Elu on väärt hoidmist

21. juuni 2017, 22:01 | Posted in depressioonist välja, Ma olen, Mõlgutamisi, tervenemine | Lisa kommentaar

Kui sul on tunne, et sa enam ei taha, et sa enam ei jaksa mitte sammuvõrdki enam… kui sul on tunne, et kõik on valesti läinud ja sul pole jõudu jälle uuesti alustada… kui sul on tunne, nagu vajuks maailm sulle Tohutu Hallina peale ja sul ei ole kuskile varjuda, sest sinus endas on teine Tohutu Hall, ja see lõpmatu Hall purustab sind täielikult…sul pole varjupaika…. Kui sul on tunne, et see Hall on sind võitnud ja sinust pole midagi peale tühjuse järgi jäänud, otsekui oleks sinust sõna otseses mõttes eimiski saanud…Kui sul on tunne, nagu oleksid vaid veel tühi kest, et sa ei ela, vaid ainult reageerid välisele….Kui sul on tunne, et sa ei taha enam mõtelda ega tunda, sest see, mida sa tegelikult endas kannad, on liiga valus, talumatu, lõppematu…. Kui sul on tunne, et sa oled täiesti üksi kogu oma tõelise koormaga ja et sa oled murdumas….

….siis palun tea, et ma mõtlen sinu peale armastusega. Ma ei saa ega tahagi sulle midagi öelda, mis su koormat veelgi suurendab…ma tean, iga väiksemgi sõna võib viimseks piisaks osutuda, eriti need eriti hästi mõeldud sõnad….Aga ma lihtsalt mõtlen sinu peale armastuse ja soojusega. Ma ulatan käe ja hoolin sinust. Hingan koos sinuga, armastuses.

Ma ei saa kellelegi öelda, mida peab depressiivne inimene tegema, et oma seisundist välja tulla – sest mulle endale mõjuvad sellised ettekirjutused just sel ajal väga koormavalt. Isegi igasugused vihjed  – võta end kokku, ole tubli, ära virise, naerata, miks sa ei saa kui teised saavad, ole nagu teised, silmad särama, jne — on liigsed. Ma tean sel hetkel isegi, et ma ei tohiks üldse nii tunda nagu olen, üldse selline olla nagu olen, üldse nii end väljendada nagu seda teen….et mind ei tohiks sellisena üldse olemas olla nagu olen. Depressiivikule pole vaja mingeid viiteid, kuidas end parandada (kui ta just ise ei küsi). Tal on vaja inimest, kes hoolib temast sellisena nagu ta on….siis, kui ta seda ise ei suuda. On vaja inimest, kes armastab teda nii nagu ta on….siis kui ta seda ise ei suuda.

Mõnikord aitab mind, kui mõtlen, et olen enda parim sõber….lähedasim. Siis on  kergem end hästi kohelda 🙂 Mõnikord on mu jaoks hea teadlikult loobuda igasugustest nõuetest-ootustest enda suhtes, lihtsalt lasta endal olla, tõmbuda teki all kerra, juua midagi sooja, lülitada mõtlemine välja. Mõnikord on hea peaaegu iga asi, mis negatiivse mõtlemise nõiaringi katkestab, mõnikord on aga hoopis hea oma mõtteid-tundeid kirja panna või heatahtliku kuulajaga jagada. Ja vahel ei aita miski. Siis tõmbun vaikselt endasse ja ootan. Sest vähemalt nii palju olen õppinud, et kõik möödub. Ka praegune seisund möödub, isegi kui see hetkel võimatuna tundub. Kõik muutub, kõik möödub.

Vahel mõtlen, et mul on miljon põhjust olla tänulik. On muidugi palju, mis ei ole hästi, aga samas on nii ohtralt seda, mis on hästi. Et õhk on puhas, et on süüa ja juua, et on katus pea kohal. Et mul on keha, mis toimib. Et mul on meel, mis enam-vähem toimib 😛 Et ma avastasin otsese seose mu depressiooni ja gluteeni vahel. Et mul on arvuti ja internetiühendus. Et ma ei ole halvatud. Et ma saan rääkida, kuulda, kõneleda, unistada, mõtelda, suhelda. Et ma suudan armastada. Et ma suudan luua. Et mul on mõned võimalused. Ja võimalus neid võimalusi kasutada või kasutamata jätta. Sest võimalus ei ole kohustus.

Vahel olen tänulik elu eest. Vahel ei ole. Vahel olen tänulik, et olen nagu olen. Vahel ei ole. Teekond on veel pikk ees. Aga mul on hea meel, et tasapisi õpin end aktsepteerima  – just nii nagu olen. Mitte et oleksin endaga täiesti rahul, kuid õpin endaga leppima. Ennast näha nagu päriselt ollakse, ilma igasugu soovide, ettekujutuste, ideaalideta – see pole sugugi lihtne…end neutraalselt vaadelda, ennast tunda, endast illusioonivabalt teadlik olla… End illusioonideta näha ja siis nähtuga leppida….see on harv ja imetlusväärne 🙂 Minul on veel siin kõvasti toimetada..eriti selles leppimise osas….aga ma näen, kui uskumatult oluline see on mu tasakaalu ja hingerahu jaoks, sestap tuleb edasi pusida, kannatlikult ja võimalikult rahumeelselt.

Kord Vaatasin ühte noort naist, kes kirjeldas, kui halvasti ta end oma elus tunneb, kui hall, must ja muserdav ta jaoks kõik on, kui väljapääsmatu, ja kui viletsana ta ennast tunneb….Ja ma Vaatasin, ja nägin teda imeilusana, tal olid otsekui suured värvilised liblikatiivad, imeilusate liikuvate jõuliste värvidega. Ma imetlesin teda ja mul oli nii kohutavalt kahju, et ma ei saa talle seda pilti näidata, et ma ei saa talle öelda, kui ilus ta tegelikult on, kui sügavalt kaunis ja väärtuslik. Tema väline ilming füüsilises maailmas – üleni mustas, mustaks värvitud juuksed, kühmus ja kurb, – ning tema ümber värelev pilt – need olid nii uskumatult erinevad. Ma usun, et paljude puhul on samamoodi ja mul on kahju, et me ei näe, millised me tegelikult oleme. Mõne  ehk tooks see pilt pilvedest alla, mõnele annaks kadunud elulootuse tagasi – ja see viimane päästaks elusid.

Mul on kahju igast inimesest, kes oma elust loobub. Mul on kahju igast elust, millest loobutakse, kuna väljapääsu ei nähta. Ma ei saa öelda, et igast olukorrast on väljapääs, sest vahel ongi valida ainult halva ja väga halva vahel. Ja vahel polegi valikut. Aga mõnikord olukord muutub mõne aja pärast. Kui suudad, pea vastu, oota, ära veel loobu. Lihtsalt oota veidi. Vahel muutub midagi välises ilmas, vahel midagi meis endis, meie jõud kasvab pisut, meel selgineb. Igaks muutuseks on veidi aega vaja, igaks suureks muutuseks on paari väikest muutust vaja….nii et ära kiirusta allaandmisega, kui saad. Ma usun sinu jõusse, anna endale lihtsalt pisut aega.

Sinu elu on väärtuslik. Sina oled väärtuslik.

Ma ulatan sulle käe. Armastusega.