sõnatult

13. juuli 2018, 19:00 | Posted in Kõiksuguvärki, Ma olen, taju | Lisa kommentaar

Mul on tunne, nagu oleksin unustanud kõik sõnad, sest mu praegune keel on tegelikult võõrkeel, minu Maa keel on võõrkeel, mida ma pole kunagi päriselt omandanud, ikka on see suus toores ja kobav, kohmakalt ebalev. Kui tahan väljendada Olulisimat, jääb minus päris vaikseks ning taban end kuulatamas, mõttelaineid püüdmas ühe hoopis teise keele, energia, väljendusviisina. Aga isegi kui oma päriskodu keelt kuulen, ei suuda ma seda tõlkida inimkeelde ja kahetsen seda kibedalt. Olen siin vaid võõrkeelne üürnik, vaikiv ja oma vaikust kahetsev.