Elu on väärt hoidmist

21. juuni 2017, 22:01 | Posted in depressioonist välja, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Kui sul on tunne, et sa enam ei taha, et sa enam ei jaksa mitte sammuvõrdki enam… kui sul on tunne, et kõik on valesti läinud ja sul pole jõudu jälle uuesti alustada… kui sul on tunne, nagu vajuks maailm sulle Tohutu Hallina peale ja sul ei ole kuskile varjuda, sest sinus endas on teine Tohutu Hall, ja see lõpmatu Hall purustab sind täielikult…sul pole varjupaika…. Kui sul on tunne, et see Hall on sind võitnud ja sinust pole midagi peale tühjuse järgi jäänud, otsekui oleks sinust sõna otseses mõttes eimiski saanud…Kui sul on tunne, nagu oleksid vaid veel tühi kest, et sa ei ela, vaid ainult reageerid välisele….Kui sul on tunne, et sa ei taha enam mõtelda ega tunda, sest see, mida sa tegelikult endas kannad, on liiga valus, talumatu, lõppematu…. Kui sul on tunne, et sa oled täiesti üksi kogu oma tõelise koormaga ja et sa oled murdumas….

….siis palun tea, et ma mõtlen sinu peale armastusega. Ma ei saa ega tahagi sulle midagi öelda, mis su koormat veelgi suurendab…ma tean, iga väiksemgi sõna võib viimseks piisaks osutuda, eriti need eriti hästi mõeldud sõnad….Aga ma lihtsalt mõtlen sinu peale armastuse ja soojusega. Ma ulatan käe ja hoolin sinust. Hingan koos sinuga, armastuses. Continue Reading Elu on väärt hoidmist…

5. mai 2016, 14:07 | Posted in Kirjad koopaseinal, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Mõtiskleda võib nii ja teisiti, ühest, kõigile sobivat ja üldkehtivat tõde on siiski keeruline leida. Iseenesest pole ju vajagi, seni kuni on meeles austada iga inimese erineva teekonna läbimise õigust.

Mul oli kange kiusatus alustada kirjutamist mõttest: ainus, kes sult su jõu saab võtta, oled sa ise. Kena jõuline väide, kas pole 🙂 Teisalt….on ohtralt situatsioone, kus võiksid tekkida kahtlused. Lugesin täna ühe ema tunnistust, et kahe väikelapse kasvatamine oli talle raske, võttis elujõu ning ta nö kaotas enda. Selles olukorras ei ole ju võimalik öelda, et ta ise võttis jõu endalt. Või kui lapsevanem töötab mitmel töökohal oma pere heaks. Või kui põetada oma raskelt haiget või puudega pereliiget. Või kui su kodu on sõja tallermaaks, kuulid ja surm igapäevaseks kaaslaseks, ning sul ei jää muud üle kui põgeneda kogu perega tuhandeid kilomeetreid. Näiteid võiks palju tuua.

Elu ei ole must-valge. Vahel võetakse ise endalt oma jõud – võib-olla on hirm muutuste ees, võib-olla lihtsalt meeldib elada passiivselt ja jõuetult, võib-olla on usk enda alaväärtusse suurem kui teadmine oma jõust ja väärtusest. Vahel aga võtab keegi teine su jõu, tahtmatult või sihilikult. Ja vahel ei ole võimalik seda vältida, olukord lihtsalt on sel hetkel selline. Usun, et sel juhul on oluline teadlikkus – mis toimub, millised on põhjused, millal või kuidas võiks olukord muutuda.

Usun ka, et vajalikuim on leida ja säilitada hoiak, mis hoiab sisemist valgust elus. Sest ilma selle valguseta oleme tõeliselt kadunud. Igaühe ja iga olukorra jaoks on see valgus pisut erinev, pole võimalik näiteks öelda – valgus tähendab tüünet leppimust ja alandlikkust, sest mõnes olukorras on hoopis vaja jõudu ja julgust võitlemiseks…või ka vastupidi – valgus ei pruugi tähendada plahvatusega kaasnevat sähvatust, vahel on vaja küünlaleegile sarnanevat tasakaalukat meelerahu…

See valgus hoiab hinge elusana. Ja inimest ühenduses tema hingega. Selles valguses on lootus, usk tervenemisse ja olukorra paranemisse. Armastus.

Kõike võib juhtuda. Kõike juhtub. Aga hoidkem end sisemiselt elus. Hoidkem oma sisemist valgust elus ja teid valgustamas. Sest vahel on see ainus, mis meid üldse elus ja Elus hoiab.

***

10. aug. 2015, 17:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Vahel vaatad ilma ja inimesi, lihtsalt jälgid enda ümber toimuvat, ning see kõik tundub nii ebareaalne…nagu mingi kattekiht, tegelikkust varjav film. Ja ma ise tundun ka täiesti ebareaalne…või vähemalt suurem osa minust. Nii võib üsna kaotsi minna, hõljud eikellenagi eikusagil ja imestad – mida ma küll siin teen? Ja mida kõik need inimesed teevad? Maailm tundub kummaline ja groteskne, otsekui mõne kunstniku veider hallutsinatsioonpilt, naljakas ja värelev. Tekib tahtmine tõmmata käega tõelust varjav kardin eest, tõrjuda hullust. Kui kujutluses teengi selle käeliigutuse, tekivad vaimusilma ette huvitavad pildid….mis, tõsi küll, ei ole sugugi vähem kummalised kui eelnevalt nähtu😁 Kujutlusvõime vähesuse üle vist kurta ei saa😊

Ma tahan vabaneda kurbusest ja vihast, aga nad tulevad ikka ja jälle tagasi. On teatud asju,  millega tuleb lihtsalt õppida elama ja mis, nagu aruka lähenemise puhul selgub, võivad olla isegi toredad ja elu rikastavad, ja on asju, mis tegelikult ei kuulu mu põhiolemusse, ja mis võivad elu pikapeale põrguks teha, sest neil on rohkem võimu minu üle kui minul nende üle. Põhjuste teadmine ei aita, ma tean, kust kurbus ja viha minus pärit on, kuid see teadmine ei aita karvavõrdki neist vabaneda…ja see on juba nii väga vana lugu. Või peaksin hoopiski leppima nendega, harjuma? Arvan, et ma ei taha, sest see on nii kurnav elu. Ja kui päris aus olla, ma ei tunne, et kurbus ja viha oleksid mu pärisosa…Igatahes mitte nii püsivalt, krooniliselt, igapäevaselt. See ei ole mina, ma tean seda päris kindlalt.

Ikka ja jälle üritan end vabastada, seni ei ole päriselt õnnestunud. Olen suutnud toimuvat mahendada, katta, vähendada, kuid mitte tõeliselt vabaneda. Olen isegi hüpnoosile mõtelnud, kuid seni on see mulle liiga kahtlane ja ohtlik tundunud. Täna tegin algust uue teega – proovisin Bays’i Rännakut. Toimis üsna kenasti, kuid mitte kuigi kaua. Aga vaatab, võib-olla on see alles algus…võib-olla tuleb mul mitu korda rännata, enne kui see päriselt toimib.

Ei teagi. Igatahes on mul teatud seisunditest kõrini ja ma tahan elu teistsugusena kogeda. Ja ma usun, et mul on jõudu oma teele uue suuna andmiseks. Ma vähemalt usun, et usun. Et usk suureneks, tuleb temasse uskuda😊

Kevadkoristus

6. märts 2015, 16:46 | Posted in Elumosaiik, Ma olen, tänudega, tervenemine | Lisa kommentaar

Kodus poolhaigena vedeledes tekib lõpuks ikka tegutsemissoov ning kuna vaba aega jagub – haige inimene, tööst vaba – siis saab ette võtta juba ammu vajalikuks peetud koristus-ja korrastustöid. Tasa ja targu, otse loomulikult, nii et ettevõtmisest mõnu tunda saab 🙂 Ehtesahtel sai eile korda, täna võtsin suure pabeririiuli ette – dokumendid, noodid, igasugu paberid-värgid. Huh! Peaaegu kolmandik sai rõõmuga minema visatud – vabaks kasutust, ruumi sobilikule! Veel parem, ruumi vabadusele 🙂 Sealt tuli ikka väga imepäraseid asju välja, ei jõudnud mõnikord ära imestada, milleks olen selliseid asju alles hoidnud. Aga mis seal salata, ma ei ole väga sage suurpuhastaja, st pealmised kihid hoian tolmuvabad, aga korrapäraselt süvakihtidesse ma ei sukeldu ning nii see kultuurikiht koguneb. Vähemalt ei ole need kihid veel nii hullu sügavad kui vanas elukohas, siin on tegu pigem uusaegsete  väljakaevamistega 😀

Pean tunnistama, et ma naudin praegu äraviskamist, puhastamist ning vabanemist, seda nii riiulist vananenud dokumente puruks rebides kui ka sobimatuid ootusi, suhteid ja illusioone vabaks ning lahti lastes. Täna sain näiteks väga intensiivselt aru, et ma tõepoolest ei pea tegema midagi ainult sellepärast, et sõbrad, sugulased, kolleegid või muidu mõjukad inimesed nii teevad. Ma olen täiesti iseenda päralt. Minu keha, minu elu, ma ise – ma olen täiesti iseenda päralt ning ma ei pea kellegi meelehea järgi tegutsema. Ja ma võin vabalt ka loobuda ettekujutustest, et pean kellegi ootusi täitma 😛

On aeg ennast ja teisi vabaks lasta. On aeg endaga päris aus olla.

 

Kaitstud: …ja vabaneb süda

31. jaan. 2015, 19:09 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Kirjad koopaseinal, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Kommentaaride lugemiseks sisesta palun enda parool.

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Kuidas olla õnnelik

17. mai 2014, 20:28 | Posted in depressioonist välja, Kirjad koopaseinal, Ma olen, tervenemine | Lisa kommentaar

See on ju tegelikult lihtne 🙂

Lahti lasta asjadest, mille üle sul võim puudub ning mitte lubada neil sinu enesetunde üle võimu saada. Sest kui ikka seda koledat ja paha asja muuta ei saa, siis lihtsalt ei saagi 😛 Pole mõtet püsivalt selle üle ärrituda. Ei saa muuta teisi enda kõrval inglikesteks ja maailma roheliseks rahuaasaks, igaüks saab muuta vaid ennast. Seega – kuidas vabaneda halbadest oludest? Mine sealt ära või muuda ennast.

Leida endast oskus olla õnnelik. On võimalik tekitada endas õnnetunne, rahulolutunne – see on oskus, treenitav ja õpitav, ning ei midagi rasket. On vaja otsust ja soovi ja oskust lahti lasta emotsionaalsest taagast.

Õppida ennast tundma, olla endast võimalikult teadlik. See teadlikkus annab vabaduse jälgida end kõrvalt, mitte päriselt samastuda oma mõtte- ja tundeharjumustega, ning vajadusel enda loodavast välja astuda, loobuda uute kurnavate mõtete ja tunnete loomisest ning teha uus ja teadlik valik – mida tahan mõtelda, mida tahan tunda, kuidas tahan end tunda. Enda jälgimine, tunnetamine, äratundmine, teadlikuks saamine võimaldavad valikuid ja vabadust. Näiteks võimalust valida kas tunda end hetkel õnnetu või õnnelikuna 😉 Võimalust valida oma reaktsioone toimuvale. Võimalust loobuda kahjustavate mõttemustrite kordamisest. Jne.

Leida elupaik, töö ja kaaskondlased, kelle/mille juures on lihtsam olla õnnelik, kes mõjuvad sulle õnnestavalt. Muidugi on alati ja igal pool võimalik end mittekunagiärrituvaks mõttetargaks aretada, kuid mõned olud ja inimesed võivad vahel pikemaaegsel suhtlemisel ja suurtes kogustes liiga toksilisteks osutuda ning tagajärjeks on hoopis enda sisemine mürgitus. On hea, kui on vähemalt üks rahuoaas, kus igapäevaselt saab end taastada.

Leida see, mille tegemine sind õnnelikuks teeb, ja teha seda 🙂

Armastada ennast. Hoolitseda selle eest, et sa end oma elus hästi tunneksid, mida iganes selleks ka vaja on. Mõni tunneb end õnnelikuna, süües vaid taimetoitu, mõni tahab liha, mõne õnneks on vaja sporti, teine istub tugitoolis…igal omad vajadused ja hää ongi. Hea oleks, kui valitseks mõningane tasakaal keha ja vaimu õnnestamise vahel 😉 Ja veel parem oleks, kui suudaks vahet teha õnnetu-olemise vältimist ja õnnelik-olemist oma vajaduste rahuldamisel. Seal on sama suur vahe kui buliimiku õgimissööstul ja sisemiselt tasakaalustatud gurmaani toidu nautlemisel. Kui endas on tasakaal, siis ei ole vajadust end oimetuks süüa-juua või kuidagi teisel kombel oma teadvust tuimestada, et vähendada valu.

Leida endas ruumi tolerantsile ning erineva mõistmisele ning samaaegselt jääda iseendaks. Avarus, koostöö, harmoonia ning enda keskmes olemine üheskoos. Aga selleks, et olla enda keskmes, tuleb – jälle jõuan tagasi sama teema juurde – ennast tunda, tunda oma sisemist kaarti, et oma keset üldse ära tunda 🙂

Armastada ennast. Olla enda suhtes sõbralik, hoolitsev, soe, kaastundlik. Olla enda poolt. Olla enda parim sõber, nii headel kui halbadel päevadel. Vahel on end raske armastada…kuid õnneks on ka armastamine õpitav 🙂

Muud polegi. Ole kes tahad, tee mida tahad, tunne end kuidas tahad 🙂 Armastada, olla vaba ja anda vabaks, olla teadlik, olla vaba valikuiks  – mida tahan endasse? Sõda, rahu, kurbust, rõõmu, kitsikust, avarust…? Valikuid on palju.

Õnneks oleme õppimisvõimelised ja tee vabadusse jätkub 🙂

 

 

 

hetkel on nii

14. märts 2014, 17:26 | Posted in depressioonist välja, Elumosaiik, Mõlgutamisi, tervenemine | 2 kommentaari

Viimasel ajal olen harjutanud lihtsust. Päris hea on, ausalt öeldes 🙂 Harjutan, kuna olen tabanud enda kalduvuse olla-tegutseda vahel liiga keeruliselt, põhjalikult, komplitseeritult…misiganespõhjustel. Ühesõnaga – andes endale võimaluse tegutseda lihtsalt, vaadata elu lihtsalt..lähebki olemine lihtsamaks. Ausõna 🙂 Näiteks viskan peast välja probleemid, mille eest ma ei ole vastutav – murekoorma tohutu vähenemine, on ju tore 🙂 Ja teatavatele asjadele lihtsalt ei mõtle, kui nendele mõtlemine midagi paremaks ei tee. Vastutuse vähendamine, probleemalade vähendamine, otseteed labürintide asemel – jah, nii on mul märksa selgem, vabam ja rõõmsam olla. Natuke zen või nii 😀 Olen paari kolleegi jälginud, kes elu vägagi lihtsalt võtavad, mõjusid inspireerivalt. Nii et harjutan ja võtan lihtsalt.

Eriti hästi mõjub see praegusel ülitihedal tööajal. Ning eriti hästi on mõjunud D-vitamiini manustamine…selgus, et mul on seda alla igasuguste piiride ikka väga vähe (aga veretest tuli arstilt ise välja nõuda, ei viitsi ta kahjuks minuga ikka eriti midagi enam teha, kuigi panin talle nii suuri lootusi…ah, olgu pealegi…). D-vitamiini puudus on aga ju üks väga arvestatavaid põhjusi kroonilise tugeva väsimuse tekkel. Ja tõesti – mul on palju parem olla, kohe märkimisväärselt, ja ma olen väga õnnelik selle üle! Peaaegu nagu normaalne 😀

Ühest teemast tuleb kindlasti veel kirjutada, siis kui jälle aega on… sellest, et sisemine muutus on võimalik ja et me ei ole sunnitud elu lõpuni oma peas vangis olema, oma depressiooni- või mõnes muus vanglas… Aju on õppimisvõimeline, võimeline muutusteks – on vaja vaid õiget teed, st teadmist ja pisut püsivust harjutamisel. Aga muutus on võimalik. On võimalik õppida õnnelik olema, tasakaalukalt ja rahumeelselt. Ja on võimalik olla õnnelik sellisena nagu ollakse 😉

 

 

 

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.