Leppimisest

3. veebr. 2013, 17:02 | Posted in depressiivselt, Kurb, Ma olen, Mõlgutamisi | Lisa kommentaar

Hundi ulg kirjutas hiljuti siia kommentaari:

“Nii absurdne kui kõlab, kuid tunnetan, et oled jõudnud paranemise faasi. Valikute tegemine olulise ja ebaolulise vahel, julgus olla just see, kes oled. Maksimaalne ausus iseenda, lähedaste, olematute sõprade, tuttavate ees. Jõudmine seisundini, kus tegelaskuju mängimine on lõplikult ära tüütanud ja mäng asendub selle tõelise minaga, kes tegelikult oled. See kõik peaks kokkuvõttes olema ääretu kergendus, vabastus. Paranemine. Isegi kui see on leppimine iseendaga.”

Kuna kommentaar mu peanupus päris mitu mõttekeerdu tekitas, võtsin ta uue kirja alguseks.

Kõigepealt jäin mõtlema sõna “paranemine” üle. Ma ei tea, mida Hundi ulg selle all silma pidas, kuid ise olen tasapisi arusaamisele jõudmas, et minu jaoks lõplikku paranemist ei ole, ei kitsamas ega laiemas tähenduses. Kõige kitsamalt tähendaks paranemine mu jaoks täielikku vabanemist kehalisest haigusest, mis viimased kolm aastat mu kaaslaseks on olnud – siin ma ikka veel loodan, et ehk siiski juhtub ime, ehk ometi… Sealt edasi tähendab paranemine mu jaoks täielikku vabanemist depressioonist, kuid selle teema puhul olen lootust kaotamas. Geenidesse kodeeritud pimedus halvab mind ikka ja jälle ja ma olen pea jõuetu ta ees. Jah, pool aastat võtsin antidepressante ja mõnda aega oli kergem, kuid tõeline paranemine aset ei leidnud, oli vaid ajutine pääsemine. Üldiselt – teen, mida teen, depressioon tuleb jälle tagasi. Kes ise kogenud ei ole, ei tea.

Kõige laiemas tähenduses tähendab “paranemine” mu jaoks sisemiselt peaaegu täiesti teiseks inimeseks muutumist. Alles peale umbes 90% väljavahetamist minust võiksin ütelda – jah, nüüd olen paranenud. Sest sellisena nagu ma tõeliselt olen, ei ole ma see, mida terve ja üldtoimiva inimese all silmas pean. Kuid enda 90%-line muutmine ei ole võimalik, sestap ei ole täielikku paranemist mu jaoks olemas. Ja sestap ei suuda ma endaga ilmselt kunagi leppida – sellisena nagu olen. Võin sellest kenasti kirjutada, kuid praktikasse ma tegelikult arvatvasti ei jõua.

Leppimine, see on keeruline. Enda puudulikkusega leppimine – kas see on paranemine? Jajah, alati võib sisse tuua muudetamatu ja muudetava teema, selle sügavamal lahkamisel ei ole hetkel küll mõtet, ütleks siis nii, et kas enda muudetamatu puudulikkusega leppimine – kas see on paranemine? Sel juhul tähendab paranemine asjaoludega leppimist, nende omaksvõtmist sellistena nagu nad on. Või ehk veel täpsemalt – leppimine tähendab asjaolude omaksvõtmist ja nendega rahul olemist. Kui rahulolu pole, siis pole ka leppimist.

Et endaga tõeliselt leppida, peaksin rahul olema sellega, et värdjas olen. Vaat ma ei ole selleni veel jõudnud, ikka tahaks anda endale võimalust loota, et ehk ikka ei ole nii hull, ehk ma ikka veel veidi muutun ja normaliseerun (ei, ausalt ei ole ka mõtet arutelul “mida tähendab üldse “normaalne”?”, sest ka see ei vii kuskile, need arutelud on mul juba peas 😛 )…ikka üritan endale anda eluõigustust ja -vabandust, kuid mida edasi, seda raskem on end välja vabandada.

Sellisena nagu tõeliselt olen, ei ole mul õigust siin maamunal kooserdada. Millega siin veel leppida?