kriban


Rohekuldne ingel

käed sirutab oksteks

juurteks jalad

särama maapõue

Valgusesambana

hoiab kõrgel taeva,

tillukesed laulvad jumalad

puhkamas õhtuses lehekroonis

Öös igatsemisi

õitseb ilmaruumi tähti

 

*****

Mis siis

kui mõtet tõepoolest pole

ning elu ongi vaid

pääsuvidin suvetaevas

ohe ämblikuvõrgus

uni järveveel

 

****

 

riimun sinuga

ole kus tahes

ikka sirutan end

vikerkaarena su poole

 

*****

 

Üks luuletus mahub veel paberile

Üks arm mahub veel põuetasku

Üks mälestus vilistab veel vaikselt verandal

Üks hingetõmme on veel eluks aega

 

*****

 

Suvi puitub sügiseks

Sillad sammelduvad salaja

Liig hilja õitsenud meel

murdub kolmanda hallaga

 

*****

 

Las voolab saatus

me veres sügavail häälil

Las voolib ja huugab

Üks on ilm ometi

 

*****

 

 

 

 

 

 

Blog at WordPress.com.
Entries ja kommentaarid feeds.

%d bloggers like this: