei ole üksi sel planeedil.

Sarnane tunne tekkis, kui üks selgelt nägev mulle mu eelmise elu piltidest jutustas…nii et tema mulle kõigepealt ja mina muudkui ahhetan ja noogutan – jah, tõesti, just nii! Mitte vastupidi, nagu mõnikord ka vist juhtub 😛 🙂 Pean tunnistama, nii hirmus hea tunne on, kui keegi äkki näeb samu pilte, väga ammusest ajast ja peaaegu teiselt poolt maakera 😀 Ja jutustab ise mulle mu piltidest enne kui mina talle 😀 Lihtsalt nii uskumatult hea on, kui selgub, et mu pildid-tajud ei ole lihtsalt hea fantaasia, et neil on reaalne põhi, et nad on tõepoolest olemas… ja ma ei peagi end kogu aeg väljamõtlejaks sarjama 😀

Need on hetked, kus selg läheb pisut sirgemaks, meel selgemaks ja tekib tunne – jah, ma olen olemas. Ma ei ole kujutluspilt ega eksitus, ma olen tõepoolest olemas ning ka mu tajutav on olemas. Ja ma võin lubada endal olemas olla just nii nagu olen 🙂 Jah, on tõesti pisut kentsakas, et on inimesi, kelle jaoks olemasolemine iseenesest pole sugugi loomulik ja selge, aga näe, nõnda on…ja küllap pole ma siingi üksi 🙂

Üks tajupilt

9. nov. 2014, 15:56 | Posted in taju, Unes või ilmsi? | 2 kommentaari

Olen varem  ühel korral tajupildis (või unes? enam ei teagi) näinud pikka-pikka tunnelit, ümmargune lõputu tunnel, kuid mitte maa-alune. Seintel raamatud, lõpmatul hulgal raamatuid. Tollal vuhisesin lihtsalt mööda seda tunnelit, seal midagi rohkem ette ei võtnud. Hiljuti tuli see pilt meelde ning mõtlesin – kas see ei võiks olla Akaša kroonikad, kogu universumi infoga? Läksin huvi pärast sinna tagasi, jäin ühele kohale õhku hõljuma ning mõtlesin ühe küsimuse peale. Kohe tuli riiulitest raamatuid välja, päris mitmed, ja jäid ühele kohale hõljuma, justkui oodates lugemist. Võtsin ühe lahti ja kohe, ilma teksti lugemata, tuli mu teadvusse üks sõna – kollane. Leht ise, nii palju kui mäletan, oli tühi. Avasin teise raamatu – punane. Huvitav, kas pole 🙂 Ma ei hakanud seal rohkem ringi tuulama, tulin tulema.

Selliste piltide puhul ei tea kunagi, on nad tõesed või mitte. Või näiteks kas on tõene väga tugev ja magus lillelõhn (roos, mulle tundub), mida vahel äkki oma kodus tundnud olen. See lõhn on äkki seal ja sama äkki läinud, ta tuleb väga harva, kuid siis jõuliselt. On see ainult minu ettekujutus? Või ka kõik need väiksed heledamad sähvatused, tillukesed mustad sähvatused, pisikesed kummalised liikumised teoreetiliselt tühjas õhus…Kujutan ma seda endale ainult ette? Või ei?

Ausalt öeldes…on ka paremaid asju, mida ette kujutada 😛 🙂 Usun, et mu fantaasia on tunduvalt paremateks asjadeks võimeline ning mingite sähvatustega ei peaks ta küll end vaevama. Aga tajupildid on veel omaette kategooria…mille kohta ma ka midagi öelda ei oska. Vaat ei tea ja kõik. Ei tea, mis nad on, ja mis nendega peale hakata.

Tundub, et polegi nii oluline midagi peale hakata. Aga huvitav ikkagi 🙂

Siin ma nüüd siis olen :)

4. aug. 2014, 17:58 | Posted in Elumosaiik, taju | Lisa kommentaar

Olen jälle Eestis, suvepuhkusel, sugulasi- ja sõprupidi traavimas ning niisama ka. Leppisin enne reisi endaga kokku, et teadlikke kohtumisi tekitan inimestega, kel kokkusaamiseks ka omapoolne aktiivne huvi ja valmisolek, st jätan rahule inimesed, kes mu kutsele vastavad umbes nii, et kui juhuslikult kohtume, on ju väga tore 🙂 Olen liiga palju teistele järgi jooksnud ja klammerdunud, aitab sellest nüüd küll 😉 Kui tal mu vastu huvi pole, no siis pole, mis seal ikka teha. Eks huvitavamate ja armsamate tüüpide puhul on muidugi kahju, kuid elukogemus on õpetanud sellisest suhtest loobuma, pole see terve ja väärt suhe kummalegi ning lõpuks saab ikka keegi haiget.

Jah, õppida ja aru saada on hea, elu läheb tasapisi üha lihtsamaks. Tihti ei ole arusaamine kuigi mõnus, kellele ikka meeldib mõne oma ränga puuduse või veaga silmitsi seista, kuid mis teha – see vaatamine on arusaamiseks vältimatu, taipamine toob aga teadmise, kasvamise ja lõpuks ka selguse.

Omamoodi taipamise, õigemini taju osaliseks sain siingi juba esimesel päeval, aeglase maaliinibussiga koduradadel loksudes…ühtäkki tekkis taju Eesti tegelikust vanusest – väga iidne, väga vana…nägin Eestit mitte füüsilise, vaid mmm…ma ei teagi, millena täpselt, igal juhul väga peene mateeriaga oli tegu – eeter? Ja elanikud olid samuti eeter(?)kehades, väga kõrged, tavainimesest umbes kaks korda pikemad. Nende kuju oli väga üldjoontes inimesele sarnane, kuid ilma detailideta, nii nagu lapsed vahel vaime joonistavad 🙂 Helekollane-kuldne, kiirgav. Selliseid olendeid olen kunagi varem ka tajus näinud, kui meenutasin varast lapsepõlve…mine tea, kui varane see lapsepõlv tegelikult oli 😉 😀 Aga jah, igal juhul tekkis ka selge tunne, et siinne maa on väga eriline ja tugev ning siia juhuslikult ei sünnita 😉

Tjah, mine võta nüüd tõel sabaotsast kinni 🙂

Mul on au siin olla 🙂

kogemus

8. mai 2013, 17:47 | Posted in Elumosaiik, taju | 2 kommentaari

Käisin grupiseansil. Ametlikus mõttes esimene selline kogemus…mitteametlikult ja juhuslikult on vist taolisi asju ennegi ette tulnud, kui nüüd järelemõtlikult veidi minevikus sobrada. Aga sellisel…no ametlikult maha hõigatud “valgusolenditega kohtamisel ja raviseansil” sai esimest korda käidud. No omamoodi põnev oli 🙂 Umbes poolteist tundi enne kohtumist oli väga tugev tunne, selline, mis tavaliselt meditatsioonis ja ühendumistes tekib, jõuline, elav ja puhas valgusühendus. Ja lisaks tunne, et mind oodatakse. Kohale jõudes kestis tunne veel umbes pool tundi, siis hakkas kahanema ja enam ei taastunudki, kuigi teoreetiliselt oleks pidanud ju toimima ürituse lõpuni (ehk siis poolteist tundi).

Huvitav oli vaadata lillat valgust ruumis. See, kes üritust läbi viis ja nö Vahendajaks oli, alguses ka ütles, et oleme ühenduses lilla energiaga, transformatsiooni-energiaga, ja pisut hiljem nägin – on jah, ilus tumelilla valgus. Tõsi, pean tunnistama, valgusolendeid ma ei näinud. Tundsin nende kohalolu, kuid konkreetsemalt ei näinud, ei ole mul seda nägemist eriti palju.

Üritusest osavõtjaid oli umbes 15, ruum küllalt kena ja õdus, kõik nagu oleks pidanud klappima, kuid mõne aja pärast tundsin hoopis, et voolan energiast tühjaks, üha enam ja enam. Üsna kehv tunne, lisaks tekkis väga tugev värske õhu puudus. Ei tahtnud teisi osalejaid lahkumisega segada, teised mediteerisid kenasti…vähemalt enamus 🙂 Minu ees istuja jaoks oli vist tegu üsna võõra asjaga, vaatas uurivalt teisi, niheles ja kannatas 😀 No ja mina nihelesin tema selja taga, mediteerimisest ei tulnud selles olekus midagi välja 🙂 Õnneks tehti vaheajal aken lahti ja sain värsket õhku hingata.

Esimene osa pühendati nö ravimeditatsioonile, teises osas oli välja kuulutatud “suhtlemine valgusolenditega”. Ehk siis osaleja esitas mõttes oma küsimuse ja Vahendaja vastas kogu grupi ees. Vastused olid väga diskreetsed, ei mingit musta pesu pesemist avalikkuse ees, kuid ühtlasi olid need vastused ka väga üldsõnalised, ebakonkreetsed ja ümmargused. Võiks öelda, et kõik vastused oleksid võinud kõigile sobida. Kindlasti on igalt poolt võimalik tera leida, jah, aga..nii ümmargusi vastuseid saab ju ise ka leida…

Üldiselt…kena keik, aga teist korda ma enam ei läheks. Kõva energiakadu ja ebamäärasus, kui oleks hoopis vastupidist oodanud, eriti nii võimsa sissejuhatuse peale.. Huvitav oli igal juhul ja ei kahetse, et käisin 🙂

 

 

arusaamatusest

3. märts 2013, 14:02 | Posted in Mõlgutamisi, taju | 2 kommentaari

Kuidagi kahju, et tajumisel nii paljud asjad arusaamatuks jäävad. Nagu loeks mõnda võõrkeelset teksti – tähed on tuttavad, kuid teksti sisust ja sõnade tähendusest aru ei saa.  Nagu laps, kes vaatab pilte, silm haarab värve ja vorme, aga millega tegu on, vaat ei tea. Ja pole nagu väga küsida ka kellegi käest, igaüks annab omamoodi ja erinevaid vastuseid ning lõpuks oled ikkagi üksi oma arusaamatusega. Teoreetiliselt võttes jah peaks ise kõik vastused välja kaevama, aga ausalt mul ei ole nii palju kannatust, et pidevalt lahtimõtestamisega tegeleda – siis peaks ainult selle jaoks elama, kuid mul ei ole tahtmist ainult oma tajude jaoks elada…see ei toida ega kata ning lisaks tõmbab juhtmed siinse ilma küljest lahti, ole siis seal kuskil mitme mulli vahel ripakil…

Tajutavast arusaamine kipub nii pikaks ja omaette protsessiks kujunema, et ei jaksagi sellega tegeleda. Kui ühe vastuse jaoks tuleb end enam-vähem maapõhjast läbi puurida, siis…ah, tühja kah, pole nii oluline.. Või on? Või peaks? Tihti on vastus aga lõpuks ikka selline, mis veel rohkem arusaamatust tekitab ja kui neid arusaamatuid vastuseid juba väsitavalt palju on kogunenud, siis viskan käega ja loobun tajumisest, keeran end lukku, sest no mis abi on veel rohkemast mittemõistmisest, eriti kui see siinses elus mitte kuidagi edasi ei aita? Jah, võib-olla lähevad silmad imestusest üha suuremaks ja saab vähemalt pimedas kurikaelu hirmutada 😀

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.